3-3-1-82-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-82-06

Määruse kuupäev

12. detsember 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

XXXX AS (likvideerimisel), AS XXXXX

XXXXXXXXXXXXX (pankrotis), AS X.X.XXXX (pankrotis),

AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX

kaebused Eesti Vabariigi kohustamiseks määrata hüvitus

Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2006. a määrus haldusasjas

nr 3-04-469

Menetluse alus Riigikohtus

XXXX AS (likvideerimisel), AS XXXXX

XXXXXXXXXXXXX (pankrotis), AS X.X.XXXX (pankrotis),

AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX

määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta XXXX AS (likvideerimisel), AS XXXXX XXXXXXXXXXXXX (pankrotis), AS XXXXX

XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX määruskaebused rahuldamata.

Rahuldada AS X.X.XXXX (pankrotis) määruskaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2006. a määrus haldusasjas nr 3-04-469 osas,

millega kohus lõpetas AS X.X.XXXX (pankrotis) kaebuses menetluse ning saata AS X.X.XXXX

(pankrotis) kaebus eelmenetluse jätkamiseks Tallinna Halduskohtule. Ülejäänud osas jätta

ringkonnakohtu määrus muutmata.

Arvata XXXX AS (likvideerimisel), AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX

kautsjonid riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi 13. jaanuari 1992. a määrusega nr 2172/1 külmutati

määramata ajaks Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) ja Balti Ühispanga (UBB) korrespondentkontod

NSVL Välismajanduspangas. 18. novembril 1992 kuulutati Eestis moratoorium Tartu

Kommertspangale, Põhja-Eesti Aktsiapangale ja Balti Ühispangale.

20. jaanuaril 1993 võttis Riigikogu seoses Vene Föderatsiooni sanktsioonidega Eesti pankade vastu

ning arvestades sellest tingitud olukorda PEAP-s ja UBB-s, vastu otsuse "NSV Liidu

Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontode kohta". Sellega otsustas Riigikogu

moodustada Eesti Panga juures endises NSVL Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade

summadest Eesti Vabariigi nõuete fondi nimetusega Riiklik VEB Fond (praegu SA VEB). Fondi

koondati PEAP ja UBB nõuded endises NSVL Välismajanduspangas külmutatud kontode kohta,

lubati fondil lasta välja fondi koondatud nõuete ulatuses vabalt ringlevaid sertifikaate, mille

tingimused määrab Eesti Pank ning millega pidi kompenseeritama PEAP ja UBB klientide need

nõuded nimetatud pankade vastu, mis on seotud endises NSVL Välismajanduspangas külmutatud

kontodega. Riikliku VEB Fondi peaülesandeks määrati lahenduste leidmine Eesti pankade ning teiste

juriidiliste ja füüsiliste isikute nõuete rahuldamiseks endises NSVL Välismajanduspangas külmutatud

kontode suhtes.

2. XXXX AS (likvideerimisel), AS X.X.XXXX (pankrotis), AS XXXXX XXXXXXXXXXXXX

(pankrotis), AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX esitasid Tallinna

Halduskohtule kaebused taotlusega kohustada Eesti Vabariiki (Vabariigi Valitsuse kaudu)

kompenseerima kaebajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadid kas riigi võlakirjade, raha

maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu. Kaebajad väitsid, et pole tõendatud, et nende

UBB-s või PEAP-s olnud arvelduskontodele laekunud välisvaluuta summade, millega teostati

arveldusi eelnimetatud pankade NSVL Välismajanduspanga korrespondentkontode kaudu,

käsutamisõigust oleks nendel korrespondentarvetel piiratud, mistõttu tuleb kaebajatele

kompenseerida nendele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadid kas riigi võlakirjade, raha

maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu. Ka juhul, kui nende arvelduskontodele

laekunud välisvaluuta kasutamine on piiratud, kuuluvad sertifikaadid hüvitamisele. Eesti

haldusorganite ja Riigikogu poolt 1992-1993 Eesti pankade ja nende võlausaldajate ning Eesti

majanduse kaitseks tarvitusele võetud meetmed, mis seisnesid UBB ja PEAP kohustuste hulgast

teatud grupi võlausaldajate, kelle arveldusi need pangad teostasid NSVL Välismajanduspanga kaudu,

eraldamises ja Riiklikku VEB Fondi koondamises, olid õigusvastased, sest ei vastanud võrdse

kohtlemise põhimõttele. Nende meetmete tagajärjel on eelnimetatud suvalise tunnuse alusel eraldatud

isikute grupp oma varast faktiliselt ilma jäänud, sest Eesti riik on vastuolus Põhiseaduse §-ga 14

olnud tegevusetu lahenduste leidmisel Riikliku VEB Fondi sertifikaadi omanike nõuete

rahuldamiseks, rikkudes kaebajate põhiõigust korraldusele ja menetlusele.

Kaebust täiendati juhuks, kui eelnimetatud nõue ei kuulu rahuldamisele, nõudega tunnistada

õigusvastaseks Eesti Vabariigi tegevusetus ja viivitus kaebajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi

sertifikaadi õiglasel kompenseerimisel.

3. Tallinna Halduskohus lõpetas 12. mai 2006. a määrusega haldusasjas nr 3-04-469 menetluse

kaebuste taotlustes kohustada Eesti Vabariiki kompenseerima kaebuse esitajatele väljastatud Riikliku

VEB Fondi sertifikaat riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu

(p 1), samas otsustati läbi viia ettevalmistavad ja eelmenetluse toimingud seoses esitatud kaebuste

tõlgendamisega kahju hüvitamise ja toimingu õigusvastasuse tuvastamise kaebustena, jättes need

kaebused käiguta ja andes tähtaja kaebuste puuduste kõrvaldamiseks. Määruse põhjendused olid

järgmised:

1) HKMS § 19 lg 7 teise lause kohaselt tuleb kaebuses sõnastatud kohustamistaotlusi Eesti Vabariigi

kohustamiseks kompenseerima kaebuse esitajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaat riigi

võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu tõlgendada kahju hüvitamise

kaebusena, mille esemeks on rahasumma, mis vastab kaebuse esitaja arvel olnud rahasummale või

selles väärtuses riigi võlakirjale. Kaebuste eesmärgiks on õiguste rikkumisega tekitatud kahju eest

hüvitise saamine. Järeldust, et tegemist on kahju hüvitamise kaebusega, kinnitab ka kaebajate

esindaja poolt kohtuistungil toodud väide, et kaebuse täpsustusena esitatud tuvastamistaotluse

esitamise põhjendatud huviks on kahju hüvitamise kaebuse esitamine. Kaebajad pole näidanud,

millisest õigusaktist tuleneb riigi kohustus kompenseerida neile väljastatud VEB Fondi sertifikaat,

mistõttu pole täidetud riigi vastu esitatud kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused;

2) kuna kohus on esitatud kaebused võtnud menetlusse kohustamiskaebustena, kuid menetlusse

võtmisel on kaebusi tõlgendades ja uurimisprintsiipi rakendades jõudnud järeldusele, et tegemist on

sisuliselt kahju hüvitamise kaebustega, kuulub menetlus kohustamisnõuetes lõpetamisele ning kahju

hüvitamise kaebuste suhtes tuleb läbi viia ettevalmistava ja eelmenetluse toimingud. Kaebajatel tuleb

kõrvaldada kaebuse puudused, esitades kohtule kahju hüvitamise kaebusele kehtestatud suuruses

riigilõivu tasumist tõendav dokument. Kahju hüvitamise kaebused on esitatud Riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 31 lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumisega, sest kaebused esitati halduskohtule 2004. aasta

detsembris ning kaebuste kohaselt tekitati kahju nõuete Riiklikusse VEB Fondi koondamisega, mis

leidis aset Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse alusel, millest kaebuse esitajad pidid otsuse Riigi

Teatajas avaldamise päeval aru saama, et lisaks fondi sertifikaatidele täiendava kompensatsiooni

maksmist neile ette nähtud ei ole ning sertifikaadid on kompensatsiooniks nõuete koondamise eest.

Kaebajatele tuleb anda võimalus esitada tähtaja ennistamise põhjendatud taotlused.

4. XXXX AS (likvideerimisel), AS X.X.XXXX (pankrotis), AS XXXXX XXXXXXXXXXXXX

(pankrotis), AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX esitasid halduskohtu

määruse peale määruskaebused, taotledes määruse tühistamist osas, milles lõpetati kaebuste

menetlus. Määruskaebuste esitajad leidsid, et halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud kaebusi kahju

hüvitamise kaebustena. Kaebajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaatide kompenseerimise

regulatsioon on hetkel selgelt puudulik ja isikute õigusi mittetagav, toimudes avalik-õiguslikke

funktsioone kandva Eesti Panga ja Sihtasutuse VEB kaudu. Sertifikaadid kinnitavad kaebajate õigusi

saada nimetatud halduskandjate poolt läbi viidava menetluse lõppresultaat. Kaebajate õiguste

pöördumatu rikkumise hetkeks saab nimetada alles seda hetke, kui fondi kreeditoride suhtes nõuete

kompenseerimisele suunatud haldusmenetlus lõpetatakse ja kaebajatele teatatakse, et sertifikaate ei

hüvitatagi ja mingit muud kohast menetlust ei järgne. Sellist otsust pole tänaseni vastu võetud. Seega

pole õige kohtu järeldus, nagu oleks kaebused esitatud kaebetähtaja rikkumisega. Küll saab esitada

kohustamiskaebuse ja vaidlustada viivitust, kui mõistliku aja jooksul ei ole asja lahendatud.

Kaebajad ei ole vaidlustanud Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse õiguspärasust. Kaebajatele loodi

ühene ettekujutus, et isikud, kelle arveldusi teostati NSVL Välismajanduspanga kaudu, ei ole Riikliku

VEB Fondi moodustamise tõttu oma varast ilma jäänud, vaid saavad riigi poolt loodud mehhanismide

kaudu selle eest õiglase hüvitise. Nende meetmete lõpuleviimata jätmine on ebaõiglane ja kujutab

endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kus avalikku huvi realiseeritakse teatud grupi

eraõiguslike isikute arvel.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10. juuli 2006. a määrusega XXXX AS (likvideerimisel),

AS XXXXX XXXXXXXXXXXXX (pankrotis), AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX

XXXXXXX määruskaebused. AS X.X.XXXX (pankrotis) määruskaebuse jättis ringkonnakohus

rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu määruse osas, milles halduskohus lõpetas XXXX

AS (likvideerimisel), AS XXXXX XXXXXXXXXXXXX (pankrotis), AS XXXXX XXXXX ja AS

XXXXX XXXXX XXXXXXX kaebuste menetluse. Selles osas saatis ringkonnakohus asja

halduskohtule eelmenetluse edasiseks läbiviimiseks, sealhulgas menetluse lõpetamise uueks

otsustamiseks. AS X.X.XXXX (pankrotis) kaebuse menetluse lõpetamise osas asendas

ringkonnakohus halduskohtu määruse põhjendused oma määruse p-s 11 toodud põhjendustega.

Ringkonnakohus märkis, et kuigi halduskohus on juhtinud kaebajate tähelepanu võimalusele käsitada

esitatud nõudeid kahju hüvitamise taotlustena, on kaebajate advokaadist esindaja järjekindlalt

väljendanud kaebajate tahet esitada mitte kahju hüvitamise kaebust, vaid kohustamiskaebust.

Kohtupraktika järgi on üksnes kaebuse esitajal õigus määrata kaebuse ese. Põhjendatud ei ole sellise

nõude lahendamine, mille menetlemist kaebuse esitaja ei soovi. Seetõttu ei pea ringkonnakohus

põhjendatuks esitatud kaebuste käsitamist kahju hüvitamise kaebustena.

Kaebustes nõutakse sisuliselt kaebajate Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse p-s 4 nimetatud nõuete

kompenseerimist muul viisil kui Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega. Õigus nõuda

Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse p-s 4 nimetatud nõuete muul viisil kompenseerimist ei saa

tuleneda Riikliku VEB Fondi sertifikaatidest, sest need sertifikaadid ise olidki eelviidatud sätte

kohaselt ette nähtud kompensatsiooniks selles sättes viidatud nõuete eest. Kaebused on esitatud Eesti

Vabariigi vastu seoses sellega, et Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse kohaselt nähti ette teatud Eesti

pankade nõuete koondamine Riiklikku VEB Fondi ja nende pankade kohustuste nende klientide ees

kompenseerimine eelnimetatud fondi moodustamise ja selle sertifikaatide väljalaskmise kaudu.

Nõuete selline koondamine ja kompensatsioonimehhanismi loomine oli riigi avalik-õiguslik meede.

Sellise meetme rakendamisest ei tekkinud Eesti Vabariigil tsiviilõigussuhteid PEAP ja UBB

klientidega (või nende õigusjärglastega nõuetes, mis olid seotud NSVL Välismajanduspangas

külmutatud kontodega). Käesolevas asjas esitatud kaebuste sisulisel lahendamisel kuulub muuhulgas

tuvastamisele, kas ja milline avaliku õiguse norm annab endiste PEAP ja UBB klientidele (või

nendelt NSVL Välismajanduspangas külmutatud kontodega seotud nõuded omandanud isikuile)

subjektiivse õiguse nõuda nende nõudeõiguste kompenseerimist Eesti Vabariigilt tulenevalt asjaolust,

et riik eelnimetatud avalik-õiguslikku meedet rakendas. Sellise vaidluse sisu on avalik-õiguslik.

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2003. a otsusega haldusasjas nr 2-3/612/2003 jõustus Tallinna

Halduskohtu 5. märtsi 2003. a otsus haldusasjas nr 3-83/2003. Nimetatud otsusega jäeti rahuldamata

AS X.X.XXXX (pankrotis) kaebus nõudes mõista välja Rahandusministeeriumilt kompensatsioon

nõude eest UBB vastu seoses viimase valuutakontol NSVL Välismajanduspangas blokeeritud

summadega. Seega eksisteerib jõustunud kohtuotsus AS X.X.XXXX (pankrotis) käesolevas asjas

esitatud nõude suhtes kohustada riiki kompenseerima kaebuse esitaja nõudeõigus seoses NSVL

Välismajanduspangas külmutatud valuutakontoga. Selle nõude osas kuulub menetlus lõpetamisele

HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel.

Halduskohus ei ole eelmenetluses veel kontrollinud, kas XXXX AS (likvideerimisel), AS XXXXX

XXXXXXXXXXXXX (pankrotis), AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX

kaebused Eesti Vabariigi kohustamise nõudes määrata kompensatsioon viimaste nõudeõiguste eest

Eesti pankade vastu seoses viimaste NSVL Välismajanduspangas külmutatud kontodega on esitatud

tähtaegselt. Seetõttu ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks määruses otsustada, kas nendes

kaebustes kuulub menetlus lõpetamisele HKMS § 12 lg 3 alusel. Seda saab nende kaebuste

eelmenetluse edasisel läbiviimisel HKMS § 12 lg 3 alusel otsustada halduskohus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. XXXX AS (likvideerimisel), AS X.X.XXXX (pankrotis), AS XXXXX XXXXXXXXXXXXX

(pankrotis), AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX esitasid määruskaebused

Riigikohtule, milles paluvad kohtumääruse tühistada AS X.X.XXXX suhtes menetluse lõpetamise

osas ning jätta resolutsioonist välja viide, et asi saadetakse tagasi muu hulgas menetluse lõpetamise

otsustamiseks, ka tuleks osalt muuta ringkonnakohtu põhjendusi. Määruskaebuse esitajad ei ole nõus

ringkonnakohtu käsitlusega, et Riikliku VEB Fondi sertifikaadid iseenesest olidki

kompensatsiooniks, vaid leiavad, et sertifikaate tuleb lugeda eelhaldusaktideks

kompenseerimismenetluses. Kaebajatel on VEB fondi sertifikaadid olemas ja need kehtivad tänaseni,

kuid ainuüksi sertifikaadi omandamisega ei ole kaebajatele nende nõudeid kompenseeritud.

Sertifikaat üksnes kinnitab kaebajate õigust saada kompenseerimismenetluse lõppresultaadina

hüvitust NSVL Välismajanduspangas külmutatud vahendite eest. Riigikogu 20. jaanuari 1993. a

otsuse p 5 kohaselt oli Riikliku VEB Fondi eesmärk leida lahendusi külmutatud varade tõttu pankade

vastu esitatud nõuete rahuldamiseks. Kaebajatel oli õiguspärane ootus uskuda, et riik on loonud

mehhanismi, mille kaudu nende nõuded õiglaselt rahuldatakse. Kompenseerimismenetlus tuleb lõpule

viia ning selle kohustamisele ongi kaebused suunatud. Kaebajate õigust kompenseerimismenetluse

lõpuleviimisele ei mõjuta ka asjaolu, et vastustajate arvates on Riikliku VEB Fondi eesmärkide

saavutamise eelduseks kokkulepe Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel, mis aga seni puudub ja

ilmselt jääbki tulemata. Kui riik on andnud siseriiklikult lubaduse, mis on seotud välislepinguga, siis

peab ta tegema ka endast oleneva, et lubadus täidetud saaks. Kui täitmine osutub võimatuks, tuleb

rakendada muid kompensatsioonimehhanisme. Praegune tegevusetus riivab oluliselt Riikliku VEB

Fondi sertifikaatide omanike põhiõigust korraldusele ja menetlusele (PS § 14).

Tallinna Ringkonnakohus märkis, et halduskohus ei ole eelmenetluses veel hinnanud kaebuste

tähtaegsust. Määruskaebuste esitajad leiavad, et kaebetähtaeg ei ole möödunud. Kaebajate õiguste

pöördumatu kahjustamine tekiks alles juhul, kui kaebajatele teatataks, et sertifikaate ei hüvitatagi

ning muud kohast menetlust ei järgne. Seda seni tehtud ei ole, sertifikaadi väljaandmine oli

eelhaldusakti tähenduses. Kaebajad leiavad, et eksitav on ringkonnakohtu määruse resolutsioonis

sisalduv rõhutus, et asi saadetakse "halduskohtule eelmenetluse edasiseks läbiviimiseks, sealhulgas

menetluse lõpetamise uueks otsustamiseks".

AS X.X.XXXX (pankrotis) osas puudub jõustunud kohtulahend sama nõude osas. Ringkonnakohus

on vääralt samastanud käesolevas asjas ja varasemas asjas esitatud nõudeid. Varasemalt taotles AS

X.X.XXXX (pankrotis) kohtult kindla rahasumma väljamõistmist küll samal alusel (Riigikogu

20. jaanuari 1993. a otsuse alusel nõuete koondamine Riiklikku VEB Fondi), kuid kohus tookord

jättis seisukoha võtmata Eesti Panga, VEB Fondi ja riigi tegevusetuse suhtes, kuna sellist nõuet ei

esitatud (Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2003. a otsuse lk 10 kolmas lõik). Kaebuse ese on

küll sama, aga praegusel juhul on kaebuse aluseks asjaolu, et Eesti Vabariigi, Eesti Panga ja SA VEB

tegevusetuse tõttu pole Riikliku VEB Fondi sertifikaatide omanikeni jõudnud mingit reaalset

kompensatsiooni. Selle nõude osas jõustunud kohtulahend puudub ja ei ole tegemist kaebusega samas

asjas HKMS § 24 lg 1 p 4 tähenduses. Ka Tallinna Halduskohus jättis selles asjas rahuldamata

taotluse HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel menetluse lõpetamiseks AS X.X.XXXX (pankrotis) kaebuse osas

põhjendusega, et varasemas asjas riigi tegevusetust ei olnud vaidlustatud ega esitatud taotlust sellise

kahju hüvitamiseks. Seda osa halduskohtu määrusest ei vaidlustatud ning ka ringkonnakohus ei ole

oma määruses märkinud, et ta tühistab halduskohtu määruse punkti 6. Ringkonnakohtu määrus on

vastuolus halduskohtu määruse resolutsiooni p-ga 6 ning ringkonnakohus otsustas küsimuse üle,

mida ei vaidlustanud ükski menetlusosalistest. Kohtute määrused on selles osas üksteist välistavad

ning kohtumääruse täitmine ei ole võimalik. Vastuolu tuleb kõrvaldada. Õige oli halduskohtu

seisukoht ning väär ringkonnakohtu oma.

7. Vabariigi Valitsus vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebustele vastu ja palub need jätta

rahuldamata. Ükski Riikliku VEB Fondi sertifikaadi saanud isik ei ole kunagi vaidlustanud, et NSVL

Välismajanduspangas külmutati just nende nõuetega seotud vara. Vastustaja leiab, et ringkonnakohus

ei ole andnud halduskohtule väärat juhendit, mille alusel peaks halduskohus kaebuste menetlemise

lõpetama, vaid viitas üksnes sellele, et tuleb kontrollida tähtaegsust ja selle alusel otsustada, kas

esinevad menetluse lõpetamise alused. Sisuliselt taotlevad määruskaebuste esitajad, et Riigikohus

viiks ise läbi eelmenetluse ja kontrolliks kaebuste tähtaegsust. See ei ole lubatav. Arusaamatuks jääb

määruskaebuste esitajate käsitlus Riikliku VEB Fondi sertifikaatidest kui eelhaldusaktidest.

Riigikogu otsus sätestab selgelt, et sertifikaadid on vabalt ringlevad nimelised väärtpaberid, mis

väljendavad selle omaniku õigust sertifikaadiga esindatud osale fondi varadest. Sertifikaadid on seega

eraõigusliku olemusega väärtpaberid, mitte haldusaktid. Sertifikaatide vaba ringlust tõendab seegi, et

AS X.X.XXXX omandas oma sertifikaadi just nn järelturult.

Ebaõige on käsitlus, mille kohaselt viib riik kaebajate suhtes läbi jätkuvat kompensatsioonimenetlust.

Kuna Eesti Vabariik ei ole kaebajate varasid külmutanud, siis ei pea riik ka neid hüvitama.

Riigipoolne haldusmenetlus lõppes Riikliku VEB Fondi loomise ja sertifikaatide väljaandmisega.

Seejuures võivad sertifikaatide omanikud oma nõudeõigust teostada ka iseseisvalt ning nad ei ole

seotud SA-ga VEB. Riigikogu otsusega ei ole riik võtnud endale mingit kohustust maksta hüvitist

Vene Föderatsiooni külmutatud varade eest.

Ringkonnakohus lõpetas õigesti AS X.X.XXXX (pankrotis) kaebuse menetluse. Kaebaja taotles

varasemas menetluses esmajoones küll kahju hüvitamist, kuid esitas ka alternatiivse nõude

Rahandusministeeriumilt õiglase hüvituse saamiseks selle eest, et nõuded Riiklikku VEB Fondi

koondati. Ka käesolevas menetluses nõuab AS X.X.XXXX (pankrotis) kaebust üksnes teisiti

sõnastades sisuliselt sedasama õiglast hüvitust.

Asjaolu kohta, et ringkonnakohtu määrus on vastuolus halduskohtu määruse resolutsiooni p-ga 6,

märgib vastustaja, et halduskohtu määruse resolutsiooni p 6 ei olnud määruskaebusega vaidlustatav.

HKMS § 24 lg 1 p 5 alusel pidi ringkonnakohus menetluse lõpetama, menetlusosaliste taotlused pole

selles küsimuses määravad. Halduskohtu määruse resolutsiooni p-ga 6 jäeti rahuldamata

menetlusosaliste taotlused menetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohus lõpetas menetluse § 24 lg 1 p 5

alusel omal algatusel. Seega ei eksisteeri vastuolu kohtumääruste vahel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et XXXX AS (likvideerimisel), AS XXXXX

XXXXXXXXXXXXX (pankrotis), AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX

määruskaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. AS X.X.XXXX (pankrotis)

määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

9. Kolleegium märgib, et Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2006. a määrusega ei ole kaebusi veel

lahendatud sisuliselt. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et Riikliku VEB Fondi sertifikaatidest ei

saa tuleneda õigust nõuda Riigikogu 20. jaanuari 1993. a otsuse p-s 4 nimetatud nõuete muul viisil

kompenseerimist, sest need sertifikaadid ise olidki otsuse kohaselt ette nähtud NSVL

Välismajanduspangas külmutatud kontodega seotud nõuete kompenseerimiseks. Ringkonnakohus ei

ole määruses lahendanud küsimust, kas Eesti Vabariik on kohustatud eelnimetatud nõuded

kompenseerima ning kas Riikliku VEB Fondi sertifikaatide väljastamine on olnud piisavaks

kompensatsiooniks. Nimetatud küsimused lahendatakse asja sisulisel läbivaatamisel.

10. Kohustamiskaebuste tähtaegsuse küsimust Riigikohtu halduskolleegium käesolevas määruses ei

käsitle, sest seda ei ole madalama astme kohtud senise menetluse käigus veel läbi vaadanud. Õige on

vastustaja seisukoht, et ringkonnakohus ei ole halduskohtule andnud juhist, mille alusel peaks

halduskohus kaebuste menetluse lõpetama. Ringkonnakohus viitas üksnes sellele, et kuivõrd

halduskohus käsitas kaebusi kahju hüvitamise taotlustena, kuid ringkonnakohus tõlgendas kaebuste

taotlusi teisiti, ei ole eelmenetluses veel kontrollitud kohustamiskaebuste tähtaegsust. Kuivõrd kahju

hüvitamise kaebuse ja kohustamiskaebuse vaidlustamistähtajad ei lange kokku, tuleb kaebuse taotluse

varasemast erineva tõlgendamisega seoses vastavalt hinnata teiste kriteeriumide järgi ka menetluse

lõpetamise aluste esinemist või puudumist. Kaebuse tähtaegsuse üle peab esmalt otsustama asja

menetlev kohus, antud juhul Tallinna Halduskohus. Ringkonnakohus ega Riigikohus ei saa

kohustamiskaebuste tähtaegsuse küsimust otsustada enne selle lahendamist halduskohtu poolt.

11. AS X.X.XXXX (pankrotis) kaebuse osas lõpetas Tallinna Ringkonnakohus kolleegiumi arvates

HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel menetluse ebaõigesti. Kohus viitas, et Tallinna

Ringkonnakohtu 28. novembri 2003. a otsusega haldusasjas nr 2-3/612/2003 jõustus Tallinna

Halduskohtu 5. märtsi 2003. a otsus haldusasjas nr 3-83/2003, millega jäeti rahuldamata AS

X.X.XXXX (pankrotis) kaebus mõista välja Rahandusministeeriumilt kompensatsioon seoses NSVL

Välismajanduspangas blokeeritud summadega, sest Riikliku VEB Fondi rahatuse tõttu tema nõue

praktiliselt sundvõõrandati. Ringkonnakohus leidis, et eeltoodut arvestades eksisteerib jõustunud

kohtuotsus AS X.X.XXXX (pankrotis) käesolevas asjas esitatud nõude suhtes kohustada riiki

kompenseerima kaebuse esitaja nõudeõigus seoses NSVL Välismajanduspangas külmutatud

valuutakontoga ja menetlus tuleb seetõttu lõpetada.

Riigikohtu halduskolleegium selle käsitlusega ei nõustu. Õige on määruskaebuse esitajate viide

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2003. a otsuse lehekülje 10 kolmandas lõigus sisalduvale,

millest nähtub käesolevas asjas esitatud ringkonnakohtu seisukoha ekslikkus. Ringkonnakohus

märkis 28. novembri 2003. a otsuses, et kaebuse esitaja taotles kohtult kindla rahasumma

väljamõistmist. Nõude aluseks oleva toiminguna käsitles kaebuse esitaja Riigikogu 20. jaanuari

1993. a otsuse alusel toimunud nõuete koondamist Riiklikku VEB Fondi. Kohus leidis nimetatud

otsuses, et kaebuse esitaja ei ole õigusvastase tegevusena käsitlenud VEB Fondi ja Eesti riigi

tegevusetust koondatud nõuete tagamisel ega ole esitanud taotlust sellise tegevusetuse läbi tekkinud

kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus asus varasemas asjas seisukohale, et seega esitati

apellatsioonkaebuses uus taotlus raha väljamõistmiseks Eesti Pangalt, VEB Fondilt ja Eesti riigilt

ning kuivõrd uute nõuete esitamine ringkonnakohtus pole võimalik, jäeti see nõue tähelepanuta.

Ringkonnakohus märkis lisaks, et samadel asjaoludel pole esimese astme kohus rikkunud ka

menetlusnorme kui Eesti Panga, VEB Fondi ja Eesti riigi tegevusetusele hinnangut ei andnud, sest

sellist nõude alust kaebuse esitaja oma taotlustes ei märkinud.

12. Käesolevas asjas on XXXX AS (likvideerimisel), AS X.X.XXXX (pankrotis), AS XXXXX

XXXXXXXXXXXXX (pankrotis), AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX

kaebustes esitatud nõude aluseks aga nimelt käsitlus, et õigusvastane on Eesti Vabariigi tegevusetus,

mille tõttu kaebajateni ei ole pika aja jooksul jõudnud reaalset kompensatsiooni Riiklikku VEB Fondi

koondatud nõuete hüvitamiseks. Sellisel alusel esitatud nõuet Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri

2003. a otsusega ei lahendatud. Seega ei ole AS X.X.XXXX (pankrotis) kaebuses esitatud nõude osas

olemas jõustunud kohtuotsust või kohtumäärust menetluse lõpetamise kohta, mistõttu puudus

ringkonnakohtul alus lõpetada HKMS § 24 lg 1 p 5 (kuni 31. augustini 2006 HKMS § 24 lg 1 p 4)

järgi asja menetlus.

13. Iseenesest õige on vastustaja arvamus, mille kohaselt halduskohtu määruse resolutsiooni punkt 6

ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon ei ole vastuolus. Menetluse lõpetamine HKMS § 24 lg 1 p 4

(alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 24 lg 1 p 5) alusel on kohtu kohustus ega sõltu

menetlusosaliste taotlustest. Seetõttu juhul, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et samas asjas on

juba olemas jõustunud kohtuotsus, peab ta menetluse lõpetama. Tähtsust ei oma asjaolu, et

halduskohus leidis samas küsimuses, et menetlusosalise taotlus menetluse lõpetamiseks tuleb jätta

rahuldamata. Kuna aga kolleegium asus eespool seisukohale, et AS X.X.XXXX (pankrotis) ei ole

esitanud käesolevas asjas nõuet samal alusel nagu Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2003. a

otsusega lahendatud asjas, oli menetluse lõpetamine ringkonnakohtu poolt selles osas siiski sisuliselt

ebaõige.

14. Eeltoodust tulenevalt jäävad XXXX AS (likvideerimisel), AS XXXXX XXXXXXXXXXXXX

(pankrotis), AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX määruskaebused

rahuldamata. Kolleegium rahuldab AS X.X.XXXX (pankrotis) määruskaebuse osaliselt ja tühistab

Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuli 2006. a määruse osas, millega kohus lõpetas HKMS § 24 lg 1 p 4

alusel AS X.X.XXXX (pankrotis) kaebuses menetluse. AS X.X.XXXX (pankrotis) kaebus tuleb

eelmenetluse jätkamiseks saata Tallinna Halduskohtule. Ülejäänud osas jääb AS X.X.XXXX

(pankrotis) määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata. XXXX AS

(likvideerimisel), AS XXXXX XXXXX ja AS XXXXX XXXXX XXXXXXX tasutud kautsjonid

tuleb arvata riigituludesse. AS XXXXX XXXXXXXXXXXXX (pankrotis) ja AS X.X.XXXX

(pankrotis) olid kautsjoni tasumisest vabastatud.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann