3-3-1-73-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-73-06

Otsuse kuupäev

13. detsember 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

D. K. kaebus Tallinna Vangla toimingu õigusvastaseks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-04-79

Menetluse alus Riigikohtus

D. K. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

23. november 2006

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaator D. K.

Tallinna Vangla esindaja üldosakonna jurist Angela Heinsaar

Juures viibis Riigikohtu tõlk Lüüli Lomp

RESOLUTSIOON

Rahuldada D. K. kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 9. märtsi 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1400/2004 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 6. märtsi 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-79.

Tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming, mis seisnes D. K. lühiajalise väljaviimise

mittevõimaldamises.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas vahi all viibinud D. K. ema suri 23. mail 2003. Matused toimusid Tapal 29. mail

2003 kell 11.00. D. K. taotles Tallinna Linnakohtult luba ema matustele minemiseks. Tallinna

Linnakohus andis loa ning teavitas 27. mai 2003. a kirjaga nr 1/2-2385/00 Tallinna Vangla direktorit

sellest, et vastavalt Vangistusseaduse (VangS) § 99 lg-le 1 ei tee ta takistusi D. K. lühiajaliseks

väljaviimiseks järelvalve all üheks päevaks seoses ema matustega. 28. mai 2003. a kirjaga nr 1/2-

2385/00 teavitas linnakohtu kohtunik Tallinna Vanglat, et on andnud loa D. K. lühiajaliseks

väljaviimiseks 29. mail 2003 ning palub korraldada D. K. järelevalve nimetatud ajaks. Tallinna

Vangla D. K.-le 29. mail 2003 lühiajalist väljaviimist ei võimaldanud.

2. D. K. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna

Vangla toiming, mis seisnes selles, et ei korraldatud kaebaja lühiajalist väljaviimist, kuigi selleks oli

olemas Tallinna Linnakohtu luba. Kaebuse kohaselt on D. K. põhjendatud huviks kavatsus esitada

kahju hüvitamise nõue. Tallinna Vangla eiras kohtu korraldust viia kaebaja 29. mail 2003 ema

matusepaika, tuues põhjenduseks selle, et kaebaja arvel ei ole raha väljaviimise kulude katmiseks

ning et Tapa asub Tallinnast kaugel ja vanglal ei ole transpordivahendit. Need põhjendused ei ole

asjakohased. Kaebajale ei öeldud, kui suured kulud tuleb tal tasuda ning pealegi saab väljaviimise

kulude tasumine toimuda kuludokumentide alusel, mida kaebajale ei ole esitatud. Tapa asub

Tallinnast kõigest 80 km kaugusel ja vanglal on olemas vastav transport ja konvoi. Kui vanglal ei

olnud transporti, siis oleks kaebaja toimetamine matusepaika olnud võimalik ka kaebaja pakutud

sõidukiga. Vastustaja õigusvastase tegevusega rikuti kaebaja õigust viibida oma lähedase matustel.

3. Tallinna Halduskohtu 9. märtsi 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-1400/2004 jäeti D. K. kaebus

rahuldamata. Halduskohus leidis, et vahistatul on VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt subjektiivne õigus

taotleda väljaviimist järelevalve all, kuid ei ole õigust nõuda tema järelevalve all lühiajalist

väljaviimist igal juhul. Samuti on VangS § 99 lg 1 järgi väljaviimise kulude kandmise kohustus

vahistatul, kuid D. K. vanglasisesel isikuarvel oli 0,05 krooni, mis ei oleks olnud väljaviimise kulude

katmiseks piisav.

Vastustaja kinnituste kohaselt oli aastal 2003 Tallinna Vangla järelevalve osakonna koosseisus

kinnipeetavate isikute konvoeerimiseks kaks saateautot koos meeskonnaga, kes täitsid 29. mail 2003

juba saatmisülesannet erinevate vanglate vahel. Lisaks oli 29. mai 2003 neljapäev, millal toimusid

kõik suuremate vanglate vahelised konvoeerimised ja keskmiselt oli saadetavaid 40 kinnipeetavat

isikut. Tallinna Vangla direktori asetäitja seletuse kohaselt ei olnud neljapäeval üldse vabu inimesi,

neljapäeval toimus kogu kinnipeetavate vahetus. Vanglal on kaks autot, mis mahutavad 15 inimest.

Tallinna Vangla ei oleks suutnud D. K. järelevalve all ema matustele viia. Halduskohus nõustus

vastustajaga, et kirjeldatud tingimustes Tallinna Vangla poolt lisaülesannete võtmine olnuks

mõeldamatu. Põhjendatud on ka seisukoht, et väljaviimine D. K. muretsetud autoga polnuks lubatav,

kuna sellega oleks kaasnenud liiga suur oht.

Vastustaja selgituste kohaselt ei pannud Tallinna Linnakohtu luba D. K. konvoeerimise kohustust

vanglale. Praktikas on sellesisulise loa puhul eelnevalt konvoi organiseeritud politsei või uurija poolt.

Kohus leidis, et kuna linnakohtu 27. mai 2003. a loal ei olnud määratud, kas kaebaja lühiajalise

väljaviimise peab korraldama vangla või politseiteenistus, siis ei tekkinud selle loa alusel vanglal

kaebaja konvoeerimise kohustust. 27. mai 2003. a linnakohtu loa alusel pidi vangla võimaldama

kaebaja lühiajalisele väljasõidule viimist juhul, kui prefektuuri konvoitalituse politseinikud oleksid

tulnud kaebajale järele.

Eeltoodut arvestades leidis kohus, et Tallinna Vanglal ei olnud 29. mail 2003 D. K. väljaviimise

kohustust ega võimalust.

4. D. K. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2006. a otsusega jäeti D. K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et VangS §-st 109 ja justiitsministri 26. märtsi

2003. a määrusest nr 20 "Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord" tuleneb, et vangla ülesanne

on vahistatu lühiajalise väljaviimise korraldamine, tema saatmine ja valvamine. Seetõttu ei ole

asjakohane vastustaja selgitus, millega ekslikult nõustus ka halduskohus, et Tallinna Linnakohtu

antud loa põhjal ei olnud võimalik aru saada, kas kaebaja lühiajalise väljaviimise peab korraldama

vangla või politseiprefektuuri korrakaitseosakond.

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ema matused toimusid 29. mail 2003 kell 11.00 Tapa linnas ning

et Tallinna Linnakohus andis loa kaebaja lühiajaliseks väljaviimiseks 27. mail 2003. Kuigi 27. mail

2003 antud loal puudub lühiajalise väljaviimise kuupäev ja koht, ei oleks see saanud oluliselt

takistada kaebaja lühiajalise väljaviimise korraldamist, sest neid andmeid oli võimalik vastustajal

linnakohtu kaudu täpsustada. Vaidlust ei ole selle üle, et tulenevalt VangS § 99 lg-st 1 peab vahistatu

väljaviimise kulud ise katma. Seaduses ei ole sätestatud, et väljaviimise kulud peavad olema ette

tasutud. Seetõttu ei oleks saanud vangla jätta kaebajat lühiajaliselt välja viimata põhjendusega, et

vahistatu vanglasisesel arvel pole piisavalt raha väljaviimise kulude katmiseks.

Vastustaja selgituste kohaselt ei olnud aga eelpoolnimetatud asjaolud ainukeseks põhjuseks, miks

kaebaja jäi ema matustele viimata. Määravaks olid asjaolud, et 29. mai 2003 oli neljapäev, millal

toimusid graafikujärgsed ja ette planeeritud vanglatevahelised kinnipeetavate konvoeerimised kahe

olemasoleva mehitatud saateautoga ning kaebaja lühiajaliseks väljaviimiseks loa andmise ja matuste

päeva vahele jäi liialt lühike aeg reservsaatemeeskonna moodustamiseks ning vahistatu saatmiseks ja

valvamiseks sobiva sõiduki muretsemiseks. Arvestades neid vastustaja selgitusi ning VangS § 109 ja

justiitsministri määrusega nr 20 kehtestatud nõudeid vangla saatemeeskonnale ja -sõidukile, leiab

ringkonnakohus, et kaebaja lühiajaliseks väljaviimiseks esinesid objektiivsed takistused. Asjas

tuvastatud asjaolude põhjal nõustub ringkonnakohus esimese astme kohtu järeldusega, et vangla

tegevuses puudub õigusvastasus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. D. K. kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja tunnistada

Tallinna Vangla toiming õigusvastaseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda

ringkonnakohtu seisukohaga, et iganädalased etteplaneeritud toimingud on objektiivseks takistuseks.

Ühe inimese konvoeerimiseks piisab 2?3 inimesest, kelle leidmine ei tohiks nõuda palju aega.

Vastustaja seisukohti järgides ei saagi vangla täita VangS § 99 lg-s 1 sätestatut, sest paratamatult

jääbki vanglale sellistes situatsioonides lühiajalise väljaviimise korraldamiseks aega 1?2 päeva.

Kuidas selline olukord lahendatakse, on haldusorganisisene küsimus.

7. Tallinna Vangla kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata. Justiitsministri 26. märtsi 2003. a määruse nr 20 §-des 13 ja 14 on sätestatud

kõrgendatud julgeolekunõuded saateauto varustatusele, seisukorrale ja selle kontrollimisele ning

saadetava saateautosse paigutamise korrale. Konvoeerimiste tõttu ei olnud Tallinna Vanglal 29. mail

2003 vaba konvoeerimisautot. Ehkki seadusest ei tulene kohustust väljaviimise kulud ette tasuda,

peab vanglal olema veendumus, et vahistatu need kulud tasub. On mõistlik eeldada, et selle jaoks

pidanuks vahistatu vanglasisesel isikuarvel olema enam-vähem samas suurusjärgus summa. Vangla

direktori asetäitja teatas D. K. esindajale T. K.-le, et esialgu piisab summast, mis katab bensiinikulud

sihtpunkti jõudmiseks, kuid T. K. raha D. K. arvele ei kandnud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus asus oma otsuses seisukohale, et D. K. lühiajalise väljaviimise pidi korraldama

Tallinna Vangla ning et vangla ei saanud jätta D. K. lühiajaliselt välja viimata põhjusel, et vahistatu

vanglasisesel arvel pole piisavalt raha väljaviimise kulude katteks. Samuti leidis ringkonnakohus, et

kuigi Tallinna Linnakohtu 27. mail 2003 antud loal puudus lühiajalise väljaviimise kuupäev ja koht,

ei saanud see oluliselt takistada D. K. lühiajalise väljaviimise korraldamist, sest neid andmeid oli

võimalik vastustajal linnakohtu kaudu täpsustada.

Neid ringkonnakohtu seisukohti ei ole kasseeritud. Seetõttu lähtub Riigikohtu halduskolleegium

kassatsioonkaebuse lahendamisel neist seisukohtadest.

9. Ainus põhjus, miks Tallinna Ringkonnakohus D. K. apellatsioonkaebuse rahuldamata jättis, oli see,

et 29. mai 2003 oli neljapäev, mil toimusid ette planeeritud vanglatevahelised kinnipeetavate

konvoeerimised kahe olemasoleva mehitatud saateautoga ning lühiajalise väljaviimise loa andmise

ning matuste päeva vahele jäi liialt lühike aeg reservsaatemeeskonna moodustamiseks ning sobiva

sõiduki muretsemiseks. Ringkonnakohtu arvates oli see objektiivseks takistuseks D. K. lühiajalisele

väljaviimisele.

Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu selle seisukohaga ei nõustu.

10. VangS § 99 lg-d 1 ja 2 näevad ette, et olulistel ja edasilükkamatutel isiklikel, õiguslikel või

ärilistel asjaoludel, mis nõuavad vahistatu isiklikku kohalolekut, võib uurija või kohus, kui

kriminaalasi on kohtu menetluses, anda loa vahistatu väljaviimiseks järelevalve all kuni üheks

päevaks. Väljaviimise kulud kannab vahistatu ning luba antakse vahistatu taotluse alusel.

Kolleegium leiab, et VangS § 99 lg-st 1 tulenevalt on vahistatu lühiajalise väljaviimise otsustajaks

uurija või kohus. Uurijale või kohtule on antud õigus kaaluda väljaviimist tingiva asjaolu tähtsust,

samuti väljaviimisega kaasnevaid riske ning otsustada, kas vahistatut lühiajaliselt välja lubada või

mitte. VangS § 99 lg-st 1 ei tulene lühiajalise väljaviimise korraldajale, s.t vanglale, õigust olukorras,

kus luba väljaviimiseks on uurija või kohtu poolt juba antud, hakata täiendavalt kaaluma, kas

vahistatu lühiajaliselt välja viia või mitte. Vastupidise seisukoha korral peaks selline vangla täiendav

kaalumisõigus olema VS §-s 99 selgesõnaliselt sätestatud. VangS § 99 praegu kehtiv sõnastus

vanglale täiendavat kaalumisõigust ei võimalda, sest juhul, kui vanglal oleks õigus kaaluda loa

täitmist või mittetäitmist, muutuks uurija või kohtu poolt loa andmise instituut sisutuks.

Seega olukorras, kus pädeva organi poolt on luba lühiajaliseks väljaviimiseks antud, on vanglal

kohustus vahistatu lühiajaline väljaviimine korraldada. Kolleegium möönab, et kui esinevad

objektiivsed ning vääramatu jõuna käsitatavad ületamatud takistused lühiajalisele väljaviimisele, siis

ei ole vangla tegevus loa täitmata jätmisel õigusvastane. Kuid käesolevas haldusasjas välja toodud

asjaolusid Riigikohtu halduskolleegium selliseks takistuseks ei pea.

11. VangS § 99 ei sätesta, et lühiajaline väljaviimine võib toimuda vaid teatud kindlatel

nädalapäevadel. Samuti ei anna VangS § 99 ka aluseid, millal lühiajalise väljaviimise kohustus

täitmisele ei kuulu. Seega on võimalik, et luba lühiajaliseks väljaviimiseks antakse uurija või kohtu

poolt ükskõik milliseks nädalapäevaks ning olenemata sel päeval aset leidvatest teistest sündmustest.

Kuna vangla on kohustatud lühiajalise väljaviimise loa täitma, siis peab ta arvestama, et luba

lühiajaliseks väljaviimiseks võib langeda ükskõik millisele ajale, ning et vanglal on sellisel juhul

kohustus vahistatu välja viia. Selle asjaoluga peab vangla arvestama ka oma töö korraldamisel.

Vaidlust ei ole selle üle, et ringkonnakohtu poolt objektiivseks takistuseks peetud vanglatevahelised

konvoeerimised 29. mail 2003 olid graafikujärgsed, pikemat aega ette planeeritud. Tallinna Vangla

oleks pidanud arvestama võimalusega, et ka sellele päevale võidakse anda luba mõne vahistatu

lühiajaliseks väljaviimiseks. Vangla pidi tagama, et hoolimata planeeritud konvoeerimistest säiliks tal

võimalus sellise loa alusel lühiajalise väljaviimise korraldamiseks. Selline tagamine oleks saanud

toimuda näiteks väljaviimiseks minimaalselt piisavate vahendite reservi jätmise näol. Kolleegium

märgib siinkohal, et tulenevalt vaidlusaluse toimingu ajal kehtinud justiitsministri 26. märtsi 2003. a

määruse nr 20 "Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord" §-st 12 võis saatmine toimuda peale

alarmsõiduki ka muu selleks sobiva sõidukiga, oluline oli vaid, et välistatud oleks saadetava

põgenemine või muud saatmise häired. Samuti oleks olnud võimalik sõlmida vajalikud

eelkokkulepped ametiabi saamiseks teistelt haldusorganitelt just niisuguste juhtude tarvis. Tallinna

Vangla selliseid võimalusi ei taganud. Kõikide vangla ülesannetega mittearvestav töö planeerimine ei

ole kolleegiumi arvates vääramatuks takistuseks, mis õigustaks vaidlusalusel juhul VangS § 99 lg-st 1

tuleneva vangla kohustuse täitmata jätmist.

Halduskolleegium märgib lisaks, et vastustaja asukoht on Tallinnas, kus võimalused ühepäevase

väljaviimise teostamiseks vajalike ametnike ning sõidukite leidmiseks ametiabi korras on piisavalt

suured ka siis, kui selles ei ole varem kokku lepitud. Asja materjalidest ei nähtu, et Tallinna Vangla

oleks üritanud tekkinud olukorda lahendada ka sel teel.

12. Eeltoodu põhjal tuleb D. K. kassatsioonkaebus rahuldada. Kuna asjas puudub vajadus uusi

tõendeid koguda või neile antud hinnangut muuta, rahuldab Riigikohtu halduskolleegium D. K.

kaebuse ning tunnistab õigusvastaseks Tallinna Vangla toimingu, mis seisnes D. K. lühiajalise

väljaviimise mittevõimaldamises.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann