3-3-1-60-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-60-06

Otsuse kuupäev

22. november 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld

Kohtuasi

N. S. kaebus Eesti Vabariigilt kahju hüvitamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2006. a otsus haldusasjas nr 3-

04-129 ja Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2004. a otsus

haldusasjas nr 3-1613/2004

Menetluse alus Riigikohtus

N. S. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada N. S. kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-129 ja Tallinna

Halduskohtu 30. novembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-1613/2004 ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Määrata Advokaadibüroo Heta vandeadvokaadi abi Mati Maksingu ja vandeadvokaat Triinu

Verniku poolt osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 4938 krooni 30 senti.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. N. S. vallandati 25. veebruaril 1992 Tallinnas paikneva Vene Föderatsiooni sõjaväeosa nr 09772

alluvuses oleva Balti Laevastiku Muuseumi kunstnik-restauraatori ametikohalt. Tallinna Linnakohtu

11. juuli 1994. a otsusega ennistati N. S. tööle ning sõjaväeosalt ja muuseumilt mõisteti kaebaja

kasuks solidaarselt välja 19 845 krooni. Täitemenetluse käigus selgus, et kohtuotsust ei ole Eestis

võimalik täita, sest sõjaväeosa nr 09772 koos muuseumiga oli Eestist lahkunud ja oma arve Venemaa

Keskpanga Tallinna filiaalis 22. juulil 1994 sulgenud. Pärast Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

vahelise tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades antava õigusabi ja õigussuhete lepingu

(õigusabileping) jõustumist taotles kaebaja Tallinna Linnakohtu otsuse tunnustamist ja täitmisele

pööramist Vene Föderatsiooni territooriumil. 14. novembri 1996. a määrusega jättis Kaliningradi

oblastikohtu tsiviilasjade kolleegium kohtuotsuse tunnustamise ja täitmisele pööramise taotluse

rahuldamata, põhjendades seda Vene Föderatsiooni ja Eesti Vabariigi vahelise õigusabilepingu

artikliga 56. Kohus märkis, et taotlusele lisatud tõendite kohaselt oli kohtusse kostja esindajana

kutsutud muuseumi endine ülem S. Šaulin, kellel vaidluse läbivaatamise hetkel puudusid volitused

muuseumi esindamiseks. Muuseumi ülem alates augustist 1992 kuni käesoleva ajani on F. Muntjan,

kelle väitel muuseumi kohtusse ei kutsutud, täitmise taotluse juures vastavad dokumendid puuduvad.

Teise taotluse rahuldamisest keeldumise alusena märkis oblastikohus, et tööle ennistamise vaidlust

olnuks pädev lahendama üksnes kostja asukohajärgne kohus, seega Vene Föderatsiooni kohus.

N. S. pöördus 7. novembril 2003 Justiitsministeeriumi poole ja taotles talle tekitatud kahju

hüvitamist. Taotluse kohaselt on tegemist Eesti riigi suutmatusega tagada kohtuotsuse täitmine.

Kohus rikkus menetlusnorme, sest kostjat kohtusse ei kutsutud. Seetõttu ei olnud N. S.-l võimalik

vaidlustada ka kohtuotsuse täitmisest keelduvat Vene Föderatsiooni kohtu määrust. Kaebaja ei saa

enam hagiga pöörduda Vene kohtusse, sest asjas on olemas jõustunud kohtuotsus.

Justiitsministeeriumi 18. novembri 2003 kirjaga jäeti taotlus rahuldamata.

2. N. S. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks

Justiitsministeeriumi keeldumine temale tekitatud kahju hüvitamisest ja mõista Eesti Vabariigilt välja

hüvitis 19 845 krooni. Kaebuse kohaselt sisaldab tsiviilasja toimik ümberlükkamatuid andmeid selle

kohta, et kohtukutseid kostjale tõepoolest ei saadetud. Sellest, et Tallinna Linnakohus rikkus asja

menetlemisel kohtumenetluse norme, sai kaebaja teada Kaliningradi oblastikohtu määrusest, mille ta

sai kätte alles 1. augustil 1997 Justiitsministeeriumi kaudu. Selleks ajaks oli apellatsioonitähtaeg

möödas, kuid kaebaja poleks saanud ka tähtaja järgimisel oblastikohtu seisukohta vaidlustada, sest

see on sisuliselt õige. Kuna kaebajal pole võimalik sõjaväeosalt nr 09772 ja Balti Laevastiku

Muuseumilt väljamõistetud hüvitist kätte saada sellepärast, et Eesti Vabariigi kohus rikkus kaebaja

hagi menetledes tsiviilkohtumenetluse norme, peab kaebajale tekitatud varalise kahju 19 845 krooni

hüvitama Eesti riik.

3. Tallinna Halduskohtu 30. novembri 2004. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus

leidis, et PS §-st 149 ja Kohtute seaduse § 22 lg-st 1 ja § 26 lg-st 1 tulenevalt saab esimese astme

kohtu lahendeid vaidlustada ainult ringkonnakohtus ja ringkonnakohtu lahendeid ainult Riigikohtus.

Tallinna Linnakohtu 11. juuli 1994. a otsust seaduses sätestatud korras ei vaidlustatud ning see otsus

on kehtiv Eesti Vabariigi territooriumil, olenemata sellest, kas Kaliningradi oblastikohus seda otsust

tunnustab või mitte. Kui kaebaja Kaliningradi oblastikohtu määrusega tutvumise järel leidis, et

Tallinna Linnakohus oli asja menetlemisel rikkunud protsessinorme, pidanuks ta selle otsuse

vaidlustamiseks esitama Riigikohtule teistmisavalduse, sest kaebajale said teatavaks olulised

asjaolud, mis kohtulahendi tegemise ajal olid olemas, kuid ei olnud ega võinud olla talle teada.

Üksnes Riigikohus oleks saanud kindlaks teha, kas Tallinna Linnakohus kaebaja hagi menetledes

rikkus või ei rikkunud protsessinorme. Tõendamist ei ole leidnud Eesti Vabariigi ametiasutuste

õigusvastaste toimingutega kaebajale kahju tekitamine, kaebaja kahjunõude rahuldamiseks puudub

õiguslik alus.

4. N. S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist. Apellatsioonkaebuses leidis N. S., et Tallinna Linnakohtu 11. juuli 1994. a otsust ei

pööratud Vene Föderatsioonis täitmisele Justiitsministeeriumi ametnike tegevuse tõttu.

Õigusabilepingu art 4 kohaselt suhtlevad õigusabi andmisel lepingupoolte asutused üksteisega Eesti

Vabariigi Justiitsministeeriumi ja Eesti Vabariigi Prokuratuuri ning Vene Föderatsiooni

Justiitsministeeriumi ja Vene Föderatsiooni Peaprokuratuuri kaudu. 6. mail 1996 saatis

Justiitsministeerium vastavad dokumendid Vene Föderatsioonile. Õigusabilepingu art 56 p 1 kohaselt

võib kohtuotsuse tunnustamisest või täitmise loa andmisest keelduda, kui kostja ei võtnud protsessist

osa selletõttu, et talle või tema volitatud isikule ei toimetatud õigel ajal ja nõuetekohaselt kätte

kohtukutset. Apellant oli seisukohal, et Kaliningradi oblastikohtu otsuse põhjustas

Justiitsministeeriumi ametnike hooletus, sest nad ei täitnud õigusabilepingu art 52 p 2 nõuet - nad

unustasid lisada kohtukutse koopia ning teised dokumendid, mis võivad kinnitada, et tegelikult oli

kostja teadlik kohtuistungi toimumise ajast.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2006. a otsusega jäeti N. S. apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus märkis, et N. S. leidis taotluses Justiitsministeeriumile ja kaebuses kohtule, et

Tallinna Linnakohus rikkus tema hagi läbivaatamisel kohtumenetluse norme ning eeltoodu tõi kaasa

otsuse täitmisest keeldumise Kaliningradi oblastikohtu poolt ja kahju tekkimise.

Apellatsioonkaebuses asus kaebaja aga seisukohale, et Justiitsministeerium on käitunud

õigusvastaselt ning ei ole saatnud koos taotlusega Vene poolele kohtukutse koopiat ning teisi

dokumente, millest nähtuks kostja teavitamine kohtuistungi toimumise ajast, ning tekitas seeläbi

kaebajale kahju. Tulenevalt HKMS § 19 lg-st 8 võib kaebaja kaebuses esitatud taotlust muuta kuni

kohtuvaidluseni halduskohtus. N. S. halduskohtule esitatud kaebuses oli selgelt väljendatud kaebaja

tahe saada hüvitust väidetava tsiviilkohtu vea tõttu ilmnenud kohtuotsuse täitmise võimatuse pärast.

On oluline vahe, kas kaebaja peab kahju tekkinuks ebaseadusliku kohtuotsuse või õigusabilepingu

alusel otsuse täitmise taotluse edastamisel tehtud vea tõttu. Nii kahju tekkimise asjaolud kui kahju

tekitaja on erinevad. Ringkonnakohus leidis, et tegemist on uue nõude alusega ja taotluse

muutmisega, mida kaebaja oleks saanud teha kuni kohtuvaidluseni halduskohtus. Seepärast ei

hinnanud ringkonnakohus apellatsioonkaebuses toodud uusi asjaolusid.

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud kohus ka selgitamiskohustust ning nõude aluse muutmata

jätmine halduskohtus ei saanud olla põhjustatud õigusabi puudumisest. Kaebaja oli kogu

halduskohtus toimunud menetluse kestel kindlal seisukohal, et tsiviilkohus rikkus menetlusnorme

ning kostjat ei olnud korrakohaselt kohtusse kutsutud. Apellatsioonkaebuses asus ta aga täiesti

vastupidisele seisukohale - kostja oli korrakohaselt kohtusse kutsutud, kuid Justiitsministeerium ei

edastanud vastavaid dokumente Vene poolele. Kuna kaebaja koostas apellatsioonkaebuse ise enne

õigusabi taotluse rahuldamist, kujunes tema soov kahjunõude aluse muutmiseks sõltumata õigusabi

olemasolust. Kohtu selgitamiskohustus ei ulatu selleni, et kahjunõude menetlemisel iseseisvalt

võimalikke kahju tekkimise asjaolusid tuletada. Kuna tegemist on vastuoluliste asjaoludega ning

ükski halduskohtus esitatud asjaolu ei viidanud võimalusele, et Justiitsministeerium on dokumentide

edastamisel õigusabilepingut rikkunud, ei saanud kohus kaebajale soovitada Justiitsministeeriumi

õigusvastase tegevusega tekitatud kahju nõudmist. Seega puudus ringkonnakohtu hinnangul alus

kohtuotsuse tühistamiseks ka menetlusnormide rikkumise tõttu.

Tsiviilkohtu tekitatud kahju hüvitamise kaebuse on halduskohus õigesti rahuldamata jätnud.

Halduskohtul puudub pädevus tuvastada tsiviilkohtu otsuse ebaseaduslikkust. Asjaolu, et

Kaliningradi oblastikohus keeldus otsuse täitmisest, ei tähenda tsiviilkohtu otsuse õigusvastasuse

tuvastamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. N. S. kassatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu

otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei

ole ringkonnakohus käsitlenud kõiki apellatsioonkaebuse väiteid. Ebaõige on järeldus, et esialgsest

kaebusest ja selle lisadest ei olnud võimalik tuvastada kassaatori kaebuse suunatust ka teiste

haldusorganite vastu. See ilmneb kassaatori 21. veebruari 2003. a avaldusest. Halduskohus ei

protokollinud kõiki asjas tähtsust omavaid kassaatori ütlusi, mistõttu on kaebuse esitaja tegelikku

tahet praeguses menetlusstaadiumis raske välja selgitada. Kohtud ei ole kohaldanud

uurimispõhimõtet osas, mis hõlmab kohustust juhtida kaebuse esitaja tähelepanu tõhusama taotluse

esitamise võimalusele. Ainuüksi tõsiasjast, et Tsiviilkoodeks ei näinud ette kahju õigusvastasust

tsiviilkohtumenetluse tagajärjel, ei saa järeldada niisuguse olukorra õiguspärasust, millesse kassaator

on pandud avaliku võimu tegevusetuse tõttu.

7. Justiitsministeeriumi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et N. S. kassatsioonkaebus

on põhjendamatu. Kaebaja tahe oli kaebuses selgelt väljendatud. Apellatsioonkaebusest nähtub, et

kaebaja oli asunud taotlema Justiitsministeeriumi ametnike tegevusega temale tekitatud kahju

hüvitamist enne kaebajale riigi õigusabi korras advokaadist esindaja määramist. Seega ei saa väita, et

kaebaja ei olnud esimese astme kohtus võimeline oma tegelikke seisukohti esitama.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium märgib, et N. S. esitas käesolevas haldusasjas koos kaebusega ka taotluse riigi õigusabi

saamiseks. Halduskohus jättis tema taotluse 14. juuni 2004. a määrusega rahuldamata (tl 39).

Halduskohus leidis, et kaebuse koostamisel on oluline esitada kõik kaebuse lahendamiseks vajalikud

faktid ning määratleda nõue. Halduskohtumenetluse seadustik ei nõua kaebuses õigusliku põhjenduse

esitamist, kohaldamisele kuuluva seaduse otsib kohus. Kaebus ei ole faktiliselt keerukas ja nagu

kaebusest nähtub, sai kaebaja kaebuse koostamisega edukalt hakkama. Kohus on kaebusest aru

saanud, mida kaebaja kohtult taotleb.

Pärast halduskohtu poolt kaebuse rahuldamata jätmist esitas N. S. koos apellatsioonkaebusega uue

taotluse riigi õigusabi määramiseks. Oma taotlust põhjendas ta sellega, et ta on maksejõuetu ning

advokaadi abi puudumise tõttu ei suuda ta vajalikul tasemel kaitsta oma õigusi ja põhjendada oma

seisukohti (tl 63).

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuli 2005. a määrusega jäeti N. S. taotlus rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu määruses esiletoodud põhjendused on õiged ning olukord ei

ole käesolevaks ajaks muutunud. Asja materjalide põhjal ei saa väita, et kaebuse edutus halduskohtus

oli seotud kvalifitseeritud õigusabi puudumisega. Ringkonnakohus leidis, et kaebaja on ise võimeline

kaitsma oma õigusi, sest esitatud kahjunõue ei ole oma olemuselt keerukas (tl 72p).

N. S. erikaebuse alusel tühistas Riigikohtu halduskolleegium 2. novembril 2005 haldusasjas nr 3-3-1-

58-05 Tallinna Ringkonnakohtu määruse. Halduskolleegium ei jaganud kohtute seisukohta, et vaidlus

ei ole keerukas. Sealjuures ei olnud kolleegiumi arvates selge, kelle tegevuse tõttu oli kaebaja

hinnangul kahju tekkinud.

7. novembri 2005. a määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus N. S. taotluse ning määras talle

Tallinna Ringkonnakohtu istungiks esindaja riigi õigusabi korras. Määruses märgitakse, et

halduskohtu 30. novembri 2004. a otsusest ei selgu, kas vastustaja peaks olema Justiitsministeerium

või Tallinna Linnakohus. Apellant on küll ise koostanud kaebuse, kuid arvestades eeltoodut ja

vastustaja kvalifikatsiooni, on tema õiguste efektiivseks kaitseks vajalik kvalifitseeritud õigusabi.

9. Andmaks hinnangut apellatsiooniastmes taotluse muutmisele N. S. poolt, tuleb Riigikohtu

halduskolleegiumi hinnangul käesoleval juhul arvesse võtta ka seda, et kuni ringkonnakohtu istungini

ei olnud N. S.-l kvalifitseeritud õigusabi, kuid hiljem tunnustati tema vajadust õigusabi järele ning

määrati see talle. Kolleegiumi arvates ei saa just seepärast heita kaebajale ette taotluse muutmist ja

HKMS § 19 lg 8 rikkumist, kuna ta oli ekslikult sunnitud varasemas menetluses osalema ilma

vajaliku õigusabita. N. S. suutis küll apellatsioonkaebuses enne esindaja määramist iseseisvalt nõude

alust muuta, kuid asjaolu, et ta tegi seda alles apellatsioonkaebuses, mitte õigeaegselt esimese astme

kohtu menetluses, osundab veelkord kvalifitseeritud õigusabi puudumisele esimese astme kohtus.

Neil põhjustel ei saa antud juhul Riigikohtu halduskolleegiumi arvates N. S.-le ette heita seda, et ta ei

esitanud kõiki taotlusi kohtumenetluses õigeaegselt. N. S. kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja

vaidlustatud kohtuotsused tühistada. Asi saadetakse uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule,

kus kohus peab N. S. kaebuse uuesti lahendama, võimaldades tal esitada kaebuse täiendusi.

10. Asjas on vajalik lahendada ka õigusabikulude küsimus. N. S.-le on Tallinna Ringkonnakohtu

poolt määratud riigi õigusabi korras esindaja. Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2006. a määrusega

vabastati seni riigi õigusabi osutanud vandeadvokaadi abi Mati Maksing riigi õigusabi osutamise

kohustusest ning määrati N. S.-le riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaat Triinu Vernik.

Kassatsioonimenetluses on vandeadvokaadi abi M. Maksing ja vandeadvokaat T. Vernik esitanud

Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Justiitsministri 26. jaanuari 2005. a

määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" §-st 13 ning § 12 lg-st 1 tulenevalt

on isiku esindaja tasu haldusasja kohtulikuks menetluseks ettevalmistumise eest 155 krooni iga poole

tunni kohta. Riigi õigusabi osutajate selgituste kohaselt on õigusabi osutamiseks kulunud aega

ajavahemikul 22. mai 2006 kuni 3. oktoober 2006 kokku 13,5 tundi, mis teeb tasu suuruseks ilma

käibemaksuta 4185 krooni.

Lisaks leiavad T. Vernik ja M. Maksing, et nad on riigi õigusabi osutamise käigus teinud kulutusi

koopiatele ja väljatükkidele (49 lehte, maksumus 1 kroon lehekülg) ning 35 krooni ulatuses

postikulusid, mis tuleks neile hüvitada, kuna sisuliselt on tegemist justiitsministri 26. jaanuari 2005. a

määruse § 20 lg 1 p-s 3 nimetatud kuludega.

Justiitsministri nimetatud määruse § 20 lg 1 p 3 järgi hüvitatakse advokaadile tõendite esitamisega

seotud kulud. Halduskolleegiumi arvates ei ole taotluses nimetatud kulud tõendite esitamisega seotud

kulud. Tõendite esitamisega seotud kulude mõistet täpsustatakse justiitsministri 26. jaanuari 2005. a

määruse §-s 23. Selle sätte kohaselt kuuluvad hüvitamisele kulud, mis on seotud ametiasutustest ja

andmekogudest asjassepuutuvate dokumentide ärakirjade, väljavõtete ja muude asjakohaste

dokumentide saamisega. Halduskolleegium on seisukohal, et koopia- ja postikulud ei ole määruse §-s

23 sätestatud kulud, sest need ei ole tehtud tõendite saamiseks. Nende kulude hüvitamise osas jääb

T. Verniku ja M. Maksingu taotlus rahuldamata.

Eeltoodust tulenevalt määrab Riigikohtu halduskolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks koos

käibemaksuga 4938 krooni ja 30 senti.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld