3-2-1-110-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-110-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

AS-i A (pankrotis) hagi OÜ L vastu lepingu kehtetuks

tunnistamiseks ja 107 304 krooni 40 sendi tagasivõitmiseks

pankrotivarasse.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-3790

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i A (pankrotis) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS A (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx) ja tema

esindaja vandeadvokaat Terje Eipre

Kostja OÜ L (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

23. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2006. a otsuse resolutsioon osas, millega loeti

OÜ L võlanõue 118 415 krooni 63 senti AS A (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustatuks ja

rahuldatavaks samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega ning rahuldati osaliselt

kostja apellatsioonkaebus.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada AS-le A (pankrotis) 14. juulil 2006. a tasutud kassatsioonikautsjon 1073 (üks tuhat

seitsekümmend kolm) krooni 4 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 30. detsembri 2003. a määrusega algatati AS-i A pankrotimenetlus. Hageja

AS A ja kostja OÜ L sõlmisid 22. jaanuaril 2004. a kokkuleppe, millega hageja andis kostjale

vastutavale hoiule 6009 kg alumiiniumkange väärtusega 107 304 krooni 40 senti. Kokkuleppe

kohaselt anti alumiiniumkangid üle lisatagatisena hageja võlgnevuste kustutamise tagamiseks. Samuti

lepiti kokku, et alumiiniumkangid lähevad kostja omandisse, kui hageja ei tasu võlga 20 päeva

möödumisel 2004. aasta viimasel arvel märgitud maksmise lõppkuupäevast, ning alumiiniumi

maksumus arvestatakse maksmata arvete katteks.

Tallinna Linnakohus kuulutas 26. aprillil 2004. a välja hageja pankroti. 21. juulil 2004. a esitas hageja

pankrotihaldur kostjale vara tagasinõudmise avalduse. Kostja teatas, et alumiiniumkangid on

võõrandatud vastavalt rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR) art 16 lg-le 3

ning ta on saanud alumiiniumkangide müügist 106 273 krooni 63 senti.

Hageja pankrotihaldur esitas 28. juunil 2005. a kostja vastu hagi 22. jaanuari 2004. a kokkuleppe

kehtetuks tunnistamiseks ja vara tagasivõitmiseks pankrotivarasse. Juhindudes pankrotiseaduse

(PankrS) § 119 lg-test 1 ja 3, palus hageja kohustada kostjat tagastama hageja pankrotivarasse kehtetu

tehingu alusel saadud 6009 kg alumiiniumkange väärtusega 107 304 krooni 40 senti või tagastamise

võimatuse korral hüvitama saadu väärtus. Hageja leidis, et kostjal ei olnud õigust vara müüa ning

pandieseme müümisel rikuti protseduurireegleid. Poolte 22. jaanuaril 2004. a sõlmitud

käsipandileping tuleb PankrS § 110 lg 1 p 1 ja § 114 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada, kuna see sõlmiti

pärast pankrotimenetluse algatamist, s.o ajal, mil PankrS § 109 lg 2 järgi võlausaldajate huvide

kahjustamist eeldatakse. AS-il Hansapank on hageja pankrotimenetluses nõudeõigus 9 724 066

kroonile, millest 9 500 000 krooni on eesõigusnõue 18. juuni 2002. a kommertspandilepingu järgi.

Seega oli vara üleandmine pankrotivõlgniku poolt kolmandatele isikutele pankrotimenetluse ajal

võlausaldajate, eelkõige eesõigusnõuet omavate võlausaldajate huve kahjustav. Hageja leidis, et

tehing on tühine ka üldistel alustel, kuna see on vastuolus seadusega. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 292

lg 3 kohaselt on tühine enne müügiõiguse tekkimist sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt pandipidaja

omandab panditud asja pandiga tagatud nõude rahuldamiseks.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Kostja võttis omaks, et hageja andis talle

22. jaanuari 2004. a lepingu alusel käsipandina 6009 kg alumiiniumkange, tagamaks hageja võlga,

mille suurus oli 118 415 krooni 20 senti. Kostja müüs alumiiniumkangid 20. aprillil 2004. a 106 273

krooni 63 sendi eest. Kostja ei teadnud vaidlusaluse tehingu tegemise ajal hageja pankrotimenetluse

algatamisest. Leping ei kahjustanud teiste võlausaldajate huve, sest kostjal oli poolte 18. juunil

2003. a sõlmitud veo-, ekspedeerimis- ja laolepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 803 järgi tulenev

seadusjärgne pandiõigus ning käsipandiga andis hageja täiendava tagatise seadusjärgse pandiga

tagatud võla tasumise tagamiseks. Pandieseme müügiga tasaarvestas kostja oma nõude hageja vastu,

mis on VÕS § 186 p 2, AÕS § 294 lg 3 ja PankrS § 99 järgi lubatud. Teiste võlausaldajate huvide

kahjustamine on välistatud, kuna pandiga tagatud nõue on eesõigusnõue pankrotimenetluses. Samuti

ei kahjustanud käsipandileping kommertspandi pidaja AS-i Hansapank huve, sest

kommertspandiseaduse § 2 lg-st 3 tulenevalt ei laiene kommertspant käsipandiga koormatud varale.

3. Harju Maakohus rahuldas hagi 23. veebruari 2006. a otsusega. Maakohtu otsusega tunnistati

kehtetuks poolte 22. jaanuaril 2004. a sõlmitud täiendava tagatise ehk käsipandi andmise kokkulepe

ning mõisteti kostjalt hageja pankrotivarasse välja 107 304 krooni 40 senti. Ühtlasi mõisteti kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud ning riigilõiv riigituludesse. Maakohus leidis, et tagatise andmise

tagasivõitmise aluse sätestab PankrS § 114 lg 1 p 1. Käsipandileping tuleb kehtetuks tunnistada

PankrS § 109 lg 1 ja § 110 lg 1 p 1 alusel, kuna tehing tehti pankrotimenetluse algatamise ja pankroti

väljakuulutamise vahelisel ajal. Võlausaldajate huvide kahjustamist tuleb PankrS § 109 lg 2 kohaselt

eeldada. Hageja vara oli koormatud kommertspandiga, mistõttu ei saanud sellele seada käsipanti.

Kostja ei ole teinud avaldust oma nõude tasaarvestamiseks, seega pole õige kostja väide, et

pandieseme müügist saadu arvel tasaarvestas ta oma nõude hageja vastu. Tulenevalt asjaolust, et

kostja on tagatiseks saadud käsipandi (alumiiniumkangid) realiseerinud, tuleb PankrS § 119 lg-te 1

ja 3 kohaselt kostjalt välja mõista kehtetu tehingu alusel saadu väärtus.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud. Maakohus ei kohelnud

pooli võrdselt ja ei andnud kostjale võimalust esitada tõendit oma seisukohtade tõendamiseks.

Maakohtu otsus on põhjendamata. Nii ei ole võetud seisukohta kostja väite osas, et võla tagatiseks

sõlmitud käsipandilepingu kehtetuks tunnistamisel tuleks hagejale PankrS § 146 lg 1 p 1 alusel

maksta saadud veoteenuse eest hüvitist 118 415 kooni 20 senti. Kommertspant ei laiene käsipandiga

koormatud varale, mistõttu käsipandileping ei saanud kahjustada teiste võlausaldajate huve. Kostja

pandiga tagatud nõue oleks AÕS § 280 alusel olnud hageja pankrotimenetluses eesõigusnõue, kostja

oli omandanud pandiõiguse heauskselt.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning maakohtu

otsus muutmata. Ühtlasi palus hageja mõista kostjalt välja menetluskulud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. juuni 2006. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse osaliselt

ja täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni, lugedes hageja pankrotimenetluses kostja võlanõude

118 415 krooni 63 senti tunnustatuks ja rahuldatavaks samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud

nõuetega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei

pidanud vajalikuks neid korrata ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole menetlusõiguse norme rikkunud. Väär on kostja

apellatsioonkaebuses esitatud väide, et vaidlusalune tehing ei kahjustanud teiste võlausaldajata huve,

sest kostjal oli seadusjärgne, veoseveolepingust tulenev pandiõigus. Viide kostja seadusjärgsele

pandiõigusele on alusetu, kuna vara ei olnud kostjale vedamiseks üle antud. Maakohus tuvastas, et

kostja oli teadlik hageja makseraskustest ja ei nõustunud ilma tagatiseta hagejaga sõlmitud

veoseveolepingut täitma. Õige ei ole ka kostja väide, et tema nõue oleks olnud eelisõigusnõue, mis

oleks rahuldatud enne kommertspandiga tagatud nõude rahuldamist, kuna kommertspandiseaduse

kohaselt ei ole pandiesemeks käsipant. PankrS § 114 lg 1 p 1 järgi on oluline, et tagatis anti pärast

pankrotimenetluse algatamist. Tähtsust ei ole asjaolul, kas tagatise ese oli eelnevalt koormatud

kommertspandiga või mitte.

Ringkonnakohus leidis, et tehingu kehtetuks tunnistamise korral kohalduvad PankrS §-st 119

tulenevad vara tagasivõitmise tagajärgede erisätted ning asjas ei tule kohaldada PankrS § 99. Kostja

on tõendanud, et tal on hageja vastu 118 415 krooni 63 sendi suurune nõue, hageja ei ole võlanõude

olemasolule ja suurusele vastu vaielnud. Kostja saab nõuda hüvitist pankrotivõlausaldajana. Sellest

tulenevalt luges ringkonnakohus kostja 118 415 krooni 63 sendi suuruse võlanõude hageja

pankrotimenetluses tunnustatuks ja rahuldatavaks samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud

nõuetega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega

ringkonnakohus täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni, ning saata asi selles osas ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei sisalda kostja apellatsioonkaebus taotlust

võlanõude tunnustamiseks. Ringkonnaohus ei juhtinud hageja tähelepanu asjaolule, et kavatseb kostja

nõuet tunnustada, mistõttu hageja ei saanud esitada vastuväiteid. Seega rikkus ringkonnakohus TsMS

§ 436 lg-t 4 ja § 651 lg-t 1. Pankrotiseaduse § 69 lg 4 ja § 102 sätestavad, millise pankrotimenetluse

staadiumini võib esitada nõudeavaldusi. Pankrotiseadus ei näe ette võlausaldajate nõuete

tunnustamist kohtu poolt juhul, kui neid ei ole esitatud. Nõude tunnustamine pankrotimenetluse

väliselt ja arvestamata pankrotimenetluse staadiume on vastuolus pankrotiseaduse ja kohtupraktikaga.

8. Kostja ei ole hageja kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada pankrotiseaduse ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu osas, millega täiendati

maakohtu otsuse resolutsiooni ja loeti kostja võlanõue 118 415 krooni 63 senti hageja

pankrotimenetluses tunnustatuks ja rahuldatavaks samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud

nõuetega ning rahuldati osaliselt kostja apellatsioonkaebus.

10. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus nõustus maakohtuga

selles, et poolte käsipandi seadmise kokkuleppe on kehtetu PankrS § 114 lg 1 p 1 järgi, mistõttu peab

kostja hüvitama hagejale tagatise väärtuse PankrS § 119 lg 3 alusel ja asjas ei tule kohaldada PankrS

§ 99. Samas leidis ringkonnakohus järgmist: "... tema [st kostja] saab hagejale kehtetu tehingu järgi

üleantu ehk siis oma võlanõude 118415,63 kr kustutamise eest nõuda hüvitust üksnes

pankrotivõlausaldajana. ..." ning tunnustas otsuse resolutsioonis kostja võlanõuet hageja

pankrotimenetluses samas järgus tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuetega.

11. Kolleegium nõustub hagejaga selles, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, rikkudes

sellega TsMS § 436 lg-t 4 ja § 651 lg-t 1, ning ringkonnakohtu otsus oli selles osas hagejale

üllatuslik. Ringkonnakohus saab kontrollida esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Seega sai ringkonnakohus otsuse teha vaid

vaidlustatud nõude osas. Kostja vaidlustas apellatsiooni korras maakohtu otsuse, millega tunnistati

kehtetuks pooltevaheline käsipandi andmise kokkulepe ning mõisteti kostjalt hageja

pankrotivarasse 107 304 krooni 40 senti. Kostja ei ole taotlenud kohtumenetluses 118 415 krooni

63 sendi suuruse võlanõude tunnustamist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tühistada

kostja nõude tunnustamise ja kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise osas.

12. Asjas võideti tagasi tagatise andmine, s.o tunnistati kehtetuks käsipandileping. Pandilepingu

alusel pandi saaja ei anna pandipidajale midagi vastu. Seega ei olnud alust kohaldada ka PankrS

§ 119 lg-t 5. Pankrotiseaduses sätestatud üldises korras tuleb võlausaldajal esitada vastavalt PankrS §-

le 93 jt ka enne pankroti väljakuulutamist tekkinud pandiga tagatud nõuded.

13. Kolleegium märgib, et isegi siis, kui poolte vahel oleks olnud tegemist vastastikuse tehinguga ja

see oleks tagasi võidetud, ei oleks tagasivõitmise tagajärgedest tulenevat hüvitisenõuet

ringkonnakohus saanud lugeda tunnustatuks. Vastavalt PankrS § 119 lg-le 6 võib sama paragrahvi

lõigetes 4 ja 5 nimetatud nõuded esitada kuue kuu jooksul tagasivõitmise korras tehingu teiselt

poolelt vara väljamõistmise kohtuotsuse jõustumist, kui aga tehingu teine pool andis tagasivõidetava

vara kohtuotsuseta pankrotivarasse, siis vara üleandmise päevast. Sellest sättest tuleneb, et võlgnikule

üleantu tagastamise või hüvitamise nõue tuleb pankrotimenetluses esitada. Vastavalt PankrS § 146

lg 1 p-le 1 on tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded pankrotimenetlusega seotud

väljamaksed ja need makstakse pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist. Juhul kui

tehingu teine pool teadis või pidi tehingu tegemise ajal teadma, et tehing kahjustab teiste

võlausaldajate huve, saab ta võlgnikult üleantu eest nõuda hüvitist PankrS § 119 lg 5 kohaselt üksnes

pankrotivõlausaldajana.

Tambet Tampuu, Lea Laarmaa, Jaak Luik