3-2-1-95-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-95-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Osaühingu C hagi aktsiaseltsi E vastu 82 737 krooni 50 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-463

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu C kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing C (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Peeter Järv.

Kostja aktsiaselts E (registrikood xxxxxxxx).

Asja läbivaatamise kuupäev

9. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Osaühingule C kassatsioonkaebuselt 18. aprillil 2006. a tasutud kautsjon 827

(kaheksasada kakskümmend seitse) krooni 35 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing C (edaspidi hageja) esitas 15. veebruaril 2005. a Tallinna Linnakohtusse hagi aktsiaseltsi

E (edaspidi kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista tööettevõtulepingu rikkumisest tuleneva

viivise 82 737 krooni 50 senti.

Hagiavalduse kohaselt tellis kostja 30. mai 2001. a tööettevõtulepinguga OÜ-lt Tondi Majahooldus

(edaspidi peatöövõtja) raudteelõigul Antsla-Sõmerpalu-Võru võsalõikustöid. Peatöövõtja tellis

märgitud objekti võsalõikustöö 1. juunil 2001. a sõlmitud tööettevõtulepinguga OÜ-lt Alarmel

(edaspidi alltöövõtja). Alltöövõtja tellis aga omakorda töö 28. septembri 2001. a lepinguga hagejalt.

Lepingujärgse töö lõpetamise aeg oli 15. oktoober 2001. a. Kostja teatas 2. jaanuari 2002. a kirjaga

peatöövõtjale lepingu ühepoolsest lõpetamisest lepingu p 7.3 alusel, kuna töövõtja ei teinud töid

tähtaegselt. Seega oli kostja kohustatud tehtud töö vastu võtma ja selle eest tasuma.

Hageja esitas alltöövõtja vastu hagi tehtud töö eest tasu ja viivise saamiseks. Võru Maakohtu 26. mai

2003. a otsusega mõisteti hageja kasuks välja 57 212 krooni 30 senti. Kohtuotsusega tuvastati muu

hulgas, et hageja tegi töid 75% ulatuses kokkulepitud mahust ning viivise arvestamist tehtud tööde

eest maksmisega viivitamise eest saab lugeda põhjendatuks alates 10. veebruarist 2002. a. Selles

kohtuvaidluses oli kostja kaasatud kolmanda isikuna. Kuivõrd alltöövõtjal ei olnud vahendeid Võru

Maakohtu otsuse täitmiseks, taotles hageja kohtuotsusega väljamõistetud summa tasumist kostjalt kui

algselt võsalõikustöö tellijalt. Kostja keeldus nõuet rahuldamast, viidates sellele, et tal ei ole hagejaga

lepingulisi suhteid. Peatöövõtja loovutas enda ja kostja vahelisest tööettevõtulepingust tuleneva

nõude 12. mail 2003. a lepinguga OÜ-le Frendit ja viimane loovutas oma nõude 2. märtsil 2004. a

hagejale. Samuti loobus alltöövõtja 15. jaanuaril 2004. a kõigist nõudmistest peatöövõtja vastu, mis

olid seotud nendevahelise 1. juuni 2001. a tööettevõtulepinguga. Tuginedes eeltoodule, pöördus

hageja Tallinna Linnakohtusse ning palus kostjalt välja mõista tehtud tööde eest 112 532 krooni 25

senti, mis moodustas 75% kostja ja peatöövõtja vahelises lepingus kokkulepitud tööde maksumusest.

Tallinna Linnakohus rahuldas hageja nõude 7. jaanuari 2005. a otsusega. Kohus tuvastas muu hulgas,

et hagejal on nõudeõigus kostja vastu tulenevalt nõude loovutamise lepingutest. Kostja tasus hagejale

kohtuotsusega väljamõistetud summa 14. jaanuaril 2005. a.

Kostja ja peatöövõtja olid tööettevõtulepingu p-s 7.2 kokku leppinud, et viimasel on õigus nõuda

tellijalt muu hulgas ka tehtud töö eest tasumisega viivitamisel viivist 0,2% päevas tähtaegselt

tasumata summast, kuid mitte rohkem kui 7% sama lepingu p-s 3.1 märgitud lepingu kogusummast.

Sama lepingu p 7.3 järgi on tellija kohustatud tasuma lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kvaliteetselt

tehtud tööde eest. Seega võlgneb kostja hagejale viivisena 10. veebruarist 2002. a kuni 14. jaanuarini

2005. a 240 368 krooni 90 senti. Arvestades aga lepingus kokkulepitud viivise 7%-list piirmäära ja

lepingu kogutasu 1 181 964 krooni, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 82 737 krooni 50 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Vastuväidete kohaselt ei tulene hagejale 30. mai 2001. a tööettevõtulepingust õigusi, sest lepingu

p 12.2 järgi ei võinud lepingust tulenevat nõuet loovutada teise poole kirjaliku nõusolekuta. Seega on

nõude loovutamine tühine. Samuti ei ole hagejal nõudeõigust kostja vastu hea usu põhimõtte

rikkumise tõttu. Hageja ei esitanud viivisenõuet kostja vastu mõistliku aja jooksul, vaid pöördus

kohtusse viivitusega, et võlasummat suurendada. Alternatiivselt eeltoodud vastuväidetele leidis

kostja, et Võru Maakohtu 26. mai 2003. a otsusega tuvastatud viivise arvestamise aja algus

(10. veebruar 2002. a) ei ole talle siduv, sest see asjaolu on tuvastatud lähtuvalt hageja ja alltöövõtja

sõlmitud tööettevõtulepingust, mitte aga kostja ja peatöövõtja sõlmitud tööettevõtulepingust.

Sellepärast on hageja viivisearvestus vale. Kostja ei ole lepingu täitmisega viivitanud. Seaduse ja

30. mai 2001. a tööettevõtulepingu p-de 6.1 ja 7.3 järgi tasuti tehtud tööde eest üleandmise-

vastuvõtmise akti ja arve alusel, kuid neid dokumente ei ole vormistatud. Kostja taotles kohtult

viivise vähendamist selle ülemäärase suuruse tõttu võrreldes kreeditoril tekkinud kahjuga. Hagejal ei

ole vaidlusaluse lepingu mittenõuetekohase täitmise tõttu kahju tekkinud või ei ole ta seda tõendanud.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 5. detsembri 2005. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 82 737 krooni 50 senti.

Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb asjas kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. Tulenevalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 94 lg-st 2 ei saa kostja enam vaidlustada Võru

Maakohtu 26. mai 2003. a otsusega ja Tallinna Linnakohtu 7. jaanuari 2005. a otsusega tuvastatud

asjaolusid. Tähelepanuta tuleb jätta kostja vastuväited, et hagejal ei ole nõudeõigust ning

viivisearvestus on vale, sest need asjaolud on juba eeltoodud jõustunud kohtuotsustega tuvastatud.

Kostja leidis vääralt, et nõude üleminek hagejale on vastuolus 30. mai 2001. a tööettevõtulepingu p-

ga 12.2 ja TsK § 216 lg-ga 1. Kostja väljendas nõusolekut nõude loovutamiseks oma 14. oktoobri

2003. a kirjas hagejale. Samuti on väär kostja vastuväide, et hageja on kaotanud nõudeõiguse kostja

vastu seetõttu, et ta ei kasutanud oma õigusi heauskselt. Hageja esitas viivisenõude mõistliku aja

jooksul, s.o 1 kuu ja 1 päev pärast seda, kui kostja täitis Tallinna Linnakohtu otsuse, millega kostjalt

mõisteti hageja kasuks välja lepingutasu 112 532 krooni 25 senti. Pealegi sõltub viivise rakendamine

võlgnikust endast, st sellest, kas võlgnik täidab lepingut nõuetekohaselt (TsK § 191). Kostja taotlus

TsK § 194 alusel viivise vähendamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kostjal tuli TsMS § 91 lg 1 järgi

tõendada, et viivise suurus on ebaproportsionaalne või et hageja ei ole raha maksmisega viivitamisest

kahju saanud. Kostja ei ole tõendanud, et hagejal ei tekkinud kahju ja hagetav viivis ei ole suurem kui

põhivõlg. Väide, et hageja teenis nõude omandamisest 82 532 krooni 25 senti vaheltkasu, ei ole õige,

sest see oli tasu hageja tehtud alltöövõtu eest.

4. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas 20. märtsi 2006. a otsusega linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega

jättis hagi rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt tuleb arvestada, et hageja nõue tuleneb kostja ja peatöövõtja vahel

sõlmitud lepingust. Seega ei oma tähtsust asjaolu, et nõude omandas hageja, kes tegi tööd alltöövõtu

korras. Nõude kehtivuse seisukohast ei ole tähtsust nõude omandaja isikul ja sellel, et kohtuotsusega

oli temale alltöövõtjalt välja mõistetud tasu tööde tegemise eest nendevahelise lepingu alusel. Kostja

ja peatöövõtja sõlmitud lepingus ei olnud sätestatud, et töövõtja ei või teha tööde tegemist ülesandeks

kolmandale isikule alltöövõtu korras. Ka ei olnud kokkulepitud töö oma iseloomult selline, et seda

pidi tegema töövõtja isiklikult. Asjakohased ei ole kostja viited sellele, et hageja on nõude

loovutamise lepingu kohaselt juba saanud 82 532 krooni (s.o hagejale kostja poolt välja makstud

112 532 krooni miinus nõude omandamise eest OÜ-le Frendit tasutud 30 000 krooni). Kõnealune

summa puudutab põhivõlga ehk peatöövõtja tasu tehtud tööde eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 167

lg 3 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused

intressile ja leppetrahvile. Ka TsK § 216 lg 3 järgi läksid nõude omandajale üle kohustise täitmist

tagavad õigused.

Asjakohane ei ole linnakohtu otsuse põhjendus selle kohta, kas kostja andis kirjaliku nõusoleku

peatöövõtjale nendevahelisest lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmiseks kolmandale

isikule. Küsimus puudutab loovutuslepingu kehtivust. Kehtinud tsiviilkoodeksi kohaselt peeti

lubamatuks nõude loovutamist kahekülgsetes lepingutes, kus mõlemal poolel on üheaegselt nii

õigused kui kohustused, kuid kohtupraktikas asuti vastupidisele seisukohale. Peatöövõtja loovutas

oma nõude võlaõigusseaduse kehtivuse ajal. VÕS § 166 lg 2 sätestab, et võlgniku ja võlausaldaja

sõlmitud kokkulepe, millega nõude loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse,

ei kehti kolmandate isikute suhtes. VÕS § 171 lg 2 järgi ei või võlgnik uue võlausaldaja vastu esitada

vastuväiteid tulenevalt lepingu rikkumisest, millega välistati või piirati võlausaldaja õigust nõuet

loovutada. Tööettevõtuleping on kestvusleping. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 12 lg-st 3 tuleneb, et kui

kestvusleping on pärast 1. juulit 2002. a vastuolus seaduse sättega, millest ei ole lepingupoolte

kokkuleppel võimalik kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel seaduses sätestatut.

Asjakohane ei ole ka linnakohtu seisukoht, et varasemate kohtuotsustega on tuvastatud töövõtja õigus

nõuda viivist tähtaegselt tasumata lepingutasu eest alates 10. veebruarist 2002. a. Võru Maakohtu

26. mai 2003. a otsusega tuvastatud viivitusse sattumise aeg ei ole vaidlusaluses asjas pooltele siduv,

sest viivitusse sattumise aeg tuvastati alltöövõtja suhtes. Linnakohus ei ole võtnud seisukohta, millal

tekkis peatöövõtjal õigus nõuda kostjaga sõlmitud töövõtulepingu järgi tasu tehtud töö eest (millal

muutus nõue sissenõutavaks). Peatöövõtjal tekkis töö eest tasumise õigus 3 päeva möödumisel kostja

poolt lepingu lõpetamise tahteavalduse kättesaamisest 4. jaanuaril 2002. a, seega alates 8. jaanuarist

2002. a. Nendevahelise lepingu p 7.3 sätestab, et kui töövõtja viivitab tööde lõpetamisega üle 10

kalendripäeva, on tellijal õigus leping ühepoolselt lõpetada, teatades töövõtjale lepingu lõpetamise

ajast. Sellisel juhul peab tellija töövõtjale kvaliteetselt tehtud tööde eest tasuma, mis tuleb vormistada

üleandmise-vastuvõtmise aktiga 3 tööpäeva jooksul pärast lepingu lõpetamise teatise kättesaamist.

Linnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei analüüsinud kostja vastuväidet, et peatöövõtja ei

andnud töid aktiga üle ega esitanud selle kohta arvet. Nii TsK § 219 kui ka VÕS § 171 lg 1 kohaselt

võis võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu,

esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. See kehtib

ka kõrvalkohustuste kohta. 2. jaanuari 2002. a kirjaga teatas kostja peatöövõtjale lepingu ühepoolsest

lõpetamisest lepingu p 7.3 alusel, kuna töövõtja ei teinud töid tähtaegselt. Teatisest nähtub, et kostja

ei keeldunud tehtud tööde eest peatöövõtjale tasumast, vaid pakkus täitmist tingimusel, et viimane

esitaks tehtud tööde kohta akti ja arve. Peatöövõtja ei esitanud kostjale akti ega arvet, oodates

nähtavasti, et hageja ja alltöövõtja koostavad sellekohase akti, mida lõpuks ei koostatudki. Kuivõrd

viivis on leppetrahv rahalise kohustuse süülise rikkumise eest, siis ei kaotanud peatöövõtja

omapoolse vastusoorituse tegemata jätmise tõttu küll õigust tasule, kuid kaotas õiguse nõuda viivist.

Hageja kaotas õiguse nõuda kostjalt viivist pärast nõude loovutuse saamist seetõttu, et nõudis viivist

alles 19. jaanuaril 2005. a, s.o pärast kostja poolt 112 532 krooni 25 sendi tasumist. VÕS § 76 lg 4

sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et

täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 159 lg 2 järgi

kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hea usu põhimõttest

tulenev reegel kehtib ka viivise kohta, mis on oma olemuselt leppetrahvi eriliik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada.

Hageja arvates sai ta esitada kostja vastu tehtud tööde eest tasumise ning viivise saamise nõude alles

pärast 2. märtsi 2004. a, mil ta omandas nõudeõiguse kostja vastu OÜ-ga Frendit sõlmitud nõude

loovutamise lepingu alusel. Hageja nõue tugineb küll kostja ja peatöövõtja sõlmitud lepingule, kuid

ringkonnakohus ei arvestanud, et toimingud, mida peatöövõtja tegi tema ja kostja vahelise lepingu

alusel enne 2. märtsi 2004. a, ei saa mõjutada hageja õigust nõuda viivist tööde tegemisega

viivitamise eest.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hagejal ei ole õigust nõuda viivist tähtaegselt tasumata

lepingutasu eest alates 10. veebruarist 2002. a. Vale on ka ringkonnakohtu järeldus, et kuivõrd

peatöövõtja ei ole kostjale üleandmise-vastuvõtmise akti ega arvet esitanud, kaotas ta omapoolse

vastusoorituse tegemata jätmise tõttu õiguse nõuda viivist. Kostja nõudis 17. jaanuaril 2002. a oma

lepingupartnerilt alltöövõtjalt nii akti koostamist kui ka tasu tehtud töö eest. Peatöövõtja võimalik

süüline käitumine ei saa olla aluseks sellele, et hageja kaotab õiguse nõuda viivist. Vaidlusaluses

asjas sai hageja tasu tehtud töö eest kätte peaaegu kolm aastat pärast tasu saamise õiguse tekkimist.

Seega on ebaõiglane, et tasumiseks kohustatud pool ei vastuta maksmisega hilinemise eest. Nii kostja

kui ka peatöövõtja on käitunud hageja suhtes pahatahtlikult.

Samuti asus ringkonnakohus väärale seisukohale, et hageja nõue viivise saamiseks tuleb jätta

rahuldamata seetõttu, et ta esitas viivisenõude alles 19. jaanuaril 2005. a, s.o pärast põhivõla tasumist

14. jaanuaril 2005. a. Hageja nõudis viivist alltöövõtjalt juba enne Võru Maakohtusse pöördumist.

Pärast nõudeõiguse omandamist kostja vastu esitas hageja 3. märtsil 2004. a kostjale pretensiooni,

milles nõudis muu hulgas ka viivise tasumist. Kostja keeldus nii põhivõla kui ka viivise tasumisest.

Hageja sai esitada viivisenõude alles pärast seda, kui Tallinna Linnakohus tegi 7. jaanuaril 2005. a

otsuse põhivõlgnevuse osas. Seadus ei kohusta võlausaldajat nõudma viivist koos põhivõlgnevusega.

VÕS § 76 lg 4 ei ole asjas kohaldatav, sest kostja tasus põhivõlgnevuse kohtuotsuse alusel, mitte aga

vabatahtlikult.

7. Kostja kassatsioonkaebusele vastust ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kohtud tuvastasid järgmist:

1) kostja tellis 30. mai 2001. a tööettevõtulepinguga peatöövõtjalt raudteelõigul Antsla-Sõmerpalu-

Võru võsalõikustöid;

2) peatöövõtja tellis kõnealuse töö 1. juunil 2001. a sõlmitud tööettevõtulepinguga alltöövõtjalt;

3) alltöövõtja tellis omakorda töö 28. septembri 2001. a tööettevõtulepinguga hagejalt;

4) kostja lõpetas 2. jaanuaril 2002. a ühepoolselt peatöövõtjaga sõlmitud lepingu;

5) Võru Maakohtu 26. mai 2003. a otsusega rahuldati hageja nõue alltöövõtja vastu viivise saamiseks

ja mõisteti hageja kasuks välja 57 212 krooni 30 senti;

6) viidatud kohtuotsusega on tuvastatud, et hageja tegi töid 75% ulatuses kokkulepitud mahust ning

viivise arvestamist tehtud tööde eest maksmisega viivitamise eest saab lugeda põhjendatuks alates

10. veebruarist 2002. a;

7) Tallinna Linnakohtu 7. jaanuari 2005. a otsusega rahuldati hageja nõue kostja vastu tehtud tööde

eest tasu saamiseks ja mõisteti hageja kasuks välja 112 532 krooni 25 senti; kostja tasus hagejale

kohtuotsusega väljamõistetud summa 14. jaanuaril 2005. a;

8) viidatud kohtuotsusega on tuvastatud, et hagejal on nõudeõigus kostja vastu tulenevalt nõude

loovutamise lepingutest.

10. Pooled vaidlevad selle üle, millal tekkis hagejal õigus nõuda kostjalt viivist (millal muutus kostja

kohustus sissenõutavaks) ja kas ta ei ole tuvastatud asjaoludel minetanud õigust viivist nõuda. Pooled

ei vaidle selle üle, et hagejal on kostja vastu rahaline nõue ja kostja on selle täitmisega viivitanud.

Linnakohus rahuldas hagi, leides, et hagejal on nõudeõigus viivise saamiseks tulenevalt nõude

loovutamise lepingutest ja viivisenõue on esitatud mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise

avastamist. Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale ja jättis hagi rahuldamata põhjendustel, et

hageja nõue põhineb kostja ja peatöövõtja vahelisel lepingul (nõude omandamine ei oma tähtsust)

ning hageja on viivisenõude esitamiseks mõistliku aja mööda lasknud.

11. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et hagejal sai tekkida kostja vastu nõudeõigus,

kui peatöövõtja ja alltöövõtja loobusid omavahelistest nõuetest ja loovutasid kõik oma õigused ja

kohustused kostja vastu hagejale. Vaidlusaluses asjas on hageja alltöövõtjana esitanud viivisenõude

tehtud tööde eest tasumisega viivitamise eest kostja kui tööde algse tellija vastu. Kuivõrd hagejal

(alltöövõtjal) ei ole kostjaga (tellijaga) lepingulisi suhted, ei saa hageja esitada oma nõuet otse kostja

vastu. Hagejal on õigus nõuda tehtud tööde eest tasu ja viivist tasumisega viivitamise eest järgmiselt

alltöövõtjalt, tuginedes nendevahelise lepingu rikkumisele. Samas leidis hageja ekslikult, et

toimingud, mida peatöövõtja tegi tema ja kostja vahelise lepingu alusel enne nõude loovutamist

2. märtsil 2004. a, ei saa mõjutada hageja õigust nõuda viivist tööde tegemisega viivitamise eest.

Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu

lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise

võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.

12. Kohtud on tuvastanud, et hageja on omandanud kostja vastu nõudeõiguse. Tallinna Linnakohus

rahuldas 7. jaanuari 2005. a otsusega hageja nõude kostja vastu tehtud tööde eest tasumiseks,

tuginedes sellele, et peatöövõtja loovutas tema ja kostja vahelisest tööettevõtulepingust tuleneva

nõude 12. mail 2003. a lepinguga OÜ-le Frendit ja viimane loovutas oma nõude 2. märtsil 2004. a

hagejale. Samuti loobus alltöövõtja 15. jaanuaril 2004. a kõigist nõudmistest peatöövõtja vastu, mis

olid seotud nendevahelise 1. juuni 2001. a tööettevõtulepinguga. Nõude loovutamise ajal kehtinud

VÕS § 167 lg 3 järgi lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja

õigused intressile ja leppetrahvile. Viivis on aga VÕS § 113 lg 1 järgi osa üldisest intressist ehk nn

viivitusintress.

13. Järgnevalt tuli kohtutel hinnata, kas nõude loovutamine vastas seaduse nõuetele ja oli kehtiv.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et nõude loovutamine on tulenevalt VÕS § 166 lg-st 2 ja § 171 lg-st 2

kehtiv, kuid tugines alusetult oma põhjendustes VÕSRS § 12 lg-le 3. Kolleegium ei nõustu

ringkonnakohtu järeldusega, et tööettevõtuleping on kestvusleping. Nii 1. juulini 2002. a kehtinud

TsK § 355 kohaselt kui ka VÕS § 635 lg 1 järgi on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse

tulemuse saavutamisele. Kestvuslepingu all mõistetakse VÕS § 195 lg 3 järgi püsiva kohustuse või

korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingut. Kestvuslepingu olemust on Riigikohus

analüüsinud oma 1. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-60-05 (RT III 2005, 22, 226) ja

selgitanud, et kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises

esinema mingi korduvus või perioodilisus. Asja materjalide kohaselt oli kostja ja peatöövõtja 30. mai

2001. a tööettevõtulepingu (ja alltöövõtjatega sõlmitud lepingute) objektiks võsalõikustööde

tegemine lepinguga kindlaks määratud mahus ja lepingus kokkulepitud tähtpäevaks (15. oktoobriks

2001). Kostja ja peatöövõtja vahelist lepingut ei saa kvalifitseerida kestvuslepinguna, kuivõrd sellel

ei ole kestvuslepingule omaseid tunnuseid.

Hageja omandas nõude kostja vastu 2. märtsil 2004. a lepingu alusel ja seega tuleb nõude

loovutamise kehtivust hinnata võlaõigusseaduse sätete alusel, sõltumata sellest kas nõude

loovutamise alusleping (30. mai 2001. a tööettevõtuleping) oli kestvusleping või mitte. VÕS § 166

lg 2 kohaselt ei kehti kolmandate isikute suhtes võlgniku ja võlausaldaja kokkulepe, millega nõude

loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse. Küll aga ei välista ega piira

eeltoodu VÕS § 166 lg 3 järgi senise võlausaldaja poolt võlgnikuga sõlmitud kokkuleppest tulenevat

vastutust nõude loovutamise õiguse välistamise või piiramise keelu rikkumise eest.

14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et Võru Maakohtu 26. mai 2003. a otsusega

tuvastatud viivitusse sattumise aeg ei ole vaidlusaluses asjas pooltele siduv, sest see tuvastati

alltöövõtja suhtes. Ringkonnakohus tuvastas kostja ja peatöövõtja 30. mail 2001. a sõlmitud

tööettevõtulepingule tuginedes, et hagejal tekkis õigus nõuda viivist alates 8. jaanuarist 2002. a, s.o

kolme päeva möödumisel arvates 4. jaanuarist 2002, mil peatöövõtja sai kätte kostja tahteavalduse

lepingu lõpetamise kohta. Kolleegium järgib selles osas kooskõlas TsMS § 689 lg-ga 5

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus ei rikkunud viivitusse sattumise aja tuvastamisel

menetlusõiguse norme.

15. Nõustuda ei saa apellatsioonikohtu järeldusega, et hageja viivisenõue kostja vastu tuleb lahendada

võlaõigusseaduse sätete kohaselt. Asjas on kindlaks tehtud, et hageja tugineb oma nõudes 30. mai

2001. a tööettevõtulepingule, mille sõlmisid kostja ja peatöövõtja. Vastavalt VÕSRS §-dele 2 ja 11

ning § 12 lg-le 2 tuleb asja lahendamisel kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid vaatamata sellele, et hageja

arvestas viivist ka aja eest pärast 1. juulit 2002. a, sest tööettevõtuleping sõlmiti ja kostja võlg tekkis

enne 1. juulit 2002. a (vt ka Riigikohtu 20. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05 (RT III

2005, 25, 260)). Seega kohaldas ringkonnakohus ekslikult VÕS § 76 lg-t 4 ja § 159 lg-t 2.

Kolleegium märgib, et ka juhul, kui asjas rakenduksid võlaõigusseaduse sätted, ei saanuks kohus

tugineda VÕS § 76 lg-le 4, sest vaadeldaval juhul ei tasunud kostja põhivõlgnevust vabatahtlikult,

vaid kohtuotsuse alusel. Samuti ei saanuks ringkonnakohus kohaldada VÕS § 159 lg-t 2, sest viidatud

säte käsitleb õigust nõuda leppetrahvi, vaidlusaluses asjas on aga hageja esitanud viivisenõude, mis

on VÕS § 113 lg 1 järgi osa üldisest intressist (viivitusintress). Seega märkis ringkonnakohus vääralt,

et VÕS § 159 lg-s 2 sätestatud reegel kehtib ka viivise kohta, mis on oma olemuselt leppetrahvi

eriliik.

Tsiviilkoodeksi § 191 järgi loeti leppetrahviks (trahviks, viiviseks) seaduse või lepinguga

kindlaksmääratud rahasummat, mille võlgnik on kohustatud tasuma kreeditorile kohustise täitmata

jätmise või mittenõuetekohase täitmise, eriti täitmisega viivitamise korral. Tsiviilkoodeks ei

välistanud kahjustatud poole õigust nõuda leppetrahvi, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse

rikkumise avastamisest ei teatanud teisele lepingupoolele, et ta leppetrahvi nõuab. Samuti ei

kohustanud seadus kahjustatud poolt nõudma teiselt lepingupoolelt viivist koos põhivõlgnevusega.

Samas tuleb poolte käitumise hindamisel arvestada kuni 1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku

üldosa seaduse §-ga 108, mille kohaselt tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel tuleb

toimida heas usus. Kolleegium jääb 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (RT III 2005,

23, 245) väljendatud seisukoha juurde, et viivisenõude õigeaegne esitamata jätmine võib olla

käsitatav hea usu põhimõtte rikkumisena, mis võib TsK § 229 lg 2 järgi olla aluseks kostja vastutuse

määra vähendamisele. Asjas on kindlaks tehtud, et hageja esitas viivise väljamõistmise nõude

kohtusse 15. veebruaril 2005. a, s.o veidi vähem kui aasta pärast nõudeõiguse omandamist kostja

vastu tulenevalt 2. märtsi 2004. a lepingust. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja pöördus kostja poole

viivise saamiseks alles 19. jaanuaril 2005. a. Samas on toimikus hageja 3. märtsil 2004. a kostjale

esitatud pretensioon (tlk 65), mida ringkonnakohus ei analüüsinud. Selles pretensioonis nõuab hageja

kostjalt põhivõla tasumist ja märgib, et vastasel korral hakkab ta tasumata summalt arvestama intressi

0,5% päevas alates 17. märtsist 2004. a. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodud

seadusesätete alusel hinnata, kas ja millises määras on hagejal tuvastatud asjaoludel nõudeõigus

kostja vastu viivise saamiseks.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve