3-2-1-106-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-106-06

Määruse kuupäev

Tartu, 13. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

AS-i Ä (pankrotis) hagi A. S ja O. S vastu solidaarselt kahju

12 726 174 krooni hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 2-02-400

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. S ja O. S määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

A. S (isikukood xxxxxxxxxxx) ja O. S (isikukood xxxxxxxxxxx),

nende ühine esindaja vandeadvokaat Silja Holsmer.

AS Ä (pankrotis, registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Maire Arm.

Asja läbivaatamise kuupäev

16. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2006. a määrus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius määruskaebuselt 14. juulil

2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12. septembril 2001. a esitas AS Ä (pankrotis) (edaspidi hageja) Tallinna Linnakohtule hagi A. S ja

O. S vastu, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 12 726 174 krooni.

2. Harju Maakohus rahuldas 22. märtsi 2006. a otsusega hagi.

3. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

4. Kuna apellatsioonkaebuselt ei olnud tasutud riigilõivu, jättis Tallinna Ringkonnakohus 4. mai

2006. a määrusega kaebuse käiguta.

5. 19. mail 2006. a saabus ringkonnakohtusse taotlus, milles kostjad palusid lugeda, et nad on

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastatud, kuna Tallinna Linnakohus vabastas nad

6. septembri 2002. a määrusega riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel.

Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2006. a määrusega anti apellantidele täiendav tähtaeg riigilõivu

tasumiseks. Ringkonnakohus selgitas, et TsMS § 184 lg 4 kohaselt võib kohus igas

menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused on täidetud.

6. 21. juunil 2006. a esitasid kostjad ringkonnakohtule menetlusabi taotlused ning teatised taotlejate

ja nende perekonnaliikmete isikliku ja majandusliku seisundi kohta. Taotluste kohaselt ei suuda

apellandid tasuda oma majandusliku seisundi tõttu riigilõivu. O. S netosissetulek ühes kuus on 5909

krooni ja tema abikaasa oma 6352 krooni. O. S perekonna kulutused ühes kuus on 14 100 krooni.

Lisaks toetab nende tütar perekonda kuus 1000 krooniga. A. S netosissetulek ühes kuus on 5566

krooni ja tema abikaasal 6774 krooni. A. S perekonna kulutused ühes kuus on 12 300 krooni.

Taotlejate kogu sissetulek läheb igakuistele püsikuludele. Sääste taotlejatel ja nende abikaasadel ei

ole. Taotlejate varaline seisund on jäänud samaks nagu 6. septembri 2002. a määruse tegemise ajal.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2006. a määrusega kostjate taotlused rahuldamata.

Juhindudes TsMS § 184 lg-st 4 ja §-st 186, leidis ringkonnakohus, et puudub alus pidada A. Sa ja

O. Sa isikuteks, kes oleksid õigustatud saama riigilt menetlusabi. Arvestades taotlusi ja neile lisatud

dokumente, on taotlejad võimelised tasuma apellatsioonkaebuselt riigilõivu 190 892 krooni 61 senti.

Arvestades, et O. S ja tema abikaasa netosissetulek ühes kuus on 12 261 krooni ja nende igakuised

kulutused 14 100 krooni ning A. S ja tema abikaasa netosissetulek ühes kuus on 12 340 krooni ja

nende igakuised kulutused 12 300 krooni, on põhjendatud alus arvata, et taotlejad omavad

lisasissetulekuid, mille arvel on võimalik tasuda apellatsioonkaebuselt riigilõivu.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 139 lg 3 kohaselt sõltub riigilõivu suurus tsiviilasja

hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Vaidlustatud kohtuotsusega mõisteti apellantidelt

solidaarselt välja 12 726 174 krooni. Kaebusest nähtuvalt vaidlustati maakohtu otsus täies ulatuses.

Seega tuleb apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisel juhinduda RLS § 37 lg-test 1 ja 15, mille

kohaselt on tsiviilasja hinna 12 726 174 krooni korral tasutava riigilõivu suurus 190 892 krooni 61

senti. Riigilõiv tasutakse Rahandusministeeriumi arvelduskontole kas Hansapangas (ak

221023778606) või SEB Eesti Ühispangas (ak 10220034796011), mõlemal juhul on viitenumber

2900072686.

Kui kostjad jätavad kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, keeldub kohus apellatsioonkaebust

menetlusse võtmast (TsMS § 638 lg 2).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostjad esitasid ringkonnakohtu määruse peale ühise määruskaebuse, milles paluvad tühistada

ringkonnakohtu määruse ning teha uue määruse, millega rahuldada kostjate taotlused menetlusabi

saamiseks.

Kaebuses väidetakse, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud TsMS § 181 lg 1 p 1 ja § 186.

Ringkonnakohus ei ole sisuliselt hinnanud taotlejate majanduslikku seisundit, mida nimetatud sätete

kohaselt tuleb hinnata. Vastavatest teatistest nähtub, et taotlejatel puuduvad muud sissetulekud.

Ringkonnakohus on eksinud, O. S igakuine sissetulek on teatise kohaselt 13 340 krooni, mitte 12 340

krooni.

Kuivõrd ringkonnakohtu määruses puuduvad põhjendused, mis võimaldaksid kontrollida kohtu

järeldust, et taotlejad omavad lisasissetulekuid, on rikutud TsMS § 465 lg 2 p 8.

Kohaldada tulnuks TsMS § 184 lg-t 4, sest kostjad olid samas tsiviilasjas vabastatud

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest Tallinna Linnakohtu 6. septembri 2002. a määrusega.

Ringkonnakohus ei ole teinud TsMS § 184 lg-s 4 ettenähtud toiminguid ega võimaliku kahtluse

korral kontrollinud menetlusabi andmise eelduste täitmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

kohtule.

10. Esmalt analüüsib kolleegium määruskaebuse väidet TsMS § 184 lg 4 kohaldamise kohta

menetlusabi jätkuvuse osas. Kui menetlusosalisele on antud menetlusabi ja ta kaebab kohtulahendi

edasi, eeldatakse TsMS § 184 lg 4 kohaselt, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises

kohtuastmes. Kohus kontrollib siiski kaebuse menetlusse võtmisel, kas on piisav alus eeldada, et

kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine ei ole ilmselt pahatahtlik.

Kohus võib igas menetlusstaadiumis kontrollida, kas menetlusabi andmise majanduslikud eeldused

on täidetud.

Riigikohus on oma 17. oktoobri 2005. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-102-05 (RT III 2005, 35, 341)

leidnud, et riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 17 lg-s 3 sätestatud õigusabi andmise jätkuvuse põhimõte

kehtib lahendile edasikaebamisel ka nende tsiviilasjade lahendamisel, kus esindaja määrati enne riigi

õigusabi seaduse jõustumist. Kolleegiumi arvates tuleb ka TsMS § 184 lg 4 korral jõuda samale

järeldusele, sest see säte kehtestab sarnase põhimõtte nagu RÕS § 17 lg 3.

Sellega kehtib TsMS § 184 lg 4 esimeses lauses sätestatud eeldus ka siis, kui taotleja on nt riigilõivu

tasumisest vabastatud enne 1. jaanuari 2006. a alanud kohtumenetluses. Kui kohus siiski soovib

kontrollida menetlusabi andmise majanduslike eelduste täidetust, saab muu hulgas lähtuda ka TsMS

§ 184 lõikest 5. Menetlusabi jätkuvuse aluste kontroll TsMS § 184 lg 5 alusel ei välista taotleja

majandusliku seisundi kontrollimist ka TsMS § 186 lg-s 5 sätestatud ulatuses. Eelkõige lisandub

seega kohtu jaoks menetlusabi jätkuvuse aluste kontrollimisel võimalus nõuda taotlejalt esitatud

andmete põhistamist.

11. Kolleegium nõustub määruskaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole määrust korrektselt

põhjendanud, rikkudes nõnda TsMS § 465 lg 2 p 8.

Ringkonnakohus on leidnud, et taotlejad omavad lisasissetulekuallikaid, mis võimaldavad

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda. Ringkonnakohtu määrusest ja asja materjalidest nähtuvalt

ületavad A. S esitatud andmete kohaselt tema sissetulekud igas kuus (12 340 krooni) igakuised

väljaminekuid (12 300 krooni) 40 krooni võrra. Ringkonnakohus on jätnud määruses TsMS § 465

lg 2 p 8 rikkudes põhjendamata, millised on kohtu arvates A. S lisasissetulekud, mis võimaldavad tal

tasuda kokku üle 190 000 krooni suurust riigilõivu. Samuti on põhjendamata, kuidas 40 krooni

suurune sissetulekute ülejääk võimaldab sellise suurusega riigilõivu tasuda. Sama rikkumine esineb

ka O. S korral, kelle väljaminekud igas kuus ületavad ringkonnakohtu määruse kohaselt igakuiseid

sissetulekuid 1839 krooni võrra.

12. Kolleegium märgib seoses ringkonnakohtu poolt TsMS § 186 kohaldamisega järgmist.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 186 lg 1 kohaselt arvestatakse taotleja majanduslikku seisundit

hinnates tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende

sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning

muid tähendust omavaid asjaolusid. Kolleegiumi arvates tuleb TsMS § 186 lg-s 1 nimetatud

perekonnaliikmete sissetulekut ja muid asjaolusid kontrollida üksnes siis, kui ei ole alust keelduda

menetlusabi andmisest TsMS § 182 lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel. Nii ei anta TsMS § 182 lg 2 p 1 järgi

füüsilisele isikule menetlusabi, kui "...menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja

kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut..." Järelikult tuleb menetlusabi andmisest keeldumisel

TsMS § 182 lg 2 p 1 tähenduses arvestada üksnes taotleja enda sissetulekuid, mitte aga taotleja

abikaasa või teiste taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut.

Kui pole TsMS § 182 lg 2 p-des 1, 2, 3 sätestatud alust menetlusabi andmisest keeldumiseks, siis on

TsMS § 186 lg 1 järgi võimalik menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid

asjaolusid arvestada selleks, et otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt

menetluskulude kandmisest või määrata menetluskulude tasumine osamaksetena. Samuti märgib

kolleegium, et kui kohtuvaidlus toimub perekonna huvides, st puudutab kogu perekonna huve, tuleb

perekonnaliikmete sissetulekuid arvestada suuremal määral.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 186 lg-t 1 kohaldamata jättes ning TsMS § 182 lg-s 2 sätestatut

arvestamata jättes võib ringkonnakohus olla jõudnud eelneva tõttu väärale lahendusele. Kui

ringkonnakohus teeb asja uuel läbivaatamisel järelduse, et taotlejatel ei ole selliseid lisasissetulekuid,

mis võimaldaksid neil menetluskulusid kanda, peab ringkonnakohus taotlejatega koos elavate

perekonnaliikmete vara ja sissetulekuid hinnates otsustama, kas taotlejad tuleb vabastada täielikult

või osaliselt menetluskulude kandmisest või tuleb määrata menetluskulude tasumine osamaksetena.

13. Samuti on kolleegium seisukohal, et mitme menetlusosalise ühise kaebuse korral tuleb

menetlusabi taotlejate majanduslikku seisundit hinnata eraldi. Kuigi menetluskulude tasumise eest

vastutaksid taotlejad hagi rahuldamise korral solidaarselt (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 (RT III 2006, 24, 222), p 25), on õige hinnata eraldi kummagi taotleja

majanduslikku seisundit kogu riigilõivu tasumiseks, et tagada kummalegi kaebeõigus.

Ringkonnakohtu lahendist ei nähtu, et oleks hinnatud eraldi kummagi taotleja majanduslikku

seisundit. Ringkonnakohtu määrusest võib järeldada, et kuna ühe taotleja väljaminekud ületavad

sissetulekuid, on mõlemal taotlejal olemas lisasissetulekuallikad.

14. Kolleegium märgib, et kui taotleja sissetulekud ületavad väljaminekuid, kuid ei ole piisavad kogu

riigilõivu tasumiseks, on kohtutel võimalik rahuldada menetlusabi taotlus ka osaliselt. Isegi juhul, kui

taotlus on esitatud riigilõivu tasumisest täielikuks vabastamiseks, on kohtutel kohustus kontrollida,

kas taotleja majanduslik seisund võimaldab riigilõivu tasuda osaliselt. Samuti on kolleegiumi arvates

võimalik kohaldada TsMS § 180 lg 1 p 1 ja 2 koostoimes, rahuldades taotluse osaliselt, ja määrata

riigilõivu tasumine osamaksetena.

Ringkonnakohtu määrusest selliseid kaalutlusi ei nähtu.

15. Kolleegium märgib, et TsMS § 186 lg 2 esimese lause kohaselt ei arvestata majanduslikku

seisundit hinnates taotlejale kuuluvat vara, millele seaduse kohaselt ei saa sissenõuet pöörata. O. S on

märkinud taotluses sissetulekuna ka lapsetoetuse. Lapsetoetust ei saa taotleja majandusliku seisundi

hindamisel arvestada. See tuleneb lapsetoetuse olemusest. 1. jaanuaril 2002. a jõustunud riiklike

peretoetuste seaduse § 1 lg 1 kohaselt on seaduse eesmärk tagada lastega peredele laste hooldamise,

kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine.

Ringkonnakohus on O. S majanduslikku seisundit hinnates jätnud õigesti tema sissetulekute hulka

lapsetoetuse arvestamata.

16. Lisaks märgib kolleegium seda, et TsMS § 186 lg 5 annab kohtule õiguse nõuda taotlejalt esitatud

andmete põhistamist või täiendavate dokumentide ja andmete esitamist või nõuda teistelt isikutelt või

asutustelt teavet taotleja ja temaga koos elavate perekonnaliikmete majandusliku seisundi või

maksevõime kohta. Kolleegiumi arvates saab seda sätet kohaldada ka jätkuva menetlusabi aluste

kontrollimisel (vt otsuse p 10).

Ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt on ringkonnakohus arvamusel, et taotlejatel on lisasissetulekud,

mis võimaldavad riigilõivu tasuda. Samas ei ole ringkonnakohus seda järeldust korrektselt

põhjendanud (vt otsuse p 11). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 187 lg 1 teise lause kohaselt võib

kohus vajaduse korral küsida enne taotluse lahendamist teiste menetlusosaliste seisukohta.

Kolleegium märgib, et ebaselgete asjaolude korral on otstarbekas lisaks TsMS § 184 lg-s 5 ja § 186

lg-s 5 sätestatud võimalustele kasutada ka TsMS § 187 lg 1 teises lauses sätestatud võimalust ning

anda võimalus teisele poolele seisukohavõtuks.

Asja materjalide kohaselt ei ole ringkonnakohus hageja seisukohta taotluse kohta küsinud.

Kolleegiumi hinnangul peaks ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel kontrollima hageja

Riigikohtule esitatud väidet, et vahetult enne menetlusabi andmise taotluse esitamist

ringkonnakohtule võõrandati taotlejate ja nende abikaasade ühisvarast viis kinnistut. Taotlejatele

tuleb anda võimalus selgitada ja põhistada, kas need kinnistud võõrandati, ning kui need võõrandati

tasu eest, miks ei ole menetlusabi taotlustes märgitud kinnistute tasulise võõrandamise eest

saadud/saadavaid vahendeid.

Ringkonnakohus peaks TsMS § 184 lg 5 ja § 186 lg 5 alusel asja uuel läbivaatamisel analüüsima ka

asjaolu, miks koormab taotlustes viidatud taotlejate ja nende abikaasade kaasomandis olevat kinnistut

maareformi seaduse § 23 lg 51 p-st 7 tulenev võõrandamiskeeld. Maareformi seaduse nimetatud säte

tunnistati kehtetuks juba 1. jaanuarist 2003. a ning enne seda nägi nimetatud säte ette üksnes

kaheaastase võõrandamiskeelu alates lepingu sõlmimisest.

Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa