3-2-1-109-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-109-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu R hagi K. U vastu 172 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-13817

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. U kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing R (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Paavo Paas.

Kostja K. U (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Vesse Võhma.

Asja läbivaatamise kuupäev

30. oktoober 2006. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma. Istungit protokollis

Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuni 2006. a otsus K. U osaühingu R kasuks 96 400

krooni ületava summa ning kohtukulude väljamõistmise osas ja saata asi tühistatud osas uueks

arutamiseks samale kohtule.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada AS-ile Advokaadibüroo Lepik & Luhaäär LAWIN 26. juunil 2006. a K. U eest

tasutud kautsjon 1720 (üks tuhat seitsesada kakskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. juulil 2005. a esitas osaühing R (hageja) Rapla Maakohtule hagi K. U (kostja) vastu, milles

palus kostjalt välja mõista 172 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja õiguseellane AS R ja kostja 18. märtsil 1994. a lepingu, milles

lepiti kokku, et hageja kohustub kostja tellimusel ehitama elamu. Kostja kohustus elamu ehitamise

eest hagejale tasuma 720 000 krooni, millest 400 000 krooni tuli tasuda 50 päeva jooksul lepingu

sõlmimisest ja ülejäänud summa 80 päeva jooksul elamu valmimisest. Lepingu punktis 4.2 leppisid

pooled kokku, et objekti valmimise ajaks loetakse vastuvõtukomisjoni akti vormistamise kuupäev.

Hageja on oma lepingulised kohustused täitnud, mida tõendab 8. augustil 1995. a vormistatud elamu

vastuvõtukomisjoni akt. Kostja oma lepingulist kohustust nõuetekohaselt täitnud ei ole, kuna hagejale

on lepingu hinnast tasutud üksnes 548 000 krooni ning seega on tasumata 172 000 krooni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja arvates kujunes lepingu objekti

maksumuseks 644 400 krooni, mitte 720 000 krooni, sest hageja viivitas elamu üleandmisega. Kostja

kohustus tasuda lepingu objekti maksumuse ja tasutud summade vahe 96 400 krooni lõppes aga

tasaarvestusega. Lepingu objektiks oleva elamu koosseisu kuulus vastavalt

projektdokumentatsioonile ka sisebassein. Kuna kostjal oli hageja vastu basseinitööde lõpetamata

jätmisest tulenevalt tasu vähendamise nõue, teatas kostja hageja esindajale lepingutasu maksmata

osas tasaarvestuse tegemisest ning keeldus 548 000 krooni ületavas osas hagejale tasu maksmast.

Ka siis, kui nõue ei lõppenud tasaarvestusega, on hageja oma nõude minetanud, kuna nõude

maksmapanek pärast seda, kui hageja on oma tegevusega pika aja jooksul kinnitanud, et ta nõuet ei

esita, rikub oluliselt hea usu põhimõtet. Seda kinnitab ka tõik, et hageja majandusaasta aruanded, mis

peaksid nõude olemasolu korral nimetatud nõuet kajastama, hageja nõuet ei kajasta.

3. 1. jaanuarist 2006. a kohtute seaduses jõustunud kohtute tööpiirkondasid puudutavate muudatuste

tõttu menetles asja edasi Pärnu Maakohus.

Pärnu Maakohus jättis hagi 13. veebruari 2006. a otsusega rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja

kasuks välja menetluskulude katteks 8600 krooni.

Kohtuotsuse kohaselt on kostja seisukohal, et ta hagejale elamu ehitustööde eest võlgu ei ole. Kuna

hageja ei suutnud elamut lepingus näidatud ajaks üle anda ning lisaks sellele jäi valmis ehitamata

elamu siseruumidesse projekteeritud bassein, tegi kostja 1995. a sügisel vastava tasaarvestuse ning

maksis hagejale lepingus kokkulepitust vähem. Hageja tasu vähendamisele vastuväiteid ei esitanud

ega lõpetanud ka basseini ehitustöid, mistõttu luges kostja kokkuleppe sõlmituks. Hageja ei kinnita

ega lükka ümber eelkirjeldatud suulise kokkuleppe olemasolu, kuid on seisukohal, et basseini

valmisehitamine ei kuulunud tema kohustuste hulka. Hageja väitel kohustus ta tegema

basseinisüvendi.

Esitatud tõendeid kogumis hinnates saab lugeda usaldusväärseks kostja seletuse, mille kohaselt

vähendati 1995. a sügisel pärast elamu vastuvõtuakti koostamist lepingus kokkulepitud hinda ja seda

eelkõige põhjusel, et elamu töövõtja ei suutnud valmis ehitada 1. korruse hallis paiknevat basseini.

Kostja väidet, et elamu maksumus suurenes 720 000 kroonini eelkõige halli projekteeritud

sisebasseini tõttu, kinnitab 14. aprillil 1994. a sõlmitud esialgne leping, millest nähtuvalt oli

ehitatavate elamute keskmiseks maksumuseks 511 000 krooni.

Lepingu p 3.1 kohaselt kohustus ehitaja elamu valmis ehitama ja üle andma vastavalt

dokumentatsioonile. Elamu põhikorruse plaani kohaselt paikneb elamu hallis sisebassein. Puuduvad

tõendid, mis kinnitaksid hageja väidet, et sisebasseini suhtes olid pooltel lepingu sõlmimisest alates

teistsugused kokkulepped, s.o, et ehitaja kohustus kaevama vaid basseinisüvendi. Seega oli tellija

ettepanek hinna alandamiseks õiguslikult põhjendatud ning hagejal olnuks lepingu punkte 3.1 ja 3.4

arvestades igati mõistlik see vastu võtta. Sellise kokkuleppe olemasolu kinnitab hageja hilisem

käitumine ning tema raamatupidamise aruanded aastatest 1996 ja 2000, mis kostja võlgnevust ei

kajasta. Hagejale tasuti elamu ehitamise eest 17. oktoobriks 1995. a kokku 548 000 krooni.

Maksekorraldustele märgitud selgituste tõttu ei saanud hagejale olla teadmata, mille eest nimetatud

maksed tehti. Eeltoodu tõttu jäävad arusaamatuks hageja ootamatud nõuded kostja vastu 21. juunil

2000. a ja 17. mail 2005. a, kus viimaselt nõutakse 720 000 krooni suurust võlga. Õige on hageja

seisukoht, et võla kajastamata jätmine raamatupidamisandmetes ei tõenda iseenesest selle olemasolu

või puudumist. Koosmõjus teiste tõenditega kinnitab aga kostja vande all antud seletus, et hagejal ei

ole tegelikult 1995. aastast alates kostja vastu nõuet.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 7. juuni 2006. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi asjas uue

otsuse, millega rahuldas hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja ka 28 600 krooni kohtukulu.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on asjas tuvastatud järgmised asjaolud:

1) pooled on 18. märtsil 1994. a sõlminud töövõtulepingu elamu ehitamiseks maksumusega 720 000

krooni;

2) elamu valmis 8. augustil 1995;

3) AS Järvakandi Tehased on kostja eest tasunud lepingu täitmiseks 548 000 krooni;

4) hageja nõuab lepingujärgset tasumata summat 172 000 krooni.

Pooltevahelist suhet reguleerib enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilkoodeks (TsK). Tsiviilkoodeksi

§ 355 kohaselt kohustub töövõtja töövõtulepingu järgi omal riisikol tegema tellija ülesandel

kindlaksmääratud töö kas tellija või omast materjalist, tellija aga kohustub tehtud töö vastu võtma ja

selle eest tasuma.

Vaidlust ei ole põhimõtteliselt selles, et töövõtja on töö teinud ja tellijale üle andnud 8. augustil 1995.

Seega tekkis kostjal kohustus tasuda hagejale lepingujärgne summa. Kostja vastuväidete kohaselt

lõppes tema maksekohustus 1995. aasta sügisel tasaarvestamisega TsK § 234 lg 1 alusel. Kostjal oli

hageja vastu lepingu p-st 3.4 tulenev leppetrahvi nõue 75 600 krooni ja basseini väljaehitamata

jätmise tõttu TsK § 368 lg 1 alusel tasu vähendamise nõue vähemalt 96 400 krooni. Kostja väidetel

teatas ta hageja esindajale suulises vormis lepingutasu maksmata osas tasaarvestuse tegemisest ning

keeldus 548 000 krooni ületavas osas hagejale tasu maksmast.

Maakohus leidis, et tasaarvestamise avalduse tegemine, mis TsK § 234 alusel toob kaasa kohustise

lõppemise, on tõendatud kostja seletusega kohtuistungil. Ringkonnakohus selle järeldusega ei

nõustunud. Kuna hageja tasaarvestamise avalduse saamist ei tunnista, ei piisa selle tõendatuks

lugemiseks üksnes kostja seletusest. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. Samasuguse tõendamise koormise jaotamise sätestab ka kehtiva TsMS

§ 230 lg 1. Hageja on tõendanud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid, et töö on valmis ja kostjale

üle antud, kuid kokkulepitud tasu on osaliselt maksmata. Kostja kohustus on tõendada oma

vastuväidet, et tasumata osas lõppes kohustus tasaarvestamisega. Ehkki TsK § 234 ei nõudnud

tasaarvestamiseks kirjalikku avaldust, peab pool suutmata vaidluse korral tõendada ka suulise

avalduse tegemist. Kostja selliseid tõendeid esitanud ei ole.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et tasaarvestamise kokkuleppe olemasolu

kinnitab kaudselt hageja hilisem käitumine ning tema raamatupidamise aruanded aastatest 1996 ja

2000, mis kostja võlgnevust ei kajasta. Selline kohtu järeldus põhineb üksnes oletusel, millele ei saa

rajada kohtuotsust. Võlgnevuse kajastamata jätmine võib näidata ka lihtsalt raamatupidamise

puudulikkust. Hageja ongi oma hilist ja kogu lepingu maksumuses nõude esitamist põhjendanud

segadusega raamatupidamisdokumentides. Segadus makstud ja maksmata arvete osas tulenes muu

hulgas ka sellest, et kostja ei ole ise vaidlusaluse lepingu järgi ühtegi arvet maksnud ja hagejal oli

AS-iga Järvakandi Tehased, kes kostja eest tasus, ka muid lepinguid. Igal juhul ei tõenda võla

kajastamata jätmine raamatupidamisandmetes ja ebaõiges suuruses nõude esitamine nõude

puudumist, ka mitte koosmõjus kostja seletusega.

Kuna tõendatud ei ole tasaarvestamise avalduse esitamist hagejale 1995. aasta sügisel, millele

tuginevad kostja vastuväited, ei ole tähtsust sellel, kas kostjal hageja vastu tegelikult nõue oli ja

millises summas. Seetõttu ei analüüsitud poolte väiteid selle kohta, kas hageja andis objekti üle

hilinemisega või esines kostja vastuvõtuviivitus ning kas kokkulepe basseini ehitamiseks tähendas ka

basseinitehnika ostmist ja paigaldamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks

samale või teisele ringkonnakohtule.

Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 436 lg 1 ja § 654 lg 5 nõudeid, jättes võtmata

seisukoha kostja ühe põhilise vastuväite - lepingutasu automaatse vähenemise - kohta. Kostja

menetluses esitatud väidetele ei vasta kohtu eeldus, nagu oleksid kõik kostja poolt hageja nõudele

esitatud vastuväited tuginenud kostja tehtud tasaarvestamisele. Tasaarvestusel põhines üksnes kostja

teine väide - lepingutasu vähendamine basseinitööde tegemata jätmise tõttu.

Lepingu punkti 3.4 ei saa käsitada kui kokkulepet leppetrahvi nõudmise õiguses, vaid lepingutasu

vähenemise automaatse skeemina. Seega ei olnud kostjal kohustust esitada hagejale leppetrahvi nõuet

ja tal oli õigus jätta hagejale 75 600 krooni maksmata.

Kostja on menetluses tuginenud sellele, et hageja käitumine (võla puudumise aktsepteerimine

vähemalt viie aasta jooksul) kinnitab kohustuse lõppemist. Ringkonnakohus on aga otsuses seda

väidet hinnanud üksnes nõude ebaõiges suuruses esitamise aspektist, jättes seega väite analüüsimata.

Ringkonnakohus luges põhjenduseta tuvastatuks asjaolu, et elamu valmis 8. augustil 1995. a. Kuna

hageja väidete kohaselt valmis elamu juba enne seda kuupäeva ning kostja väidete kohaselt olid

basseinitööd tegemata ka viimaseks maksetähtpäevaks 1995. a novembris, vaidlevad pooled selle

küsimuse üle.

Ringkonnakohus hindas tõendid ümber, kui luges hageja seletuse tasaarvestuse kohta kostja

seletusega võrdväärseks. Samas ei ole ringkonnakohus TsMS § 653 rikkudes põhjendanud, miks

tõendit tuleb teisiti hinnata.

Hageja seletused võlgnevuse kohta on ebausaldusväärsed. Seega pidi ringkonnakohus lähtuma kostja

seletustest, mille kohaselt kostja tegi hagejale tasaarvestusavalduse ja hageja oli sellega nõus.

7. Hageja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Hageja arvates on lepingu p 3.4 hea usu vastane, lubades tekkida ka olukorral, mil töövõtja tasu

väheneb nullini.

8. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu kostjalt hageja kasuks 96 400 krooni ületava summa

ning kohtukulude väljamõistmise osas. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale

kohtule. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

10. Kolleegiumi arvates on õige kassaatori väide, et ringkonnakohus on jätnud vääralt seisukoha

võtmata kostja ühe vastuväite kohta (lepingutasu automaatne vähenemine), lugedes kostja väite ka

selles osas tuginevaks nõuete tasaarvestamisele. Seejuures ei ole ringkonnakohus otsust selles osas ka

korrektselt põhjendanud, viidatud ei ole toimiku lehekülgedele, millest nähtuks kostja selline

seisukoht.

Asja materjalide kohaselt on kostja hagivastuse (tl-d 14-17) p-s 1 esitanud seisukoha, et ehitise

maksumus vähenes viivitamise tõttu 75 600 krooni võrra. Kostja on viidanud ka 18. märtsi 1994. a

lepingu p-le 3.4. Vastuse punktis 2 on kostja märkinud, et basseinitööde puuduliku tegemise tõttu

lõppes 96 400 krooni suurune nõue tasaarvestuse tõttu. Hagivastuse kokkuvõttes on tasaarvestust ja

lepingusumma vähenemist viivitamise tõttu veelkord selgelt eristatud. Samuti ei nähtu ei esimese

astme ega ringkonnakohtu kohtuistungi protokollidest, et kostja oleks oma seisukohti selles

küsimuses hagivastusega võrreldes muutnud (vt tl-d 43, 95, 163).

11. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus eespool öelduga arvestama ning võtma seisukoha,

kas asjas on võimalik kohaldada pooltevahelises lepingus kokkulepitud p 3.4, mille kohaselt: "Töö

mittetähtaegsel lõpetamisel maksab "Ehitaja" viivist 0,5% objekti maksumusest iga viivitatud päeva

eest. Viivise summa arvestatakse maha objekti maksumusest."

Ringkonnakohus ei ole oma järelduste tõttu tasaarvestuse kohta pidanud vajalikuks analüüsida poolte

väiteid selle kohta, kas hageja andis objekti üle hilinemisega või esines kostja vastuvõtuviivitus. Asja

uuel arutamisel tuleb see küsimus lahendada.

Kuivõrd ringkonnakohus on tõendeid hinnates leidnud, et tasaarvestusavalduse tegemine ei ole

tõendatud, ei ole ringkonnakohus analüüsinud ka seda, kas kokkulepe basseini ehitamiseks tähendas

ka basseinitehnika ostmist ja paigaldamist, st kas kostjal oli üldse nõue, mida tasaarvestada.

Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-te 3, 4 ja 5 järgi ise uurida tõendeid ega tuvastada asjaolusid muudes

kui üksnes menetlusküsimustes. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole tõendite hindamisel

menetlusõiguse normi rikkunud (vt otsuse p 15) ning sellepärast ei ole vaja nimetatud küsimust asja

uuel läbivaatamisel lahendada. Seetõttu jääb ringkonnakohtu otsus muutmata osas, millega

väljamõistetud summa ei ületa 96 400 krooni.

12. Kolleegium leiab, et lepingu p 3.4 kujutab endast sisuliselt kokkulepet leppetrahvi kohta. Samas

ei pidanud kostja nimetatud lepingupunkti sõnastusest lähtuvalt esitama hageja vastu leppetrahvi

nõuet. Kostjal on õigus jätta elamu maksumusest tasumata summa, mis võrdub viivitatud päevade

eest kohaldatava leppetrahvi (viivise) summaga, seda juhul, kui kohus tuvastab hagejapoolse

viivituse. Selline kokkulepe ei olnud vastuolus lepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusaktidega.

Samuti ei olnud selline kokkulepe iseenesest hea usu vastane. Küll on kohtul võimalik ka sellise

kokkuleppe puhul leppetrahvi TsK § 194 järgi vähendada.

13. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus otsuses erinevalt kassatsioonkaebuses väidetust siiski

analüüsinud hageja käitumist (võla aktsepteerimine vähemalt viie aasta jooksul) laiemalt, mitte

üksnes nõude ebaõiges suuruses esitamise aspektist. Lisaks nõude ebaõiges suuruses esitamisele on

ringkonnakohus analüüsinud ka võla kajastamata jätmist raamatupidamisandmetes ning seda

koosmõjus kostja seletusega, leides, et need asjaolud ei tõenda nõude puudumist.

Riigikohus on oma 2. juuni 2003. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03 (RT III 2003, 21, 207)

leidnud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu

põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada,

ning et seda võiksid õigustada vaid erandlikud asjaolud. Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus

selliseid erandlikke asjaolusid tuvastanud.

14. Kolleegiumi arvates ei ole väära lahendit kaasa toonud ringkonnakohtu seisukoht, et pooled ei

vaidle elamu valmimise aja üle. Ringkonnakohus on elamu valmimise all silmas pidanud seda, et

8. augustil 1995. a koostati elamu vastuvõtukomisjoni akt.

15. Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide TsMS § 653 rikkumise kohta tõendite ümberhindamisel.

Ringkonnakohus on leidnud, et enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 91 lg 1 järgi pidi kostja

toimunud suulist tasaarvestust lisaks oma seletusele veel millegagi tõendama ja ta pole selliseid

tõendeid esitanud. Ringkonnakohus ei pidanud seejuures lugema hageja seletusi

usaldusväärsemateks, vaid kohaldas tõendamisreeglit, mille kohaselt peab kumbki pool oma väiteid

tõendama. Kostja väited tasaarvestuse kohta leidis ringkonnakohus olevat tõendamata. Samuti on

ringkonnakohus otsuse p-s 29 (erinevalt kassatsioonkaebuse väitest) tõendite ümberhindamist

põhjendanud, leides, et linnakohtu otsus põhines selles osas vaid oletustel.

16. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse osaliselt, tuleb ringkonnakohtul asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt asja läbivaatamise tulemusest uuesti lahendada ka kohtukulude

väljamõistmise küsimus.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik