3-2-1-115-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-115-06

Otsuse kuupäev

Tartus, 6. detsember 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

L. T hagi AS-i I vastu kindlustushüvitise ja viivise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

03-270

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. T kassatsioonkaebus

AS I kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja L. T (isikukood xxxxxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Rein Napa

Kostja AS I (registrikood xxxxxxxx) ja tema esindaja

vandeadvokaat Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

6. november 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. aprilli 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebused

rahuldamata.

2. Välja mõista riigieelarvest 4956 (neli tuhat üheksasada viiskümmend kuus) krooni

Advokaadibüroo Rein Napa OÜ kasuks riigi õigusabi osutamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja ja AS S (AS-i I õiguseellane) sõlmisid 13. oktoobril 2001. a kodukindlustuse lepingu

(kindlustusperiood 14. oktoobrist 2001. a kuni 13. oktoobrini 2002. a), mille kohaselt hageja

kindlustas talle Valgamaal Puka alevikus kuuluva elumaja. Kindlustusväärtuseks oli 236 000 krooni,

kindlustussummaks 118 000 krooni ning kindlustusvõtja omavastutuse määraks 1000 krooni.

Kindlustatud riskideks olid tulekahju ja loodusõnnetus. Lisaks kindlustas hageja 7. novembril 2001. a

sõlmitud varakindlustuslepinguga kostja juures oma koduse vara. Varakindlustuslepingu järgi oli

kindlustussummaks 171 000 krooni, kindlustusvõtja omavastutusmääraks 1000 krooni ning

kindlustusriskiks oli tulekahju. Varakindlustuslepingu kindlustusperiood oli 13. novembrist 2001. a

kuni 12. novembrini 2002. a.

2. 10. juuli 2002. a tulekahjus hävis hagejale kuuluv elumaja koos selles olnud varaga. Kostja keeldus

hävinud elumaja ja koduse vara eest kindlustushüvitist välja maksmast kindlustuslepingute sõlmimise

üldtingimuste, vorm ÜU 991 (edaspidi ÜU 991) ja kodukindlustuse üldtingimuste, vorm THHV 992

(edaspidi THHV 992) p 12.2 alusel. Kostja väitis, et hageja rikkus THHV 992 p-des 13.15.4

ja 13.15.9 sätestatud ohutusnõudeid ja need rikkumised põhjustasid hagejale kahju.

3. Hageja palus 20. detsembril 2002. a esitatud ja 13. oktoobril 2003. a täpsustatud hagiavalduses

kostjalt välja mõista kindlustushüvitise 287 000 krooni ja viivise 28 700 krooni. Hageja nõue koosnes

117 000 krooni suurusest kindlustushüvitisest hävinud elumaja eest ja 170 000 krooni suurusest

kindlustushüvitisest hävinud koduse vara eest. Viivise suurus tuleneb ÜU 991 p-st 5.5.4, mille

kohaselt maksab kindlustusandja, juhul kui kahju hüvitamine hilineb kindlustusandja süül,

kindlustusvõtjale viivist 0,2% päevas väljamaksmisega viivitatud summast iga viivitatud nädala eest,

kuid mitte rohkem kui 10% väljamakstavast summast.

Kindlustushüvitise väljamaksmata jätmine THHV 992 p 12.2, p 13.15.4 ja p 13.15.9 alusel ning

põhjusel, nagu oleks hageja eksinud ohutusnõuete vastu, ei ole põhjendatud. Kostja võttis hagejaga

elamu kindlustuslepingu sõlmimisel arvesse kõige madalamat tulekindlustuse astet, aktsepteerides

sellega kaasneda võivaid riske ning suurendas seetõttu kindlustusmakse tariife. Hagejal oli kaks

elukohta: korter Valgas ja maja Pukas. Pukas asuvas majas viibis hageja 8. juulil 2002. a. Kostja

väide, et tulekahju põhjuseks oli sisselülitatud elektripliit, on oletuslik.

4. Kostja on hagejale väitnud, et juhul kui ta peab hagejale kindlustushüvitise välja maksma, tuleb

seda teha vaid hageja maja turuväärtuse ulatuses enne tulekahju, mis AS-i Pindi Kinnisvara 2. augusti

2002. a eksperdiarvamuse kohaselt on 60 000 krooni. Hageja ei nõustu selle väitega ja tugineb THHV

992 p-le 6.2.1, mille kohaselt on kindlustusjuhtumist tingitud kahjusumma suuruseks

kindlustusobjekti kindlustusjuhtumi eelsesse seisundisse viimiseks vajaminev rahasumma, mitte aga

hävinenud vara turuväärtus. Koduse vara, mille väärtuse hindas kostja töötaja, kindlustas hageja

kogumina. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 476 lg 2 kohaselt hõlmab asjade kogumi kindlustamisel

kindlustus kogu kogumit. Seega ei tulnud välja selgitada ja tõendada, kas kindlustusjuhtumiga on

kaetud mingi konkreetne asi või mitte. Põhjendatud ei ole ka kostja väide, et kodune vara tuleks

THHV 992 p 9.1 ja p 10.2 kohaselt hüvitada vaid taassoetamisväärtuse ehk turuväärtuse ulatuses, mis

kahjukäsitleja Argo Karo hinnangul võiks olla kuni 29 560 krooni. Kuna kindlustuslepingu järgi oli

koduse vara kindlustussummaks 171 000 krooni, tuleb kindlustushüvitis koduse vara hävimisel välja

maksta just selles ulatuses.

5. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et tulekahju hageja majas sai alguse lühisest elektrisüsteemis,

mille võis põhjustada sisselülitatud elektripliit ja vihma tõttu lühistunud elektrisüsteem. Tulenevalt

THHV 992 p-st 12.2 on kostjal kui kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise väljamaksmist

vähendada või kahju hüvitamisest keelduda, kui THHV 992 p-s 12.1 nimetatud kohustatud isik on

rikkunud THHV 992 p-s 13 sätestatud ohutusnõudeid. Hageja ei elanud kindlustatud majas.

Tulekahjus hävinud koduse vara kogust ja väärtust ei ole hageja tõendanud. VÕS § 477 kohaselt ei

ole kindlustusandja kohustatud hüvitama rohkem, kui oli kahju tegelik suurus, seda isegi siis, kui

kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. THHV 992

p 10.9 kohaselt võib kindlustusandja vähendada kindlustushüvitist või keelduda kindlustushüvitise

väljamaksmisest ka koduse vara puhul, kui kindlustusvõtja ei täitnud kindlustusjuhtumi toimumise

ajal kõiki kindlustuslepinguga pandud kohustusi, sh ohutusnõudeid.

Ka siis, kui hagejale tuleks kindlustushüvitis välja maksta, oleks tal THHV 992 p 6.4.3 järgi õigus

saada kindlustushüvitist elumaja hävimise eest summas 60 000 krooni, mis oli hageja elamu

turuväärtus 2002. a juulikuu seisuga AS-i Pindi Kinnisvara eksperdiarvamuse kohaselt, ning

ülejäänud hüvitise osa tuleks välja maksta kahe aasta jooksul vastavalt tegelikele elamu

taastamiskuludele. Seega ei ole kindlustushüvitis summas, mis ületab 60 000 krooni, käesoleval ajal

sissenõutav ning tulenevalt sellest on ka viivisenõue põhjendamatu. Ka koduse vara eest tuleks

hüvitis välja maksta THHV 992 p 10.8 alusel summas 29 560 krooni, sest enamiku hageja nimetatud

esemete tulekahjus hävimine ei ole tõendatud kindlustuskoha ülevaatuse, esemete jäänuste või

dokumentidega.

6. Tallinna Linnakohus jättis 16. novembri 2004. a otsusega hagi rahuldamata põhjusel, et hageja

rikkus ohutusnõudeid. Hageja seletustega on tõendatud asjaolu, et ta võis 8. juulil 2002. a

kindlustuskohas elektripliidi vooluvõrku sisselülitatuks jätta ning et ta kasutas kindlustatud elamus

mittekorras ja vigastatud isolatsiooniga elektriseadmeid. Asjaolu, et hageja elamus olid

elektrijuhtmestik ja -seadmed korrast ära, on tõendatud fotodega ning tunnistajate ütlustega.

Kohtuistungil üle kuulatud Valgamaa Päästeteenistuse uurija, kes viibis kindlustuskohas ning koostas

kriminaalmenetluse lõpetamise määruse, kinnitas kohtuistungil, et tulekahju sai 99-protsendilise

tõenäosusega alguse elektrilühisest.

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et ta ei rikkunud

kindlustuslepingust tulenevaid tuleohutusnõudeid. Tuvastatud ei ole, et lühis sai alguse elektripliidist

või elektripliit oleks olnud sisse lülitatud. Kostja oli elamu kindlustamisel teadlik selle vanusest ja

olukorrast ning oli seda aktsepteerinud, suurendades kindlustusmakseid riskikoefitsiendi võrra.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. juuni 2005. a otsusega linnakohtu otsuse ja rahuldas hagi

osaliselt. Ringkonnakohus tugines VÕS § 476 lg-le 1 ja pidas õiglaseks mõista kostjalt kui

kindlustusandjalt välja hüvitise 50% ulatuses. Vastavalt sellele rahuldas ringkonnakohus ka hageja

nõude viivise saamiseks. Viivise arvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja kokku 157 850 krooni.

Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et kostjal ei tekkinud hageja ees kohustust

hüvitada kindlustusjuhtumist tulenev kahju. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt lühise põhjust üheselt ei

tuvastatud. Tõendeid selle kohta, et tulekahju tekkis vooluvõrku jäetud elektripliidist, kohtule ei

esitatud. See, et kindlustatud elumaja elektrijuhtmestik oli halvas seisukorras ega vastanud ilmselt

kaasaegsetele ohutusnõuetele, võis anda alust kindlustushüvitise vähendamisele, kuid mitte selle

maksmisest keeldumisele. Kostja käitunuks kooskõlas hea usu põhimõttega, kui ta oleks hüvitanud

hagejale kahju 50% ulatuses.

Hageja kindlustas kostja juures koduse vara, s.o asjade kogumi, kindlustussummaga 171 000 krooni.

VÕS § 476 lg 2 kohaselt hõlmab asjade kogumi kindlustamise korral kindlustus kõiki asju, mis

moodustavad kindlustusjuhtumi toimumisel kogumi. Maakohtule esitatud tõendite järgi asusid

tulekahjus hävinud elumajas esemed, mis moodustasid asjade kogumi eelnimetatud sätte mõttes.

Hagejal ei ole kohustust tõendada, et tema koostatud nimekirjades märgitud esemed on tulekahjus

hävinud.

9. Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja ei vaidlustanud kohtuotsust osas,

mille kohaselt ta peab maksma hagejale kindlustushüvitist 50% ulatuses. Kostja vaidlustas

ringkonnakohtu otsuse väljamõistetud summade suuruse osas, sest ringkonnakohtu otsusega

arvestatud kindlustushüvitis ületab oluliselt hageja tegelikku kahju. Ringkonnakohtu otsus on

vastuolus VÕS §-s 477 sätestatud põhimõttega.

Kindlustushüvitis koduse vara eest on samuti piiratud vara turuhinnaga. Ringkonnakohus on jätnud

Tähelepanuta, et koduse vara kindlustuspoliisil ei ole hageja ning kostja kokkuleppelise

kindlustusväärtuse summat määranud. Poliisil on märgitud üksnes kindlustussumma.

Kindlustussumma ei ole identne kindlustusväärtusega. Koduse vara kindlustuslepingu sisu on

ringkonnakohus tõlgendanud vastuolus VÕS §-ga 29. Hageja koduse vara tegelik kahjusumma on

A. Karo koostatud kahjuarvestuses toodud hageja koduse vara tõenäoline turuhind 29 560 krooni.

10. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu.

11. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 18. jaanuari 2006. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja ning

saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kolleegium pidas ringkonnakohtu eksimuseks seda, et ringkonnakohus ei selgitanud, mil viisil ta

jõudis väljamõistetava hüvitise suuruseni (157 850 krooni), samuti seda, mis alusel ta luges

varakindlustuslepingu kohta antud kindlustuspoliisil märgitud kindlustussummat 171 000 krooni

kindlustusväärtuseks.

Kindlustussumma ja kindlustusväärtus on erinevad mõisted. Vastavalt VÕS § 426 lg-le 1 on

kindlustussumma maksimaalseks kindlustusandja poolt välja makstavaks summaks.

Kindlustusväärtus on vastavalt VÕS § 479 lg-le 1 kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi

toimumise ajal. Juhul kui kindlustusväärtus on kindlustussummast suurem, on tegemist

alakindlustusega ning sellisel juhul vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma

suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal (vt VÕS § 482).

Tulenevalt VÕS §-st 427 ei ole VÕS § 479 lg 3 ega VÕS § 480 lg-d 1 ja 4 imperatiivsed. Seega võiks

THHV 992 p 6.4.3 kui seaduses sätestatust erinevat poolte kokkulepet iseenesest kohaldada ka ehitise

kindlustamise korral. Asja uuel läbivaatamisel tuli ringkonnakohtul hinnata, kas THHV 992 p 6.4.3

on käesolevas asjas kohaldatav või tuleb hageja elamu kindlustamisel kindlustusväärtuse osas

kokkuleppe sõlmimist tõlgendada THHV 992 p 6.4.3 kui kindlustuslepingu tüüptingimuse osas

teistsuguse kokkuleppe sõlmimisena.

Kolleegium märkis veel, et ehitise hävimise korral ei saa rääkida selle taassoetamise maksumusest

või turuväärtusest kui kahjust, sest samale kinnisasjale ei ole võimalik ehitist asemele osta. Võimalik

on üksnes ehitise taastamine ning kahjuks saavad seega olla üksnes kinnisasja kui asja parandamise

mõistlikud kulud (VÕS § 132 lg 3).

Ringkonnakohus tõlgendas valesti VÕS § 476 lg-t 2, leides, et asjade kogumi kindlustamise korral ei

pea kindlustusvõtja tõendama tema väidetavalt hävinenud esemete koosseisu ja väärtust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

12. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. aprilli 2006. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas osaliselt hagi.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pooled ei vaidle selle üle, et 10. juulil 2002. a toimunud tulekahju

oli kindlustusjuhtum VÕS § 423 lg 1 Tähenduses ning kostjal oli tekkinud kohustus maksta hagejaga

sõlmitud kindlustuslepingute alusel hagejale kindlustushüvitist ja viivist. Vaidlus on üksnes

väljamakstavate summade suuruse üle.

13. Vastavalt VÕS § 426 lg-le 1 on kindlustussumma maksimaalseks kindlustusandja poolt välja

makstavaks summaks. Samas ei ole kindlustusandja VÕS §-s 477 sätestatu järgi kohustatud täitma

kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on

kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem. VÕS § 479 lg 2 sätestab, et

asendatava vallasasja kindlustusväärtuseks loetakse summat, mis on vajalik samasuguse asja

soetamiseks, võttes mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist. Kui uut

samaväärset asja ei ole võimalik soetada, siis VÕS § 132 lg 2 järgi tuleb hüvitada hävinud asja

väärtus. Kuna praegusel juhul on võimalik üksnes ehitise taastamine, saavad kahjuks olla vaid asja

parandamise mõistlikud kulud (VÕS § 132 lg 3).

Kuna tulenevalt VÕS §-st 427 ei ole VÕS § 479 lg 3 ning § 480 lg-d 1 ja 4 imperatiivsed, siis on

lubatud THHV 992 p 6.4.3 kui seaduses sätestatust erinevat poolte kokkulepet kohaldada ka ehitise

kindlustamise korral. THHV 992 p 6.4.3 ei kahjusta hagejat ebamõistlikult ega ole vastuolus heade

kommetega. Hageja on õigustatud elamu osas saama asja parandamiseks vajalike mõistlike kulude

hüvitamiseks esialgu osalist hüvitist vastavuses AS-i Pindi Kinnisvara 2. augusti 2002. a

eksperdiarvamuses toodud summaga 60 000 krooni, millest on maha arvatud omavastutus 1000

krooni, seega 59 000 krooni. Ülejäänud hüvitise osa saab hageja vastavalt kahe aasta jooksul tehtud

elamu tegelikele taastamiskulutustele. Sellega on hagejale tagatud elamu taastamiseks vajalike

vahendite saamine ja täidetud VÕS § 476 lg-s 1 sätestatud tingimus.

14. Koduse vara puhul tuleb lähtuda VÕS §-s 477 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt hüvitatakse

tegelik kahju. Hageja pidi VÕS § 476 lg 2 järgi tõendama, millised asjad moodustasid asjade kogumi.

Hageja on esitanud kindlustusandjale ja kohtule mitmeid vara nimekirju, kuid nende alusel ei ole

võimalik tuvastada koduse vara osas tekkinud kahju suurust 171 000 krooni. Kahjukäsitleja A. Karo

on hinnanud hävinenud vara maksumuseks 29 560 krooni. Ringkonnakohus leidis, et hagejal on õigus

saada kindlustushüvitist hävinenud koduse vara eest 29 560 krooni miinus omavastutus 1000 krooni,

so 28 560 krooni. Kokku on hagejal õigus seega saada kostjalt kindlustushüvitist 87 560 krooni ja

tulenevalt ÜU 991 p-st 5.5.4 viivist 10% väljamakstavast summast 8756 krooni. Kokku tuleb välja

maksta 96 316 krooni. Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt kohtukuludena riigituludesse 18 815

krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohtu otsusele esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled.

16. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus osaliselt ning vähendada temalt

hageja kasuks väljamõistetava summa suurust 48 158 kroonini. Samuti palub kostja vähendada

proportsionaalselt riigituludesse väljamõistetud kohtukulusid ja mõista hagejalt välja kostja

kassatsiooniastmes kantud kohtukulud. Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles kohus

leidis, et kogu kindlustushüvitise ja viiviste summa kokku on 96 316 krooni. Samuti ei vaidlusta

kostja kohtu järeldust, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada, et kostja tasus Tallinna

Ringkonnakohtu 7. juuni 2005. a otsuse osaliseks täitmiseks 15. juulil 2005. a hagejale 48 158

krooni.

Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus jättis väljamõistetava summa 50% võrra

vähendamata. Ringkonnakohus leidis 7. juuni 2005. a otsuses, et kostja peab tasuma hagejale

kindlustushüvitist 50% ulatuses. Kostja esitas küll ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse,

kuid ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust selles osas. Samuti ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust

hageja. Seega nõustusid pooled asjaoluga, et kostja peab kindlustushüvitisest tasuma 50%.

Riigikohus ei käsitlenud oma otsuses tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg 1 rakendamist

asjas ning kostja kohustuse proportsiooni kogu kindlustushüvitisest, vaid tegeliku kahju ja vastava

kindlustushüvitise suuruse küsimust. Riigikohus ei andnud asja teistkordseks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule TsÜS § 138 osas võetud seisukohtade ümberhindamiseks juhiseid. Tulenevalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 447 lg-st 1 puudus ringkonnakohtul asja teistkordsel

läbivaatamisel õigus ja alus muuta ringkonnakohtu 7. juuni 2005. a otsusega tuvastatud tasutava

kindlustushüvitise proportsioone. Ringkonnakohus oleks pidanud väljamõistetava summa

määramiseks leitud koguhüvitise suurust vähendama 50% võrra. Seega pidanuks ringkonnakohus

kostjalt välja mõistma 96 316 krooni asemel 48 158 krooni ning selle summa suhtes tulnuks teha

tasaarvestuse reservatsioon kostja poolt 15. juulil 2005 hagejale tasutud 48 158 krooniga.

Ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leiab erinevalt linnakohtust, et kindlustushüvitis

tuleb tasuda. Kui asuda seisukohale, et 7. juuni 2005. a otsuses määratud kindlustushüvitise tasumise

proportsioonid ei ole kohtule siduvad, pidanuks kohus põhjendama, miks ta leiab, et samadel

asjaoludel tuleb TsÜS § 138 lg-t 1 kohaldada teisiti võrreldes 7. juuni 2005. a otsusega.

17. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu. Ekslik on kostja seisukoht, et Tallinna

Ringkonnakohtu 7. juuni 2005. a kohtuotsus on osaliselt jõustunud. Riigikohus tühistas eelnimetatud

otsuse tervikuna. Kuivõrd Riigikohus mingisugust seisukohta ringkonnakohtu TsÜS § 138

kohaldamise ja tõlgendamise kohta ei võtnud, puudus ringkonnakohtul asja teistkordsel

läbivaatamisel kohustus lugeda endale siduvaks varasemaid sama astme kohtu põhjendusi Riigikohtu

tühistatud otsuses.

18. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 442 lg-tes 5 ja 8

sätestatud nõuetele. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis olnuks selgelt ja ühemõtteliselt lahendatud

poolte nõuded, kui kohus märkinuks, et mõistab hagejale välja kindlustushüvitisena hävinud elamu

eest 59 000 krooni ja tunnustab tema õigust saada ülejäänud hüvitise osa kuni 117 000 krooni, s.o

mitte rohkem kui 58 000 krooni vastavalt elamu tegelikele taastamiskulutustele, mis on tehtud 59 000

krooni väljamaksmisest alates kahe aasta jooksul.

Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei nõustu hageja esitatud vara nimekirjade ja

hinnangutega hävinud koduse vara turuhinna osas ning miks saab kahju suuruse kindlakstegemisel

aluseks võtta üksnes kahjukäsitleja hinnangu.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 479 lg-t 2. Hagejaga kokkulepitud koduse vara

kindlustusväärtuseks on 171 000 krooni. VÕS § 479 lg 2 sätestab, et asendatava vallasasja

kindlustusväärtuseks loetakse summat, mis on vajalik samasuguse asja soetamiseks, võttes

mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist. Kindlustusandja ei ole

soovinud kasutada VÕS §-st 481 tulenevat õigust ülekindlustuse ilmnemisel poliisil märgitud

kindlustussumma vähendamiseks. Ülekindlustusele, mis võiks olla hüvitislimiidi olulise vähendamise

aluseks, ei ole kostja osundanud ka kohtumenetluses.

Kuivõrd ringkonnakohtu otsusest ei selgu, et kohus asunuks seisukohale, mille kohaselt

kindlustusjuhtumi toimumise momendil kindlustatud koduse vara kogumit sündmuskohal ei olnud

ning kahtlust ei ole asjaolus, et kogu koduse vara hävimine on kindlustuskoha ülevaatusega

tõendatud, on ringkonnakohtu otsuses igasuguste põhjenduste puudumisel ebamõistlik lugeda vara

amortisatsiooniks enam kui 80% ja pidada 28 560 krooni hagejale õiglaseks hüvitiseks hävinud

koduse vara eest.

19. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu. Kostja märgib, et hageja kassatsioonkaebus on

esitatud hilinemisega. Ringkonnakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme.

Hageja ei ole varasemas menetluses väitnud, et tegemist oli ülekindlustusega. VÕS § 481 ei sätesta,

et kui kindlustusandja ei tuvasta ülekindlustust, peab ta tasuma kindlustushüvitist rohkem, kui on

tegelik kahju. Ekslik on hageja väide, et ülekindlustus võiks olla hüvitislimiidi olulise vähendamise

aluseks. Kahjukindlustuses määrab kindlustushüvitise suuruse tegeliku kahju suurus ja selle suhe

kindlustussummasse. Andmed kindlustusväärtuse kohta esitas kindlustusvõtja. Kindlustuslepingu ja

VÕS § 480 lg 3 kohaselt tuleb kindlustusjuhtumi toimumisel tuvastada kindlustusobjekti tegelik

(turu)väärtus. Kostja on hagejale tasunud kindlustuslepingu tingimustele vastavas suuruses

kindlustushüvitise.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja

kassatsioonkaebused rahuldamata.

21. Esmalt käsitleb kolleegium kostja kassatsioonkaebuse väiteid. Vastavalt TsMS § 688 lg-le 1

kontrollib Riigikohus ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on

kaevatud. Kostja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega kohus ei vähendanud

väljamõistetavat summat 50% võrra. Kostja tugines siinjuures asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohus

7. juuni 2005. a otsusega leidis, et kostjal on õigus tasuda 50% võrra vähendatud kindlustushüvitist.

Hüvitise suuruse arvestamist ei ole kostja vaidlustatud.

Iseenesest on õige kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole viidanud asja uuel

läbivaatamisel asjaolule, et ta ei loe oma 7. juuni 2005. a otsust poolte vaidlustamata osas asja

teistkordsel läbivaatamisel kohustuslikuks. Kuid selles osas ei ole ringkonnakohus menetlusõiguse

normi rikkunud. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei olnud asja uuel läbivaatamisel seotud oma

varasema otsusega, mille Riigikohus tühistas. Riigikohus tühistas 18. jaanuari 2006. a otsusega

ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus

ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist (TsMS § 693). Seega ei

ole ringkonnakohus seotud asja uuel läbivaatamisel varasema tühistatud otsusega. Ringkonnakohus

peab asja uuel lahendamisel üksnes jälgima, et oleks täidetud TsMS § 693 lg-s 2 nimetatud nõue, st

Riigikohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on ringkonnakohtule

kohustuslikud.

22. Vastuseks hageja kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et selles osas järgib Riigikohus

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 689 lg 5). Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on

otsuses piisavalt põhjendanud, miks kostjalt tuleb välja mõista 96 316 krooni. Kolleegium ei nõustu

hageja seisukohaga, et ringkonnakohus ei ole resolutsiooniga lahendanud hageja nõudeid selgelt ja

ühemõtteliselt.

Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS §-s 654 sätestatut. Ringkonnakohus hinnates hageja esitatud

vara nimekirju ja hinnanguid koduse vara turuhinna kohta, asus seisukohale, et üksnes hageja esitatud

vara nimekirjade alusel ei ole võimalik tuvastada koduse vara osas tekkinud kahju suurust hageja

soovitud 171 000 krooni suuruses summas. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kohus analüüsis

hageja esitatud tõendeid, kuid kuna nende alusel ei olnud võimalik tuvastada kahju hageja soovitud

suuruses, tugines ringkonnakohus kahjukäsitleja A. Karo esitatud hinnangule. Muid tõendeid, mille

alusel saanuks tuvastada hävinenud koduse vara koosseisu ja väärtust, asjas esitatud ei ole. TsMS

§ 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tema nõuded ja vastuväited

rajanevad.

Kolleegium ei jaga hageja arusaama, et kuna kostja ei ole soovinud kasutada VÕS §-st 481 tulenevat

õigust ülekindlustuse ilmnemisel poliisil märgitud kindlustussumma vähendamiseks, nõustus kostja,

et hageja koduse vara kindlustusväärtus on võrdne või ei ületa oluliselt kindlustussummat 171 000

krooni. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et hageja ei ole varem väitnud, et tegemist oli

ülekindlustusega.

23. Kostja esindaja on esitanud kolleegiumile taotluse kassatsioonimenetluses kantud kohtukulu 9440

krooni väljamõistmiseks. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, ei rahulda kolleegium

kostja taotlust kohtukulu väljamõistmiseks.

Hageja esindaja vandeadvokaat Rein Napa on taotlenud hagejale osutatud riigi õigusabi eest

riigieelarvest 4956 krooni väljamõistmist Advokaadibüroo Rein Napa OÜ kasuks. Kolleegium leiab,

et R. Napa esitatud taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu tuleb riigi õigusabi seaduse § 23

lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja

kord" § 1 lg 1 alusel riigieelarvest välja mõista.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu