3-2-1-112-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-112-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Aktsiaseltsi H hagi P. T vastu 9621 krooni 91 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-47

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi H kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts H (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Margo Lemetti.

Kostja P. T (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Merike Borunova.

Asja läbivaatamise kuupäev

23. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuni 2006. a otsus ning saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Aktsiaseltsile H 5. juulil 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts H (hageja) esitas 7. jaanuaril 2005. a Tallinna Linnakohtule hagi P. T (kostja) vastu,

milles palus talt välja mõista 9621 krooni 91 senti.

Hagiavalduses väidetakse, et hageja ja kostja sõlmisid 6. juunil 2003. a liisingulepingu, mille

esemeks oli sõiduauto Honda Prelude 2.2. Lepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu

perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus

ettenähtud makseid vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja rikkus lepingut, jättes

süstemaatiliselt tasumata lepingu alusel tasutavad maksed. Hageja saatis kostjale 18. detsembril

2003. a tähitud kirjaga teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles informeeris kostjat võlgnevuse

suurusest ja lepingu lõpetamisest juhul, kui viimane ei kustuta tekkinud võlgnevust hiljemalt 14

päeva jooksul alates teatise kättesaamisest. Kuna kostja ei kustutanud võlgnevust nõutud ajaks, ütles

hageja lepingu erakorraliselt üles. Pärast valduse taastamist asus hageja vara lepingu üldtingimustes

sätestatud korras realiseerima. Kostja võlgnes hagejale tähtpäevaks tasumata rendimakseid kokku

2048 krooni 38 senti, vara jääkmaksumuse 99 954 krooni 89 senti ja hageja poolt kantud vara valduse

taastamise ja vara realiseerimisega seotud otsesed kulutused 9313 krooni 56 senti. Kuna vara

võõrandati 2. märtsil 2004. a OÜ-le BALTI REALISEERIMISKESKUS 101 694 krooni 92 sendi

eest, ei katnud vara võõrandamisest saadud rahasumma kostja võlga hagejale ja hageja sai otsest

kahju 9621 krooni 91 senti. 19. mail 2004. a saatis hageja kostjale kirja, milles palus tasuda tekkinud

kahjusumma 14 päeva jooksul kirja kättesaamisest. Kostja ei ole seda summat tasunud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja arvates nähtub hagiavaldusele lisatud müügilepingu ärakirjast, et

hageja müüs sõiduauto OÜ-le BALTI REALISEERIMISKESKUS 120 000 krooni eest, ning seega ei

saanud ostja üheaegselt osutada müüjale selle auto müümise müügiteenust. Seega ei pea kostja seda

hüvitama. Samuti nähtub sellest müügilepingust, et ostja kinnitab, et ostab eseme müügilepingu

sõlmimise hetkel olevas kvaliteedis ning tal ei ole müüjale eseme suhtes mingeid pretensioone. Seega

ei esitanud ostja auto keemilise pesemise nõuet. Põhjendamatu on keemilise pesu maksumuse

väljamõistmine kostjalt. Hagiavaldusest ei nähtu, mida kujutab endast tagastusteenus, mida ostja

hagejale väidetavalt osutas. Samuti ei nähtu dokumentidest, miks selle tagastusteenuse hind on 3000

krooni ning miks peab kostja selle auto ostja osutatud teenuse maksumuse hüvitama.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 6. detsembri 2005. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 9621 krooni 91 senti ning kohtukulude katteks 700 krooni.

Kohtuotsuse kohaselt ei ole põhjendatud kostja väited selle kohta, et auto keemilist pesu polnud vaja.

Kuna auto pandi müüki, siis on põhjendatud ka auto puhastamine ja müügiteenuse eest tasumine.

Samuti ei saa nõustuda kostja väitega, et hageja ei lähtu hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.

Asjaolu, et hageja on teenuseid kasutanud, on tõendatud hageja esitatud arvetega. Hageja ja kostja

vahelises lepingus on kokku lepitud tingimustes, mida mõlemad pooled peavad täitma. Hageja on

kostjat teavitanud liisingulepingu ülesütlemisest kostja aadressile saadetud tähitud kirjaga.

Pooled on sõlminud liisingulepingu, mille punkti 21 kohaselt on liisingulepingu osaks ka

üldtingimused. Üldtingimuste punkti 7.5.1 kohaselt, kui liisinguvõtja ei täida punktis 7.5 sätestatud

kohustust ning liisinguandja kannab liisingueseme valduse ülevõtmise tõttu lisakulutusi, on

liisinguvõtja kohustatud eeltoodud kulutused liisinguandjale hüvitama. Üldtingimuste punkti 7.5

kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult liisingueseme üle andma

liisinguandjale. Liisinguvõtja ei ole seda viivitamata teinud.

Üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt, kui liisinguandja ütleb lepingu üles ning võõrandab liisingueseme,

on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud

(s.t liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme

omandamisega tekitatud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (st liisingueseme valduse ülevõtmine,

liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine). Vaidlusaluses asjas ei ole oluline,

millise hinnaga liisinguese müüdi.

4. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ning teha

uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 2. juuni 2006. a otsusega linnakohtu otsuse ning tegi asjas uue

otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 308 krooni 26 senti.

Ringkonnakohus leidis, et pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) pooled on 6. juunil 2003. a sõlminud liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto Honda Prelude

2.2, ja see lõppes, sest hageja ütles lepingu üles;

2) 12. jaanuaril 2004. a sai kostja (peab olema hageja) liisingueseme valduse;

3) hageja võõrandas 2. märtsil 2004. a liisingueseme 101 694 krooni 92 sendi eest (hind

käibemaksuta).

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei nõustu kostja esitatud hagiga osas, milles hageja nõuab pärast

liisingulepingu ülesütlemist müügiteenuse eest tasutud 5084 krooni 75 senti, auto keemilise pesu eest

tasutud 1228 krooni 81 senti ja tagastusteenuse eest makstud 3000 krooni. Seega on kostja

vaidlustanud hageja nõude summas 9313 krooni 65 senti. Muus osas pole kostja hagile Tallinna

Linnakohtus põhjendatud vastuväiteid esitanud.

Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg-le 4 peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel

hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise

põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Vaidlust ei ole selle üle, et ülesütlemise tingis

liisinguvõtja, sest ta rikkus liisingulepingut. Seega on kostja kohustatud VÕS § 367 lg 4 alusel

hüvitama hagejale tekkinud lisakulud, mis on põhjuslikus seoses liisingulepingu ülesütlemisega.

Pooled on sisulisest selles kokku leppinud ka liisingulepingus, mille üldtingimuste p 3.7 kohaselt on

liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud ning p 7.3

kohaselt on liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik

põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Hagi rahuldamiseks

tuleb seega tuvastada, et eelnimetatud kulusid saab lugeda põhjendatud lisakuludeks VÕS § 367 lg 4

ning liisingulepingu üldtingimuste p 3.7 ja p 7.3 mõistes.

Hageja on viidanud tagastusteenuse eest makstud 3000 krooni nõudes ka liisingulepingu

üldtingimuste p-dele 7.5 ja 7.5.1. Vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 7.5 kohustub

liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemisel viivitamatult liisingueseme valduse üle andma

liisinguandjale viimase kehtestatud tähtajal ja korras. Juhul, kui liisinguvõtja ei täida nõuetekohaselt

liisingueseme üleandmise kohustust ja liisinguandja kannab liisingueseme valduse ülevõtmise tõttu

lisakulutusi, siis on liisinguvõtja vastavalt liisingulepingu üldtingimuste p-le 7.5.1 kohustatud

liisinguandjale need lisakulutused hüvitama. Seega tuleb liisingulepingu üldtingimuste p 7.5.1

kohaldamiseks tuvastada, et kostja on rikkunud liisingueseme tagastamise kohustust. Tõendatud ei

ole, et kostja oleks liisingueseme viivitamata tagastamise kohustust rikkunud. Hageja on saatnud

kostjale teatise liisingulepingu ülesütlemise kohta 18. detsembril 2003. a. Nimetatud teatises on

märgitud, et hageja ütleb kostja võlgnevuse tõttu lepingu üles 14 päeva jooksul pärast teatise

kättesaamist. Seega sai hageja lepingu üles öelda mitte varem kui 2. jaanuaril 2004. a. Tallinna

Linnakohtu istungi protokollist (tl 86) nähtub, et kostja tagastas liisingueseme hagejale 12. jaanuaril

2004. a. Arvestades liisingulepingu olemust ja liisingulepingu objekti, oli 10 päeva pärast

liisingulepingu lõppemist liisingueseme tagastamine hagejale viivitamatu liisingulepingu

üldtingimuste p 7.5 mõistes. Seega ei rikkunud kostja oma vastavat kohustust. Vaidluse seisukohalt ei

ole oluline, kas kostja tagastas sõiduauto hagejale isiklikult või oma esindaja/käskjala vahendusel.

Tagastusteenust ei saa praegusel juhul pidada lisakuluks VÕS § 367 lg 4 mõistes. Kostja on täitnud

liisingueseme tagastamise kohustuse vastavalt lepingule. Tagastusteenuse tasu maksmine hageja poolt

OÜ-le BALTI REALISEERIMISKESKUS ei ole seega seotud kostja käitumisega, vaid hageja vaba

valikuga kasutada omapoolseks kohustuse täitmiseks (liisingulepingu esemeks oleva sõiduauto

vastuvõtmiseks kostja käest) teenust OÜ-lt BALTI REALISEERIMISKESKUS. Tõendamata on

hageja väited selle kohta, et liisingulepingu ülesütlemise tõttu tekkisid tal kulud, mis olid seotud

kostjaga kontakti otsimisega, liisingueseme tehnilise seisukorra ülevaatamisega ja üleandmis-

vastuvõtmisakti vormistamisega.

Samuti ei saa lisakuluks VÕS § 367 lg 4 mõistes lugeda liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto

pesu, sest sõiduauto pesu eest makstud tasu ei ole tekkinud lepingu ülesütlemisest. Need kulud võiks

liisinguvõtjalt välja mõista juhul, kui oleks tuvastatud, et auto pesu oli põhjustatud sellest, et kostja

rikkus VÕS §-s 363 sätestatud kohustust kasutada liisingueset hoolikalt või tagastada liisinguese

sellisena, nagu see temale üle anti. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et liisinguese oli tagastamisel

määrdunud ja müügikõlbmatu. Hageja ei ole samuti tõendanud, et juhul, kui ta ei oleks liisingueset

pesnud, siis ei oleks ta sõiduautot saanud võõrandada või oleks saanud selle võõrandamise eest

väiksema ostuhinna.

Samuti ei saa lisakuluks VÕS § 367 lg 4 mõistes lugeda liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto

müügiteenuse eest tasutud 5084 krooni 75 senti. Need kulud ei ole tekkinud lepingu ülesütlemisest,

vaid hageja enda otsusest osta teenust OÜ-lt BALTI REALISEERIMISKESKUS oma vara

(liisingueseme) müümiseks. Hageja ei ole samuti tõendanud, et juhul, kui liisingueseme müügiteenust

ei oleks ostetud, oleks liisinguese jäänud müümata või selle võõrandamise eest oleks saadud väiksem

ostuhind.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja jätta jõusse Tallinna Linnakohtu otsus ning jätta kohtukulud kostja kanda.

Kaebuses väidetakse, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 367 lg-t 4, kuna on seda liiga

kitsalt tõlgendades leidnud, et liisingulepingu esemeks olnud sõiduauto müügiteenuse eest tasutud

summat ei saa lugeda lepingu ülesütlemisest liisinguandjale tekkinud lisakuluks. Kuna lisakulude

mõistet ei ole seaduses avatud, tuleb lisakulude seotus lepingu ülesütlemisega iga kord iseseisvalt

sisustada, lähtudes seejuures lepingu lõpetamise asjaoludest.

Liisinguandja on üldjuhul finantsvahendusteenust pakkuv äriühing, kelle peamiseks majanduslikuks

huviks on liisingu kaudu antava krediidi intresside pealt kasumi teenimine. Seega on majanduslikult

tavapärane, et liisingulepingu ülesütlemisel püüab liisinguandja liisingulepingu objektiks olevast

varast vabaneda. Järelikult on kõik kulud, mida liisinguandja on sunnitud tegema ja kandma

liisingulepingu objektiks oleva sõiduki valduse taastamiseks, müügiks ettevalmistamiseks ning

võõrandamiseks, liisinguandjale täiendavateks ja põhitegevusega mitteseotud kulutusteks. Need

kulud on seega otseselt tingitud liisingulepingu ülesütlemisest. Hageja põhitegevuseks ei ole

sõiduautode müük. Seetõttu on mõistlik ja liisinguvõtjale kokkuvõttes odavam, et see teenus

ostetakse sisse.

7. Kostja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadusT (TsMS) § 692 lg 1

p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus vääralt kohaldanud VÕS § 367 lg-t 4 ja 6. juuni 2003. a

liisingulepingu osaks olevates üldtingimustes sisalduvaid kokkuleppeid, kui leidis, et sõiduauto

müügikulud ei ole hagejale tekkinud lisakulu nimetatud sätte ja kokkulepete tähenduses.

Võlaõigusseaduse § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale (liisingulepingu)

ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast

tulenevad asjaolud. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlust selle üle, et

liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest.

Üldtingimuste p 3.7 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud ülesütlemise korral hüvitama liisingueseme

võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud (sh liisingueseme valduse ülevõtmine, liisingueseme

hoidmine, liisingueseme müügikõlblikuks seadmine).

Kolleegium leiab, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning

seetõttu on need kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses.

Kassatsioonkaebuses on õigesti esile toodud liisinguandja tegevuse suunatus reeglina üksnes krediidi

pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode

võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse

võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise,

oleksid sellega seotud kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 tähenduses. Need kulud võiksid sellistel

juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt

täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms).

Eelnenu ei tähenda aga seda, et nimetatud müügikulud ei peaks olema VÕS § 367 lg 4 mõttes

mõistlikult põhjendatud. Kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral saaks seda teenust tellida mitmelt

erinevalt ettevõtjalt ning hind oleks ettevõtjatel samasisulise teenuse korral erinev, siis tuleks lähtuda

madalama hinnaga teenusest ja seega ka madalamatest müügikuludest. Asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus selgitama, kas kostja on kohtumenetluses esitanud väiteid müügikulude ebamõistliku

suuruse kohta. Kui selline väide on esitatud, tuleb hinnata, kas müügikulud on mõistlikult

põhjendatud.

10. Kolleegiumi arvates on ka sõiduauto puhastusteenuse kulud lisakulud VÕS § 367 lg 4 mõttes.

Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi

üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena

üldtingimuste p 3.7 mõttes. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et kostja ei ole esitanud väiteid ega

tõendeid selle kohta, et ta tagastas auto alles pärast seda, kui oli selle ise puhastada lasknud, ja ta on

esitanud vastuväite puhastusteenuse kulu ebamõistlikkuse kohta, tuleb kohtul hinnata, kas

puhastusteenuse kulu on mõistlikult põhjendatud.

11. Ka sõiduauto tagastustasu võib olla lisakulu VÕS § 367 lg 4 mõttes, kui see on põhjustatud

liisingulepingu ülesütlemisest. Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada

ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud VÕS

§ 367 lg 4 mõttes. Ka siin ei ole tagastamiskulude lisakuluks lugemisel määrav see, kas liisinguandja

võtab auto ise vastu või laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul.

Ringkonnakohus on aga lahendis vääralt käsitlenud üldtingimuste p 7.5 ja 7.5.1, leides nende alusel,

et kostja ei ole rikkunud sõiduauto viivitamatu tagastamise kohustust. Kuigi hageja on nimetatud

punktidele tuginenud, leiab kolleegium, et neid tulnuks analüüsida vaid siis, kui sõiduauto

tagastamise tõttu oleksid tekkinud teatud erikulud, mis ei mahtunuks üldtingimuste p-s 3.7 nimetatud

kulude (mh liisingueseme valduse ülevõtmine) alla. Selliseid erikulusid ei ole hageja välja toonud.

Seega tuleb ka selle kululiigi korral asja uuel läbivaatamisel selgitada, kas kostja on tuginenud

tagastustasu ebamõistlikule suurusele. Kui selline väide on esitatud, tuleb hinnata, kas tagastuskulud

on mõistlikult põhjendatud.

12. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et arusaamatuste vältimise ja vaidluste vähendamise

huvides on liisingulepingute üldtingimustes soovitav võimalikult täpselt kirjeldada neid kulusid, mis

liisinguvõtjat võivad oodata, kui liisinguandja ütleb lepingu üles. Märkida võiks võimalikult täpse

kulude koosseisu.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa