3-3-1-51-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-51-06

Otsuse kuupäev

13. november 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld

Kohtuasi

E. G. kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsuse ning

vaideotsuse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-04-158

Menetluse alus Riigikohtus

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-158.

Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 4. aprilli 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1723/2004, muutes

selles põhjendusi. Asendada põhjendus, et elamisloa puudumine ei riku 1. aprillini 2008. a E. G.

õigusi, käesoleva otsuse asjakohaste põhjendustega.

Määrata Advokaadibüroo Kadak ja Partnerid advokaadi Allan Ratso poolt E. G.-le

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 3669,80

krooni.

Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav E. G. (sünd 22. märtsil 1976 Tallinnas) esitas 17. jaanuaril 2003 Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile tähtajalise elamisloa taotluse Välismaalaste seaduse (VS) § 12 lg 1 p 5 alusel.

2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet keeldus 29. märtsi 2004. a otsusega nr 20041084 E. G.-le

tähtajalise elamisloa andmisest järgmiste põhjendustega:

1) E. G. on süüdi mõistetud tahtliku tapmise eest ja tema karistusaeg lõpeb 1. aprillil 2008. E. G. on

kandnud 24. augustist 1999 kuni 24. detsembrini 1999 karistust kinnipidamiskohas kuriteokatse eest.

VS § 12 lg 4 p-de 5 ja 8 järgi ei anta elamisluba välismaalasele, kellele on mõistetud vabadusekaotus

kestusega üle ühe aasta ja kelle karistusandmed pole karistusregistrist kustutatud ning keda on

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Tulenevalt Karistusregistri seaduse § 25

lg 1 p-st 8 kustutatakse E. G. karistusandmed karistusregistrist hiljemalt 1. aprillil 2018;

2) VS § 12 lg 9 p 3 sätestab, et elamisloa andmisest või pikendamisest keeldutakse, kui taotlus ei ole

põhjendatud. VS § 181 järgi ei pea vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis

viibimiseks sama seaduse § 9 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust. Seega pole põhjendatud E. G.-le

elamisloa andmine kinnipidamiskohas viibimise ajaks. E. G. taotluse menetlemisel ei tuvastatud

erandlikke asjaolusid, mis tingiksid VS § 12 lg 5 alusel erandina tähtajalise elamisloa andmise,

hoolimata VS § 12 lg 4 p-des 5 ja 8 sätestatud keelust. See, et E. G. ema ja tütar elavad Eestis, pole

iseenesest erandlikuks põhjuseks, mis tingiks igal juhul erandina tähtajalise elamisloa andmise;

3) E. G.-t on korduvalt karistatud vara- ja isikuvastaste kuritegude eest. Seega võib teda VS § 12 lg 6

ja lg 4 p 8 mõttes pidada Eesti riigi julgeolekut ohustavaks. Riigil on kohustus tagada riigis elavate

isikute turvalisus, s.o ühiskondlik turvalisus. E. G.-st lähtuv oht riigi julgeolekule kaalub üles tema

toodud argumendid riivest perekonnaelule. E. G.-le elamisloa andmisest keeldumine on

proportsionaalne eesmärgiga kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi.

E. G. vaide nimetatud otsuse tühistamiseks jättis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet 7. mai 2004. a

vaideotsusega nr 13-04 rahuldamata.

3. E. G. esitas halduskohtule kaebuse elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja vaideotsuse

tühistamiseks. Kaebuses väideti järgmist:

1) kaebaja on Eestis sündinud, siin elanud, õppinud ja abiellunud. Eestis sündis tal 6. detsembril 1993

tütar, kes on Eesti kodanik ja elab Tallinnas isapoolse vanaema juures;

2) vanglast vabanemisel soovib kaebaja taastada vanemlikud õigused tütrele ja teda ise kasvatada.

Selleks osaleb kaebaja aktiivselt vastavas sotsiaalprogrammis ja käib pidevalt psühholoogi

nõustamisel;

3) Eestis elab kaebaja ema, kes on raskes majanduslikus olukorras ning vajab kaebaja abi ja tuge.

Kuriteo (abikaasa tapmise) pani kaebaja toime tingituna abikaasa vägivaldsest iseloomust ning tegi

seda afektiseisundis ja enesekaitseks, mida ta küll ei suutnud kohtus tõendada;

4) kaebajal on võimalus alates 1. detsembrist 2005 vabaneda tingimisi enne tähtaega, kuid tal ei ole

dokumente ega elamisluba. Ilma dokumentideta ja kehtiva elamisloata ei ole võimalik ennetähtaegset

vabastamist taotleda. Dokumentide puudumise tõttu ei pääse kaebaja lühiajalisele väljasõidule ja see

raskendab oluliselt peresidemete hoidmist. Elamisloa andmise kaalumisel oleks tulnud eeltoodud

erandlike asjaoludega arvestada.

4. Tallinna Halduskohtu 4. aprilli 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-1723/2004 jäeti kaebus

rahuldamata järgmistel motiividel:

1) VS § 181 kohaselt Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval ei pea olema Eestis

viibimiseks sama seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud seaduslikku alust. E. G. karistusaeg lõpeb 1. aprillil

2008. Kinnipidamisasutusest vabanedes on isikul õigus taotleda elamisluba. E. G. karistusandmed

kustutatakse karistusregistrist 1. aprillil 2018;

2) pärast vabadusekaotusliku karistuse ärakandmist tuleb isikul taluda seaduslikku kitsendust ajal, mil

tema karistusandmed on karistusregistris. Kaebaja kuulub isikute ringi, kelle suhtes seadusandja on

kehtestanud olulised piirangud elamisloa andmisel ja pikendamisel tulenevalt VS § 12 lg 4 p-dest 5

ja 8. Nimetatud sätete kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on toime pannud

kuriteo, mille eest on talle mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole

kustunud või kustutatud või karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud (p 5) ning keda on

kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest (p 8). Need on kaks erinevat õiguslikku

alust. Kaebuse esitaja suhtes kehtivad mõlemad alused;

3) tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta,

mõlemad vaidlustatud haldusaktid on motiveeritud, üheselt mõistetavad ja kontrollitavad. Põhjalikult

ja argumenteeritult on selgitatud otsuse põhjendusi faktilisest ja õiguslikust aspektist;

4) põhjendatud ei ole kaebaja väited, et tema puhul esinevad erandlikud kaalukad põhjused elamisloa

andmiseks ja et elamisloa andmisest keeldumine rikub tema õigust perekonnaelule. Kaebaja väited

tema ema raskest majanduslikust olukorrast ja kavandatavast emaga koos elamisest peale vabanemist

on ebaveenvad, paljasõnalised ja tõendamata. Pealegi ei käsitata Perekonnaseaduse järgi täisealist last

vanemate perekonnaliikmena. Kummastav on väidetava perekonnasuhetesse sekkumise puhul

mainida kaebaja poolt last, kelle suhtes on temalt võetud vanemaõigused. Alaealine J. G. elab oma

eestkostja (isapoolse vanaema) juures, on tema perekonnaliige ja kaebajal ei ole selle perekonnaga

mingit puutumust. Eeltoodu alusel on õige vastustaja seisukoht, et kaebajal puudub selline

perekonnaelu Eestis, mis oleks piisavalt kaalukas reeglist erandi tegemiseks;

5) kaebuse esitajal on õigus vanglast vabanemisel taotleda elamisluba. Pärast kinnipidamisasutusest

vabanemist peab kaebuse esitaja oma edasise käitumisega tõendama, et on võimeline elama

seaduskuulekat elu, et ta ka tegelikult soovib muuta oma endist elukorraldust ja ellusuhtumist;

6) kinnipeetava enne tähtaega karistusest vabastamise otsustab maa- või linnakohus. See on

üldkohtuniku diskretsioon, kas karistust kandev isik väärib sellise erandliku hüve, milleks on enne

tähtaega karistuse kandmisest vabastamine, võimaldamist või mitte. Haldusorgan ei ole elamisloa

andmise otsustamisel seotud nende hinnangukriteeriumitega, mis võivad arvesse tulla ennetähtaegse

vabastamise otsustamisel. Erandkorras tähtajalise elamisloa taotlejaid koheldakse võrdselt ning

seadus ei näe ette kohtlemisel erandite tegemist kinnipeetavatest taotlejate suhtes.

5. Apellatsioonkaebuses palus E. G. tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas E. G. kaebuse ning tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 29. märtsi

2004. a otsuse nr 20041084 ja 7. mai 2004. a vaideotsuse nr 13-04. Ringkonnakohus määras E. G.-le

Advokaadibüroo Kadak ja Partnerid advokaadi Allan Ratso poolt osutatud riigi õigusabi suuruseks

koos käibemaksuga 3 669,80 kr ning mõistis Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt välja riigi

tuludesse riigi õigusabi tasu 3 669 kr ja 80 senti.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) kaebajale elamisloa andmisest keeldumise otsus on kaalutlusvigadega ja tuleb seetõttu tühistada;

2) kaebaja on isik, kellele VS § 12 lg 4 p 5 kohaselt elamisluba reeglina ei anta ja kellele sama

paragrahvi 5. lõike kohaselt võib elamisloa anda erandina;

3) kaebaja on Eestis sündinud, kogu oma elu Eestis elanud määratlemata kodakondsusega isik.

Kodakondsuse puudumine on pikaajaliselt Eestis elanud isikule tähtajalise elamisloa andmise

otsustamisel oluline asjaolu. Kaebajat tuleb käsitada ka kauaaegse sisserändajana, kelle väljasaatmine

on tulenevalt Euroopa Ministrite Komitee 13. septembri 2000. a soovitusest Rec (2000) 15 võimalik

üksnes juhul, kui isik kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule. Kaebajale elamisloa andmisest

keeldumisega langeb ära tema Eestis viibimise seaduslik alus ja ta peab vanglast vabanedes Eestist

lahkuma. Viidatud Euroopa Nõukogu soovituse kohaselt tuleb sellise isiku väljasaatmise üle

otsustamisel muuhulgas kaaluda ka välismaalase käitumist, riigis alalise elamise kestust, tagajärgi

sisserändajale ja tema perekonnale, välismaalase ja tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga.

Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi tuleb kuriteo toime pannud isikute puhul kaaluda

õigusrikkumise iseloomu ja raskust, isiku riigis viibimise kestust, õigusrikkumisest möödunud aega ja

isiku käitumist selle aja vältel, asjaomaste isikute kodakondsust ja isiku perekondlikku olukorda;

4) kui isik on sündinud ja elanud ainult Eestis, on tal sotsiaalsete sidemete loomine teises riigis veelgi

raskem. Sellises olukorras tuleb hinnata võimalust kaebajat Eestist elamisloa puudumise tõttu välja

saata äärmiselt piiratuks. Arvestades, et kaebaja on Eestis sündinud ja kogu oma elu ainult Eestis

elanud, võib elamisloa andmisest keeldumine ja kuriteo tõttu Eestist väljasaatmine kujutada tõsist

riivet eraelu puutumatusele. Sekkumine eraellu peab olema proportsionaalne, s.t piirangute

tegemiseks peab olema objektiivne ja sotsiaalne vajadus. Seega eeldatakse haldusorganilt ka

kinnipeetavast elamisloa taotleja õiguste ja põhiseadusega kaitstud hüvede kaalumist. Vaidlustatud

elamisloa andmisest keeldumise otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks kaebaja tähtajalise elamisloa

taotluse läbivaatamisel kaalunud eeltoodud asjaolusid, hinnanud kaebaja ohtlikkust, arvestades tema

poolt toime pandud õiguserikkumiste iseloomu ja asjaolusid ning kaebaja käitumist vanglas.

Vaidlusaluses elamisloa andmisest keeldumise otsuses on üksnes kirjeldatud kaebaja toimepandud

kuritegusid ja arvestatud neist lähtuvat ohtu riigi julgeolekule;

5) vastustaja on kaebajale elamisloa andmisest keeldumisel võtnud arvesse mitteasjakohase

kaalutluse, mis võis mõjutada asja otsustamist kaebaja kahjuks. Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest,

vaideotsusest ja vastustest kaebusele ja apellatsioonkaebusele, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet

on lähtunud elamisloa andmisest keeldumisel muuhulgas ka asjaolust, et kaebajal ei ole VS § 181

kohaselt kinnipidamiskohas oleku kestel elamisluba vaja. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa VMS

§ 181 tõlgendada nii, et see sätestab kinnipeetavale piirangu elamisloa taotlemisel. VS § 181 näeb küll

ette, et kinnipidamiskohas ei pea välismaalasest kinnipeetaval olema sama seaduse § 51 lg-s 1

sätestatud seaduslikku alust, kuid eeltoodust ei saa järeldada, et kinnipeetav ei või elamisluba taotleda

ja et elamisloa andmisest saab keelduda ainuüksi põhjendusega, et kinnipeetaval ei ole elamisloa

olemasolu vajalik. Vanglast vabanemisel peab isikul elamisluba olema ning tähtajalise elamisloa

taotlus tuleb esitada ja taotluse suhtes haldusakt elamisloa andmise kohta anda isiku kinnipidamise

ajal. Kinnipeetavate elamisloa taotlused tuleb faktiliste asjaolude võrdsuse korral lahendada sarnaselt

vabaduses viibivate isikute taotlustega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja

jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist:

1) vaidluse esemeks pole isiku väljasaatmine. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole otsustanud

E. G.-t välja saata. Väljasaatmine on iseseisev haldusmenetlus, eeldades vastava ettekirjutuse

tegemisel uue otsuse tegemist. Keeldumine elamisloa andmisest või pikendamisest ei tähenda, et uut

taotlust ei saa esitada;

2) ringkonnakohtu otsuses puuduvad igasugused selgitused ja põhjendused, mida kohus käsitleb E. G.

eraelu puutumatusena. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet pole ebaproportsionaalselt sekkunud E. G.

eraellu ja õigust perekonnaellu pole rikutud. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on vastandlikke huve

kaalunud ja jõudnud järeldusele, et ühiskonnaliikmete turvalisus ja riigi julgeolek kaalub üles E. G.

huvid. E. G. on toime pannud tahtliku tapmise. Ainuüksi toimepandud kuriteo raskuse järgi saab teda

pidada isikuks, kes ohustab avalikku korda ja ühiskonnaliikmete turvalisust. E. G.-l on olnud

tähtajaline elamisluba 14. juulist 1995 kuni 14. juulini 2000. Korduv õiguskorra rikkumine näitab, et

ta pole elamisluba väärtustanud. Ka pole eeltoodu tõttu tema hoolivus perekonnast sedavõrd

arvestatav. E. G. pole esitanud kaalukaid erandlikke asjaolusid, mis kaaluvad tema huvi üle avalikust

huvist;

3) VS § 181 pole kohaldatud kaebaja õigusi piirava sättena. Viites peeti silmas vaid seda, et

kinnipeetaval ei pea kuni karistuse täieliku ärakandmiseni tingimata olema elamisluba. Elamisloa

andmisest keeldumine 29. märtsil 2004 pole mõjutanud E. G. võimalust taotleda tingimisi enne

tähtaega vabastamist, sest vastava taotluse esitamise võimlus tekkis kaebuse kohaselt alles

1. detsembril 2005.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele palub E. G. jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata. E. G. väidab, et Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pole õigust

põhjendada elamisloa taotlust sellega, et taotlus on esitatud liiga vara. Kaalukaks põhjuseks anda

erandina elamisluba on kaebaja sündimine Eestis, tema lapse elamine Eestis ning varasema elamisloa

omamine. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 8 lg-st 1 ja

Põhiseadusest tuleneb õigus era- ja perekonnaelu austamisele. Elamisloa mitteandmisega võetakse

võimalus taotleda tingimisi ennetähtaegset vabastamist.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesoleval asjal on palju ühist Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses olnud haldusasjadega

nr 3-3-1-6-06, 3-3-1-52-06 ja 3-3-1-53-06. Seetõttu ei korda kolleegium käesolevas otsuses kõiki

õiguslikke põhjendusi, mis on esitatud nimetatud asjades tehtud kohtuotsustes.

10. E. G. taotles tähtajalist elamisluba selleks, et esitada avaldus karistuse kandmisest tingimisi enne

tähtaega vabastamiseks. Elamisloa taotluse esitamise ja läbivaatamise ajal kehtinud Vangistusseaduse

§ 76 lg 5 järgi oli elamisloa olemasolu tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamise

kohustuslikuks tingimuseks.

11. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet jättis 29. märtsil 2004 E. G. tähtajalise elamisloa taotluse

rahuldamata.

12. E. G. on süüdi mõistetud esimese astme kuriteos ja tema karistusaeg lõpeb kohtuotsuse järgi

1. aprillil 2008. Tulenevalt Karistusseadustiku § 76 lg-st 2 ja justiitsministri 29. novembri 2000. a

määrusega nr 56 vastu võetud Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest

vabastamise avalduse läbivaatamise korra § 3 lg-st 1 saanuks E. G. esitada avalduse tingimisi enne

tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks vangla direktorile 1. oktoobril 2005.

13. Ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale antakse tavapäraselt tähtajaline

elamisluba üheks aastaks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 16. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-53-06, punkt 12). E. G.-le tavapärase kestusega elamisloa andmise korral jäänuks elamisloa

kehtivuse aja lõppemisest kuni vangla direktorile tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest

vabastamise avalduse esitamise võimaluse avanemiseni umbes kuus kuud.

14. Ringkonnakohus tühistas Kodakondsus- ja Migratsiooniameti vaidlustatud otsuse seetõttu, et

ringkonnakohus leidis, et nimetatud otsuses on tehtud kaalutlusviga. Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet leiab kassatsioonkaebuses lõppkokkuvõttes seda, et vaidlustatud otsus ei riku E. G.

õigusi.

15. HKMS § 7 lg 1 järgi saab halduskohtust kaitset oma subjektiivsete õiguste rikkumise vastu.

Haldusakt tühistatakse, kui see rikub isiku õigusi. 9. mai 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-6-06

asus kolleegium seisukohale, et kui elamisloa andmisest keeldumine ei saa mõjutada isiku õigusi, siis

ei saa kaalutlusviga haldusaktis kaasa tuua haldusakti tühistamist ja asja haldusorganile uueks

otsustamiseks saatmist (punkt 12). Analoogilisele seisukohale asus kolleegium ka haldusasjade nr 3-

3-1-29-06, 3-3-1-52-06 ja 3-3-1-53-06 lahendamisel.

16. Kuna E. G.-le tavapärase kestusega elamisloa andmise korral jäänuks elamisloa kehtivuse aja

lõppemisest kuni vangla direktorile tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise

avalduse esitamise võimaluse avanemiseni umbes kuus kuud, siis ei saanud Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti 29. märtsi 2004. a otsus, millega keelduti elamisluba andmast, rikkuda E. G.

õigust esitada selline avaldus.

17. Kassatsioonkaebuses väidab Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, et ringkonnakohtu otsuses

puuduvad igasugused selgitused ja põhjendused, mida kohus käsitleb E. G. eraelu puutumatusena.

Ringkonnakohtu otsuses tõepoolest puuduvad põhjendused E. G. perekonnaellu sekkumise

õiguspärasuse kohta. Põhjendused, et vaidlustatud otsus ei riku E. G. õigust perekonnaelule, on

esitatud halduskohtu otsuses. Ringkonnakohus on juhisena Kodakondsus- ja Migratsiooniameti jaoks

esitanud abstraktse arutelu selle kohta, et pikaajalise sisserändaja väljasaatmise üle otsustamisel tuleb

muu hulgas kaaluda ka välismaalase käitumist, riigis alalise elamise kestust, tagajärgi sisserändajale

ja tema perekonnale, välismaalase ja tema perekonnaliikmete sidemeid päritolumaaga.

18. Kolleegium märgib, et 23. oktoobri 2006. a otsuses haldusasjas asjas nr 3-3-1-52-06 jõudis

kolleegium järeldusele, et kinnipeetava perekonnaelu elamise võimalus on piiratud juba süüdimõistva

kohtuotsuse täitmisega. Normaalse perekonnaelu taastamine saab võimalikuks pärast karistuse

ärakandmist või tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest vabastamist. Selleks, et elamisloast

keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab kolleegiumi arvates olema vahetu seos

elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel. Vahetult mõjutab kinnipeetava

perekonnaelu süüdimõistva kohtuotsuse täitmine.

19. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada. Halduskohus on leidnud, et E. G. karistusaeg lõpeb

1. aprillil 2008 ja kuni selle ajani pole tal elamisluba tarvis. Riigikohtu halduskolleegium selle

järeldusega ei nõustu. Riigikohtu halduskolleegium jätab küll jõusse halduskohtu otsuse, kuid

muudab selle motiive, asendades põhjenduse, et E. G.-l pole kuni 1. aprillini 2008 elamisluba tarvis

käesoleva otsuse asjakohaste motiividega.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld