3-1-1-90-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-90-06

Otsuse kuupäev

20. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi M.H. süüdistuses KarS § 242 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-114

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.H. kaitsja vandeadvokaat Marti Hääl, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

20. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

M.H. kaitsja vandeadvokaat Marti Hääl ja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

juhtivprokurör Heili Sepp

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. novembri 2005. a kohtuotsus M.H. süüdimõistmises KarS § 242 järgi

riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise ja Riigisaladuse kaitse korra p-de 26-31 ja 76 nõuete

rikkumise osas.

2. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a kohtuotsus M.H. süüdimõistmises KarS § 242 järgi

riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise ja Riigisaladuse kaitse korra p-de 10-36, 76, 108 ja 110

nõuete rikkumise osas.

3. Mõista M.H. riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamises ja Riigisaladuse kaitse korra p-de 10-36, 76,

108 ja 110 nõuete rikkumises õigeks.

4. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 22. novembri 2006. a kohtuotsus ja Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli

2006. a kohtuotsus muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.H-le esitati kohtueelses menetluses süüdistus selles, et tema, omades kaitseministrina ametikohajärgset juurdepääsu

riigisaladusele, sai enne 30. oktoobrit 2004. a Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonnalt allkirja vastu kolm riigisaladust

sisaldavat dokumenti. 30. oktoobril kell 18.00 viis M.H. need dokumendid oma eramusse Tartus, jättis seal dokumente

sisaldava portfelli esimesele korrusele põrandale järelevalveta ja häiresüsteemi kaitseta ning suundus ise teisele korrusele

magama. Tema eramusse murti tuvastamata isiku poolt ööl vastu 31. oktoobrit 2004. a sisse ja varastati teiste asjade seas ka

portfell tööalaste dokumentidega, mis sisaldas salastatud teabekandjaid. Alates 31. oktoobrist 2004. a on nende salastatud

teabekandjate asukoht teadmata.

1.1 Süüdistuse kohaselt põhjustas M.H. teabekandjate kaotsimineku ja selle, et neile sai ebaseadusliku juurdepääsu tuvastamata

isik, oma kohusetundetu ja tähelepanematu suhtumisega, rikkudes järgmisi norme.

1.2 Riigisaladuse seaduse (RSS) § 14 lg 1 p 2 kohustab riigisaladusele juurdepääsu omavat isikut kaitsma tema valduses olevat

salastatud teabekandjat avalikuks tuleku ja kõrvalise isiku juurdepääsu eest. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 8. juuli 1999. a

määrusega nr 216 kehtestatud Riigisaladuse kaitse korra (edaspidi Kord) p 3 lg-le 3 peavad riigisaladuse kaitseks rakendatavad

meetmed võimaldama tõkestada ja avastada isiku ebaseaduslikku tegevust, hõlmates seega ka kaitset varguse eest. Korra p 4

lg 3 kohaselt peab meetmete rakendamisel riigisaladuse kaitseks arvestama riigisaladuse võimalikku ohustatust kuriteo

toimepanemise korral. M.H. aga ei rakendanud oma valduses olevate riigisaladust sisaldavate dokumentide kaitseks Korras

nimetatud meetmeid, rikkudes selle p-des 108 ja 110 esitatud nõudeid teabekandjate järelevalveta jätmise keelu kohta ja p-

de 76 ning 10-36 nõudeid salastatud teabekandjate hoidmise ja töötlemiskoha kohta (sealhulgas häiresüsteemi olemasolu

nõutavus turvaalal). Viies riigisaladust sisaldavad dokumendid turvaalalt välja ja jättes need järelevalveta, rikkus M.H.

ülalnimetatud nõuetest tulenevat hoolsuskohustust. Sellega võimaldas ta teabekandjad 31. oktoobril 2004. a tema eramust välja

viinud isikule ebaseadusliku juurdepääsu riigisaladuseks tunnistatud teabele. Samuti, kuna Korra reeglid on kehtestatud

eeldusega, et nad takistavad kolmandate isikute kuritegelikku rünnet, siis vastutab M.H. reeglite järgimata jätmise tõttu selle

eest, et taoline rünne sai õnnestuda ja riigisaladust sisaldavad teabekandjad selle käigus kaduma minna.

1.3 Seega võimaldas M.H. riigisaladuseks tunnistatud teabele ettevaatamatusest ebaseadusliku juurdepääsu ja kaotas

riigisaladust sisaldava teabekandja, pannes sellega toime KarS § 242 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Tartu Maakohtu 22. novembri 2005. a otsusega mõisteti M.H. süüdi KarS § 242 järgi riigisaladust sisaldava teabekandja

kaotamises ja teda karistati rahalise karistusega sada päevamäära, s.o 97 500.- krooni.

2.1 Maakohus märkis, et KarS § 242 objektiivne külg näeb ette mitu erinevat tegu: esmalt teod, mida loetakse riigisaladuse

avalikustamiseks KarS § 241 mõttes, s.o riigisaladuseks tunnistatud teabe avalikustamine, ebaseaduslik edastamine või sellele

ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine, ja teiseks riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine.

2.2 Täielikult leidis tõendamist, et M.H-l kui Vabariigi Valituse liikmel oli ametikohast tulenev juurdepääsuõigus

riigisaladusele sõltumata selle salastatuse astmest. Samuti ei olnud vaidlust selles, et kõnealused kolm riigisaladust sisaldavat

teabekandjat olid M.H-le edastatud, neid ei ole vastavalt ettenähtud korrale tagastatud ning käesoleva hetkeni on need

teabekandjad kadunud. Kohus asus seisukohale, et kõnealused teabekandjad on vaadeldavad riigisaladuseks tunnistatud

teabena KarS § 242 objektiivse koosseisu mõttes. Kuna Riigisaladuse seaduse nõuete rikkumiseks on ka sellise teabe

salastamine, mis tegelikult RSS §-des 41-7 toodud riigisaladuse hulka ei kuulu, siis on salastatud teabekandjale juurdepääsu

omav isik kohustatud sellest viivitamatult teada andma, et oleks võimalik teavitada märgistuse õigsuse eest vastutavat isikut,

s.o koostajat, et see saaks rikkumise kõrvaldada. Kui riigisaladusele juurdepääsu omav isik seda viivitamata teinud ei ole, siis

on ta aktsepteerinud koostaja määratlust ning peab seda ka järgima. Et tegemist oli riigisaladust sisaldava teabega, leidis

kinnitust ka tunnistajate ütluste alusel.

2.3 Edasiselt sedastas kohus, et Korra p 841 kohaselt on asutuse juhil, kelleks M.H. oli, õigus salastatud teabekandjaid

turvaalalt välja viia. Ka sellisel juhul kohustab RSS § 14 lg 1 p 2 riigisaladusele juurdepääsu omavat isikut kaitsma tema

valduses olevat salastatud teabekandjat avalikuks tuleku ja kõrvalise isiku juurdepääsu eest. Juhul kui isik on salastatud

teabekandja turvaalalt välja viinud Korra p 841 kohaselt, tuleb salastatud teabekandjate kaitsemeetmete valikul jätkuvalt

lähtuda Korras sätestatud meetmetest. Juhinduda tuleb Korra p 3 lg-st 3, mis sätestab, et riigisaladuse kaitseks rakendatavad

meetmed peavad võimaldama tõkestada ja avastada isiku ebaseaduslikku tegevust. Otsus konkreetsete meetmete

rakendamiseks tuleb aga langetada Korra üldsätetele, eelkõige punktile 4 tuginedes. Kohus asus seisukohale, et neist

kriteeriumidest lähtuvalt oli süüdistatav, kes viis turvaalalt välja ühe salajase ja kaks konfidentsiaalse tasemega teabekandjat,

nende hoidmisel kohustatud rakendama Korra p-des 26-31 toodud sissetungimisvastase häiresüsteemi olemasolu nõudeid,

samuti Korra p-s 76 toodud turvakonteineri kasutamise nõudeid, mille kohaselt täiesti salajase ja salajase tasemega salastatud

teabekandjat tuleb säilitada või hoida turvakonteineris, mis peab olema varustatud kombinatsioonlukuga või sellele vastava

lukusüsteemiga. Piiratud tasemega salastatud teabekandjat tuleb säilitada või hoida lukustatud konteineris, kapis või sahtlis,

mis on kaitstud kõrvaliste isikute juurdepääsu eest. Konfidentsiaalse tasemega salastatud teabekandjat tuleb säilitada või hoida

vähemalt ühe kolmeosalise võtmekombinatsiooniga lukuga turvakonteineris.

2.4 Kohus märkis, et puuduvad andmed turvaala nõuete rikkumise kohta. Puudub selgus, kas valvesignalisatsioon oli majas

olemas ja kas see ööl vastu 31. oktoobrit 2004. a oli sisse lülitatud. Kõrvaldamata kahtlused tuleb aga tõlgendada süüdistatava

kasuks ja seega pole tõendatud süüdistusaktis toodud turvaala nõuete rikkumine. Küll aga leidis kohus, et M.H., kes viis

dokumendid koju ning jättis need portfelliga esimese korruse põrandale, ei rakendanud oma valduses olevate riigisaladust

sisaldavate dokumentide kaitseks Korra p-s 76 sätestatud salastatud teabekandjate turvakonteineris hoidmise nõuet. Jättes

salastatud teabekandjad portfelliga oma eramu esimese korruse põrandale, rikkus M.H. ülalviidatud nõuetest tulenevat

hoolsuskohustust. Sellega võimaldas M.H. juurdepääsu salastatud teabekandjatele.

2.5 Vaatamata eeltoodule leidis maakohus järgnevalt, et M.H-le ei saa süüks arvata riigisaladuseks tunnistatud teabele

ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamist. Nimelt tuleb selleks, et täita KarS § 242 koosseis riigisaladuse avalikustamises, mis

hõlmab ka riigisaladuseks tunnistatud teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamist, tuvastada, kas riigisaladuseks

tunnistatud andmed said teatavaks kas või ühele kõrvalisele isikule, s.o isikule, kellel puudus juurdepääsuõigus, mis oli

sätestatud RSS §-des 22-25. Isikut, kes salastatud teabekandjad endaga kaasa viis, ei ole tuvastatud. Ükski tõend ei viita

sellele, et isik, kes portfelli koos salastatud teabekandjatega minema viis, oli kõrvaline isik ja sellele, et riigisaladuseks

tunnistatud teave sai talle või kellelegi teisele teatavaks. Ei saa välistada võimalust, et isik, saades enda valdusesse portfelli

koos võõraste dokumentidega, hävitas need läbi lugemata. Seega on olemas kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada

süüdistatava kasuks ja tuleb asuda seisukohale, et riigisaladuseks tunnistatud teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise

koosseis ei ole täidetud.

2.6 Samas asus maakohus seisukohale, et M.H. käitumises on riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise koosseis.

2.7 Riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine tähendab riigisaladuse kaitse nõuetest tulenevate kohustuste rikkumise

tagajärjel riigisaladust sisaldava teabekandja väljumist teabekandja säilimise eest vastutava isiku valdusest, mille tõttu

riigisaladus sai või võis saada teatavaks kõrvalisele, s.t riigisaladusele juurdepääsuõigust mitteomavale isikule. Et teabekandjad

väljusid M.H., kes oli teabekandja säilimise eest vastutav isik, valdusest, ja et teabekandjate asukoht on seniajani teadmata,

leidis täielikult tõendamist. Kohtu arvates ei olnud seejuures oluline, et valdusest väljumine toimus just varguse läbi, vaid see,

et teabekandjad läksid kaduma ja et selle tõttu neis sisalduv riigisaladus sai või võis saada teatavaks kõrvalistele isikutele.

2.8 Kohus ei soostunud kaitsja seisukohaga, et kuna RSS § 321 näeb väärteona ette karistuse riigisaladuse seaduse või selle

alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest, kui see ei olnud seotud riigisaladuse avalikustamisega, siis tuleb KarS

§ 242 ja RSS § 321 süsteemsel tõlgendamisel jõuda järelduseni, et kuriteo ja väärteo vahe tulenebki vaid sellest, kas

riigisaladust sisaldav teabekandja avalikustati või mitte. Ehk teisisõnu - kui tegemist on küll riigisaladust reguleeriva

õigusnormi rikkumisega, millega ei kaasnenud riigisaladuse avalikustamine, on tegemist väärteoga, mitte kuriteoga.

Riigisaladuseks tunnistatud teabekandja kaotamine on suure ühiskonnaohtlikkusega, sest sellega võib kaasneda riigisaladuse

avalikuks tulek, millega on ohus kaitstav õigushüve - Eesti riigi julgeolek. Sellest tulenevalt on selline tegu kriminaliseeritud ja

paigutatud KarS § 242, mis näeb ette vastutuse riigisaladuse avalikustamise eest ettevaatamatusest. Riigisaladust sisaldava

teabekandja kaotamine ei ole seega käsitletav RSS §-s 321 sätestatud väärteona.

2.9 Ka märkis kohus, et tegu oli õigusvastane, kuna teabekandjate sulgemine turvakonteinerisse oleks alternatiivse käitumisena

taganud M.H. valduse säilimise dokumentide üle. Kohtu hinnangul pani M.H. teo toime hooletusest KarS § 18 lg 3 mõttes.

Isegi kui M.H. ei näinud ette võimalikku varguse toimumist, mille tulemusena teabekandjad võisid kaduda, oleks ta

tähelepanelikuma ja kohusetundlikuma suhtumise korral pidanud seda ette nägema. Nimelt tuleneb ka Korra p 4 lg-st 3, et

riigisaladuse kaitseks rakendatavate meetmete puhul peab arvestama riigisaladuse võimalikku ohustatust kuriteo

toimepanemise korral.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M.H. kaitsja vandeadvokaat Marti Hääl, kes palus otsuse tühistada ja

süüdistatava õigeks mõista. Otsuse vaidlustas apellatsiooni korras ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Heili Sepp,

kes palus otsuse tühistada osaliselt ja tunnistada M.H. süüdi ka riigisaladuseks tunnistatud teabele ebaseadusliku juurdepääsu

võimaldamises ja turvaala nõuete rikkumises. Karistuse palus prokurör jätta muutmata.

4. Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o süüdistusest KarS § 242 järgi

riigisaladuseks tunnistatud teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise väljajätmise osas. M.H. tunnistati KarS § 242

järgi süüdi ka riigisaladuseks tunnistatud teabele ettevaatamatusest ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamises. Maakohtu poolt

mõistetud karistus jäeti muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus sedastas, et RSS § 18 kohaselt on ka salastatud teabekandja hoidmine salastatud teabekandja töötlemine,

mis Korra sätetest tulenevalt peab toimuma turvaalal. Ala, kus töödeldakse konfidentsiaalse või salajase tasemega riigisaladust,

peab vastama Korra p-des 10-36 turvaalale kehtestatud nõuetele. Ringkonnakohus ei nõustunud seega maakohtu seisukohaga,

et süüdistatav oli salastatud teabekandjate hoidmisel kohustatud rakendama ainult Korra p-des 26-31 toodud

sissetungimisvastase häiresüsteemi olemasolu nõudeid ja et turvaala nõuete rikkumise kohta kohtul andmed puuduvad.

Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad tõsikindalt, et süüdistatava elukoht Tartus ei olnud salastatud teabekandjate jaoks

selline ala, millel oleks olnud üheselt kontrollitavad sisse- ja väljapääsud ning kontroll sellel viibivate külastajate üle.

Häiresüsteemi olemasolu ja selle töölerakendumist ööl vastu 31. oktoobrit 2004. a ei kinnita kriminaalasjas üksi tõend. Väites,

et majas oli olemas signalisatsioon, asus süüdistatav end seega kaitsma aktiivselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-

1-1-112-99 tähenduses. Häiresignalisatsiooni olemasolu kontrollimiseks pole süüdistatav andnud kohtule võimalust ega

sisukohaseid ütlusi ning esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks selle ostu, paigaldust, hooldust, korrasolekut vms. Kui aga end

aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete

kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Ka muud tõendid kinnitasid, et signalisatsioon majas pigem puudus.

4.2 Samuti rõhutavad Korra p-d 108 ja 110, mis reguleerivad riigisaladuse ja salastatud teabekandjate edasitoimetamist

väljapoole hoonet, et salastatud teabekandjaid ei tohi mitte mingil tingimusel jätta järelevalveta. Järelikult on õigustatud nende

punktide inkrimineerimine süüdistatavale. Salastatud teabekandja töötlemine peab toimuma kindlal alal, mis vastab kindlatele

kaitstud perimeetritele, omama kindlat sisse- ja väljapääsukontrolli, samuti peab olema luba külaliste sisenemiseks alale.

Käesoleval juhul süüdistatava elukoht sellistele perimeetritele ilmselgelt ei vastanud. M.H. rikkus seega Riigisaladuse seaduse

ja Korra sätteid, millega võimaldas ettevaatamatusest ebaseadusliku juurdepääsu riigisaladuseks tunnistatud teabele ja

põhjustas riigisaladust sisaldavate teabekandjate kaotsimineku.

4.3 Kohus märkis veel, et salastatud teabekandjate kaitsemeetme valikul pidi süüdistatav lähtuma elementaarsest

hoolsuskohustusest. Kohus pidas õigeks olukorda, kus salastatud teabekandjad on väljaspool turvaala võimalikult minimaalse

ajaühiku (nt liikumisteekonnal ühest ametkonnast teise) ning märkis, et Riigisaladuse seadus ja Kord pole ellu kutsutud

salastatud teabekandjate kodus käitlemise detailseks reguleerimiseks.

4.4 Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja poolt KarS §-le 242 antud tõlgendusega, et avalikustamine on obligatoorne element

nii salastatud teabekandja ebaseadusliku edastamise, ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise kui ka kaotamise kontekstis.

Kriminaalasjas leidis tõendamist, et süüdistatav võimaldas võõral isikul teabekandjale ebaseadusliku juurdepääsu ning sellega

ongi toimunud selle avalikustamine, sest teabekandja pole enam kaitstud selleks ettenähtud turvameetmetega ning ei asu

teabekandja hoidmiseks vms ettenähtud ametniku või asutuse valduses. Sellel, kas need teabekandjad asuvad käesoleval ajal

varguse toimepannud isiku või mõne välisriigi luureteenistuse valduses, ei ole tähtsust. Oluline on, et nende viimane seaduslik

valdaja, s.o süüdistatav, ei tea käesoleval ajal nende edasist asukohta ja selle tulemusena on seatud ohtu riigi julgeolek.

4.5 Kohus märkis, et KarS § 242 on pealkirjastatud kui riigisaladuse avalikustamine ettevaatamatusest, samas aga on selle

dispositsiooni ühe osana märgitud "samuti riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise eest". Seega pole seadusandja pidanud

obligatoorseks, et ühes teabekandja kaotamisega oleks ilmtingimata vaja tuvastada avalikustamine selle üldisemas mõttes.

Seega on alusetu kaitsja väide, et kui riigisaladuse avalikustamist pole tõendatud, siis pole riigi julgeolek ohtu sattunud.

Võimaldades ebaseadusliku juurdepääsu salastatud teabekandjatele ei ole tähtis, kas riigisaladuse avalikustamine põhjustas

kahjuliku tagajärje. Teabe avalikustamine tähendab, et see avaldatakse kõrvalisele isikule, kes ei oleks tohtinud sellest teadlik

olla. Kõrvalisteks isikuteks loetakse kõiki inimesi peale nende, kellel oli seaduse alusel õigus riigisaladusele juurde pääseda.

Kuna teabekandjate praegust valdajat ei ole tuvastatud, siis ei ole võimalik määratleda ka isikute ringi, kellele riigisaladus võib

saada avalikustatud. Taoline määramatus ja teadmatus kujutabki endast ohtu riigi julgeolekule.

4.6 Seega, võttes dokumendid koju kaasa, ei näinud süüdistatav enda vastutustundetu käitumisega vargust ette ja rikkus

hoolsuskohustust. Kohus toonitas, et pärast maja välisuksel sissemurdmisjälgede avastamist 31. oktoobri 2004. a hommikul

oleks süüdistatav pidanud üldmõistetava hoolsuskohustuse tasemel koheselt veenduma portfelli ja selles asunud salastatud

teabekandjate olemasolus. Tõenditest nähtuvalt tegi ta seda alles sama päeva õhtul kella 18.00 paiku. Sisuliselt paiknes

salastatud teabekandjatega portfell süüdistatava pereliikmete ja võimalike külaliste liikumisteel esikus, s.o kõige

läbikäidavamas ja kättesaadavamas kohas. Elementaarse tähelepanu puudumine koju kaasavõetud salastatud teabekandjate

suhtes lubas kohtul järeldada, et süüdistatav oli mingil ajaperioodil üldse unustanud, et ta oli sellised dokumendid kaasa võtnud

ja et need peaks olema tema valve all.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M.H. kaitsja vandeadvokaat M. Hääl, kes palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ning M.H. õigeks mõista.

5.1 Kaitsja ei soostu kohtu seisukohaga, et viies salastatud teabekandjad turvaalalt välja, peab isik lähtuma kõigist Korras

sätestatud meetmetest, muuhulgas Korra p 3 lg-st 3, samuti sellega, et sellisel juhul tuleb juhinduda RSS § 14 lg 1 p-st 2.

Kaitsja on seisukohal, et viidatud normide näol on tegemist Korra enda regulatiivsete eesmärkidega, n.ö kirjeldusega sellest,

milliseid eesmärke Kord peab tagama. Kohus on aga leidnud, et tegemist on üldsätetega, millest tulenevalt pidi M.H.

teabekandjate turvaalalt seaduspärasel väljaviimisel täitma ka Korra p-dest 10-36 ja 76 tulenevaid kohustusi.

5.2 Kaitsja arvates ei tulene aga Korrast nõudeid salastatud teabekandjate käitlemiseks pärast nende Korra p 841 kohaselt

turvaalalt väljaviimist. Seega konkreetsed nõuded puuduvad ja neid ei saa rikkuda. Korra p-le 841 on antud kohtu poolt

laiendav tõlgendus ja see on vastuolus määratletuse põhimõttega. Selleks, et isiku süüdimõistmist põhistada tegevusetusega,

peab nõutav tegevus olema õigusaktist selgelt tulenev, mitte olema üldpõhimõtetest laiendavalt tuletatud. Nimetatud seisukohta

on toonitatud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas, s.h kahes Eesti Vabariigi vastu tehtud otsuses. Ka on Riigikohtu

üldkogu asjas nr 3-1-1-24-05 tehtud lahendis asunud seisukohale, et juhul, kui puudub täpselt kehtestatud kord, ei ole võimalik

öelda, millised olid isiku konkreetsed kohustused. Sellest tuleneb omakorda nende rikkumise eest kriminaalkaristuse

mõistmise võimatus. Kaitsja hinnangul kinnitab seda seisukohta muuhulgas ka ringkonnakohtu poolt öeldu, et Riigisaladuse

seadus ja Kord ei ole ellu kutsutud salastatud teabekandjate kodus käitlemise reguleerimiseks.

5.3 Samuti ei nõustu kaitsja sellega, et M.H. on rikkunud Korra p 108 ja 110. Need punktid reguleerivad juhtumeid, kus

salastatud dokumenti toimetatakse edasi kulleri või teise isiku vahendusel - midagi sellist käesolevas kriminaalasjas aga ei

toimunud ja seega ei saa nende punktide rikkumist M.H-le ka süüks arvata.

5.4 Käesolevas kriminaalasjas on kassaatori arvates keskseks küsimuseks, mida tähendab "avalikustamine" ja kas

avalikustamine on obligatoorne objektiivse koosseisu element nii teabekandja kaotamisel kui teabele juurdepääsu

võimaldamisel KarS § 242 tähenduses. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et KarS § 242 kontekstis peetakse silmas

avalikustamist tähenduses, et teave avaldatakse kõrvalisele isikule, kes ei oleks tohtinud sellest teadlik olla. Kohus on asunud

ka seisukohale, et ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine on võrdne avalikustamisega. Samuti on kohus öelnud, et

kaotamine ei eelda avalikustamist, piisab avalikustamisohust.

5.5 Kaitsja väitel on kõnealuses koosseisus kaitstavaks õigushüveks riigisaladuse sisu, mitte aga selle abstraktne vorm. Sellest

tulenevalt on väär ka järeldus, et teabekandjale ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine on võrdne teabe avalikustamisega.

Nimelt olukorras, kus juurdepääsu võimaldamine küll esineb, aga pole kedagi, kes seda kasutaks, ei ole avalikustamist kui

kõrvalisele isikule teadasaamist toimunud. Seega kaitstakse KarS §-ga 242 Eesti riigi julgeolekut, mis saaks kahjustatud

riigisaladuse avalikustamisega, see tuleneb üheselt ka normi pealkirjast. Järelikult on KarS § 242 kohaldamise obligatoorseks

elemendiks mistahes osateos salastatud teabe avalikustamine, seda nii teabele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise kui

kaotamise kontekstis, ja seda tagajärje, mitte pelgalt ohuna. Kui viimased kaks mõistet võrdsustada, on tegemist

süüteokoosseisu laiendava tõlgendamisega süüdistatava kahjuks, mis on aga keelatud.

5.6 Eeltoodut kinnitab ka RSS § 321, mis näeb ette väärteokaristuse Riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud

õigusaktide nõuete rikkumise eest, kui see ei olnud seotud riigisaladuse avalikustamisega. Seega erinevadki kuritegu ja

väärtegu selle poolest, kas riigisaladust sisaldav teabekandja avalikustati või mitte, sest vastasel korral puuduks kõnealusel

väärteokoosseisul igasugune mõte, kuna abstraktne avaldamisoht esineb pea igas situatsioonis.

5.7 Kassaatori arvates on kohus rikkunud ka KrMS § 7 lg-id 2 ja 3. Nimelt on kohus leidnud, et M.H., öeldes, et tema majas oli

häiresüsteem, on asunud end aktiivselt kaitsma, andmata samas võimalust enda väidete kontrollimiseks. Kaitsja väitel ei ole

M.H. andnud kõnealuse temaatika kohta mitte mingeid ütlusi, seda ei ole tema käest ka kordagi küsitud. Häiresüsteemi

olemasolu või puudumine on olnud oluline prokuröri initsiatiivil, seega oli antud asjaolu kindlakstegemine samuti tema

ülesanne. Süüdistatav ei ole kunagi keelanud ka enda elamu uurimist, et teha kindlaks häiresüsteemi olemasolu või puudumine.

Samuti ei ole üle kuulatud vahetut tõendiallikat, mis on KrMS § 68 lg 5 rikkumine.

5.8 Kaitsja leiab samuti, et ringkonnakohtu otsus on sisuliselt põhjendamata, s.t rikutud on KrMS § 339 lg 1 p 7 nõudeid.

Nimelt tuleb põhjendus lugeda puuduvaks ka olukorras, kus põhjendus on toodud nii segaselt, et sellest on võimatu üheselt aru

saada ja otsus on seetõttu mitmeti tõlgendatav. Kaitsja hinnangul on ringkonnakohus esitanud otsuses sisuliselt vastupidiseid

väiteid. Esmalt on kohus leidnud, et avalikustamine on koosseisuline tunnus kõigis KarS § 242 kirjeldatud koosseisudes.

Järgnevalt on kohus aga leidnud, et kõigis KarS § 242 alternatiivides avalikustamine vajalik ei ole. Avalikustamisnõude

kohaldumine kõigile normis kirjeldatud koosseisudele on olulise tähtsusega, kohtu seisukoha kujunemine nimetatud küsimuses

ei ole aga jälgitav.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäi kassaator enda seisukohtade ja esitatud taotluste juurde. Prokurör palus jätta

kassatsiooni rahuldamata, märkides samas, et prokuratuur ei heida M.H-le ette Korra p-de 108 ja 110 rikkumist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et maa- ja

ringkonnakohtu otsused tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tõttu.

8. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium esmalt M.H-le Riigisaladuse kaitse korra (Kord) punktides 108 ja 110 märgitud

nõuete rikkumise süüksarvamist ringkonnakohtu poolt (II) ning seda, mida tähendab mõiste "avalikustamine" KarS § 242

tähenduses (III). Seejärel vaeb kolleegium käesolevas kriminaalasjas KarS § 242 kohaldamise õiguspärasust selles sisalduva ja

M.H-le süüks arvatud ühe osateo - ettevaatamatusest riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise osas (IV),

kassaatori poolt väidetud KrMS § 7 lg-te 2 ja 3 ning § 68 lg 5 rikkumise osas (V) ja M.H-le süüks arvatud KarS §-s 242

sisalduva teise osateo - riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise osas (VI). Lõpuks käsitleb kolleegium küsimust M.H.

karistusest (VII).

II

9. Süüdistuses heideti M.H-le ette Korra mitmetes punktides, sealhulgas p-des 108 ja 110 esitatud nõuete rikkumist.

Viimatinimetatud osas märgiti, et M.H. ei rakendanud oma valduses olevate riigisaladust sisaldavate dokumentide kaitseks

Korras nimetatud meetmeid, rikkudes selle punktides 108 ja 110 esitatud nõudeid teabekandjate järelevalveta jätmise keelu

kohta. Süüdistuse kohaselt rikkus M.H. ka nendest nõuetest tulenevat hoolsuskohustust, võimaldades seeläbi ebaseadusliku

juurdepääsu riigisaladuseks tunnistatud teabele ja kaotas riigisaladust sisaldava teabekandja.

10. Maakohus leidis, et Korra p-de 108 ja 110 sätted reguleerivad riigisaladuse ja salastatud teabekandjate edasitoimetamist

väljapoole hoonet, kui selleks on kasutatud kolmandaid isikuid, ning näevad ette, et teise isiku kasutamisel tuleb täita nõuet

mitte mingil tingimusel jätta salastatud teabekandjat järelevalveta. M.H. ei kasutanud aga kulleri ega muu isiku abi. Sel

põhjusel leidis maakohus, et Korra p-de 108 ja 110 nõuete rikkumine on M.H-le alusetult süüks arvatud.

11. Vaatamata asjaolule, et prokuratuur ega süüdistatava kaitsja maakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud, märkis

ringkonnakohus, et ei nõustu maakohtu järeldustega selle kohta, nagu oleks Korra p-de 108 ja 110 nõuete rikkumine

inkrimineeritud M.H-le alusetult. Ringkonnakohus asus muuhulgas seisukohale, et M.H. rikkus ka Korra p-des 108 ja 110

esitatud nõudeid salastatud teabekandjate järelevalveta jätmise keelu kohta.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et arvates M.H-le süüks Korra p-des 108 ja 110 märgitud nõuete rikkumise

olukorras, kus prokuratuuri apellatsioonis maakohtu otsust selles osas ei vaidlustatud, on ringkonnakohus süüdistatava

olukorda raskendavalt väljunud apellatsiooni piiridest. See on aga vastuolus KrMS § 331 lg-ga 2, mille kohaselt arutab

ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires, ja KrMS § 349 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt võib

ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada vaid prokuratuuri apellatsiooni alusel. Riigikohtu kriminaalkolleegium

tunnistab sellise apellatsiooni piiridest väljumise kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ja mõistab M.H. talle

ringkonnakohtu poolt süüks arvatud Korra p-des 108 ja 110 sätestatud nõuete rikkumises õigeks.

III

13. Käesoleva kriminaalasja lahendamise üheks keskseks küsimuseks on küsimus M.H-le süüksarvatud KarS § 242

tõlgendamisest. Seejuures vajab selgitamist, mida tähendab avalikustamine KarS § 242 tähenduses ja kas seejuures on tegemist

objektiivse koosseisu obligatoorse elemendiga nii teabekandja kaotamisel kui teabele ebaseadusliku juurdepääsu

võimaldamisel.

14. Kassaator on seisukohal, et mõiste "avalikustamine" iseloomustab KarS § 242 koosseisu tervikuna, s.t koosseisus

nimetatud iga alternatiivse osateo ilmnemisel tuleb tuvastada ka teabe avalikustamine kui konkreetne tagajärg. Riigikohtu

kriminaalkolleegium sellise seisukohaga ei soostu ja põhjendab seda järgmiselt.

15. Vastavalt KarS § 12 lg-le 1 on süüteokoosseis Karistusseadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo

kirjeldus. Süüteokoosseisud on aga eristatavad ka süüteokoosseisu tüpoloogia alusel. Teo kirjeldamisel on seadusandja pädev

kasutama teatud võtteid, moodustamaks erinevaid koosseisutüüpe. Seejuures tuleb tähele panna, et kuigi konstrueeritud normi

pealkiri ja kirjeldatav tegu peavad olema omavahel kooskõlas, ei ole tegemist olukorraga, kus normi tõlgendamise aluseks

saaks ja võiks olla ainult või peamiselt normi pealkiri. Seadusandja poolt kirjeldatava süüteo mõisteline maht võib olla seega

nii suurem kui ka väiksem normi pealkirjast tulenevast võimalikust mahust. Normi tõlgendamise piirid tuleb leida eelkõige

teokirjeldusest ehk süüteokoosseisu sõnastusest, mitte aga pelgalt paragrahvi pealkirjast.

16. Seadusandja võib ühte normi paigutada erinevad osateod, kasutades normi pealkirjana samal ajal vaid ühte neist. Erinevad

osateod säilitavad sellisel juhul sisemise iseseisvuse ja süüteokoosseisu realiseerib iga osategu eraldivõetult, sõltumata temaga

külgnevatest teokirjeldustest. Üheks selliseks võimaluseks on süüteokoosseisu konstrueerimine nn alternatiiv-aktiliselt, kus

koosseisutunnused esitatakse üksteise suhtes alternatiivsetena. Kriminaalkolleegium märgib, et sellisena on seadusandja

sätestanud ka KarS § 242 koosseisu. Selles koosseisus on seadusandja kriminaliseerinud neli iseseisvat osategu, mille ühiseks

nimetajaks on nende toimepanemine ettevaatamatusest: a) riigisaladuse avalikustamine; b) riigisaladuse ebaseaduslik

edastamine; c) riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine ja d) riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine.

17. Seega, kuigi KarS § 242 on pealkirjastatud kui "Riigisaladuse avalikustamine ettevaatamatusest", ei tähenda see

automaatselt, et iga selles paragrahvis kirjeldatud osategu peaks alati kaasa tooma avalikustamise kui tagajärje. Avalikustamine

võib küll järgneda riigisaladuse ebaseaduslikule edastamisele, riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamisele kui

ka riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamisele, kuid see ei ole nende koosseisude realiseerituse seisukohalt obligatoorne.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib ühtlasi, et KarS § 242 on abstraktne ohudelikt, mis ei nõua konkreetse tagajärje

saabumist. Ning isegi kui isik, kellele salastatud teave sai teatavaks, on tuvastatud, ei ole nõutav, et ta oleks pidanud talle

avaldatust aru saama kui riigisaladusest.

18. Riigisaladuse seaduse § 321 lg 1 näeb ette väärteokaristuse Riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide

nõuete rikkumise eest, kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega. Kassaator on teinud sellest järelduse, et seega

erinevad KarS §-s 242 loetletud teod RSS § 321 lg-s 1 märgitud väärtegudest just selle poolest, et kuritegudega peab alati

kaasnema riigisaladuse avalikustamine, sest vastasel juhul puuduks väärteokoosseisudel igasugune mõte. Riigikohtu

kriminaalkolleegium sellise käsitlusega ei nõustu ja märgib, et lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku

edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-

de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 321 lg-s 1 ette väärteokaristused Riigisaladuse seaduse või selle alusel

kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud

saavutada olukorda, kus Karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud

Riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena.

19. Seega ei saa kassaatori väited KarS § 242 tõlgendamise osas olla maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise aluseks.

IV

20. Järgnevalt selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma seisukohti seoses ettevaatamatusest riigisaladusele ebaseadusliku

juurdepääsu võimaldamisega.

21. Tähtis on märkida, et tegemist on ettevaatamatusdeliktiga, mille koosseisupärasuse kontrollile on õiguspraktika esitanud

konkreetseid nõudeid. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05 (RT III 2006, 9, 82, p 9) tehtud

otsuses märkinud, et sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje "tegu, tagajärg ja

nendevaheline seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-11-01, RT III 2001, 6, 66). Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu

ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas.

Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka

hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse

rikkumine."

22. Viidatud lahendist (3-1-1-136-05) erineb käesolev kriminaalasi selles osas, et tegemist on formaalse deliktiga ja seetõttu ei

ole vaja tuvastada õigusvastasusseost saabunud tagajärje suhtes. Küll tuleb tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine,

lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Ringkonnakohtu hinnangul on need elemendid M.H. käitumises ka

realiseeritud. Kassaator aga leiab, et M.H. süüdimõistmisel on rikutud määratletuspõhimõtet (nullum crimen, nulla poena sine

lege certa) ning tegelikkuses puuduvad reeglid, mis määraksid, kuidas tuleb salastatud teabega toimida pärast sellise teabe

väljaviimist turvaalalt. Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori selle väitega ei nõustu ja märgib järgmist.

23. Ettevaatamatusdeliktide peamiseks küsimuseks on, kas ja millisel määral ning millisel alusel tuleb määratleda

hoolsuskohustusele vastav tegu, mille rikkumist isikule ette heidetakse. Isiku hoolsuskohustusele mittevastav tegu peab

seejuures ületama lubatud riski (nt materiaalse delikti korral peab just isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu esile kutsuma

tagajärje saabumise lubatud riski ületamise näol ning viimane peab ka realiseeruma kahjuliku, isikule omistatava tagajärjena),

s.t ei piisa pelgalt sellest, et tuvastatakse formaalselt hoolsusvastane tegu. Olgu veel märgitud, et ka abstraktne ohudelikt ei ole

täiesti "tagajärjetu" - viimase all tuleb mõista tüüpilise ohuolukorra loomist, mis võib põhimõtteliselt kaasa tuua ühiskonnas

mitteaktsepteeritud tagajärje, mille ärahoidmiseks ongi konkreetne norm mõeldud (nt loob mootorsõiduki juhtimine joobes juhi

poolt abstraktse, kõrgendatud ohu liiklusõnnetuste toimumiseks). Tähele tuleb panna sedagi, et ettevaatamatusest toime pandud

teo objektiivne külg on teatud ulatuses identne temale vastava tahtliku teo objektiivse küljega (käesoleval juhul KarS § 241

alternatiiv 3). Seega tuleks kassaatori seisukohti järgides eitada karistusõiguslikku vastutust ka juhul, kui riigisaladuse valdaja

oleks võimaldanud juurdepääsu riigisaladusele tahtlikult, s.t teadlikult - seda põhjendusel, et puudub piisav seaduslik

regulatsioon, mis oleks reguleerinud riigisaladuseks kuulutatud teabekandja töötlemist väljaspool turvaala. Sellist järeldust

mõistagi teha ei saa.

24. Kassaatori viidatud määratletusnõude eiramise osas märgib kriminaalkolleegium, et hoolsuskohustusele vastav käitumine

võib olla rohkemal või vähemal määral reguleeritud konkreetsete õigusnormidega, õiguse üldpõhimõtetega,

usalduspõhimõttega, teatud valdkonna tegutsemisstandarditega jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kriminaalasjas nr 3-1-

1-136-05 tehtud otsuses selgitanud, et hoolsuskohustusest rääkides tuleb eristada ühelt poolt kõigile inimestele omistatavat

üldist hoolsuskohustust, mille aluseks on moraalinormid ja tavad ning teiselt poolt mingis konkreetses valdkonnas tegutsevalt

(ameti)isikult nõutavat ja valdavalt õigusnormidega sätestatud spetsiaalset hoolsuskohustust. Kriminaalkolleegium märkis

sedagi, et ametialase süüteo puhul on esmajoones, kuid mitte ainult, alust rääkida spetsiaalse hoolsuskohustuse rikkumisest.

25. Spetsiaalne hoolsuskohustus võib tuleneda ka eriseadustest, seda eriti juhul, kui süüteokoosseis, mis isikule süüks

arvatakse on välisviiteline ehk blanketne. Blanketse normi korral on süüdistuse sisustamiseks vajalik viidata õigusnormile, mis

tunnistab osa toimingutest ebaseaduslikeks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-69-06, RT III

2006, 32, 272, p 7). Blanketsete kuriteokoosseisude eesmärk on vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult tagatud

regulatsioon karistusseadusesse ümber, mis oleks enamikel juhtudel ka normitehniliselt üle jõu käiv. Kriminaalkolleegium on

öelnud sedagi, et olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja n-ö

"täisväärtuslik" osa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-06, RT III 2006, 20, 182, p 10.4).

26. Käesolevas kriminaalasjas on M.H-le süüks arvatud käitumist sisustatud järgmiselt: "Vastavalt RSS § 14 lg 1 p-le 2 on

riigisaladusele juurdepääsu omav isik kohustatud kaitsma tema valduses olevat salastatud teabekandjat avalikuks tuleku ja

kõrvalise isiku juurdepääsu eest. Korra p 3 lg 3 kohaselt peavad riigisaladuse kaitseks rakendatavad meetmed võimaldama

tõkestada ja avastada isiku ebaseaduslikku tegevust ning p 4 lg 3 kohaselt peab meetmete rakendamisel riigisaladuse kaitseks

arvestama riigisaladuse võimalikku ohustatust /.../ kuriteo toimepanemise korral."

27. Lisaks käesoleva otsuse eelmises punktis märgitule on M.H. süüdistatud ka Korra punktide 76 ning 10-36 nõuete

rikkumises. Korra p 76 näeb ette nõude kasutada salastatud teabekandja säilitamiseks või hoidmiseks turvakonteinerit, p-d 10-

36 aga nõuded turvaalale (sh turvaalal töötavate isikute sisse- ja väljapääsukontrolli süsteemile, külaliste viibimisele turvaalal

ja turvaala valvele).

28. Kriminaalkolleegium märgib, et tulenevalt Korra p-de 10-36 poolt turvaalale esitatavate nõuete sisust saab teha vaid

järelduse, et Korra kõnealune osa sisaldab nõudeid üksnes sellisele alale, mis on riigisaladust valdavas asutuses või

institutsioonis spetsiaalselt kohandatud riigisaladuse või salastatud teabekandja töötlemiseks. Samuti nähtub Korra peatükist 9

(salastatud teabekandjate säilitamine ja hoidmine ning nõuded hoiutingimustele ja vahenditele), milles sisaldub ka p 76, et

selles peatükis märgitud turvakonteinerit käsitatakse riigisaladust sisaldava teabekandja säilitamiseks ja pikemaajaliseks ehk

alaliseks, mitte aga ajutiseks hoidmiseks ettenähtud kohana. Seda järeldust kinnitavad kriminaalkolleegiumi hinnangul ka

näiteks Korra p 77, millest tulenevalt võib erandjuhtudel hoida salastatud teabekandjat metallist dokumendikapis või sahtlis,

p 80, mille kohaselt on mõeldav salastatud teabekandja säilitamine või hoidmine panga hoiulaekas, p 81, mis sätestab

kohustuse hoida salastatud teabekandjat pärast selle turvakonteinerist väljavõtmist pideva järelevalve all, ning p 841, mis lubab

salastatud teabekandja väljaviimist turvaalalt kas lukustatavas kotis või kastis või pitseeritud diplomaatilises kotis. Käesolevas

kriminaalasjas ongi tegemist olukorraga, kus salastatud teabekandjad viidi Korra p 841 kohaselt turvaalalt välja. Sellisele

olukorrale Korra p-d 10-36 ja 76 aga enam kohaldu. Seetõttu ei saa Korra nende punktide rikkumist M.H-le süüks arvata ja ta

tuleb õigeks mõista nii turvaala nõuete kui ka turvakonteineri kasutamise nõuete rikkumises.

29. Vaatamata käesoleva otsuse punktides 27 ja 28 märgitule, ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori väitega, et

tegemist on puuduliku regulatsiooniga, mis ei sisusta piisaval määral KarS §-s 242 sisalduvat blanketset mõistet

"ebaseaduslik". Seaduse mõte ja ülesanne ei ole anda ammendavat loetelu kõigist võimalikest käitumisalternatiividest. Selline

lähenemine viiks sisuliselt hõlmamatu ja paratamatult ka lünkliku kasuistliku regulatsioonini. Seadus lähtub käskude ja

keeldude konstrueerimisel enda otsustustes vabast, vastutusvõimelisest inimesest, kellele teatud raames on antud vaba voli

otsustada enda käitumisvariantide üle - reeglid peavad olema sätestatud mõistlikus mahus, kuid mitte täielikena.

Hoolsuskohustuse rikkumine ei pea seega tulenema ainult nn kodifitseeritud normidest. Kuid kriminaalkolleegium märgib, et

käesolevas kriminaalasjas M.H-le süüks arvatud käitumist sisustavad (ja käesoleva otsuse p-s 26 loetletud) normid on piisava

selguse ja konkreetsusastmega, et teha keskmisele mõistlikule adressaadile selgeks nende eesmärk - kaitsta isiku seaduspärases

valduses olevat riigisaladust võimaliku kuritegeliku ründe vastu. Iseseisvalt tuleb aga lahendada küsimus, kas teatud sätestatud

kohustuse olemasolul on seda piisavalt mõistlikult ka järgitud.

30. Riigikohtu kriminaalkolleegium on väärteoasjas nr 3-1-1-80-06 (RT III 2006, 36, 304, p 6.1) tehtud otsuses selgitanud, et

"süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav

käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav

tegu. Süülise vastutuse põhimõttest tulenevalt ei ole mõeldav isiku karistamine selle eest, et ta ei tegutsenud, kui tal ei olnudki

võimalik talle pandud kohustust täita".

31. Hindamaks, kas isik täitis või ei täitnud piisava tähelepanelikkusega nõutavat hoolsuskohustust, mis tõi kaasa lubatud riski

ületamise, tuleb, nagu eespool öeldud, konstrueerida ka hoolsuskohustusele vastav käitumine. Selleks tuleb püstitada küsimus,

kuidas oleks süüdistatava asemel toiminud keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. Seega,

kui isik on teatud eluvaldkonnas tegutsedes põhjustanud õigushüvede kahjustamise, tuleb tema käitumist võrrelda

väljamõeldava kolmanda isiku hüpoteetilise, mõistliku alternatiivkäitumisega.

32. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuses märgitud järeldusega, et M.H. hoolsuskohustusele

mittevastav käitumine võimaldas salastatud teabele ebaseadusliku juurdepääsu. Ringkonnakohtuga tuleb nõustuda ka selles, et

M.H-le süüks arvatud käitumist sisustavad (ja käesoleva otsuse p-s 26 loetletud) normid kohustasid M.H. kasutusele võtma kas

või elementaarseid meetmeid riigisaladuse kaitseks. Nagu nähtub aga kriminaalasja materjalidest, midagi sellist - s.t

hoolsuskohustusele vastavat toimimist - M.H. käitumises tuvastada ei saa.

33. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et olukorras, kus isik on kohustatud kaitsma tema valduses olevat salastatud

teabekandjat avalikuks tuleku ja kõrvalise isiku juurdepääsu eest ning võtma tarvitusele abinõud, võimaldamaks tõkestada ja

avastada isiku ebaseaduslikku tegevust ning arvestama ka riigisaladuse võimalikku ohustatust kuriteo toimepanemise korral,

oleks nendele kohustustele vastava käitumise korral tulnud riigisaladust sisaldavaid teabekandjaid hoida selleks kohustatud

isiku poolt pidevalt oma järelevalve all. Sõltuvalt situatsioonist tähendanuks selline teabekandjate oma järelevalve ehk

kontrolli all hoidmine kas näiteks nende hoidmist oma vaateväljas või ka paigutamist kohta, kuhu oleks välistatud teiste ehk

kõrvaliste isikute juurdepääs. Seda oleks saanud teha ka M.H.. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saa aga

olukorras, kus riigisaladust sisaldav portfell asetseb järelevalveta esikus, rääkida isegi elementaarse hoolsuskohustuse

järgimisest, liiati siis piisavast või veelgi enam - kõrgendatud tähelepanelikkusest ja kohusetundlikkusest. Samuti on olukorras,

kus isik jääb riigisaladuse hoidmisel sisuliselt täiel määral tegevusetuks, ainetu tugineda kaitseargumendile, et Riigisaladuse

seadus ja Riigisaladuse kaitse kord ei reguleerinud piisavas mahus nõutavat tegevust.

34. Eeltoodud argumentidel tuleb kassaatori taotlus M.H. õigeksmõistmises KarS § 242 järgi riigisaladusele ebaseadusliku

juurdepääsu võimaldamises jätta rahuldamata.

V

35. Süüdistusest nähtuvalt heideti M.H-le ette ka seda, et ta jättis riigisaladust sisaldavad teabekandjad häiresüsteemi kaitseta.

Ringkonnakohus märkis selles osas, et häiresüsteemi olemasolu ja selle töölerakendumist ööl vastu 31. oktoobrit 2004. a ei

kinnita kriminaalasjas üksi tõend, ning väites, et majas oli olemas signalisatsioon, asus süüdistatav end seega aktiivselt

kaitsma. Ringkonnakohus leidis, et häiresignalisatsiooni olemasolu kontrollimiseks pole süüdistatav andnud kohtule võimalust

ega sisukohaseid ütlusi ega esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks selle ostu, paigaldust, hooldust, korrasolekut vms. Ka muud

tõendid kinnitasid, et signalisatsioon majas pigem puudus. Kassaatori arvates on häiresüsteemi olemasolu või puudumine

olnud oluline prokuröri initsiatiivil, seega oli antud asjaolu kindlakstegemine samuti tema ülesanne. Süüdistatav ei ole kunagi

keelanud enda elamu uurimist, et teha kindlaks häiresüsteemi olemasolu või puudumine. Samuti ei ole üle kuulatud vahetut

tõendiallikat ja kohus on arvestanud tunnistaja ütlusi selle kohta, mida tunnistaja kuulis teiselt isikult. Seega on kassaatori

hinnangul rikutud nii KrMS § 7 lg-id 2 ja 3, kui ka KrMS § 68 lg-t 5.

36. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori nende väidetega ja märgib järgmist. Kriminaalkolleegium on jätkuvalt

seisukohal, et süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud

toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei

õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava

kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-78-05, RT III 2005, 27, 287 ja 3-1-1-24-06, RT III 2006,

20, 183).

37. Seega, lugedes häiresüsteemi puudumise või selle mittetöötamise tõendamiseseme asjaoluks, tuli prokuratuuril tõendada

kohtule selle asjaolu esinemist. Selleks oli võimalik kasutada kõiki kriminaalmenetluses lubatud tõendeid. Heites aga

süüdistatavale ette, et viimane ei ole kõnealuses olukorras veenvalt tõendanud häiresüsteemi olemasolu, on kohus läinud

vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille kohaselt ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma

süütust.

38. Samuti märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on põhjendamatult tuginenud tunnistaja ütlustele, mille

kohaselt tunnistaja kuulis proua H käest, et majal ei ole signalisatsiooni. KrMS § 68 lg 5 sätestab, et tunnistaja ütlused

tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui

vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Asjaolu, et selleks õigustatud isik (KrMS § 71) keeldub ütluste andmisest, ei anna alust

kasutada menetluses tõendina tunnistaja ütlusi tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest tunnistaja on teada saanud selle

isiku vahendusel. Vastupidine käitumine oleks vastuolus Põhiseaduse § 22 lg-s 3 märgitud keeluga sundida ütluste andmisele

oma lähedaste vastu.

39. Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et küsimus häiresüsteemi olemasolust või selle puudumisest ei mõjuta

käesolevas asjas tehtavat otsust. Seda põhjusel, et häiresüsteemi olemasolugi ei saa iseenesest õigustada riigisaladusega

hooletut ümberkäimist (vt käesoleva otsuse p-d 30-33).

VI

40. Järgnevalt selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma seisukohti seoses riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamisega.

41. Kohtud on M.H. süüdimõistmisel riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamises lähtunud arusaamast, et riigisaladust

sisaldava teabekandja kaotamine tähendab riigisaladuse kaitse nõuetest tulenevate kohustuste rikkumise tagajärjel riigisaladust

sisaldava teabekandja väljumist teabekandja säilimise eest vastutava isiku valdusest. Kohtud leidsid, et täielikult on tõendamist

leidnud asjaolud, et teabekandjad väljusid M.H. kui teabekandja säilimise eest vastutav isiku valdusest ja et teabekandjate

asukoht on seniajani teadmata. Seejuures ei olnud kohtute arvates oluline asjaolu, et valdusest väljumine toimus just varguse

läbi, vaid see, et teabekandjad läksid kaduma ja et selle tõttu neis sisalduv riigisaladus sai või võis saada teatavaks kõrvalistele

isikutele.

42. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb M.H. süüdistuse selles osas (riigisaladust sisaldava teabekandja

kaotamine) õigeks mõista. Kriminaalkolleegium nõustub küll maa- ja ringkonnakohtuga selles, et teabekandja kaotamine on

teabekandja väljumine teabekandja säilimise eest vastutava isiku valdusest. Samas ei soostu kolleegium kohtute poolt mõiste

"kaotamine" sisustamisega KarS § 242 tähenduses. Kolleegium märgib, et teabekandja kaotamisega KarS § 242 tähenduses

võiks klassikalisel juhul tegemist olla olukorras, kus isik ei tea, kuhu ta teabekandja jättis. Samas ei ole välistatud ka olukord,

kus isik küll teab, kuhu ta teabekandja jättis, kuid vaatamata sellele on see väljunud tema vahetust valdusest (nt bussi või

taksosse jne unustamisel). Kolleegiumi hinnangul ei saa aga eeltooduga olla võrdsustatud olukord, kus teabekandja valdaja

valdus murtakse tema tahte vastaselt, s.t teabekandja varastatakse valdajalt. Vaieldamatult oli M.H-l olemas tahe riigisaladust

vallata, ta oli teadlik, kuhu ta teabekandjad jättis ning kohtud on tuvastanud, et tema valdus murti tema tahte vastaselt. Seega

on M.H. käitumine kvalifitseeritav riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamisena ettevaatamatusest, mitte aga

riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamisena KarS § 242 tähenduses.

VII

43. Mõistes M.H. süüdi KarS § 242 järgi riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamises, karistas Tartu Maakohus teda rahalise

karistusega 100 päevamäära, s.o 97 500 krooni. Seejuures arvestas kohus vastavalt KarS § 56 lg-le 1 süüdistatava karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus märkis, et karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad, süüdistatavat ei ole

varem karistatud ja seega on võimalus, et ta tulevikus süütegusid toime paneb, väike. Kohus sedastas, et kuritegu on toime

pandud hooletuse vormis, kuid asus seisukohale, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada, et karistus oleks tuntav.

44. Ringkonnakohus, mõistes M.H. prokuratuuri apellatsiooni alusel täiendavalt süüdi ka ettevaatamatusest riigisaladusele

ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamises, jättis talle mõistetud karistuse muutmata.

45. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et M.H-le karistusliigi ja -määra valikul on järgitud Karistusseadustiku nõudeid ja

mõistetud karistus tuleb jätta muutmata. Seejuures arvestab kriminaalkolleegium, et kuigi Riigikohtu hinnangul täitis M.H.,

erinevalt ringkonnakohtu kohtuotsuses märgitust, vaid KarS §-s 242 sisalduva ühe osateo koosseisu (ettevaatamatusest

riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine), võeti ka karistusliigi ja -määra valikul maakohtu poolt aluseks just

ühe osateo toimepanemine. Seetõttu puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil alus M.H-le mõistetud karistuse

kergendamiseks vaatamata asjaolule, et käesoleva otsusega ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja M.H. süüdimõistmise

maht, võrreldes ringkonnakohtu otsuses märgituga, väheneb.

46. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Maakohtu 22. novembri 2005. a kohtuotsuse M.H. süüdimõistmises KarS § 242 järgi riigisaladust sisaldava teabekandja

kaotamise ja Riigisaladuse kaitse korra p-des 26-31 ja 76 märgitud nõuete rikkumise osas, samuti Tartu Ringkonnakohtu

20. aprilli 2006. a kohtuotsuse M.H. süüdimõistmises KarS § 242 järgi riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise ja

Riigisaladuse kaitse korra p-des 10-36, 76, 108 ja 110 märgitud nõuete rikkumise osas, ning mõistab M.H. selles osas õigeks.

Muus osas jätab kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe