3-1-1-100-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-100-06

Otsuse kuupäev

17. novembril 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi J. S. süüdistuses KarS § 121 ja § 199 lg 2 p 7 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a otsus nr 1-05-1637

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. S. kaitsja vandeadvokaat Igor Belugini kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

18. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a ja Viru Maakohtu 11. aprilli 2006. a kohtuotsused ning saata

kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 11. aprilli 2006. a otsusega tunnistati J. S. süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi ja teda karistati

vangistusega kolmeks aastaks. Kohus luges tõendatuks J. S.-le esitatud süüdistuse, et 25. märtsil 2004. a Narvas X tn 17-74

asuvas ühiselamutoas tungis ta koos A. U.-ga kallale A. Ž.-le. Nad lõid viimast pudeliga vastu pead, rusikatega vastu nägu,

jalgade ja toolijalaga vastu keha, tekitades A. Ž.-le lühiajalise tervisekahjustuse. Seejärel omastasid nad avalikult kannatanule

kuuluva mobiiltelefoni maksumusega 400 krooni. A. U.-i tegevuse selles episoodis kvalifitseeris maakohus aga vargusena

KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi.

1.1. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendati J. S.-le mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra. KarS § 65

lg 2 alusel liideti sellele karistusele Narva Linnakohtu 17. aprilli 2003. a kohtuotsuse järgi kandmata karistus ja lõplikuks

karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust. Karistusaja hulka arvestati eelvangistus, millega seoses kuulus ärakandmisele 2 aastat,

2 kuud ja 8 päeva vangistust.

1.2. J. S. tunnistati süüdi veel ka KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 263 p-de 1 ja 2 järgi ning karistati vangistusega vastavalt kolmeks

kuuks ja üheks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja liitkaristusena mõisteti J.

S.-le vangistus üheks aastaks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku

võrra. Maakohus määras, et KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel mõistetud karistused kuuluvad ärakandmisele iseseisvalt.

1.3. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel A. U., kuid tema osas kohtuotsuseid kassatsioonikorras vaidlustatud ei ole.

2. J. S. esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustas enda süüditunnistamist röövimise episoodis, väites, et tema

A. Ž.-i telefoni ei varastanud ega tea, kuidas see kaduma läks.

3.1. Viru Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul

kvalifitseeris maakohus J. S. käitumise A. Ž.-i osas ebaõigesti, sest kriminaalasjas pole tuvastatud, et A. Ž.-i suhtes oleks tema

telefoni hõivamiseks vägivalda tarvitatud. Ringkonnakohus asus seisukohale, et J. S. vägivald A. Ž.-i suhtes tuleb

kvalifitseerida KarS § 121 järgi.

3.2. Telefoni hõivamisse puutuvalt leidis ringkonnakohus, et see tuleb kvalifitseerida grupiviisilise vargusena, sest sama teo

eest ei saa J. S. ja A. U.-i käitumise õiguslik kvalifikatsioon olla erinev, kui ei ole tegemist täideviija ekstsessiga. Seda aga

antud asjas tõendatud pole. Ringkonnakohus märkis, et kuigi J. S. ise telefoni ei võtnud, teadis ta telefoni võtmisest A. U.-i

poolt ning ta võttis hiljem osa ka selle realiseerimisest. Seetõttu tuleb J. S. mõista süüdi ka KarS § 199 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J. S. kaitsja vandeadvokaat Igor Belugin, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist J. S. süüdimõistmise osas KarS § 199 lg 2 p 7 järgi ja tema õigeksmõistmist A. Ž.-lt telefoni varastamises. Kaitsja

leiab, et kohtuotsustest ei selgu, millal sai J. S. teada, et A. U. võttis A. Ž.-i telefoni ja miks tuleb telefoni realiseerimisest

osavõttu tõlgendada selle vargusest osavõtuna. Kaitsja väitel sai J. S. telefoni varastamisest teada alles peale selle äravõtmist ja

seetõttu on tema osavõtt vargusest välistatud.

5. Prokuröri esitatud kassatsioonivastuses taotletakse J. S. süüditunnistamise tühistamist KarS § 199 lg 2 p 7 järgi ja

Riigikohtult uue otsuse tegemist, millega tunnistatakse J. S. A. Ž.-i telefoni müümise osas süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi, sest

J. S. aitas A. U.-il seda turustada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja

kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu.

I

7. Kriminaalkolleegiumi arvates on nii prokuratuur kui kohtud ebaõigesti sisustanud KarS §-s 200 sätestatud röövimise

koosseisu olukorras, kus üks toimepanijatest kasutas kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivas samas kannatanu vallasasja.

8. Käesolevas kriminaalasjas on maakohus peamiselt kannatanu ja tunnistajate ütluste pinnalt lugenud tõendatuks, et nii J. S.

kui ka A. U. tungisid kannatanu A. Ž.-le kallale, kusjuures J. S. lõi kannatanut tühja viinapudeliga vastu pead, toolijalaga

rindu ja kägistas kannatanut jalaga, samas kui A. U. tuhnis kannatanu taskutes. Kannatanu jäeti kohe pärast seda rahule, kui

tema taskust võeti mobiiltelefon. Ühtlasi on maakohus märkinud, et "/-/ süüdistatavate teod olid ühised ja kooskõlastatud,

ühise tahtega, [toimepanijad] tegutsesid osade jagamisega - üks peksis, teine tuhnis taskutes." (tl 236). Kriminaalkolleegium

märgib, et maakohtu selline põhistus viitab KarS § 21 lg 2 kohaselt kuriteo toimepanemisele kahe isiku poolt kaastäideviimise

vormis. Sellele vaatamata on maakohus pidanud aga võimalikuks soostuda otsuse lõppjäreldustes prokuröri poolt esitatud

süüdistusega ja tunnistada J. S. samas kuriteoepisoodis süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi ning A. U. KarS § 199 lg 2 p-

de 4, 7 ja 8 järgi.

9. Kriminaalkolleegium märgib, et süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine endast

liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning

vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod).

Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis). Kuna röövimine on oma olemuselt

liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk

kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad

süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja

kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest

kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt

vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest

vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.

II

10. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 7 tunnistab kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtuotsuses

põhjenduse puudumise. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohtuotsuse motiveerimise nõue tähendab muuhulgas

seda, et kohtu seisukoha kujunemine peab olema lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2004. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004, 17, 208, p 10).

11. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas pole maakohtu otsusest võimalik aru saada, millistele

motiividele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et kuigi J. S. osales koos A. U.-ga kannatanult telefoni äravõtmises,

tuleb J. S. tegevus kvalifitseerida KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi, samas kui A. U.-i tegevus on vaadeldav KarS § 199 lg 2 p-

de 4,7 ja 8 järgi. Maakohus on tunnistanud usaldusväärseks ja kriminaalasjas kogutud muude tõenditega riimuvaks kannatanu

A. Ž.-i ütlused, et J. S. ja A. U. tungisid talle kallale ning kasutasid tema kallal vägivalda. Peamiselt tunnistaja T. Š. ütluste

alusel on maakohus ühtlasi tuvastanud, et süüdistatavate teod olid ühised ja kooskõlastatud selliselt, et üks süüdistatavatest

peksis ja teine tuhnis kannatanu taskutes.

12. Sellistele järeldustele vaatamata on aga maakohus oma otsuse põhiosa lõppjäreldustena pidanud võimalikuks nõustuda

süüdistusaktiga, et J. S. tegevus on vaadeldav KarS § 200 lg 2 p-des 7 ja 8 ettenähtud kuriteona, samas kui A. U.-i tegevust

samas kuriteoepisoodis tuleb käsitleda KarS § 199 lg 2 p-des 4, 7 ja 8 sätestatud kuriteona. Maakohtu otsuses puuduvad

põhjendused, miks tuleb sama kuriteo koos toime pannud J. S. ja A. U.-i käitumisele anda oluliselt erinev karistusõiguslik

hinnang. Eeltoodu pinnalt asub kriminaalkolleegium seisukohale, et Viru Maakohtu 11. aprilli 2006. a kohtuotsuse pinnalt ei

ole lugejale jälgitav maakohtu siseveendumuse kujunemine J. S. ja A. U.-i tegevuse subsumeerimise osas kõnealuses

kuriteoepisoodis.

13. Kriminaalkolleegium leiab, et KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuetele vastavad põhjendused puuduvad ka ringkonnakohtu 26. juuni

2006. a otsuses. Esmalt on ringkonnakohus soostunud apellandi väidetega, et J. S. ei kasutanud vägivalda kannatanult telefoni

hõivamiseks, vaid muul põhjusel (viinapudeli ostu hinna hüvitamine), mistõttu ringkonnakohus on J. S. tegevuse kannatanu

A. Ž.-i kallal vägivalla kasutamise osas ümber kvalifitseerinud KarS § 121 järgi. Ühtlasi on ringkonnakohus märkinud, et

sellest tulenevalt tuleb ka mobiiltelefoni hõivamine mõlema süüdistatava, so nii J. S. kui A. U.-i suhtes kvalifitseerida grupilise

vargusena, sest sama teo eest ei saa süüdistatavate tegude kvalifitseerimine olla erinev, kui tegemist ei ole täideviija

ekstsessiga. Olgugi, et J. S. ise telefoni ei võtnud, tuleb tema käitumist ringkonnakohtu arvates siiski hinnata KarS § 199 lg 2

p-dele 4, 7 vastava kuriteona, sest ta "teadis telefoni võtmisest A. U.-i poolt ning ta võttis osa ka selle realiseerimisest" (tl 282).

14. Nõustudes KarS § 21 lg 2 esimese lause ja KarS § 32 lg 2 alusel põhimõtteliselt ringkonnakohtu seisukohaga, et

kaastäideviijate teod tuleb üldjuhul kvalifitseerida karistusseaduse eriosa sama sätte järgi, va juhul, kui tegemist on ühe

kaastäideviija ekstsessiga, leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu otsuse sellekohased põhjendused on vastuolulised.

Kriminaalkolleegium osundab esmalt, et ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt võib ainult teadmine teise toimepanija poolt

kannatanult mobiiltelefoni võtmisest ja hilisem osalemine selle realiseerimisel täita KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud varguse

objektiivse koosseisu, ei ole kooskõlas kehtiva kriminaalseadusega.

15. Ühtlasi leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtu otsuses puuduvad põhjendused ja tõendite analüüs, mille alusel on

apellatsioonikohus erinevalt maakohtust asunud seisukohale, et J. S. ja A. U. ei kasutanud kannatanu suhtes vägivalda

mobiiltelefoni hõivamise eesmärgil ning telefon hõivati kannatanult iseseisva teona pärast peksmist. Nimelt see järeldus on aga

ringkonnakohtule andnud aluse tühistada maakohtu otsus J. S. süüditunnistamises KarS § 200 lg 2 p-de 7 ja 8 järgi ning mõista

ta uue otsusega süüdi KarS § 121 järgi. Kuid sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile

näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse

faktiliste asjaoludega. Otsuses motiivide puudumisega on tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud

vead on jäetud näitamata. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-17-03 - RT III

2003, 17, 159, p 10 ning 1. aprilli 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119). Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates ringkonnakohus käesoleval juhul neid nõudeid järginud ei ole.

16. Mis puutub prokuröri kassatsioonivastuses esitatud taotlusse kvalifitseerida J. S. käitumine A. Ž.-i telefoni äravõtmise ja

müümise episoodis kassatsioonimenetluse käigus ümber KarS § 202 lg 2 p 1 järgi, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 7 kohaselt on prokuröril õigus veel ka kohtulike vaidluste käigus samadest tehioludest

lähtudes süüdistust muuta, kergendades sellega süüdistatava olukorda. Sama põhimõte on vastavalt KrMS § 331 lg-le 1

kohaldatav ka apellatsioonimenetluses. Välistatud on aga võimalus, et prokurör esitab uue süüdistuse alles

kassatsioonivastuses, sest sellisel juhul on kvalifikatsioon süüdistatava jaoks üllatuslik, tal puudub efektiivne võimalus

vastuväidete esitamiseks ja järelikult ei ole piisaval määral tagatud tema kaitseõigus.

III

17. Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kriminaalkolleegium, et kriminaalasja arutamine lühimenetluses ei vabasta kohut

talle KrMS § 312 p-dega 1-3 pandud kohtuotsuse motiveerimise nõudest. Kuigi KrMS 9. peatüki 1. jaos sätestatud

lühimenetlus näeb ette mitmeid olulisi kohtulikku uurimist puudutavaid erisusi (KrMS § 237) sama seadustiku 10. peatükis

sätestatud üldmenetlusega võrreldes, toimub KrMS § 233 lg 3 ja § 238 kohaselt kohtuotsuse koostamine lühimenetluses

üldmenetluse eeskirjade järgi. Seetõttu peab ka lühimenetluses koostatud kohtuotsus vastama kõigile KrMS §-ga 312

kohtuotsuse põhiosale seatud nõuetele, st sisaldama kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, et

võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Seega ei vabasta ka süüdistatava poolt

süü täielik omaksvõtt lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka

lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja

resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma

apellatsiooniõiguse kasutamisest.

18. Eeltoodust tulenevalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks KrMS § 352 lg 6 alusel esitatud kassatsiooni piiridest väljudes

märkida, et käesolevas kriminaalasjas tehtud maakohtu otsus on täielikult motiveerimata nendes osades, mis puudutavad J. S.

süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p 4 ja § 263 p-de 1, 2 järgi ning A. U.-i süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi

31. juulil 2004. a Narvas X 17 asuvast ühiselamutoast nr 74 teleri varguse episoodis. Kriminaalkolleegium kordab oma

varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse

tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu kohtuotsusest, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist

konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. jaanuari 1998. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-98 - RT III 1998, 7, 63 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli

2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119). KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi on põhjenduse puudumine

kohtuotsuses kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis toob KrMS § 362 p 2 alusel endaga kaasa kohtuotsuse

tühistamise.

IV

19. Kuigi selles suhtes pole kassatsiooni esitatud, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium obiter dictum korras vajalikuks ühtlasi

selgitada liitkaristuste mõistmisse puutuvat.

J. S. tunnistati süüdi kolmes kuriteos, millest üks (röövimine) oli toime pandud Narva Linnakohtu 17. aprilli 2003. a

kohtuotsusest tuleneval katseajal, ning kaks (vargus ja avaliku korra raske rikkumine) pärast katseaja lõppu. Maakohus on

eksinud J. S.-le liitkaristuse mõistmisel, liites röövimise eest mõistetud karistuse KarS § 65 lg 2 alusel Narva Linnakohtu

17. aprilli 2003. a kohtuotsusega mõistetud ja ärakandmata karistusega ning KarS § 64 lg 1 alusel lugedes varguse eest

mõistetud karistuse hõlmatuks avaliku korra raske rikkumise eest mõistetud karistusega, jättes mõlemad liitkaristused

ärakandmisele iseseisvalt.

Tunnistades J. S. süüdi 25. märtsil 2004. a, 16. veebruaril 2005. a, 18. veebruaril 2005. a ja 23. veebruaril 2005. a toimepandud

kuritegude eest, pidi maakohus mõistma J. S.-le liitkaristuse kuritegude kogumi eest KarS § 63 lg 2 alusel. Seejärel vähendama

liitkaristust vastavalt KrMS § 238 lg-s 2 sätestatule ühe kolmandiku võrra ja moodustama lõpuks kohtuotsuste kogumi eest

KarS §-de 65 lg 2 ja 74 lg 5 järgi liitkaristuse, sest üks tahtlik kuritegu oli toime pandud katseajal. Lähtudes KarS § 64 lg-

dest 1 ja 2 on välistatud samaliigiliste karistuste (käesoleval juhul vangistuste) iseseisev täideviimine.

20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a otsuse J. S.-i ja A. U.-i süüditunnistamises ja karistamises ning saadab kriminaalasja uueks

arutamiseks Viru Maakohtusse teises kohtukoosseisus.

Jüri Ilvest, Lea Kivi, Priit Pikamäe