3-2-1-111-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-111-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

K. H hagi M. A vastu õigusliku aluseta saadud 225 000 krooni

ja laenu 170 000 krooni tagastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-03-352

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. A kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. H (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Anne Tammer;

Kostja M. A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Rein Napa.

Asja läbivaatamise kuupäev

30. oktoober 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Anne Tammer ja kostja esindaja

vandeadvokaat Rein Napa. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. H esitas hagi M. A vastu õigusliku aluseta saadud 225 000 krooni tagastamiseks ja laenu

170 000 krooni tagasi saamiseks.

Hageja sõlmis kostjaga 9. septembril 2002 esinduslepingu, mille kohaselt kostja kohustus hagejat

esindama abielu lahutamise ja abikaasade ühisvara jagamise nõudes T. H vastu. Lepingus lepiti

kokku, et hageja tasub kostjale 10% hagejale laekunud summast. Abikaasade ühisvara müüdi hinnaga

2 500 000 krooni, millest hageja sai 1 250 000 krooni. Hageja maksis kostjale 2. oktoobril 2002

sularahas 100 000 krooni ja 4. oktoobril 2002 25 000 krooni, kokku 125 000 krooni. 10. oktoobril

2002. a palus kostja hagejalt täiendavate kulutuste katteks veel raha ning hageja kandis kostja

arvelduskontole veel 100 000 krooni.

Hageja sõlmis lepingu majandusliku raskuse tõttu ja lepingu sõlmimisele aitas kaasa tema psüühiline

seisund. Tema jaoks on see leping sõlmitud ebasoodsatel tingimustel raskete asjaolude

kokkusattumise tõttu. Hageja avaldas 30. juunil 2003 kostjale, et tehing on tühine, kuna ta sõlmis

käsunduslepingu kostjaga seisundis, mille tõttu ta ei olnud võimeline õigesti hindama tehingu

tegemise tagajärgi. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 13 lg-le 1 on tehing tühine,

kui isik tegi selle vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema

võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Hageja leidis, et kuna esindusleping on

tühine, siis tuleb kostjalt välja mõista õigusliku aluseta saadud 225 000 krooni ja laenulepingu järgi

tagastamata 170 000 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja terviseprobleemid said kostjale teatavaks pärast esinduslepingu

sõlmimist. Hageja tasus saadud teenuste eest 100 000 krooni pangaülekandega. Kostja sai 2002. aasta

detsembri alguses hagejalt laenu 170 000 krooni sularahas ning kohustus selle hagejale tulu teenimise

eesmärgil välja laenama.

3. Tartu Maakohus rahuldas 11. oktoobri 2005. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja

270 000 krooni. TsÜS § 13 lg 1 sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või

muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema

huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise

häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti kohaselt oli

hageja käsunduslepingu allakirjutamise ajal ning tehingu täitmise ajal maniakaalse seisundi tõttu

kestvalt võimetu oma tegudest aru saama ja neid juhtima. Otsusevõime puudujääk eeldab, et

puudutatud isik ei suuda mõistlikult otsustada konkreetse tehingu tähenduse üle, eriti soorituse ja

vastusoorituse proportsiooni üle. Esinduslepingujärgne hageja kohustus tasuda kostjale 10% laekunud

summa või vara väärtusest on silmatorkavalt ebaproportsionaalne sooritust ja vastusooritust silmas

pidades. Kohus leidis, et 9. septembril 2002 sõlmitud esindusleping on TsÜS § 13 kohaselt tühine.

Maakohus leidis, et hagejale tuleb tagastada 10. oktoobril 2002. a kostjale tasutud 100 000 krooni,

mille tasumine on tõendatud maksekorraldusega. See, et hageja oleks tasunud kostjale 125 000 krooni

sularahas, ei ole tõendatud. Kuna esindusleping on tühine, saab hageja heaks kiita kostja osutatud

õigusabi teenuse pärast vaimutegevuse ajutise häire lõppemist. Poolte viited TsÜS §-de 90 ja 123

kohaldamisele ei ole asjakohased, kuna nimetatud sätted on kohaldatavad tehingu tühistamise

juhtudel.

Hageja nõue 170 000 krooni saamiseks on tõendatud poolte endi ütlustega, laenulepinguga ja intressi

tagasimaksmise kinnitustega. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja)

andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub

tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, kuna maakohus rikkus menetlusõiguse norme. Kostja teavitas

kohut enne 11. mai 2005. a istungit oma haigestumisest ja palus istungi edasi lükata. Kohus rahuldas

kostja taotluse ja lükkas istungi edasi. Järgmisel istungil selgus, et 11. mail 2005 siiski istung toimus

ja sellel istungil kuulati ära tunnistaja ja ekspert. Seega rikkus kohus võrdse kohtlemise printsiipi,

teatades kostjale kohtuistungi edasilükkamisest, samas jättes kostja teavitamata toimunud

protsessuaalsetest toimingutest. TsMS § 151 lg 1 alusel on kostjal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese

astme kohtus esitada hageja vastu vastuhagi ühiseks läbivaatamiseks. Vastava taotluse tegi kostja

21. septembril 2005 kirjalikult, taotledes TsMS § 177 lg 1 p 4 alusel istungi edasilükkamist. Kohus

rikkus asja suulise ja vahetu arutamise printsiipi (TsMS § 172 lg-d 1, 2). Kohus ei esitanud eksperdile

ühtegi kostja esitatud küsimust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus

rikkus asja läbivaatamisel oluliselt poolte võrdse kohtlemise printsiipi, kuna ei teavitanud

kostjat 11. mai 2005. a kohtuistungil tehtud menetlustoimingutest (tunnistaja ja eksperdi

ärakuulamisest). Kostja esitas kohtule enne kohtuistungi toimumist taotluse asja arutamise

edasilükkamiseks tema haiguse tõttu. Maakohus rahuldas esitatud taotluse, kuid otsustas samas ära

kuulata sellele istungile kutsutud tunnistaja ja eksperdi, kuivõrd kostja ei olnud esitanud kohtule

nõuetekohast haigust tõendavat dokumenti. Kohus ei rikkunud menetlusnorme, sest vastavalt

1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 177 lg-le 2 võis kohus alustada istungit kostja puudumisest

olenemata ja § 180 lg 1 kohaselt oli lubatav ka kohtuistungile ilmunud tunnistaja ütluste ja

eksperdiarvamuse ärakuulamine. Asjaolu, et maakohus teavitas kostjat üksnes istungi

edasilükkamisest, mitte aga sellel istungil tehtud menetlustoimingutest, ei ole selliseks

protsessiõigusenormi rikkumiseks, mis võiks endaga kaasa tuua asjas tehtud otsuse tühistamise.

Kostja sai eelnimetatud menetlustoimingutest teada 21. septembril 2005 toimunud kohtuistungil ning

siis oli tal võimalik esitada enda seisukohad ja taotlused seoses nimetatud tõenditega.

6. Maakohus ei rikkunud kostja TsMS § 131 lg-st 2 ning § 192 lg-test 1 ja 2 tulenevat õigust esitada

eksperdile küsimusi. Eksperdile sai küsimusi esitada üksnes kohtu kaudu ja kohtul oli õigus

kõrvaldada asjassepuutumatud ning väljaspool eksperdi pädevust olevad küsimused. Maakohus

põhjendas ekspertiisimääruses kostja esitatud küsimuste tagasilükkamist. Maakohtul oli alust jätta

rahuldamata 21. septembril 2005 toimunud kohtuistungil esitatud kostja taotlus ekspertide

täiendavaks väljakutsumiseks. Eksperdiarvamusest nähtuvalt on eksperdid oma arvamuse andmisel

toetunud ka hageja omaste antud hageja terviseseisundi kirjeldusele lisaks tsiviilasja toimikus, hageja

haiguslugudes, ambulatoorses kaardis olevatele andmetele ning psühhiaatrilise intervjuu ning uuringu

käigus kogutud täiendavatele andmetele. Nimetatud andmete kogumi põhjal on eksperdid

põhjendatult järeldanud hageja võimetust vaidlusaluste tehingute ajal oma tegudest aru saada ja neid

juhtida.

7. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus jättis kontrollimata hageja otsusevõime hagi

esitamise ajal ja kohtumenetluse kestel. Kohtule esitatud andmetest ei nähtu, et hageja oleks temal

diagnoositud psüühikahäire tõttu kestvalt otsusevõimetu, mis takistaks tema osalemist hagi

läbivaatamisel ning tingiks vajaduse määrata talle eestkostja. Kuna maakohtul puudusid andmed

hageja sellise psüühikahäire kohta, mis takistanuks tal tsiviilasja kohtus ajada, siis ei olnud ka

maakohtul alust määrata ekspertiisi hageja teovõimelisuse kindlakstegemiseks.

8. Maakohus ei pidanud kostja taotlust kohtuistungi edasilükkamiseks kohtuotsuses käsitlema, sest

vastavalt 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS §-le 176 tuli kohtul asja arutamise edasilükkamise

küsimus lahendada määrusega. Kohus võttis protokollilise määrusega seisukoha kostja taotluse kohta

ja jättis taotluse rahuldamata. Kuna kostjal oli menetluse pikaajalise kestuse tõttu piisavalt aega

esitada vastuhagi hageja rahalise nõude tasaarvestamiseks ning ta ei ole kaotanud oma õigust esitada

nimetatud nõue ka eraldiseisvas menetluses hiljem, siis oli maakohtu seisukoht asja arutamise

edasilükkamise taotluse rahuldamata jätmises ka sisuliselt põhjendatud ning vastuhagi esitamise

võimaldamata jätmine ei ole endaga kaasa toonud väärat kohtulahendit.

Maakohus ei pidanud võtma seisukohta hageja võimaliku alusetu rikastumise kohta, sest selle

otsustuse tegemine eeldas kostja poolt vastuhagi esitamist, kostja aga polnud asja arutamise

lõpetamise ajaks vastuhagi esitanud. Vastavalt asja maakohtus läbivaatamise ajal kehtinud TsMS

§ 229 lg-le 1 ei võinud maakohus otsuse tegemisel ületada hageja nõude piire.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Istungil täpsustas kostja esindaja nõuet ja selgitas, et asi

tuleb tagasi saata esimese astme kohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta 1. jaanuarist 2006. a kehtiva

TsMS § 656 lg 1 p-s 1 sätestatu. Selle sätte alusel tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu

otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks

arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus on oluliselt rikkunud õigusliku

ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet. Kui kohus rahuldas kostja taotluse 11. mai 2005. a

kohtuistungi edasilükkamiseks, siis iga mõistlik inimene saab aru, et sellel päeval ja sellel ajal mingit

arutelu või arengut asjas ei toimu. 21. septembri 2005. a istungil teavitas kohus, et istung siiski

toimus ja ära kuulati tunnistaja ja ekspert. Maakohus rikkus võrdse kohtlemise printsiipi, teatades

kostjale kohtuistungi edasilükkamisest, samas jättes kostjat teavitamata olulistest asjas toimunud

protsessuaalsetest toimingutest.

TsMS § 151 lg 1 alusel oli kostjal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus esitada hageja

vastu vastuhagi ühiseks läbivaatamiseks. Kostja teatas kohtule 21. septembri 2005. a kohtuistungil, et

soovib tunnistaja ja eksperdi korduvat ärakuulamist, ja avaldas, et soovib esitada vastuhagi. Kohus

rikkus õigusliku ärakuulamise ja menetluse avalikkuse põhimõtet.

Maakohus rikkus 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 131 lg-t 2, mille kohaselt pärast

eksperdiarvamuse uurimist kohtuistungil võivad protsessiosalised eksperdile esitada akti sisu

selgitamiseks ja täpsustamiseks küsimusi. Kohus ei esitanud määrusega eksperdile ühtegi kostja

küsimust. Kuivõrd tsiviilmenetluses eksisteerib võistlevuse printsiip, siis ei saa ega tohi kohus

mõjutada või takistada üht poolt oma õigusi realiseerimast.

TsMS § 669 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse

normi, kui ilmneb, et on rikutud õigusliku ärakuulamise või menetluse avalikkuse põhimõtet. Kostja

hiljem esitatavates hagides ei ole võimalik käsitletud küsimustes uuesti üle kuulata käesoleva asja

tunnistajat ja eksperti.

10. Hageja esitas kassatsioonkaebusele kirjaliku vastuse, milles palub jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja ei ole esitanud kohtule enda haigestumise kohta

vormikohast tõendit. Asja läbivaatamise edasilükkamise alused olid sätestatud TsMS § 177 lg-s 1.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võis kohus istungit alustada, olenemata selle paragrahvi lõikes 1

nimetatud asjaoludest. Kuna kostja ei tõendanud seadusliku takistuse olemasolu, võis kohus asja

arutada. Kohtul ei ole kohustust kostjat teavitada kostja osavõtuta tehtud toimingutest ja esitatud

dokumentidest. Kostjal oli enam kui 3,5 kuud aega tutvuda toimikuga ning esitada vastuhagi ning

taotlusi ekspertide või tunnistajate ülekuulamiseks. Kostjal on võimalus esitada hagi hageja vastu ka

iseseisvalt. Hageja leiab, et kostja ei ole oma protsessiõigusi kasutanud heauskselt.

11. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde. Kostja esindaja esitas

menetluskulude väljamõistmiseks õigusabikulu arve, mille kohaselt on kostja kassatsioonimenetluses

kandnud kohtukulu kokku 11 550 krooni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata.

Kassatsioonimenetluses vaieldakse selle üle, kas maakohus on oluliselt rikkunud asja läbivaatamisel

poolte võrdse kohtlemise printsiipi ja kostja õigust õiguslikule ärakuulamisele. Ringkonnakohus on

õigesti leidnud, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnorme, mis võinuks kaasa tuua otsuse

tühistamise ja asja uueks arutamiseks saatmise.

13. Esmalt peab kolleegium vajalikuks käsitleda kostja väidet, et kohus rahuldas tema taotluse istungi

edasilükkamiseks, kuid istung siiski toimus ja sellega on rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Asja

materjalidest (tlk 136) on näha, et kostja saatis kohtule vahetult enne 11. mai 2005. a istungi

toimumist e-kirja, milles teatas oma haigestumisest ja palus kohtuistung edasi lükata. Kohus leidis

istungil, et kuna kostja ei esitanud nõuetekohast arstitõendit, siis tuleb kohale ilmunud tunnistaja ja

ekspert ära kuulata ja võtta seisukoht asja arutamise lõpetamise kohta pärast nende ärakuulamist.

Kohus kuulas tunnistaja ja eksperdi ära ja lükkas asja arutamise edasi. Uueks kohtuistungi ajaks

määras kohus 21. septembri 2005. a. 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 180 kohaselt võis asja

edasilükkamise korral kohus ära kuulata kohtuistungile ilmunud poolte seletused, tunnistaja ütlused

ja eksperdiarvamuse. Seega järgis kohus menetlusnorme, kui kuulas ära istungile ilmunud tunnistaja

ja eksperdi ning rahuldas kostja taotluse istungi edasilükkamiseks. Maakohus ei rikkunud poolte

võrdse kohtlemise põhimõtet. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et asjaolu, et maakohus

teavitas kostjat üksnes istungi edasilükkamisest, mitte aga sellel istungil tehtud menetlustoimingutest,

ei ole selliseks oluliseks protsessiõiguse normide rikkumiseks, mis tooks endaga kaasa asjas tehtud

otsuse tühistamise.

14. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et TsMS § 151 lg 1 alusel oli kostjal õigus kuni kohtuvaidluseni

esimese astme kohtus esitada hageja vastu vastuhagi põhihagiga ühiseks läbivaatamiseks. TsMS

§ 177 lg 1 p 4 kohaselt võis kohus asja edasi lükata, kui kostja soovib esitada või esitab vastuhagi.

Kostja teatas kohtule 21. septembri 2005. a kohtuistungil, et soovib esitada vastuhagi. Asja

materjalidest (tlk 147) nähtub, et kostja on sidunud vastuhagi esitamise tunnistaja ülekuulamisega,

kes kuulati üle 11. mai 2005. a istungil. Samuti teatas kostja sellel istungil: "Vastuhagi ei ole esitatud,

sest käesoleval hetkel ei ole võimalik tasuda riigilõivu, nädala lõpus ehk on ja ma ei ole saanud seda

teha." Kohus võttis istungil seisukoha kostja sellekohase taotluse kohta ja määras: "Jätta rahuldamata

kostja taotlus vastuhagi esitamise soovi tõttu asja arutamine edasi lükata." Kolleegium ei jaga kostja

arusaama, et maakohus on rikkunud TsMS § 227 lg-t 1. Maakohus ei pidanud kostja taotlust

kohtuotsuses käsitlema, sest vastavalt TsMS §-le 176 tuli kohtul asja arutamise edasilükkamise

küsimus lahendada määrusega, mida kohus ka tegi.

15. Kostja heidab kohtutele ette seda, et tal ei olnud võimalik esitada vastuhagi, mis oleks suunatud

haginõude tasaarvestamisele. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus õigesti leidnud, et kostjal oli

menetluse pikaajalise kestuse tõttu piisavalt aega esitada vastuhagi hageja rahalise nõude

tasaarvestamiseks. Õige on küll kostja väide, et kostjal on õigus esitada vastuhagi kuni

kohtuvaidluseni esimese astme kohtus, kuid kostja kohtule esitatud soovist kaugemale ei jõudnudki.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et menetluse pikaajalise kestuse tõttu oli kostjal

piisavalt aega esitada omapoolne vastuhagi. Hageja esitas hagi 1. juulil 2003. a. Kolleegiumi arvates

ei ole menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas see, kui kostja teatab kohtuistungil, mis toimub

kaks aastat pärast hagiavalduse esitamist, et ta soovib vastuhagi esitada. Kuna TsMS § 177 lg 1 p 4

andis kohtule õiguse asja läbivaatamine edasi lükata, kui kostja teatab oma soovist esitada vastuhagi

või esitab vastuhagi, siis oli kohtul õigus hinnata, kas ta kostja vastava taotluse rahuldab või mitte.

Kohus leidis, et kostja oleks saanud vastuhagi esitada kohtule ka varem.

16. Siinjuures juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja

esitama ilmtingimata vastuhagi. Kolleegium on lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-50-04 (RT III 2004, 12,

154) leidnud, et kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab

kohus seda arvestama. Juhul, kui kostja esitab tasaarvestusele suunatud avalduse üksnes kohtule, siis

saab tasaarvestuse lugeda tehtuks alates hetkest, mil hageja on tasaarvestuse avaldusest teada saanud.

Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud hagejale või kohtule tasaarvestuse avalduse.

Kostja ei ole kasutanud oma protsessiõigusi heauskselt. Kolleegiumi arvates pidi kostja mõistliku aja

jooksul esitama kas vastuhagi või tasaarvestuse avalduse selleks, et kasutada oma protsessiõigusi

heauskselt, ja mitte venitama protsessi. TsMS § 68 sätestas, et kohus ei luba protsessi venitada.

17. Vastuseks kostja väitele, et kohus rikkus TsMS § 131 lg 1 ja § 192 tulenevat õigust esitada

eksperdile küsimusi, märgib kolleegium, et nimetatud sätetest tulenes küll menetlusosalisele õigus

esitada eksperdile küsimusi. Kohtud on õigesti leidnud, et küsimusi sai esitada üksnes kohtu kaudu ja

kohtul oli õigus kõrvaldada asjassepuutumatud või eksperdi pädevusele mittevastavad küsimused.

Ekspertiisimääruses (tlk 103-105) on kohus piisavalt põhjendanud, miks ta lükkas tagasi kostja

esitatud küsimused. Seega sai kostja kasutada oma õigust esitada eksperdile küsimusi, kuid kohus ei

pidanud põhjendatuks kostja soovitud küsimusi eksperdile esitada, kuna kostja küsimused ei olnud

kohtu hinnangul esitatud asjas oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. Kohtud ei ole eksinud

tsiviilmenetluses kehtiva võistlevuse printsiibi vastu ja kostja on saanud oma õigusi realiseerida.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Ants Kull