3-3-1-63-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-63-05

Otsuse kuupäev

12. aprill 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi,

Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia

Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu

ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni kaebus ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse nr 12421

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 8. juuli 2005. a otsus

haldusasjas nr 2-3/24/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. veebruar 2006

Istungil osalenud isikud

Riigikogu esindaja Urmas Reinsalu, õiguskantsleri asetäitja-

nõunik Aare Reenumägi, justiitsminister Rein Lang ning

T. Nairimäe, N. Merevälja, M. Puusepa, P. Nõmme, M. Saare,

L. Tõnissoni, P. Martverki, A. Kalinitšenko, H. Matto, M. Rootalu

ja R. Rajamäe esindaja vandeadvokaat Kai Amos

Resolutsioon

1. Teha asjas osaotsus.

2. Tunnistada Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse

§ 7 lg 3 kehtetuks. Otsus jõustub selles osas 12. oktoobril

2006. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks

tunnistav seadus.

3. Jätkata Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni

kassatsioonkaebuse menetlust pärast Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduse § 7 lg 3 muutmist või kehtetuks

tunnistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni (edaspidi linnakomisjon) 22. novembri 1993. a otsuse nr 1272 p-

ga 1 loeti omandireformi objektiks Tallinnas Viedemanni (Wiedemanni) 11 asuvad hooned, p-ga 2

loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Julie Hamburgile, p-ga 3 tunnistati

vara osas omandireformi õigustatud subjektiks J. Hamburgi poeg Ulrich Hamburg ning p-ga 5 jäeti

rahuldamata taotlus kinnistul asuva krundi tagastamiseks, kuna J. Hamburg kasutas maad

obrokiõiguse alusel. Linnakomisjoni 28. veebruari 1994. a otsusega nr 1272/186 tühistati

22. novembri 1993. a otsuse p 5 ja täiendati otsust punktiga 1-a, millega loeti Riigivolikogu 23. juuli

1940. a deklaratsiooniga natsionaliseeritud Wiedemanni 11 krunt omandireformi objektiks.

Tallinna Linnavalitsuse 31. märtsi 1994. a korraldusega nr 478-k tagastati Wiedemanni 11 asuv elamu

U. Hamburgile. 24. mail 1994. a anti talle hoone üle. Ulrich Hamburg suri 25. detsembril 2001. Tema

pärijateks on pärimisõiguse tunnistuse kohaselt Beate Bodemann ja Thomas Bodemann.

2. Linnakomisjon vaatas asja uuesti läbi 19. augustil 2002. Linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse

nr 12421 p-ga 1 loeti omandireformi objektiks Tallinnas Wiedemanni 11 asunud ehitised, mis

natsionaliseeriti Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 7. aprilli 1941. a otsusega, ja maa, mis

natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. Otsuse p-ga 2 loeti tõendatuks, et

vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal J. Hamburgile, kes vastab omandireformi aluste seaduse

(ORAS) § 7 lg 3 nõuetele, ning p-ga 3 jäeti U. Hamburgi taotlus rahuldamata. Otsuse p-ga 4 tühistati

linnakomisjoni 22. novembri 1993. a ja 28. veebruari 1994. a otsused ja p-ga 5 jäeti otsuses olevad

andmed endiste omanike ja vara registrisse kandmata.

Otsuses leiti, et on tõendatud, et vara endine omanik J. Hamburg lahkus Eestist 10. jaanuaril 1941. a

Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel. ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.

3. B. Bodemann ja T. Bodemann esitasid Tallinna Halduskohtule kaebused ja palusid linnakomisjoni

19. augusti 2002. a otsuse tühistada. Kaebustes väideti järgmist:

1) komisjoni 19. augusti 2002. a otsus on ebaseaduslik, kuna põhineb ORAS § 7 lg-l 3, mille

Riigikohus tunnistas põhiseadusevastaseks 28. oktoobril 2002. a. Riigikohtu otsus kehtestab

moratooriumi selle sätte alusel tehtavatele toimingutele;

2) komisjon teadis hiljemalt juunis 1998, et J. Hamburg lahkus 1941. a Saksamaale, kuid ei asunud

varasemaid otsuseid muutma, tekitades sellega vara omanikus usalduse haldusakti kehtima jäämise

suhtes. Vaidlustatud otsus on vastuolus ka haldusmenetluse seaduse § 64 lg-tega 2 ja 3, kuna pole

põhjendatud, miks ei vastanud tühistatud haldusakti punktid 1 ja 2 seadusele.

4. Riigikohtu üldkogu tunnistas 28. oktoobril 2002. a ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks. Pärast

seda otsust palus Tallinna Linnavalitsus peatada kohtumenetluse kuni ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega

kooskõlla viimiseni.

5. Halduskohus rahuldas 30. mai 2003. a otsusega B. Bodemanni ja T. Bodemanni kaebused osaliselt

ning tühistas linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse punktid 1, 2 ja 3. Kohus ei rahuldanud

linnakomisjoni taotlust peatada kohtumenetlus.

Kohtuotsuse tulemusena kujunes olukord, kus linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsus jäi jõusse

selles osas, millega komisjon tühistas B. Bodemannile ja T. Bodemannile soodsad linnakomisjoni

1993. a ja 1994. a otsused. Sisuliselt jäid B. Bodemanni ja T. Bodemanni kaebused rahuldamata.

6. B. Bodemann ja T. Bodemann ei nõustunud halduskohtu otsusega, sest nende eesmärk jäi

saavutamata. Apellatsioonkaebustes palusid nad tühistada halduskohtu otsuse ja saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Nad vaidlustasid põhiseadusevastaseks tunnistatud ORAS § 7

lg 3 kohaldamise ja kohtumenetluse peatamata jätmise. Apellandid väitsid ka, et rikutud on

õigustatud ootust, et nende omand on kaitstud.

7. Linnakomisjon oli ringkonnakohtus nõus halduskohtu lõppjäreldusega ja sellega, et halduskohus ei

rahuldanud linnakomisjoni taotlust peatada kohtumenetlus.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 8. juuli 2005. a otsusega B. Bodemanni ja T. Bodemanni

apellatsioonkaebused osaliselt ja tühistas halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus tühistas

linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse punktid 1, 2 ja 3. Ringkonnakohtu otsusega jäid

B. Bodemanni ja T. Bodemanni halduskohtule esitatud kaebused rahuldamata. Linnakomisjoni

19. augusti 2002. a otsus jäi jõusse.

Linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse jõusse jätmist põhjendas ringkonnakohus järgmiselt:

1) linnakomisjon ei saa Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise taotlusi lahendada, sest ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevaheline

leping puudub;

2) linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsus on kooskõlas selle vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7

lg-ga 3, sest Riigikohus tunnistas selle sätte põhiseadusevastaseks oktoobris 2002. ORAS § 7 lg-t 3

pole tunnistatud kehtetuks ja seetõttu ei saa seda sätet vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel

kõrvale jätta.

Kohtumenetluse peatamise taotluse kohta leidis ringkonnakohus, et kohus peab vaidlustatud otsuse

õiguspärasust hindama otsuse vastuvõtmise ajal kehtinud õiguse järgi. Seega pole kohtumenetlust

vaja peatada kuni ORAS § 7 lg 3 muutumiseni.

Apellantide õiguspärase ootuse kohta leidis ringkonnakohus järgmist:

1) vaidlustatud otsus on kaalutlusveaga, sest linnakomisjoni 1993. a otsuse kehtetuks tunnistamise

põhjusena märgiti vaid seda, et vara endine omanik lahkus 1941. a Saksa riigiga sõlmitud lepingu

alusel Eestist. Hoolimata kaalutlusveast pole tõenäoline, et komisjon teeb asjaolusid õigesti kaaludes

teistsuguse otsuse;

2) vaidlustatud otsuse kehtima jäämisel kaotavad kaebuse esitajad tagastamise nõudeõiguse otsuses

märgitud krundile, kuid krundi ja hoonete tagastamine pole otsustatud. Riik või Tallinna linn ei saa

neid võõrandada. Vaidlustatud otsuse kehtima jäämine annab aluse hoone tagastamiskorralduse

ümbervaatamiseks. Ka sel juhul pole ehitise ja maa tagastamine kaebuse esitajate kahjuks lõplikult

otsustatud, sest ORAS § 7 lg 3 annab endiselt lootust vara tagastamiseks;

3) kui linnakomisjoni 22. novembri 1993. a otsust ei tunnistata kehtetuks, on linnavalitsus kohustatud

tagastama ka otsuse objektiks oleva maa. See võtaks võimaluse lahendada otsuses märgitud vara

tagastamise küsimus tulevikus kehtestatava seaduse järgi. Ka kaotaksid kolmandad isikud lootuse

erastada üürilepingu alusel kasutatavad korterid;

4) kaebajad on esitanud üksnes väite, et nad usaldasid linnakomisjoni 22. novembri 1993. a otsuse

kehtima jäämist. Ainuüksi usaldus õigusvastase soodustava haldusakti kehtima jäämise suhtes ei

välista haldusakti kehtetuks tunnistamist.

9. B. Bodemann ja T. Bodemann paluvad kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Riigikohtu halduskolleegium andis 19. detsembri 2005. a määrusega asja läbivaatamiseks

Riigikohtu üldkogule. Kolleegium soovib, et üldkogu annaks hinnangu seadusandja tegevusetuse

põhiseadusepärasusele ja ORAS § 7 lg 3 kehtivusele.

ASJASSEPUUTUV SÄTE

11. ORAS § 7 lg 3, mis jõustus 2. märtsil 1997 (RT I 1997, 13, 210), on sõnastatud järgmiselt:

"Paragrahv 7. Õigusvastaselt võõrandatud vara endised omanikud omandireformi õigustatud

subjektidena

[---]

(3) Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse

riikidevahelise kokkuleppega."

12. Enne 2. märtsi 1997 reguleeris küsimust Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse

"Omandireformi aluste seaduse" rakendamise kohta punkt 5:

"Omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel,

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimused lahendatakse

riikidevaheliste lepingutega määratud korras."

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

13. Kassaatorid väidavad järgmist:

1) üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, jättes selle tühistamata. Sätte formaalne

olemasolu ei tähenda veel, et see ka tegelikult kehtib. Põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu

üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seetõttu ei saa formaalselt kehtivat

ORAS § 7 lg-t 3 kohaldada. Kuna olukord on õiguslikult lahendamata, siis on varasemate otsuste

muutmine lubamatu ja tuleks säilitada status quo. Vastasel juhul tekib olukord, kus avalik võim on

andnud õigused, siis võetakse need õigused ära ja lõpptulemusena võidakse need õigused hiljem

taastada. Varasemate otsuste tühistamine pole mõistlik ja rikub õiguskindlust;

2) ringkonnakohus jättis sisuliselt tähelepanuta soodustava haldusakti tühistamise tagajärjed,

mööndes, et suure tõenäosusega toob subjektiotsuse tühistamine kaasa tagastatud omandi äravõtmise.

Ringkonnakohus leidis, et B. Bodemann ja T. Bodemann pole esitanud mingeid asjaolusid, mis

räägiksid vastu otsuse kehtetuks tunnistamisele. Kassaator arvab, et omandi kaitseks on piisav viidata

õiguslikule ootusele ja õiguskindlusele. Ringkonnakohus pole nende väidete ebakohasust

põhjendanud;

3) käesolevat, äärmiselt erandlikku olukorda ei nähtud halduskohtumenetluse seadustiku

vastuvõtmisel ette ja ei sätestatud menetluse peatamise kohast alust. HKMS § 22 mõtte järgi

peatatakse menetlust takistavate asjaolude ilmnemisel kohtumenetlus nende asjaolude

äralangemiseni. Põhiseadusevastaseks tunnistamise tõttu on ORAS § 7 lg 3 kohaldamine äärmiselt

küsitav ja ainuvõimalik oleks ära oodata õigusliku selguse saabumine, mistõttu tulnuks

kohtumenetlus peatada.

Pärast asja üldkogule arutada andmist leidsid kassaatorid, et ORAS § 7 lg 3 tuleb tunnistada

kehtetuks ex tunc.

14. Riigikogu põhiseaduskomisjon möönab Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusega tuvastatud

õigusselgusetuse kestmist. Riigikogu on vastavaid eelnõusid menetlenud ja üritanud probleemi

lahendada. ORAS § 7 lg 3 tuleks tunnistada kehtetuks. Siis oleks ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud isikutel,

kes vastavad omandireformi õigustatud subjektile esitatavatele üldtingimustele, õigus õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamisele või kompenseerimisele.

15. Õiguskantsler leiab, et ORAS § 7 lg 3 on vastuolus põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende

koostoimes. Jätkuvat põhiseadusevastast olukorda ja seadusandja senist tegevusetust arvestades peaks

üldkogu ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistama, lükates vajadusel otsuse jõustumise põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 58 lg 3 alusel edasi ja andma seadusandjale aega

asjakohase regulatsiooni väljatöötamiseks. Lisaks saab Riigikohus PSJKS § 15 lg 1 p 2¹ alusel

tunnistada õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusevastaseks.

Õiguskantsler on korduvalt juhtinud Riigikogu tähelepanu sellele, et põhiseadusevastane ebamäärane

olukord kahjustab kestvalt õigusriigi aluseid. On ilmselge, et ka kohtulahend põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas on täitmiseks kohustuslik. On kahetsusväärne, et Riigikogu pole enam kui kolme

aastaga täitnud Riigikohtu otsust ja lõpetanud põhiseaduse rikkumist. Tegu on põhiseadusevastase

tegevusetusega. Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsust, milles piirduti ORAS § 7 lg 3

põhiseadusevastasuse tuvastamisega, tuleb vaadelda vastutulekuna Riigikogule ja loobumisena väga

aktivistliku kohtuotsuse tegemisest.

Veel on õiguskantsler seisukohal, et põhiseadusevastaseks tunnistatud ORAS § 7 lg 3 kehtib, sest

seda pole kehtetuks tunnistatud. Põhiseadusevastast ORAS § 7 lg-t 3 ei saa aga rakendada, sest

põhiseaduse § 3 järgi teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste

alusel.

16. Justiitsminister nõustub üldjoontes Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuse punktiga 37 ja

palub tunnistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks õigusselgusetuse tõttu. Minister leiab, et tänaseks on selge,

et ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud lepingut pole võimalik saavutada. ORAS § 7 lg-t 3 ei saa rakendada.

Seadusandjal pole täna võimalik ORAS § 7 lg-t 3 muuta. Jääb üle üksnes norm tühistada ja

reguleerida selle tulemusena tekkivat olukorda. Kohtuvõim ei tohiks endale võtta

legislatiivfunktsiooni. Riigikohus ei saa minna kaugemale ja asuda seadusandja nimel reguleerima

olukorda, mis tekib vaidlusaluse normi tühistamisega.

Seadusandja pole ORAS § 7 lg 3 õigusselguse põhimõttega kooskõlla viimisega ebamõistlikult

viivitanud. Vabariigi Valitsus ja Riigikogu on teinud probleemi lahendamiseks mõistlikke

jõupingutusi. Küsimus on lahendamata eelkõige seepärast, et põhiseadusepäraselt toimunud valimiste

tulemusel kujunes Riigikogus jõudude vahekord, mis pole võimaldanud ORAS § 7 lg-t 3 muuta.

Selline olukord on samuti põhiseadusepärane.

17. Rahandusminister leiab Vabariigi Valitsuse nimel, et Vabariigi Valitsus ja Riigikogu on

probleemile otsinud lahendust alates selle kohtupraktikas ilmnemisest. Sellest, et ORAS § 7 lg-s 3

sätestatud tingimusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotluste

lahendamiseks pole seni loodud, ei järeldu, et seadusandja, olles kehtestanud selle sätte, toimis

põhiseadusevastaselt. Algusest peale on tegemist ebakvaliteetse sättega, mis viib suure tõenäosusega

õigusselguse põhimõtte rikkumisele. Kuid ORAS § 7 lg 3 pole iseenesest vastuolus õigusselguse

põhimõttega.

ORAS § 7 lg 3 kehtestab sisuliselt moratooriumi teatud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamisele ja kompenseerimisele, määramata kindlaks vara staatust tulevikus.

Õiguslikult lihtsat ja riigile odavat lahendust pole. Kõik võimalikud lahendused nõuavad riigilt

märkimisväärseid kulutusi kahjunõuete rahuldamiseks või täiendavaid abinõusid tehtud otsuste

sotsiaalseks tasakaalustamiseks, arvestades ORAS § 2 lg-t 2, mille järgi omandireformi käigus vara

tagastamine või kompenseerimine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega

tekitada ülekohut.

18. Kolmandate isikute väitel on neil 15 aastat kestnud õiguspärane ootus erastada eluruum

eluruumide erastamise seaduse alusel sarnaselt teiste üürnikega. Saksamaale ümberasunud pole

omandireformi õigustatud subjektid omandireformi aluste seaduse mõttes. Põhiseadusevastaseks

tunnistatud ORAS § 7 lg-t 3 tuleb muuta. Selle kehtetuks tunnistamine tooks kaasa omandireformi

aluste seaduse laienemise Saksamaale ümberasunutele, mis ei vastaks normi kehtestamise aegsele

seadusandja tahtele ja selgitustele, mille järgi ümberasujad pole omandireformi õigustatud subjektid

ning nende vara ei saa nimetatud seaduse alusel tagastada ega kompenseerida.

ÜLDKOGU SEISUKOHT

19. Kohtuotsuse motivatsiooni esimeses osas kirjeldab üldkogu B. Bodemanni ja T. Bodemanni asjas

praeguseks ajaks kujunenud olukorda. Otsuse teises osas esitab üldkogu motiivid, miks ORAS § 7

lg 3 tunnistatakse kehtetuks 12. oktoobrist 2006. Otsuse kolmandas osas põhjendatakse osaotsuse

tegemist käesolevas asjas.

I

20. Vaidlus sai alguse sellest, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon (edaspidi linnakomisjon) tühistas

19. augustil 2002. a sama komisjoni 22. novembri 1993. a ja 28. veebruari 1994. a otsused, millega

oli omandireformi objektiks loetud Tallinnas Wiedemanni 11 asuv elamu ja krunt ning omandireformi

õigustatud subjektiks U. Hamburg, kelle ema J. Hamburg oli nimetatud elamu omanik õigusvastase

võõrandamise ajal 1941. a. Linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsusega loeti aga tõendatuks, et vara

kuulus õigusvastase võõrandamise ajal J. Hamburgile. Ka loeti 19. augusti 2002. a otsusega

Wiedemanni 11 asunud ehitised ja maa omandireformi objektiks.

Linnakomisjoni 1993. a ja 1994. a otsused tühistati 2002. a sellepärast, et õigusvastaselt võõrandatud

elamu endine omanik J. Hamburg lahkus 10. jaanuaril 1941. a NSVL ja Saksa riigi vahel sõlmitud

lepingu alusel Eestist. ORAS § 7 lg 3 näeb Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud

isikutelt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise ette üksnes riikidevahelise

lepingu alusel. Sellist lepingut pole siiani sõlmitud.

21. Vahepeal, 1994. a oli Tallinna Linnavalitsuse korraldusega elamu U. Hamburgile tagastatud ja ka

üle antud. U. Hamburg suri detsembris 2001. Tema pärijateks pärimisõiguse tunnistuse järgi on

B. Bodemann ja T. Bodemann.

22. Linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsuse tagajärjel kujunes olukord, kus U. Hamburg pole enam

omandireformi õigustatud subjekt elamu ega maa osas. Elamu on tagastatud B. Bodemannile ja

T. Bodemannile ning linnavalitsuse korraldus tagastada elamu on jõus, kuid välistatud pole selle

korralduse tühistamine ja tagasitäitmine. Wiedemanni 11 krunti B. Bodemannile ja T. Bodemannile

pärast linnakomisjoni 19. augusti 2002. a otsust tagastada ei saa, sest U. Hamburg pole enam

tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks.

23. Ringkonnakohtu 8. juuli 2005. a otsus jättis sellise olukorra püsima. Olukorra lahendamiseks

esitasid B. Bodemann ja T. Bodemann kassatsioonkaebuse.

II

24. Käesolevas asjas on otsustava tähtsusega ORAS § 7 lg 3, mille Riigikohtu üldkogu tunnistas

28. oktoobri 2002. a otsusega põhiseadusevastaseks.

Selles otsuses leidis üldkogu, et ORAS § 7 lg 3 on põhiseadusega vastuolus seetõttu, et seadusandja

jättis täitmata kohustuse sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale

ümberasunute ning neile kuulunud vara kasutajate õigused. Põhiseaduse §-s 14 sätestatud üldine

korraldus- ja menetlusõigus kohustab täidesaatvat ja seadusandlikku võimu saavutama poliitiline

kokkulepe ja andma nii ümberasujatele, kelle vara õigusvastaselt võõrandati, ja nende pärijatele kui

ka vara kasutavatele üürnikele selge sõnumi vara tagastamise või tagastamata jätmise kohta. Üldkogu

tunnistas kohtuotsuse resolutsioonis ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja

§-ga 14 nende koostoimes.

Üldkogu ei tunnistanud 28. oktoobril 2002. a ORAS § 7 lg-t 3 kehtetuks, vaid piirdus kohtuotsuse

resolutsioonis selle sätte põhiseadusevastasuse tuvastamisega ja asus kohtuotsuse põhjendavas osas

seisukohale, et seadusandja peab viima ORAS § 7 lg 3 kooskõlla õigusselguse põhimõttega,

mööndes, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse konstateering tähendab ebamäärase olukorra

jätkumist. Üldkogu oli seisukohal, et seadusandja peab õigusselgusetuse ületamiseks andma

asjakohase õigusliku regulatsiooni ja kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa

otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.

25. Omandireformi aluste seaduse § 7 lg-s 3 nimetatud lepingut pole sõlmitud ja seda sätet

pole 28. oktoobri 2002. a kohtuotsusest möödunud rohkem kui kolme aasta jooksul muudetud.

Käesoleva asja lahendamiseks ei ole siiski möödapääsmatult vaja analüüsida, kas Riigikogu tegevus

ORAS § 7 lg 3 põhiseadusega kooskõlla viimisel oli põhiseadusepärane.

26. Üldkogu on seisukohal, et 28. oktoobri 2002. a otsusega ORAS § 7 lg 3 põhiseaduspärasusele

antud hinnangu muutmiseks pole alust. Seega on üldkogu jätkuvalt veendunud, et ORAS § 7 lg 3 on

vastuolus põhiseadusega.

27. Üldkogu rõhutab, et teistkordne ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tuvastamisega piirdumine

ilma sätet kehtetuks tunnistamata ei aita kaasa olukorra lahendamisele. Aastaid kestnud

põhiseadusevastase olukorra lõpetamiseks tuleb ORAS § 7 lg 3 tunnistada kehtetuks. Sätte kehtetuks

tunnistamine lõpetaks õigusselgusetuse nii ümberasunute kui ka neile kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud majade üürnike jaoks. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise tulemuseks oleks see, et

Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused, samuti ümberasunutele kuulunud

õigusvastaselt võõrandatud hoonete üürnike avaldused korterite ja maa erastamiseks tuleb läbi

vaadata.

28. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg 2 järgi jõustub Riigikohtu otsus

kuulutamisest. Sama paragrahvi 3. lõige annab Riigikohtule õiguse lükata õigustloova akti või selle

sätte põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumine kuni kuue kuu võrra edasi ja

paneb Riigikohtule selle õiguse kasutamisel kohustuse põhjendada otsuse edasilükkamist.

Üldkogu lükkab ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise jõustumise edasi järgmistel kaalutlustel.

29. Saksa riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunud isikutelt õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise või erastamise küsimustes võimalike

lahendusvariantide vahel tuleb valik teha eelkõige täitevvõimul ja seadusandjal. Üldkogu istungil

möönis Riigikogu esindaja õigusselgusetuse olukorra kestmist ja ütles, et praegu on olukorra

lahendamiseks Riigikogu menetluses erinevad seaduseelnõud.

30. Üldkogu rõhutab, et ümberasunutele kuulunud vara suhtes tehtav otsustus on alus praktiliste

küsimuste lahendamiseks vajaliku edasise õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks.

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine avab tee mitte ainult 1941. a sõlmitud lepingu alusel

Saksamaale ümberasunud isikutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ja

kompenseerimiseks, vaid ka neile tagastamata jäänud korterite ja maa erastamiseks üürnikele. Samas

on erastamisväärtpaberite kasutamise tähtaeg lõppemas. Erastamisseaduse § 29 lg 1 järgi saab

erastamisväärtpabereid kasutada eluruumide erastamise seaduse, kaasomandis oleva elamu mõttelise

osa erastamise seaduse, maareformi seaduse ja mitteeluruumide erastamise seaduse alusel

omandatava vara eest tasumiseks 2006. aasta 31. detsembrini.

Seadusandlikku lahendamist vajaksid kindlasti veel mitmed küsimused, mis vältimatult kaasnevad

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega. Olemasolev regulatsioon pole mõeldud kasutamiseks

olukorras, kus 2006. aastal tunnistatakse kehtetuks ORAS § 7 lg 3, milles sätestatud põhimõtted said

alguse juba Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse punktist 5. Omandireformi praktilise küljega

tegelevad kohalikud omavalitsused vajavad uues olukorras tegutsemiseks selget õiguslikku

regulatsiooni.

31. Riigikohtu üldkogu ei saa asuda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike

lahendusvariantide vahel ning välja töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone. Seadusandjale on

mõistlik anda nende küsimuste lahendamiseks aega.

32. Üldkogu arvestab Riigikogu menetluses oleva probleemi keerukust ja aega, mis võib kuluda

parlamentaarse otsustusprotsessi tulemusena valitud lahendusvariandi elluviimiseks vajaliku

õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks. Üldkogu kasutab PSJKS § 58 lg-s 3 sätestatud õigust ja

tunnistab ORAS § 7 lg 3 kehtetuks 2006. a 12. oktoobrist, kui selleks ajaks ei ole jõustunud ORAS

§ 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus.

III

33. B. Bodemanni ja T. Bodemanni kassatsioonkaebuse lahendamine on võimalik, kui üldkogule on

selge, millist materiaalõigust tuleb kohaldada. Käesoleva otsuse tegemise hetkel sellist selgust pole.

Seepärast teeb üldkogu osaotsuse. Üldkogu jätkab B. Bodemanni ja T. Bodemanni

kassatsioonkaebuse menetlemist pärast ORAS § 7 lg 3 muutmist või kehtetuks tunnistamist.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri

Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher