3-2-1-102-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-102-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

AS-i Ü hagi E AS-i vastu laenulepingust tuleneva võlgnevuse

väljamõistmiseks ja E AS-i vastuhagi AS-i Ü ja C Inc. vastu

laenulepingu tühisuse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-123

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E AS-i kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja (vastuhagis kostja) AS Ü (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Siim Seppik.

Kostja (vastuhagis hageja) E AS (varasem ärinimi aktsiaselts E,

registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel.

Vastuhagis kostja C Inc. (asukoht Marshalli Saarte Vabariik),

esindaja vandeadvokaat Siim Seppik.

Asja läbivaatamise kuupäev

16. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-123 ja

Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2/23-1288/04 ning saata asi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada osaühingule Hansa Law Offices advokaadibüroo 2. mail 2006. a E AS-i eest

tasutud kautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Ü esitas 9. veebruaril 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi aktsiaseltsi E (praegune ärinimi E

AS) vastu, milles palus kostjalt välja mõista laenulepingujärgse põhivõlgnevuse 2 000 000 krooni,

viivisevõlgnevuse 1 453 644 krooni ning intressid 546 356 krooni, kokku 4 000 000 krooni ja

kohtukulud.

Hagiavalduses väidetakse, et välisriigi äriühing C Inc. andis 18. aprilli 2001. a laenulepingu järgi

kostjale laenu 4 767 000 krooni tagastamise tähtajaga 31. detsember 2001. a ja intressiga 10% aastas.

21. detsembril 2001. a ja 27. detsembril 2001. a tagastas kostja kokku 2 767 000 krooni. Lepingu

kohaselt kohustus laenusaaja tähtajaks tasumata summalt maksma viivist 0,1% viivitatud summast

iga viivitatud päeva eest. 4. oktoobri 2002. a lepingu ja selle 26. jaanuari 2004. a lisaga loovutas

laenuandja lepingust tulenevad nõuded laenusaaja vastu hagejale.

Hageja on korduvalt esitanud kostjale nõude laenusumma tagastamiseks ning intresside ja viiviste

tasumiseks, samuti arved kohustuse täitmiseks. Kostja oma kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. C Inc. on hagejaga tihedalt ja lähedalt

seotud äriühing, kes on tegutsenud hageja kontrolli all. Hagis viidatud laenuleping oli üks osa hageja

ja kostja vahelisest tehingust, mille sisuks oli hageja soov omandada 5% osalus OÜ-s Ganiger Invest.

Kuna hagejal puudus selleks võimalus, tuli kostjal, kasutades äriühingut Terebra Invest AS,

omandada 5% osalus OÜ-s Ganiger Invest, hagejal aga finantseerida kõik tehinguga seotud kulud.

Pärast ostu-müügilepingu sõlmimist oli hageja kohustatud tasuma kostjale 2 000 000 krooni käsundi

täitmise eest. Kuna poolte juhatuse liikmed on lähedased sugulased, esialgu omavahelist kokkulepet

kirjalikult ei vormistatud. Kohtule esitatud laenuleping vormistati kirjalikult alles 13. novembril

2002. a koos kokkuleppega laenulepingu muutmiseks. Viimane sisaldab viidet poolte tegelikule

tahtele. Kuna laenulepingut kasutati tegelikkuses vaid tegeliku tehingu käigus tehtud rahaliste

ülekannete vormistamiseks, ei ole laenulepingul eraldiseisvat sisu ja poolte tegelik tahe ei olnud

suunatud laenulepingu sõlmimisele. Kostja maksis C Inc-le 2001. a detsembris pangaülekandega

2 767 000 krooni, tagastamaks C Inc-le raha, mis oli kostjale üle kantud aktsiate omandamiseks.

Maksekorralduse selgituse lahtrisse märgitud viide laenulepingule ei tõenda laenulepingu olemasolu

ega selle kehtivust. Kostja esitas 19. septembril 2003. a hagejale tasaarvestuse tegemise avalduse

nõudesumma osas, millele hageja vastu ei vaielnud. Võlaõigusseaduse kohaselt loetakse tasaarvestus

tehtuks. Hageja nõue laenu põhiosa nõudes on põhjendamatu ja seadusega vastuolus. Põhinõude

puudumisel on põhjendamatu ja seadusvastane ka intresside ja viiviste nõue.

3. 15. juunil 2004. a esitas AS E vastuhagi, milles palus tunnustada C Inc. ja AS-i E vahel sõlmitud

laenulepingu tühisust.

Vastuhagis väidetakse, et C Inc. ja (põhihagis) kostja sõlmisid laenulepingu, mis on dateeritud

18. aprilliga 2001. a, tegelikult 2002. aasta detsembris. 18. aprilli 2001. a kuupäeva kandev

laenuleping on tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 89 lg 1 mõttes. Poolte tahe ei olnud sõlmida laenulepingut koos sellest tulenevate õiguslike

tagajärgedega. Nimetatud asjaolu tõendab laenulepingu muutmise kokkuleppe p 5.1, millest nähtub

poolte tegelik tahe ! AS-i Ü soov osta OÜ Ganiger Invest osa ja maksta AS-ile E selle eest

vahendustasu ning AS-i E tahe pakkuda tehingu sõlmimiseks vahendusteenust ning saada selle eest

vahendustasu. Sooviti luua mulje laenulepingu sõlmimisest, sellega seotud õiguslikke tagajärgi aga ei

soovitud. Kuivõrd pooled otsustasid sõlmida raha üleandmisele õigusliku põhjenduse näitamiseks

näiliku laenulepingu, siis ka seda laenulepingut muutev tehing on näiline. AS E tegi kõik endast

oleneva, et kokkulepitu realiseeruks ning AS Ü saaks omandada osaluse OÜ-s Ganiger Invest. Osa

müügileping jäi sõlmimata AS-ist Ü tulenevatel asjaoludel. Seetõttu oli vastuhagejal õigus saada

kokkulepitud tasu ja ta ei võlgne hagejale midagi.

4. 16. märtsil 2005. a kaasas Tallinna Linnakohus menetlusse kostjana C Inc.

5. AS Ü ja C Inc. vastuhagi ei tunnistanud.

6. Tallinna Linnakohus rahuldas 14. oktoobri 2005. a otsusega hagi ning mõistis AS-ilt E välja hageja

kasuks 4 000 000 krooni. Kohus jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus mõistis AS-ilt E hageja kasuks

välja kohtukulud 316 202 krooni.

Kohtuotsuse kohaselt on asja sisulisel arutamisel uuritud tõenditega tõendatud, et nõude aluseks olev

võlaõigussuhe C Inc. ja AS-i E vahel tekkis enne 1. juulit 2002. a. Puudub vaidlus, et perioodil

20. aprillist 2001. a kuni 28. maini 2001. a kandis C Inc. kostjale üle kokku 4,767 miljonit eesti

krooni. Nimetatu on tõendatud maksekorraldustega ja kostja seadusjärgse esindaja 13. novembril

2002. a allkirjastatud dokumendiga (tlk-d 20-21, 81). Vaidlus saadud rahasummade tagastamise üle

tuleb lahendada enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) sätete alusel.

Järgmised tõendid kogumis tõendavad C Inc. ja kostja vahel laenusuhte olemasolu alates aprillist

2001. a:

1) laenuleping kuupäevaga 18. aprill 2001. a (tlk-d 17?19), lepingu allkirjastamist kinnitasid vande

all kostja juhatuse liige R. Õ ja tunnistaja A. M (tlk-d 202, 210);

2) rahasummade ülekandmisel C Inc poolt maksekorraldustele märgitud selgitus !laen, leping

18.04.01";

3) C Inc. ja hageja vahel 4. oktoobril 2002. a sõlmitud nõude loovutamise leping ja selle 26. jaanuari

2004. a lisa nr 1 (tlk-d 23-24, 52), millest nähtub ühe loovutatud nõudena 18. aprilli 2001. a

laenulepingust tulenev tasumata laenukohustus koos intresside ja viivistega;

4) hageja ja kostja esindajate allkirjastatud 13. novembri 2002. a kokkulepe pealkirjaga "Kokkulepe

laenulepingu nr 18.04.01 muutmiseks" (tlk-d 81-82), milles pooled kinnitasid, et C Inc. maksed

kostjale perioodil 20. aprill 2001. a kuni 28. mai 2001. a ning kostja maksed C Inc-le 21. detsembril

2001. a ja 27. detsembril 2001. a tehti 18. aprillil 2001. a sõlmitud laenulepingu alusel ning et

tagastamata laenu põhiosa jäägiks on 2 miljonit krooni;

5) kostja juhatuse liikme R. Õ vande all antud seletus (tlk 202) selle kohta, et ta kirjutas

laenulepingule ja selle muudatustele alla 13. detsembril 2002. a ning et ta ei saanud lepingu kuupäeva

muuta, kuna raha oli liikunud juba varem;

6) hageja juhatuse liikme P. T vande all antud seletus (tlk 200), mille järgi ta osales 2001. a kevadel

hageja finantsdirektorina laenulepingu ettevalmistamisel kui konsultant ning tal puuduvad alused

kahelda lepingu allakirjutamise kuupäevas;

7) tunnistaja H. T ütlused (tlk-d 205-206) selle kohta, et tema organiseeris 2001. a, et C Inc. laenas

kostjale vajaliku rahasumma 4-5 miljonit krooni, et kostja omanikud saaksid täita AS-i NG

Investeering ja Terebra Invest AS-i vahelist OÜ Ganiger Invest osa ostu-müügilepingut;

8) tunnistaja A. M kui C Inc. esindaja ütlused (tlk 210) selle kohta, et ta andis 2001. a algul oma

volitaja ülesandel allkirja laenulepingule ning kandis kokku 4,7 miljonit krooni üle kostjale;

9) tunnistaja J. R ütlused (tlk 208) selle kohta, et R. Õ teavitas teda laenulepingu sõlmimisest, mida

oli vaja 2 miljoni krooni suuruse vahendustasu ülekandmiseks; ta viibis ka ise juures, kui R. Õ

lepingule alla kirjutas, kuid allakirjutamise kuupäeva ei mäleta.

Nimetatud tõenditega on tõendatud, et kostja sai C Inc-lt raha ning raha ülekandmine vormistati

laenuna. Samuti on tõendatud raha ülekandmise alusel tekkinud suhte laenuna vormistamise tahte

olemasolu mõlemal poolel. Kohus nõustus hageja esindaja seisukohaga, et kirjaliku dokumendina

lepingu vormistamise konkreetne kuupäev ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust.

Kehtinud ega kehtiv seadus ei keela juba tekkinud suhteid hiljem kirjalikult vormistada. C Inc. ja

kostja suhted tekkisid rahade ülekandmisega. Samuti ei olnud ega ole seadusega vastuolus

kohustisele, sõltumata selle tekkimise alustest, laenulepingu kuju andmine. Kui C Inc. ja kostja oleks

esialgu kokku leppinud raha ülekandmise mingi muu suhte kui laenusuhte alusel, oli neil õigus see

hiljem laenulepinguks ümber vormistada ning kohustise suhtes tuleb kohaldada laenusuhet

reguleerivaid sätteid.

Kaudselt kinnitab kostja väiteid algselt muu kokkuleppe võimaliku olemasolu kohta pärast nõude

loovutamist laenuandja asemele astunud hageja ja kostja vahel 13. novembril 2002. a vormistatud

laenulepingu muudatustes kokkulepitud äramuutev tingimus: "i. Juhul kui ÜK-le võõrandatakse

hiljemalt 31.01.2003 OÜ Ganiger Invest osa (ning omandiõigus), mis vastab minimaalselt 5-le %-le

nimetatud osaühingu osakapitali suurusest ning ÜK omandab seeläbi minimaalselt 5% OÜ Ganiger

Invest kõigi osadega määratud häälte arvust, loobub ÜK laenujäägi tasumise nõudest ja laenujäägilt

arvestatud intresside tasumise nõudest." Sellest nähtub, et osa omandamise korral oleks saanud

tasumata laenujääki lugeda nn vahendustasuks ning kostjal oleks õigus keelduda laenujäägi ja sellega

seotud kõrvalnõuete tasumisest hagejale. Selline kokkulepe võis olla küll hageja ja kostja vahel, kuid

algse laenuandja C Inc. ja kostja vahel sellise kokkuleppe olemasolu kohtule esitatud tõenditest ei

nähtu. Äramuutev tingimus oli lepingusse lisatud pärast laenuandja vahetumist. Ei ole tõendatud, et C

Inc-l oli kostjaga lisaks laenusuhtele veel mingeid suhteid. Ka ei ole tõendatud kostja väited, et C Inc.

oli hageja tolleaegse juhatuse liikme ja hilisema nõukogu liikme H. T kaudu hagejaga lähedalt seotud.

Puudub vaidlus, et täiendavalt kokkulepitud omandamist ei toimunud. Lepingu muutmise

kokkuleppes ei olnud pooled sidunud äramuutva tingimuse saabumise tagajärgi süü küsimusega.

Seega ka sel alusel puudub kostjal seaduslik alus keelduda hageja nõuet rahuldamast.

Pooled ei vaidle raha ülekandmise fakti ja tagastatud rahasummade suuruse üle. Samuti ei vaielda

selle üle, et tagastamata on 2 miljonit krooni. Laenulepingu muutmise kokkuleppest nähtub, et pooled

muutsid selles muu hulgas ka tagasimakse tähtaega (senise 31. detsembri 2001. a asemel 31. jaanuar

2003. a). Intressi suurus jäi samaks. Viivised olid kokku lepitud esmases lepingus. Eeltoodust

tulenevalt on hageja õigustatud nõudma lisaks tagastamata laenu põhiosale ka intresside ja viiviste

tasumist. Lepingu muutmise kokkuleppe alusel on hageja õigustatud viiviseid arvestama alates

10. veebruarist 2003. a. Vastavaid arvestusi (tlk-d 5, 181) kostja ei vaidlustanud.

Kostja väidab, et laenuleping sõlmiti eesmärgiga varjata kostja poolt vahendusteenuse osutamist

hagejale OÜ Ganiger Invest osa omandamisel. Vastavasisulised kokkulepped võisid hageja ja kostja

vahel olla, kuid nende olemasolu kostja ja algse laenuandja vahel tõendatud ei ole. Ka ei ole

tõendatud kostja poolt vastuhagi alusena välja toodud laenu vahendaja H. T ja/või hageja tihe ja

lähedane seotus. Eelnevalt leidis tõendamist kostja ja C Inc. vahelise laenusuhte olemasolu, millesse

nõude omandamise teel astus hageja. Vastuhagi rahuldamata jätmisel arvestas kohus kõiki seisukohti

ja tõendeid, mis on välja toodud ja analüüsitud hagi puudutavas kohtuotsuse osas. Poolte väited ja

tõendid, mida otsuses ei ole käsitletud, asja lahendamise seisukohalt tähtsust ei oma ning kohus jättis

need tähelepanuta.

7. AS E esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata asi esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

AS Ü ja C Inc. vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2006. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja mõistis

AS-ilt E hageja kasuks välja kohtukulu 15 000 krooni.

Ringkonnakohus ei korranud TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt esimese astme kohtu otsuse põhjendusi.

Esimese astme kohus on tulenevalt tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 141 lg-test 3 ja 4 vaidluse

lahendamisel õigesti kohaldanud Eesti õigust.

AS E väitis, et vastuhagi kostja C Inc ei olnud sama äriühing, kes kostjaga laenulepingu sõlmis. Õige

on see, et 18. aprillil 2001. a on laenulepingu sõlminud Niuel registreeritud äriühing C Inc. ja

vastuhagi kostjaks on Marshalli Saarte Vabariigis registreeritud samanimeline äriühing. Marshalli

saarte ettevõtete registri tõendist (tl 226) tuleneb, et äriühingu C Inc. põhikiri on registreeritud

9. aprillil 2001. a ja Marshalli Saarte Vabariigi registris on äriühing registreeritud 23. aprillil 2004. a.

Väär on apellandi väide, et vastavalt rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 14 lg-le 2 tuleb lähtuda C

Inc. Niuelt Marshalli Saarte Vabariiki ümberregistreerimise võimalikkuse üle otsustamisel Eesti

Vabariigis kehtivast seadusest. Rahvusvahelise eraõiguse seadus reguleerib eraõiguslikke suhteid, mis

tekkivad äriühingute asutamisel, kuid äriühingute registreerimine riiklikes registrites on avalik-

õiguslik tegevus, millele ei kohaldu rahvusvahelise eraõiguse seaduse sätted. Kui apellant väitis, et

äriühingu C Inc. ümberregistreerimine ei olnud Niuelt Marshalli Saarte Vabariiki võimalik, oleks

enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 91 lg 1 järgi apellant pidanud oma väidet tõendama. C Inc.

poolt 1. veebruaril 2005. a A. M antud volikirjale on alla kirjutanud Belinda Lanyon ja see on

apostilliga kinnitatud. Seega on kahtlused linnakohtu poolt menetlusse kaasatud äriühingu C Inc.

suhtes paljasõnalised ja tõendamata.

Väär on väide, et linnakohtu otsus on põhjendamata ja kohus on jätnud sisuliselt vastuhagi läbi

vaatamata. Kohus on hinnanud esitatud tõendeid kogumis, rõhutades tõendeid, millest järeldus poolte

vahel laenusuhte olemasolu alates 18. aprillist 2001. a. Linnakohus on haginõude rahuldamist

põhjendades andnud hinnangu ka vastuhagi aluseks olevatele asjaoludele ja tõenditele. Kuna hagi ja

vastuhagi nõue on omavahel seotud, siis otsustades, et hagi tuleb rahuldada, on linnakohus hinnanud

ka vastuhagi aluseks olevaid väiteid tehingu näilisuse kohta.

Linnakohus tuvastas, et laenusuhe tekkis 18. aprillil 2001. a ja tõendeid, et laenuleping oleks alla

kirjutatud 13. detsembril 2002. a, kohtule esitatud ei ole. Seega on kohus tuvastanud laenulepingu

sõlmimise aja. Ainuüksi see, et 13. detsembri 2002. a elektroonilisele kirjale oli lisatud ka

laenuleping, ei tähenda, et leping ei oleks võinud olla paberkandjal varem alla kirjutatud. Linnakohus

on vaidlustatud otsuses ainult möönnud, et see, millal täpselt laenuleping alla kirjutati, ei oma

vaidluse lahendamisel olulist tähtsust, kuna iga kohustise võis poolte kokkuleppel vormistada

laenulepinguna. Väited laenulepingu vormistamise kohta 13. detsembril 2002. a on vastuolus

2001. aasta aprillis ja mais tehtud rahaülekannetega, kus on märgitud alusena laen 18.04.2001, ning

AS-i E enda 2001. a lõpus tehtud laenu tagastamise ülekannetega, kus on märgitud raha ülekandmise

alusena laen.

Ekslik on väide, et kohus ei ole hinnanud poolte tegelikke suhteid, mis olid tekkinud seoses Eesti

Raudtee erastamisega. Linnakohus on otsuses tõdenud, et pooltel võisid teatud kokkulepped seoses

raudtee erastamisega olla, kuid nende seos laenulepingu sõlmimise ja täitmisega ei ole tõendatud.

Linnakohus on AS-i E väiteid piisava põhjalikkusega hinnanud ja ringkonnakohus neid põhjendusi

enam ei korranud.

AS-i E positsioon vaidluses on vastuoluline. Ta on väitnud, et laenuleping on näilik, see tähendab

tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 69 lg 1 (praegu kehtiva TsÜS § 89 lg 1) järgi tehing, mis on

tehtud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi, kuid samas on ta esitanud hagejale avalduse

laenulepingust tuleneva nõude tasaarvestamiseks. TsÜS § 69 lg 2 järgi oli näilik tehing tühine ja

sellest ei saanud tekkida nõuet, mida tasaarvestada.

Apellatsioonkaebuses ollakse seisukohal, et AS Ü on Terebra Invest AS-i tegelik omanik. Õige on

see, et P. T, kes on AS-i Ü juhatuse liige, on suhetes maksuametiga esindanud ka Terebra Invest AS-i

ja äriühingute registrijärgne aadress on sama, kuid sellest ei saa veel teha järeldust, et hageja oleks

Terebra Invest AS-i ainuaktsionär. Seega ei saa väita, et Terebra Invest AS-i poolt OÜ Ganiger Invest

osa omandamisega oleks täidetud 13. novembril 2002. a sõlmitud laenulepingu nr 18.04.2001

muutmise kokkuleppe p-s 5.i sisalduv äramuutev tingimus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. AS E esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asi tagasi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kaebuses väidetakse, et vaidluse lahendamisele oleks tulnud kohaldada võlaõigusseadust, sest

tegemist oli kestvuslepinguga. See on oluline, hindamaks 13. novembril 2002. a vormistatud

laenulepingu muudatusega seonduvat.

Kassaatori vastuväidete aluseks kogu menetluse vältel on olnud asjaolu, et on olemas poolte

kokkulepe (nn äramuutev asjaolu), mis annab kassaatorile õiguse jätta endale C Inc-lt saadud 2

miljonit krooni. Ringkonnakohtu otsuse vastuoluliste põhjenduste alusel võib oletada, et äramuutval

tingimusel on seos laenukohustuse võimaliku lõppemisega. Seega oleksid kohtud pidanud selgitama,

mis oli äramuutva tingimuse sisu ja kas tõendid kinnitavad tingimuse saabumist.

Kohtute järeldused äramuutva tingimuse osas on põhjendamata. Kohtud on jätnud arvestamata, et see

sõlmiti pärast 1. juulit 2002. a, seega tulnuks kohaldada nii VÕS-i kui ka TsÜS-i sätteid. Samuti on

nõude omandanud hagejal õigus nõuet kokkuleppel kostjaga kujundada, sõltumata sellest, kas

tingimus oli ka algses laenulepingus. Sellest tulenevalt tulnuks analüüsida mitmeid alljärgnevaid

asjaolusid. AS-i Terebra Invest juhatuse liikmed ei ole investeerimisspetsialistid. Küll on selleks

Terebra finantsdirektor P. T, kes on ühtlasi hageja juhatuse liige. Hageja pidas AS-i Terebra Invest

enda tütarettevõtteks. Raha leidmise OÜ Ganiger Invest osa ostmiseks korraldas C Inc. kaudu hageja.

Osa ostuõiguse omandas AS Terebra Invest, kuni omandamiseni ei olnud AS-il Terebra Invest õigust

osa ostuõigust loovutada. Osa omandamise välistas hageja enda tegevus, mis seisnes varem makstud

2,6 miljoni krooni tagasivõtmises AS-ilt NG Investeeringud (OÜ Ganiger Invest osa müüja) ja seda

kostja teadmata. Seega poleks ka 7,4 miljoni krooni juurdemaksmisel olnud võimalik osa omandada.

Neile asjaoludele tuginedes on võimalik teha kaks järeldust: 1) äramuutev tingimus saabus, sest OÜ

Ganiger Invest osa omandamisega AS-i Terebra Invest poolt saab lugeda, et osa omandas hageja; 2)

äramuutva tingimuse saab lugeda saabunuks, kuna OÜ Ganiger Invest osa ülekandmise välistas

hageja enda tegevus juba makstud summade tagasivõtmisel.

Ringkonnakohtu otsus ei vasta põhjenduste osas nõuetele. Ebaselgeks jääb nt see, kelle süüd ja miks

peavad kohtud silmas, käsitledes äramuutva tingimuse võimalikku saabumist (saabumata jäämist).

Samuti ei vasta asja materjalidele järeldus, et "...poolte vahel puudus vaidlus, et täiendavalt

kokkulepitud omandamist ei toimunud..." Seda küsimust ei ole üldse pooltega kohtuistungitel

arutatud. Samuti on kohus vääralt välja mõistnud viivised, viidates, et kostja ei ole aritmeetilisi

arvutusi vaidlustanud. Kostja on vaidlustanud kogu nõude, seega ei ole ta nõustunud ka viivistega.

Kohus oleks pidanud kostjale tegema ettepaneku vastuväiteid selgitada.

10. AS Ü ja C Inc. vaidlevad ühises vastuses kaebusele vastu ja leiavad, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud. Samuti taotletakse vastuses kostjalt kassatsiooniastme kohtukulude

väljamõistmist 28 084 krooni ulatuses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka linnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse väära tõlgendamise ja

kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

12. Esmalt käsitleb kolleegium kohaldatava õiguse küsimust. Kolleegium ei nõustu

kassatsioonkaebuse väitega, et 18. aprilli 2001. a laenuleping on kestvusleping VÕSRS § 12

tähenduses. Kestvuslepingut iseloomustab VÕS § 195 lg-s 3 sätestatud definitsiooni kohaselt

suunatus püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Praegusel juhul on laenulepingu

pooled aga kokku leppinud laenu ja intresside tagastamise ühekordse maksena. Kestvuslepinguks ei

võimalda lepingut lugeda ka see, et laenulepingut muudeti pärast 1. juulit 2002. a. Samas on aga

võimalik VÕSRS § 11 põhjal järeldada, et 13. novembril 2002. a kokkulepitud muudatustele (ja

nõude loovutamisele 4. oktoobril 2002. a) saab kohaldada pärast 1. juulit 2002. a kehtinud õigusakte.

Samuti ei ole kassaator kassatsioonkaebuses selgelt välja toonud, mismoodi võinuks

võlaõigusseaduse kohaldamine kaasa tuua teistsuguse kohtulahendi. Kassaatori põhilised väited on

seotud laenulepingu muudatustes kajastatud nn äramuutva tingimusega. Äramuutvat tingimust tundis

ka enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seadus.

Lisaks märgib kolleegium, et väär on linnakohtu järeldus (millega ringkonnakohus on TsMS § 654

lg 6 alusel nõustunud), et ka võlaõigusseaduse kohaselt on laenuleping reaalne leping. Sellist

järeldust võlaõigusseaduse regulatsioon teha ei võimalda.

13. Järgnevalt analüüsib kolleegium kassaatori väiteid äramuutva tingimuse kohta.

Nii Tallinna Linnakohus kui ka ringkonnakohus on jõudnud äramuutvat tingimust analüüsides

seisukohale, et hageja ja kostja vahel võisid olla olemas vahendusteenuse kokkulepped, kuid selliste

kokkulepete olemasolu ei ole tõendatud kostja ja algse laenuandja vahel. Kohtud ei ole aga seejuures

põhjendanud, miks nad peavad oluliseks selliste kokkulepete olemasolu just algse laenuandja ja

kostja vahel.

Kolleegium leiab, et selline seisukoht on ka väär. Nõude loovutamisega astub võlasuhtesse senise

võlausaldaja asemele uus võlausaldaja (vt VÕS § 164 lg 2). Pärast nõude loovutamist ei keela

õigusaktid uuel võlausaldajal (praegusel juhul hageja) sõlmida loovutatud nõude osas seda muutvaid

või täiendavaid kokkuleppeid. Seega oli hagejal ja kostjal pärast nõude loovutamist õigus sõlmida

laenulepingu muudatuse kokkulepe, millega muu hulgas muudeti näiteks laenu tagastamise tähtaega

ning lisati nn äramuutev tingimus. Vaidluse tekkimisel laenu tagastamise üle tuli neid kokkuleppeid

samuti arvestada.

14. Eelmises punktis viidatud kohtute järeldus võis viia väära lahendi tegemiseni. Nimelt ei ole

kohtud andnud hinnangut kostja väitele, mille järgi tuleb äramuutev tingimus lugeda saabunuks, kuna

OÜ Ganiger Invest osa ülekandmise hagejale välistas hageja enda tegevus osa omandamise eest juba

makstud summade tagasivõtmisel. Kostja on sellekohased väited esitanud juba esimese astme kohtu

menetluses (vt nt tl 79, p 14). Lisaks on seda kinnitanud kostja esindaja vande all antud seletustes (tl

202) ning kostja on esitanud selle väite tõendamiseks ka J. K e-kirja (tl 91). Nimetatud e-kirjas teatab

J. K, et raha on koos intressidega tagastatud "vastavalt Terebra ja Hillari firma vahelisele kirjalikule

kokkuleppele."

Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel nimetatud ja ka teisi asjakohaseid tõendeid hinnata ning

otsustada, kas laenulepingu muudatustes kokkulepitud äramuutva tingimuse saab lugeda saabunuks.

Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 104 lg 1 kohaselt loetakse tingimus saabunuks ka juhul, kui

selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik.

Põhimõtteliselt samasugust regulatsiooni sisaldas ka enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 83 lg 1.

Praegusel juhul võiks hagejale olla tingimuse saabumine kahjulik seetõttu, et tingimuse saabumisel

tekiks kostjal õigus jätta endale 2 miljonit krooni, ning samuti seetõttu, et hageja võis olla loobunud

algsest plaanist osta OÜ-s Ganiger Invest 5% osalus.

Kuna kohtud ei ole materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu kõiki asjakohaseid tõendeid hinnanud,

tuleb TsMS § 692 lg 5 teisest lausest lähtudes lisaks ringkonnakohtu otsusele tühistada ka linnakohtu

otsus ja asi saata uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

15. Kolleegiumi arvates on ekslik kassaatori järeldus, et OÜ Ganiger Invest osa omandamisega AS-i

Terebra Invest poolt saaks lugeda, et selle omandas ka hageja. Nimetatud väite üks eeldus on see, et

AS Terebra Invest on nimetatud osa omandanud. Kolleegiumi arvates ei ole aga kohtud üheselt

tuvastanud, et AS Terebra Invest oleks osa omandanud. Tallinna Linnakohus on leidnud, et "poolte

vahel puudub vaidlus, et täiendavalt kokkulepitud omandamist ei toimunud". Tallinna

Ringkonnakohus on nõustunud linnakohtu põhjendustega. Samas on ringkonnakohus siiski

vastuoluliselt leidnud ka seda, et "... seega ei saa väita, et Terebra Invest AS poolt OÜ Ganiger Invest

osa omandamisega oleks täidetud 13.11.2002 sõlmitud laenulepingu nr 18.04.2001 muutmise

kokkuleppe p-s 5.i sisalduv äramuutev tingimus." Sellest võib järeldada, et ringkonnakohtu arvates

on AS Terebra Invest osa omandanud, kuid seda ei saa siiski ringkonnakohtu arvates pidada

äramuutva tingimuse täitmiseks. Kuna ringkonnakohus on nõustunud linnakohtu põhjendustega ning

samas ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaksid, et AS Terebra Invest omandas osa, ei ole osa

omandamine tuvastatud.

Kui kassaatori väide põhineb sellel, et AS Terebra Invest omandas osast osa ostu-müügilepinguga OÜ

Ganiger Invest osa ostuõiguse ja see on võrdne osa omandamisega, siis sellist järeldust kolleegiumi

arvates äramuutva tingimuse põhjal teha ei saa. Äramuutva tingimuse saabumiseks on seatud selgelt

see, et hageja saab osa omandiõiguse. Seega võiks kassaatori viidatud võrdsustamine kõne alla tulla

üksnes juhul, kui oleks tuvastatud, et AS Terebra Invest sai osa omandiõiguse.

16. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ka süü küsimuses ei ole kohtud oma

seisukohta selgelt väljendanud. Linnakohtu lahendist (millega ringkonnakohus on nõustunud) võib

siiski tuletada linnakohtu järelduse, et kuna pooled ei ole kokku leppinud, milline tagajärg on sellel,

kui äramuutev tingimus ei saabu ühe või teise poole süü tõttu, siis ei saa võimalikku süü küsimust ka

analüüsida. Kolleegiumi arvates on see aga osaliselt väär seisukoht. Äramuutva tingimuse suhtes

tulnuks sel juhul kohaldada TsÜS § 104 lg-t 1, mille kohaselt oli võimalik lugeda tingimus

saabunuks, kui selle saabumist hea usu põhimõtte vastaselt takistati (vt otsuse p 14).

17. Kassatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt ei vasta asja materjalidele järeldus, et pooled ei

vaielnud selle üle, et täiendavalt kokkulepitud omandamist ei toimunud, on kolleegium vastanud

otsuse p-s 15.

18. Kuivõrd kolleegium saadab asja uueks arutamiseks Harju Maakohtule, ei pea kolleegium

vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse väitele viiviste ja intresside väljamõistmise kohta. Asja uuel

läbivaatamisel on kostjal vajaduse korral võimalik oma väiteid täpsustada.

19. Kostja taotlus kassatsiooniastme kohtukulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks