3-2-1-119-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-119-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi M. V vastu 198 804 EVP-krooni või

nende omandamise aegse väärtuse 67 593 krooni

väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

03-357

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi kassatsioonkaebus

M. V kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu), esindaja

vandeadvokaat Asko Pohla

Kostja M. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Natalia Suvorova

Asja läbivaatamise kuupäev

6. november 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2006. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada hageja ja kostja kassatsioonkaebused osaliselt.

3. Tagastada M. V kassatsioonkaebuselt 30. juunil 2006. a tasutud kautsjon 314 (kolmsada

neliteist) krooni ja 1. augustil 2006. a tasutud kautsjon 86 (kaheksakümmend kuus) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) esitas M. V vastu hagi alusetult saadud 198 804

erastamisväärtpaberi (EVP) krooni või nende võõrandamise aegse väärtuse - 35 387 krooni -

hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt tunnistati kostja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise (ÕVVTK) Rapla maakonnakomisjoni 15. märtsi 1994. a otsusega Märjamaa vallas

asuva Varsaoja talu maa ja vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks. Märjamaa Vallavalitsuse

9. septembri 1994. a korraldusega määrati kostjale kompensatsioon 222 000 EVP-krooni, mis kanti

kostja EVP-arvele. Hiljem selgus, et Varsaoja talumaade tagastamisega tegeles ka Loodna vald ning

ÕVVTK Rapla maakonnakomisjoni 26. aprilli 1994. a otsusega oli sama talumaa suhtes tunnistatud

omandireformi õigustatud subjektideks E. T, L. P ja H. M. Märjamaa

Vallavalitsuse 27. augusti 2002. a korraldusega tühistati Märjamaa Vallavalitsuse 9. septembri 1994. a

korraldus. ÕVVTK Rapla maakonnakomisjoni 14. märtsi 1995. a otsusega tühistati sama komisjoni

15. märtsi 1994. a otsus. Kuivõrd õigustatud subjektide ring vaidlusaluse talumaa ja ühistatud vara

suhtes oli laienenud, siis tühistas Rapla maakonnakomisjon 16. mai 1995. a otsusega oma 26. aprilli

1994. a otsuse ning tunnistas õigustatud subjektideks vaidlusaluse maa suhtes neli isikut, sh kostja

1/8 maa osas. Loodna Vallavalitsuse 25. mai 1995. a korraldusega määrati õigustatud subjektidele

kompensatsioon EVP-kroonides. Kostjale määrati kompensatsiooniks 23 196 EVP-krooni. Järelikult

oli kostja saanud alusetult hüvitist 198 804 EVP-krooni võrra rohkem (222 000 - 23 196 = 198 804).

Erastamisseaduse (ErS) § 28 lg 6 kohaselt, kui isikule on erastamisväärtpaberid välja antud

ebaseaduslikult ja ta ei saa neid tagastada, sest ta on need võõrandanud või erastamise käigus ära

kasutanud, võib ta need hüvitada rahas, võttes aluseks erastamisväärtpaberite keskmise turuhinna

nende võõrandamise või nendega vara eest tasumise päeval. Võõrandamisaegset

(22. veebruar 1995. a) keskmist turukurssi arvestades on kostja poolt rahas hüvitatava summa

suuruseks 35 387 krooni (198 804 * 0,178 = 35 387). Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 järgi

tuleb alusetult saadud vara tagastada, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt sai ta

kompensatsiooni maksmise tühistamise otsustest teada alles hagimaterjalide saamisel ning tal ei

olnud võimalik neid otsuseid enam vaidlustada. Kostja realiseeris 222 000 EVP-

krooni 22. veebruaril 1995. a, saades 34 780 krooni.

3. Rapla Maakohtu 18. juuni 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjenduste

kohaselt ei tulene hageja nõue tema esitatud asjaoludest. Hageja esitas TsK §-st 448 tuleneva kahju

hüvitamise nõude. Vastavalt TsK § 448 lõikele 2 vabaneb isik kahju hüvitamise kohustusest, kui ta ei

ole kahju tekitamises süüdi. Hageja ei ole tõendanud, et kostja on nõude ulatuses vara hageja arvel

omandanud, ega seda, et tal oleks tekkinud kahju kostja süül.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. oktoobri 2004. a otsusega maakohtu otsuse ning rahuldas

hagi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 35 387 krooni suuruse hüvitise.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikastus kostja riigi arvel alusetult. Asjas puudub

vaidlus selle üle, et kostja sai Märjamaa Vallavalitsuse 9. septembri 1994. a korralduse alusel

omandireformi õigustatud subjektina kompensatsiooni 222 000 EVP-krooni. Nii ÕVVTK Rapla

maakonnakomisjoni 15. märtsi 1994. a otsus, millega kostja tunnistati esialgselt Varsaoja maa ja vara

suhtes õigustatud subjektiks, kui ka kompensatsiooni maksmise aluseks olnud korraldus on

tühistatud. ÕVVTK Rapla maakonnakomisjoni 16. mai 1995. a otsusega tunnistati Varsaoja talu maa

suhtes õigustatud subjektideks neli isikut, sh kostja 1/8 osas. Loodna Vallavalitsuse 25. mai 1995. a

korraldusega määrati kostjale kompensatsioon 23 196 EVP-krooni. Hagejal ei olnud enam võimalik

kostja erastamisväärtpaberi arve nimiväärtust vähendada, sest kostja oli saadud EVP-kroonid

võõrandanud 22. veebruaril 1995. a. Maakohus tegi esitatud asjaoludest vale järelduse, nagu oleks

esitatud kahju hüvitamise nõue, ega põhjendanud, miks ta ei arvestanud, et kostja võttis omaks, et ta

polnud õigustatud saadud EVP-kroone täies ulatuses saama. Maakohus leidis õigesti, et kohaldada

tuleb tsiviilkoodeksi sätteid, kuid jättis rakendamata TsK § 477. Hageja esitatud asjaolude ja neid

kinnitavate tõenditega on tõendatud, et alus, mille tõttu kostja omandas hageja vara (222 000 EVP-

krooni), langes ära vastava korralduse tühistamisega. Kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära

langeb, tuleb TsK § 477 lg 2 kohaselt teise isiku arvel omandatud vara tagastada. Maakohus leidis

õigesti, et esitatud nõue ei ole aegunud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 319 lg 3 lubab

esitada aegumise vastuväite apellatsioonimenetluses ka juhul, kui seda esimese astme kohtus ei

esitatud. Hagi aegumise vastuväide ei puuduta hagi alust ega eset ega poolte materiaalõiguslikke

vastuväiteid nendele. Aegumise puhul ei ole tegemist uue vastuväite ega nõudega, mille hilisem

esitamine oleks piiratud.

5. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei põhjendanud ringkonnakohus oma seisukohta, et kostja

on TsK § 477 lg 1 järgi alusetult rikastunud just 198 804 EVP krooni ulatuses. Vaatlusalune olukord

on tekkinud tänu riigiametnike ebaseaduslikele korraldustele ning otsustele ja ÕVVTK komisjoni

fabritseeritud protokollidele. Ka Varsaoja talu maa hindamisel on riigiametnikud eksinud. Kostja

kompensatsioon Varsaoja maade eest oleks pidanud olema 27 750 EVP-krooni (222 000 : 8 =

27 750). Kostja alusetu rikastumine on jäänud tõendamata. Vastust ei ole leitud küsimusele, millises

suuruses vähenes riigi ja suurenes kostja vara. Ringkonnakohus leidis, et kostjalt tuleb EVP-kroonide

puudumisel välja mõista hüvitis 35 387 krooni, tegelikult sai kostja 222 000 EVP müügist 34 780

krooni. Seega tuleb kostjal riigiametnike lohakuse tõttu maatüki kompenseerimise asemel riigile veel

607 krooni juurde maksta. Alusetu rikastumisega saadu tagastamine on praegusel juhul vastuolus hea

usu põhimõttega. Samuti on hageja nõue aegunud.

6. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 11. märtsi 2005. a otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-12-05 (RT III

2005, 10, 101) ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohus tugines hagi rahuldamisel vääralt ErS § 28 lõikele 6, sest see

säte jõustus alles 1. juunil 2001. a, seega nii pärast EVP-kroonide omandamist kui ka nende

võõrandamist kostja poolt. ErS § 28 lõikele 6 ei ole antud tagasiulatuvat jõudu. Hagiavalduses

esitatud nõuet saab lahendada vaid TsK § 477 alusel. Kuna hageja on alusetult omandatud EVP-

kroonid realiseerinud, tuleb kohaldada TsK § 477 lõiget 3, mille järgi tuleb juhul, kui ei ole võimalik

alusetult omandatud vara natuuras tagastada, hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus

rahas. Vaid juhul, kui hageja tõendab, et kostja oli EVP-kroone omandades pahauskne või sai hiljem

teada või pidi teada saama EVP-kroonide saamise alusetusest, on hagejal õigus kostjalt nõuda TsK

§ 477 lg 5 järgi lisaks EVP-kroonide väärtuse hüvitamisele ka kõigi tulude hüvitamist, mis kostja sai

või pidi sellelt varalt saama. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et esitatud nõue ei ole aegunud.

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. märtsi 2005. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole täitnud

eelmenetluse ülesandeid, mistõttu jäid välja selgitamata asja lahendamiseks tähtsust omavad olulised

asjaolud. Maakohus ei selgitanud välja hageja nõuet ning lähtus asjaolude hindamisel valest

järeldusest, nagu oleks hageja soovinud esitada õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuet.

Maakohus ei analüüsinud ega hinnanud hageja tegelikult esitatud nõuet mõista kostjalt välja alusetult

saadud ja võõrandatud EVP-kroonide väärtus. Maakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud

kostja omaks võetud asjaolu, et ta polnud õigustatud 222 000 EVP-krooni täies ulatuses saama.

Samuti jättis maakohus hindamata alusetult omandatud vara väärtuse ning asjaolu, millal kostja sai

teada, et ta on EVP-kroonid saanud alusetult.

8. Hageja esitas 6. septembril 2005. a Rapla Maakohtule hagiavalduse täienduse, paludes kostjalt

välja mõista alusetult saadud 198 804 EVP-krooni või nende omandamisaegne väärtus 67 593 krooni

(198 804 * 0,34). Kuna vaidlusaluste EVP-kroonide omandamise ajal puudus EVP-krooni ametlik

kurss, esitas hageja nende väärtuse tõendamiseks väljavõtte 14. oktoobri 1994. a ajalehest

"Postimees", millest nähtuvalt oli EVP-kroonide keskmine turuhind 4. oktoobril 1994. a 0,30 kuni

0,38 krooni.

9. Rapla Maakohus jättis 1. detsembri 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse kohaselt

ei ole hageja tõendanud kostja saadud EVP-kroonide väärtuse suurust 4. oktoobril 1994. a. Seega

puudub võimalus kostjalt nõuda alusetult saadud vara väärtuse rahas hüvitamist. Kuigi EVP-kroonide

rahaline väärtus 4. oktoobril 1994. a ei ole teada, on ilmne, et 22. veebruariks 1995. a, mil kostja

EVP-kroonid realiseeris, oli nende väärtus oluliselt vähenenud. Seega ei võinud kostja saada

kursivahest tekkivat tulu. Kostja tuluna saaks käsitada kogu alusetult omandatud vara arvel

saadud 34 780 krooni. Hageja ei ole oma nõudes toetunud TsK § 477 lõikele 5 ega taotlenud tulu

väljamõistmist. Selline nõue oleks maakohtu hinnangul ka põhjendamatu, kuna kostja pahausksus ei

ole tõendatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. juuni 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt TsK § 477 lg 3 alusel hageja kasuks välja 31 411

krooni alusetult saadud EVP-kroonide hüvitamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et hagi rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla asjaolu, et kostja poolt EVP-

de omandamise ajal ei olnud EVP-de kurss täpselt kindlaks määratud. Perioodil, kui

kostja 4. oktoobril 1994. a EVP-d omandas ja need 22. veebruaril 1995. a võõrandas, oli EVP-de hind

kõikuv 0,342 kroonist 0,158 kroonini EVP-krooni eest. Mõistlik ja õiglane on määrata alusetult

saadud EVP-de väärtus nende võõrandamise seisuga, sest vähemalt selles määras on kostja hageja

arvel alusetult rikastunud. Kuna võõrandamise ajal oli EVP-de väärtus 0,158 krooni, tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista EVP-de müügist saadud 31 411 krooni (198 804 * 0,158). Kuna

ringkonnakohus rahuldas hageja nõude 46,50% ulatuses, tuleb kostjalt hageja kasus välja mõista

5022 krooni kohtukulude katteks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

jäeti hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud osaliselt välja mõistmata, ning teha selles

osas uus otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ühtlasi palub hageja mõista

kostjalt välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud.

Hageja kassatsioonkaebuse kohaselt tõlgendas ringkonnakohus vääralt TsK § 477, võttes hüvitise

arvestamise aluseks kostja saadud EVP-de kostja poolt võõrandamise aja väärtuse. TsK § 477 lg 3

järgi tuleb juhul, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, hüvitada selle

omandamise momendil määratav väärtus rahas. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb

alusetult omandatud vara väärtuse arvutamisel lähtuda vara võõrandamise, mitte omandamise hetkest.

Lähtudes EVP-krooni keskmisest turuhinnast oktoobris 1994. a, oleks alusetult omandatud vara

väärtus omandamise hetke seisuga 67 593 krooni. Samuti ei ole ringkonnakohus põhjendanud,

millises õigusaktis on EVP-krooni väärtus 22. veebruari 1995. a seisuga 0,158 krooni.

Rahandusministri 30. novembri 1995. a määrusega nr 149 kinnitatud "Raamatupidamises keskmise

turuhinnana rakendatavate erastamisväärtpaberi kursside ning nende määramise korrast" nähtub, et

22. veebruaril 1995. a oli EVP kurss 0,177 krooni. Seega oleks EVP-de võõrandamise kuupäevast

lähtudes õigeks väljamõistetavaks summaks 35 188 krooni 30 senti (198 804 * 0,177).

Ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut tõenditele, millele tuginedes oleks saanud

apellatsioonkaebuse täies ulatuses rahuldada. Samuti jättis ringkonnakohus hindamata hageja

põhjenduse, et alternatiivselt raha maksmisele saab ta nõuda tagasi EVP-kroone. Kuna

ringkonnakohus oleks pidanud hagi rahuldama, oleks ta pidanud mõistma kostjalt välja ka kõik

hageja kohtukulud.

12. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja ei pea seda põhjendatuks.

13. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja kassatsioonkaebuse kohaselt eeldab alusetu rikastumine vastavalt TsK § 477 lõikele 1, et vara

alusetust omandamisest tuleneva kohustuse tekkimiseks on vajalikud teatud tingimused: ühel isikul

tekib kahju vara vähenemisega ja teisel isikul suureneb vara samas ulatuses ning rikastumisel puudub

õiguslik alus või see langeb hiljem ära. Vara suurenemine ühel isikul ja vähenemine teisel isikul

peavad olema põhjuslikus seoses. Kui hageja on põhjendanud alusetut omandamist kostja poolt,

hõlmab hageja nõude ulatus vaid alusetult saadut, s.o rikastumise teel saadud vara.

Kohtud on tuvastanud, et kostja ei teadnud EVP-kroone saades ega neid võõrandades, et tal ei olnud

alust nii suures ulatuses kompensatsiooni saada. Seega puudub alus TsK § 477 lg 5 kohaldamiseks.

Hageja ei ole suutnud tõendada EVP-krooni väärtuse suurust nende omandamise momendil. EVP-

krooni rahalise väärtuse hindamist ei ole ringkonnakohus motiveerinud. Hagejal ei ole alusetu

rikastumisega saadu tagasinõude õigust, sest see oleks vastuolus hea usu põhimõttega.

14. Hageja palub jätta kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 punktide 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebused tuleb rahuldada

osaliselt.

16. Riigikohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti

läbivaatavale kohtule kohustuslikud nii enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS §-st 365 kui ka TsMS

§ 693 lõikest 2 tulenevalt.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei arvesta kolleegiumi seisukohaga, et asjas tuleb

kohaldada TsK § 477 lõiget 3, s.o võtta hagejale hüvitise määramisel aluseks kostja omandatud EVP-

kroonide väärtus nende omandamise aja seisuga. Ringkonnakohus leidis TsMS § 693 lõiget 2

rikkudes ja seadust valesti tõlgendades, et mõistlik ja õiglane on määrata hagejale hüvitis kostja poolt

alusetult saadud EVP-kroonide väärtuse ulatuses nende kostja poolt võõrandamise aja seisuga, kuna

kostja rikastus alusetult vähemalt selles ulatuses. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et üksnes

mõistlikkuse ja õigluse põhimõtte järgimise eesmärki silmas pidades ei saa jätta kohaldamata

seaduses sätestatut.

17. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja omandas alusetult saadud EVP-kroonid 4. oktoobril 1994. a.

Seega tuli kohtutel TsK § 477 lg 3 kohaldamiseks tuvastada ühe EVP-krooni

väärtus 4. oktoobril 1994. a.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja koos hagiavalduse täpsustusega EVP-kroonide väärtuse

tõendamiseks väljavõtte 14. oktoobri 1994. a ajalehest "Postimees", milles olid avaldatud EVP

kursid 1994. aasta oktoobris (kohtutoimiku lk 101). Maakohus jättis need tõendid põhjendamatult

tähelepanuta.

Ringkonnakohus oleks pidanud hageja apellatsioonkaebuse alusel ise hindama esitatud tõendeid ja

tegema kindlaks EVP-kroonide väärtuse nende kostja poolt omandamise hetkel. Ringkonnakohus ei

ole oma otsuses põhjendanud, miks ei saa hageja esitatud tõendeid võtta EVP-krooni väärtuse

määramise aluseks. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, millistele tõenditele tuginedes ta leidis,

et EVP-kroonide omandamise ja nende võõrandamise vahelisel perioodil

(4. oktoobrist 1994. a 22. veebruarini 1995. a) kõikus EVP-krooni hind 0,342 kroonist 0,158

kroonini. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lõigetes 4 ja 5 sätestatud kohustust märkida

kohtuotsuses tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning võtta põhjendatud seisukoht poolte

kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, selgitades lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei

oma asja lahendamisel tähendust.

18. Kohtud on jätnud põhjendamatult tähelepanuta kostja vastuväited, et ta rikastus alusetult riigi

ebaseadusliku tegevuse tõttu talle EVP-kroonides seaduses ettenähtust suurema kompensatsiooni

määramisel 1994. aastal ning et ta ei teadnud EVP-kroonide võõrandamise ajal EVP-kroonide

saamise alusetusest. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et hagi rahuldamine oleks seetõttu vastuolus

hea usu põhimõttega.

Enne 1. septembrit 1994. a kehtinud TsÜS § 108 lg 1 kohustas tsiviilõiguse teostamisel ja

tsiviilkohustuse täitmisel toimima heas usus. Sellest sättest tulenevalt pidid kohtud hindama kostja

eelnimetatud vastuväiteid.

Kolleegium peab võimalikuks, et kui kostjale seadusega ettenähtust suuremas ulatuses EVP-kroonide

määramine kompensatsioonina oli põhjustatud üksnes hageja hooletusest ning kostja ei teadnud ega

pidanudki teadma EVP-kroone saades ja hiljem neid võõrandades osa EVP-kroonide saamise

alusetusest, siis võib hagi olla hea usu põhimõttest tulenevalt põhjendamata osas, milles kostja sai

EVP-kroonide müümisel vähem raha, kui oli EVP-kroonide väärtus kostja poolt nende omandamise

ajal.

Hea usu põhimõtte vastane ei ole mingil juhul hageja nõue kostja saadud EVP-kroonide väärtuse

hüvitamiseks nende kostja poolt võõrandamise aja seisuga, s.o 22. veebruari 1995. a seisuga.

19. Kuivõrd tulenevalt TsMS § 688 lõikest 3 ei tuvasta Riigikohus ise faktilisi asjaolusid, tuleb asi

saata Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus hindama tõendeid ja tegema kindlaks kostja omandatud EVP-kroonide väärtuse

nende omandamise hetkel ning hindama, kas hea usu põhimõttest tulenevalt esinevad alused hageja

nõude rahuldamiseks väiksemas ulatuses.

20. Ringkonnakohus oleks pidanud hindama ka hageja apellatsioonkaebuse väidet, et EVP-kroonide

võõrandamine ei välista EVP-de tagastamist natuuras. Ringkonnakohus ei saanud sellest rikkumisest

hoolimata asja valesti lahendada, sest asja esimest korda läbi vaadates leidis kolleegium, et kohaldada

tuleb TsK § 477 lõiget 3, st hüvitada hagejale kostja omandatud EVP-kroonide väärtus rahas.

21. Õige on hageja kassatsioonkaebuse väide selle kohta, et ringkonnakohus arvestas kostja

omandatud EVP-kroonide väärtust 22. veebruari 1995. a seisuga valesti.

Rahandusministri 30. novembri 1995. a määrusega nr 149 kinnitatud "Raamatupidamises keskmise

turuhinnana rakendatavate erastamisväärtpaberi kursid ajavahemikus alates 01. november 1994. a

kuni 24. november 1995. a" nähtub, et 22. veebruaril 1995. a oli ühe EVP kurss 0,177 krooni.

Ringkonnakohus pidas ühe EVP kursiks alusetult 0,158 krooni.

22. Kostja kassatsioonkaebuse väide, et puudus alus TsK § 477 lg 5 kohaldamiseks, ei puutu samuti

asjasse, sest hageja ei ole esitanud nõuet selle sätte alusel ja ringkonnakohus ei ole seda sätet

kohaldanud.

23. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul uuesti jaotada ka kohtukulud. Sealhulgas tuleb

ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel, sõltuvalt asja lahendamise tulemustest, lahendada hageja

taotlus kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 7103 krooni 60 sendi väljamõistmiseks.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu