3-1-1-103-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-103-06

Otsuse kuupäev

11. detsember 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

S. K. vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2006. a kohtumäärus nr 1-06-10779

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. K. kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

25. oktoober 2006. a

RESOLUTSIOON

1. S. K.-i kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari määruskaebus jätta rahuldamata.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2006. a kohtumäärus, millega kohaldati S. K.-i suhtes tõkendina vahistamist,

jätta muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Steven-Hristo Evestus esitas 25. augustil 2006. a Harju Maakohtu

eeluurimiskohtunikule taotluse KarS § 114 p-s 5 ja § 418 lg 3 p-s 2 ettenähtud kuritegude toimepanemises kahtlustatava S. K.-i

vahistamiseks PS § 20 p 3 ja KrMS § 130 lg 2 alusel.

Prokurör märkis taotluses, et S. K.-i kahtlustatakse kahe esimese astme kuriteo toimepanemises, kusjuures neist ühe eest näeb

karistusseadustik ette eluaegse vangistuse kohaldamise võimaluse. Prokuröri arvates esineb põhjendatud kahtlus, et vabadusse

jäädes võib S. K. jätkuvalt toime panna raskeid kuritegusid. Kahtlustatav võib hakata hävitama ja muutma tõendeid, pannes

sellega toime uusi kuritegusid. Võimaliku range karistuse hirmus võib ta hakata ka kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma ja

seeläbi kohtueelset menetlust takistama.

2. Harju Maakohtu 25. augusti 2006. a kohtumäärusega keelduti S. K.-i vahistamisest. Maakohus sedastas, et S. K.-le on

esitatud kahtlustus kahe esimese astme kuriteo toimepanemises. Kuid kohtu arvates pole alust väita, et kahtlustatav hakkaks

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma, sest tema elu- ja töökoht on Eestis. Kuna S. K. on kriminaal- ja väärteokorras

karistamata, pole alust kahtlustada sedagi, et ta jätkaks kuritegude toimepanemist. Kokkuvõtvalt puuduvad kohtu hinnangul

tõendid, mis annaksid aluse kõige rangema tõkendi kohaldamiseks.

3. Harju Maakohtu vahistamisest keeldumise määruse peale esitas prokurör Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse,

taotledes kohtumääruse tühistamist ja S. K.-i vahistamist vahistamistaotluses esitatud asjaoludel.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. septembri 2006. a kohtumäärusega tühistati Harju Maakohtu 25. augusti 2006. a määrus ja S.

K. vahistati.

Ringkonnakohus märkis esmalt, et maakohtu vaidlustatud määruses ei eitata mitte põhjendatud kuriteokahtluse, vaid

vahistamisaluste olemasolu. Seejärel nendib ringkonnakohus, et ka tema arvates sisaldab vahistustoimik piisavalt andmeid

kahtlustamaks S. K.i kuritegude toimepanemises.

Vahistamisaluste olemasolu analüüsi alustab ringkonnakohus tõdemusega, et süüdistuse raskus iseenesest ei ole KrMS § 130

lg 2 järgi vahistamise aluseks, kuid tõkendi kohaldamisel tuleb arvesse võtta kõiki KrMS § 127 lg-s 1 sätestatud asjaolusid,

sealhulgas ka võimalikku karistuse raskust. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et varasemat

karistamatust ei saa lugeda raskeimat tõkendit välistavaks isiku puhul, keda kahtlustatakse põhjendatult eriti raske isikuvastase

kuriteo toimepanemises. Ringkonnakohtu määruses märgitakse järgmist. "Menetluse sellises algstaadiumis on põhjendatud

kahtlus, et kuriteos kahtlustatav võib vabaduses viibides hakata hävitama või muutma tõendeid, pannes sellega toime uusi

kuritegusid. Samuti võttes arvesse kahtlustuse aluseks olevate kuritegude eest ettenähtud karistusi, mis on ainult

vabadusekaotuslikud (raskeim karistusmäär eluaegne vangistus), on alust põhjendatud kahtluseks, et isik võib hakata kõrvale

hoiduma kriminaalmenetlusest või takistama tõe tuvastamist kriminaalasjas. Eeltoodud alusel leiab ringkonnakohus, et S. K.-i

suhtes kergemaliigilise tõkendi kohaldamine ei ole võimalik ning ta tuleb vahistada."

KOHTUMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu vahistamismääruse peale esitas S. K.-i kaitsja Sven Sillar Riigikohtule määruskaebuse, milles taotleb S. K.-

le esitatud kuriteokahtlustuse põhjendatuse kontrollimist.

5.1. Kaitsja leiab esmalt, et ringkonnakohus on mõistnud ebaõigesti maakohtu määruse sisu ja lugenud sellest ekslikult välja,

nagu oleks maakohus pidanud S. K.-i suhtes püstitatud kuriteokahtlustust põhjendatuks. Tuginedes ka kohtueelse menetluse

senisele käigule, kinnitab kaitsja, et puudub selline kuriteokahtlus, mida EÕIK artiklist 5 tulenevalt saab lugeda põhjendatuks.

Kaitsja sõnade kohaselt on elementaarne ja üldtuntud, et KrMS §-s 63 loetletud tõendeile tuginevalt ei saa tõendada ega

kummutada vahistamisaluse olemasolu - seda, kas isik hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või jätkab kuritegude

toimepanemist. Seega märkides, et prokurör ei ole esitanud tõendeid raskeima tõkendi valikuks, sai kohus silmas pidada vaid

seda, et esitamata on kuritegude kahtlust piisavalt põhjendavad tõendid.

5.2. Kaitsja peab ühiskonnas väljakujunenud õigusteadvusega ja kohtupraktikaga kooskõlas olevaks ringkonnakohtu

seisukohta, et põhjendatult mõrvas kahtlustatav tuleks vahistada ka elukoha olemasolul ning varasema karistatuse puudumisel.

Sellise kuriteokahtluse olemasolu aga ei ole tõendatud.

5.3. Kaitsja sõnade kohaselt on ta teadlik sellest, et kohtueelse menetluse käigus on S. K.-lt ära võetud padrunid, mida ta

kasutas küttimisel. Kuid kaitsja arvates ei saa kahtlustus ainuüksi KarS § 418 järgi anda alust isiku vahistamiseks.

6. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et kuna ringkonnakohtu poolt vahistatud isikul on õigus tõstatada Riigikohtus enda vahistamise

põhjendatuse küsimus, on seadusandja andnud Riigikohtule pädevuse kontrollida ja hinnata ka vahistamise põhjendatust.

7. Prokurör esitas määruskaebusele vastuse, milles jääb vahistamistaotluses ja ringkonnakohtus esitatud seisukohtade juurde,

leides, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ei ole alust. Muuhulgas märgitakse vastuses, et ringkonnakohtu

vahistusmääruse tegemise järgselt ei õnnestunud S. K.-i viivitamata vahistada, kuna ta oli Eesti Vabariigist lahkunud. Ta tabati

alles pärast rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutamist Vene Föderatsioonis - Novgorodis.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Kolleegium peab isikute vabaduspõhiõiguse kaitsmise aspektist lähtuvalt kestvalt põhjendatuks Riigikohtu lahendis nr 3-1-

1-126-05 ( RT III 2005, 36, 351) väljendatud seisukohta, mille kohaselt tuleb KrMS 15. peatükis ja KrMS §-s 136 sätestatut

nende koostoimes tõlgendada selliselt, et ringkonnakohtu määrust, millega rahuldatakse prokuratuuri määruskaebus maakohtu

vahistamata jätmise määruse peale, saab vahistatu ja tema kaitsja määruskaebe korras vaidlustada Riigikohtus.

II

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaebuses märgituga, et vahistamismäärusest peab üheselt nähtuma, et kohus on

lugenud tuvastatuks nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu.

10. Põhjendatud kuriteokahtlus on vahistuse kui kahe põhiõiguse - üldise vabadusõiguse ja süütuse presumptsiooni - kõige

tõsisema riive lubatavuse absoluutne eeltingimus. Kohtuasjas Lawless v. Iirimaa 1961. a tehtud otsuses, aga ka mitmetes

hilisemates lahendites on Euroopa Inimõiguste Kohus märkinud, et vahistamise eesmärk saab lõppastmes olla vaid isiku

toimetamine kohtu ette ja et keelatud on sellise isiku vahistamine, kelle kohtuasja kohtuliku arutamiseni riik ei saa või ei

soovigi jõuda. Põhjendatud kuriteokahtlus ongi selle tagatiseks, et kohtuliku arutamiseni saadakse ja soovitakse jõuda.

Põhjendatud kuriteokahtlusest vahistamise eeltingimuse mõttes on alust rääkida siis, kui kohus jõuab senise kohtueelse

menetluse tulemuste pinnalt veendumusele, et suure tõenäosusega on kahtlustatav või süüdistatav kas kuriteo täideviija või

sellest osavõtja. Kuriteokahtluse põhjendatus peab tuginema kriminaaltoimiku konkreetsetele materjalidele

ja

vahistusmääruses ei saa piirduda üksnes ühelauselise tõdemusega, et toimikumaterjalide pinnalt on olemas põhjendatud

kuriteokahtlus.

Põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamise eeltingimuse tuvastamine ei ole siiski ega saagi olla isiku süü küsimuse lõplik

otsustamine. Sellest tuleneb vähemalt kaks järeldust. Esiteks ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima

tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades.

Samas aga ei tohi ka siin - vahistamisküsimuse lahendamisel - ignoreerida kriminaalmenetluse printsiipe ja lugeda

kuriteokahtluse olemasolu üheks põhjenduseks näiteks kahtlustatava keeldumist ütluste andmisest. Teiseks ei ole välistatud, et

kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel tuginetakse muuhulgas ka asjaoludele, mida võiks nimetada vabatõendiks KrMS § 63

lg 2 mõttes. Aktsepteeritavaks tuleb pidada sedagi, kui kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel tuginetakse täiendavalt ka

üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele.

11. Kuriteokahtlus - ka siis, kui see on piisavalt põhjendatud ja kui on tegemist raske kuriteo kahtlusega - ei saa ainuüksi ja

iseenesest tuua kaasa isiku vahistamist. Alles siis, kui kohus on lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele tuvastanud ka

Põhiseadusega kooskõlas oleva ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud vahistamisaluse olemasolu, on kohus pädev isikut

vahistama. Isiku vahistamine ilma seaduslikku vahistamisalust tuvastamata kujutab endast nii üldise vabadusõiguse kui ka

süütuse presumptsiooni rikkumist.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 130 lg-s 2 sätestatu kohaselt saab kahtlustatava ja süüdistatava vahistamisaluseks olla kas

kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise kahtlus või kuritegude jätkuva toimepanemise kahtlus. Kohtu alla antud süüdistatava

vahistamisaluseks võib olla ka süüdimõistva kohtuotsuse täitmise tagamise vajadus.

Vahistamisalus kujutab endast vahistamise tegelikku ja seaduslikku põhjust. See tähendab, et kahtlustatavat ei tohi

kriminaalmenetluses vahistada mitte mingil muul vahistamisalusest hälbival põhjusel.

12. S. K.i kaitsja kaebuses märgitakse, et ühiskonnas väljakujunenud õigusteadvusega ja kohtupraktikaga on kooskõlas

seisukoht, et põhjendatult mõrvas kahtlustatav tuleks igal juhul vahistada. Õiguslikult ei ole sellise seisukohaga siiski võimalik

nõustuda. Ka kõige raskema kuriteo toimepanemises põhjendatud kahtlus saab olla üksnes vahistuse eeltingimus mitte aga

samaaegselt ka vahistamisalus. Erinevalt mitmetes teistes riikides valitsevast regulatsioonist ei nähta Eesti Vabariigi

Põhiseaduses ega kriminaalmenetluse seadustikus ette isiku vahistamist ainuüksi kuriteo raskuse tõttu.

13. Järgnevalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada, kuidas tuleks eelnimetatud kahe seadusliku vahistamisaluse

kontekstis mõista KrMS §-s 127 sätestatut. Selle paragrahvi esimeses lõikes sätestatu kohaselt arvestatakse tõkendit valides

kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite

hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema

tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid.

Tegemist on nii iseseisvaid vahistamisaluseid kui ka muid asjaolusid sisaldava lahtise loeteluga, mida peaks seadusandja tahte

kohaselt arvestama mitte üksnes vahistamise, vaid ka kõigi teiste tõkendiliikide kohaldamisel.

14. Kummatigi ei ole Põhiseaduse §-s 20 sätestatust lähtuvalt võimalik selle loeteluga laiendada põhiseaduslikke

vahistamisaluseid. Kahtlustatavale on võimalik kohaldada elukohast lahkumise keeldu kui tõkendit näiteks KrMS §-st 127

lähtuva põhjendusega, et kahtlustatav võib hakata tõendeid hävitama, muutma ja võltsima, näidates samas konkreetselt ära,

millistele asjaoludele selline kahtlustus põhineb. Samal ajal aga ei saa tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise kahtlus

iseenesest olla isiku vahistamise aluseks. Soovides vahistada isikut, kes võib hakata tõendeid hävitama, muutma või võltsima,

tuleb sellist kahtlust põhjendada seaduslike vahistamisaluste raamides.

Nii näiteks võib sellise tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise kahtlusega, mis võimaldab rääkida jätkuvast kuritegude

toimepanemisest kui vahistamisalusest, olla tegemist siis, kui kohus loeb põhjendatuks, et kahtlustatav võib vabaduses viibides

kannatanuid ja tunnistajaid või nende lähedasi ähvardada või muul viisil kallutada valeütlusi andma või ütluste andmisest

keelduma.

15. Ülalkirjeldatud tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise oht on siiski vaid üks võimalus kuritegude jätkuva

toimepanemise kahtluse kui vahistamisaluse sisustamiseks. Kuritegude jätkuva toimepanemise kahtlus vahistamisalusena võib

aga tähendada ka konkreetsetele asjaoludele tuginevat kahtlust, et isik jätkab kuritegude toimepanemist ilma, et need uued

kuriteod oleks suunatud tõendite hävitamisele, muutmisele või võltsimisele menetletavas kriminaalasjas. Kuritegude sellise

jätkuva toimepanemise tõenäosus on olemas eeskätt kuritegude puhul, mille korduva toimepanemise tõenäosus on

kohtupraktika pinnalt suur. Sellelaadseteks kuritegudeks on näiteks vargused, seksuaalkuriteod ja narkokuriteod. Vältimatult

on kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus suurem ka nende kahtlustatavate puhul, keda on ka varem süüdi tunnistatud ja

karistatud.

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 12, ei ole kuriteo raskus iseseisvaks vahistamisaluseks. Samas võib

konkreetsetele asjaoludele tuginevalt olla põhjendatav, miks just selle kahtlustatava puhul võib kuriteo raskusest tulenev

võimaliku karistuse raskus tingida kas kuritegude jätkuva toimepanemise või ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise

võimalikkuse.

16. Kaitsja kaebuses märgitu kohaselt on elementaarne ja üldtuntud, et KrMS §-s 63 loetletud tõendeile tuginevalt saab

tõendada või kummutada küll kuriteokahtluse põhjendatust, mitte aga vahistamisaluse olemasolu - seda, kas isik hakkab

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või jätkab kuritegude toimepanemist. Sellise väitega ei saa nõustuda.

Kuna kriminaalmenetluse raames tõendeid kogudes lähtutakse KrMS §-s 62 sätestatud tõendamisesemest, siis on kahtlemata

kõik kriminaalmenetluse raames kogutavad tõendid eeskätt seotud kuriteokahtlusega - nad kas suurendavad või vähendavad

seda. Vahistamisaluse kohta eraldi KrMS §-s 63 silmaspeetavate tõendite kogumist aga tõepoolest seaduses ette ei nähta.

Kummatigi ei tulene öeldust, et vahistamisaluse olemasolu kohta ei saaks teha järeldusi kriminaaltoimikus sisalduvate ütluste,

jälitustegevuse protokollide, muude dokumentide ja ka teiste kriminaalasjas lubatavate tõendite pinnalt.

Eelnevalt märkisime, et isegi põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu hindamisel on kohus lisaks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud

tõenditele pädev tuginema veel ka vabatõendeile KrMS § 63 lg 2 mõttes, aga ka üldinimlikule, kriminalistikalisele ja

kriminaalmenetluslikule kogemusele.

Vahistusaluse olemasolu hindamisel võib selliste asjaolude ring olla veelgi avaram. Siin on kohtupraktikas üldtunnustatult

loetud lisaks väliselt tajutavatele asjaoludele aktsepteeritavaks ka nn seesmisi asjaolusid nagu näiteks isikute hoiakud ja nende

kalduvused panna toime teatud liiki kuritegusid. Vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatavad näiteks kahtlustatava

käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda

vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond.

III

17. Kriminaalkolleegium ei nõustu ringkonnakohtu vaidlustatud määruses märgituga, nagu oleks Harju Maakohtu 25. augusti

2006. a kohtumäärusega loetud tuvastatuks põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja jäetud S. K. vahistamata vaid

vahistamisaluse tõttu. Kõnealuse maakohtu määruse pinnalt ei ole võimalik rääkida mingisuguse kahtluse põhjendatusest sel

lihtsal põhjusel, et selles määruses puuduvad igasugused konkreetsetele tõenditele või muudele materjalidele tuginevad

põhjendused nii kuriteokahtluse põhjendatuse kui ka vahistamisaluse kohta.

18. Samas ei saa Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates nõustuda ka määruskaebuses esitatud seisukohaga, et Tallinna

Ringkonnakohtu 13. septembri 2006. a kohtumäärus, millega S. K. vahistati, tuleks tühistada. Kuigi selles vahistusmääruses on

ekslikult viidatud põhjendatud kuriteokahtluse tuvastatusele maakohtu poolt, ei ole ringkonnakohus sellega piirdunud, vaid on

ka ise kriminaaltoimiku materjalidele tuginevalt sedastanud kuriteokahtluse põhjendatust.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates on ringkonnakohus põhjendanud ka vahistamisaluse olemasolu lähtudes senises

kohtupraktikas omaksvõetud arusaamadest. Täiendavalt ei saa siinjuures jätta märkimata, et retrospektiivselt on S. K.-i

vahistamise põhjendatust kinnitanud prokuröri määruskaebuse vastuses märgitud asjaolu, et tegelikult hakkaski S. K.

kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Samas tuleks edasises kohtupraktikas vahistamisküsimuste lahendamisel arvestada

eelnevalt p-des 11-16 märgitut.

19. Obiter dictum korras peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt märkida järgmist. Kooskõlas eelnevalt p-

s 10 märgituga ei ole vahistamismenetlus kriminaalasja sisuline arutamine ega isiku süüküsimuse lõplik lahendamine. Seetõttu

ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub

vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistusaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt ja

põhiliselt siiski prokuratuuril ning käesolevas kohtumääruses kirjeldatud nõuetele vastav vahistamise argumentatsioon peab

sisalduma ka vahistamistaotluses.

20. Tulenevalt eelmärgitust ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu

vaidlustatud määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi