3-2-1-98-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-98-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

K. K hagi A. K vastu dokumentide esitamiseks

kohustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-14390

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. K (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Jaak Oja.

Kostja A. K (isikukood xxxxxxxxxxx; registrikood xxxxxxxx).

Asja läbivaatamise kuupäev

9. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2006. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada K. K kassatsioonkaebuselt 19. juunil 2006. a tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. K esitas hagi oma abikaasa A. K vastu, kes on füüsilisest isikust ettevõtja, paludes

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1015 alusel kohustada kostjat esitama hagejale tutvumiseks kõik kostja

kui füüsilisest isikust ettevõtja dokumendid seitsme päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest

ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. märtsil 1989. a abielu. 6. juulil 2000. a registreeriti kostja

äriregistris füüsilisest isikust ettevõtjana. 27. detsembril 2000. a ostu-müügilepinguga ostis kostja

füüsilisest isikust ettevõtjana Tallinnas Xxxxx xxx xxx-xx asuva korteri. Korter kinnistati

16. detsembril 2002. a korteriomandiks. Korteriomand on poolte ühisvara.

Kohtu menetluses on hageja nõue kostja vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks ning elatise

saamiseks. Kostja andis nimetatud korteri ilma hageja nõusolekuta tasuta võõrastele isikutele

kasutada. Hagejal on piisav alus arvata, et kostja tegevus ja/või tegevusetus on rikkunud hageja kui

ühisvara omaniku õigusi ja huve, kahjustades seeläbi hageja varalist seisundit. Tuvastamaks

eeltoodud seisukoha paikapidavust, vajab hageja juurdepääsu kõikidele kostja dokumentidele. Hageja

on kohtuväliselt esitanud kostjale nõude võimaldada tutvuda kõigi dokumentidega, sealhulgas

deklaratsioonidega, lepingutega, arvetega, kviitungitega, tðekkidega, pangakontode väljavõtetega,

kirjavahetusega jms. Kostja ei ole hageja nõuet täitnud. Samuti esitas hageja abielu lahutamise ja

ühisvara jagamise tsiviilasjas dokumentaalsete tõendite väljanõudmise taotluse seoses Tallinnas

Xxxxx xxx xxx-xx asuva korteriomandi kasutamisega, mille kohus jättis rahuldamata. Seetõttu esitas

hageja oma nõude eraldi hagina.

Hagejale kui abikaasast ühisomanikule poolte ühisvara puudutava teabe andmata jätmine ja teabe

varjamine ei ole õiguspärane ning on vastuolus tsiviilõigussuhetes kohaldatavate hea usu ja

mõistlikkuse põhimõtetega. Dokumentidega tutvumine võimaldab kostja varalise seisundi

kindlakstegemist nii ühisvara jagamise kui ka elatiseasjas. Seega on hagejal õigustatud huvi tutvuda

vastava dokumentatsiooniga.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Füüsilisest isikust ettevõtjat ei saa käsitada füüsilisest isikust eraldi,

mistõttu ei ole tsiviilprotsessi pooleks kostja füüsilisest isikust ettevõtjana.

Kuna hageja kasutab poolte ühisvarasse kuuluvat teist korterit, ei ole tegemist ühisvara

kahjustamisega. Hageja kahtlus, et kostja on poolte ühisvara tahtlikult kahjustanud, on alusetu ja

põhjendamata. Hageja väitel lõppesid abielusuhted 26. augustil 2003. a, mistõttu kostja praegune

tegevus ei saa perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg-st 2 tulenevalt ühisvara kahjustada.

Lahus elavate abikaasade reserveeritus teineteise informeerimisel ei saa olla tsiviilasjas oluliseks

asjaoluks. Hageja püüe koguda tsiviilasjas tõendeid teiste tsiviilasjade lahendamiseks ei ole

protsessiosalise õiguste kohane teostamine ega vaidluse lahendamisel aluseks võetav asjaolu. Hageja

ei ole täitnud VÕS § 1015 kohaldamise eeldusi. Hageja ei ole piisavalt selgelt kirjeldanud, millise

dokumendiga ta soovib tutvuda. Kostja valduses ei ole dokumente, mis oleksid koostatud hageja

huvides. Tulenevalt ühisvara jagamisest abielusuhete lõppemise aja seisuga ei saa võimalikud

hilisemad dokumendid olla koostatud enam hageja huvides. Hageja on esitanud ebakohase ja

pahatahtliku hagi.

3. Harju Maakohus jättis 7. veebruari 2006. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on VÕS § 1015 kohaldamise eelduseks see, et dokument oleks

koostatud nõudja huvides või et see kajastaks nõudja ja teise isiku vahelist õigussuhet või tehingu

ettevalmistamise kulgu.

Hagi esitamise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 147 lg 1 p 4 kohaselt tuli

hagejal esitada selgelt väljendatud nõue. Vaatamata sellele, et kohus eelistungil selgitas ja tegi

ettepaneku hagejal nõuet täpsustada ning märkida, milliste kostja valduses olevate konkreetsete

dokumentidega hageja soovib tutvuda, jäi hageja kindlalt seisukohale, et ta on õigustatud tutvuma

kõigi kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja dokumentidega. Selline hageja nõue ei ole põhjendatud.

Kõigi dokumentide esitamine oleks põhjendamatu ja kostjale koormav. Esitatud nõude rahuldamise

korral oleks kohtuotsuse täitmine raskendatud, kui mitte võimatu.

Kuna hageja jättis nõude täpsustamata, siis ei saa hagi rahuldada ka osaliselt. Selgelt esitatud nõude

puhul oleks kohtul võimalik arvestada poolte võrdsete huvidega ning hinnata konkreetse dokumendi

esitamise nõude põhjendatust.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada nii menetlusõiguse

normide rikkumise kui ka materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja teha uue otsuse, millega

hagi rahuldada. Samuti palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja kohtukulud esimese

astme kohtus ja apellatsioonimenetluses.

Hageja nõue oli selge. Hageja sai nõuda kõigi dokumentidega tutvumist. Kuna hagejal ei ole olnud

juurdepääsu dokumentidele, ei saanud ta neid täpsemalt kirjeldada. Maakohus ei põhjendanud, miks

ei ole hagejal õigust tutvuda kostja dokumentidega, kui poolte abielu kestab ja ühisvara on jagamata.

Kohus on ekslikult samastanud kostja kui füüsilise isiku ja kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja,

mistõttu lahendati nõue vale isiku vastu.

Maakohus ei põhjendanud, mille alusel ta tuvastas, et hagis väljanõutavad dokumendid ei ole

koostatud hageja huvides, kuna kostja ei esitanud ühtegi dokumenti ega muud tõendit oma väite

kinnituseks. Asjaolu, et kohtuotsuse täitmine võib olla kostjale koormav, ei ole hagi rahuldamata

jätmise aluseks. Maakohus ei vastanud kõigile hagiavalduse väidetele. Samuti jättis maakohus

analüüsimata hageja esitatud tõendid ning tehes järelduse, et hagi ei ole põhjendatud, ei tuginenud

maakohus ühelegi tõendile.

Esimese astme kohus jättis eelistungil vastu võtmata asjas olulist tähendust omavad tõendid. Hageja

taotles nende tõendite ! hageja järelepärimine Xxxxx xxx xxx-xx korteri elaniku õigussuhete kohta

kostjaga ning kostja kui OÜ T esindaja vastus K. K hagile OÜ T vastu ning sellele lisatud

maksekorraldused ja Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaali vastus hagejale ! vastuvõtmist

ringkonnakohtus, sest need tõendavad, et kostja on võimeline esitama kohtule valeandmeid, ja seda,

et hageja jaoks on oluline tuvastada kostja ja korteri kasutaja vahelise õigussuhte täpne olemus ning

selle puutumus ühisvaraga. Esimese astme kohus jättis vääralt rahuldamata ka hageja taotluse

kohustada kostjat isiklikult istungile ilmuma.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. mai 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, kordamata

maakohtu põhjendusi ja vastates vaid apellatsioonkaebuse väidetele.

Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata põhjusel, et hageja ei ole

põhjendanud VÕS § 1015 kohaldamise eelduseks olevat õigustatud huvi kõigi kostja kui füüsilisest

isikust ettevõtja dokumentide vastu.

Hageja nõue oli piisavalt selge selleks, et seda menetleda, kuid nõude selgusest ei tulene automaatselt

selle rahuldamise põhjendatus.

Õige on hageja väide, et füüsiline isik ja füüsilisest isikust ettevõtja ei ole identsed mõisted.

Maakohus lahendas nõude kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja vastu ning seda ei muuda asjaolu, et

otsuse põhjendavas osas on kostjat kord nimetatud ka füüsiliseks isikuks.

Hageja jättis tähelepanuta, et hagi jäi rahuldamata seetõttu, et hageja ei tõendanud oma õigustatud

huvi kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja majandustegevusega seoses tekkinud dokumentatsiooni

vastu. Hageja põhistas õigustatud huvi kostja dokumentidega tutvumiseks asjaoluga, et kostja on

andnud kolmandale isikule tasuta kasutada poolte ühisvarasse kuuluva korteriomandi ning maakohtu

menetluses oleva ühisvara jagamise hagi õigeks lahendamiseks on hagejal vaja saada ülevaade

ühisvara koosseisust, kuna kostja võib esitada ühisvara kohta moonutatud andmeid. Kostja ei ole

väidetavalt olnud hageja suhtes vajalikult siiras ning korteriomandi tasuta kasutada andmine võib

kahjustada ühisvara. Kuna maakohus jättis ühisvara jagamise menetluses rahuldamata hageja taotluse

kõigi kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja dokumentide ja rea muude dokumentaalsete tõendite

väljanõudmiseks, siis ei pidanud esimese astme kohus selle kohta esitatud tõendeid eraldi analüüsima

ning eeltoodud tõendite hindamata jätmine ei ole menetlusõiguse normi rikkumine.

See, et hageja nõudis kostjalt teises kohtumenetluses ja kohtuväliselt kõigi kostja dokumentide

esitamist ja et need nõuded on jäänud rahuldamata, ei ole dokumentide ettenäitamise hagi

rahuldamise iseseisvaks aluseks. Tsiviilasjas tuvastatud asjaolu, et hageja soovib jagada kostjaga

ühisvara ja koguda selleks tõendeid, ei tähenda, et sellega oleks VÕS § 1015 tähenduses tõendatud

hageja õigustatud huvi tutvuda eranditult kõigi kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja

raamatupidamisdokumentidega ja muu majandustegevusest tekkinud dokumentatsiooniga. Hageja ei

tuginenud asjaolule, et tema oleks osalenud kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja majandustegevuses

või teinud kostja kui füüsilisest isikust ettevõtjaga tehinguid tema majandustegevuse raames.

Järelikult ei saanud hagi esitatud kujul rahuldada, kuna haginõue dokumentidega tutvumiseks oli

mahult tunduvalt laiem kui nõude põhjenduseks esiletoodud asjaolud ning hagi pinnalt ei olnud

kohtul võimalik teha järeldust, et kostja võiks olla hageja huvides koostanud ühisvarasse kuuluva

korteriomandiga seonduvaid dokumente. Hagi tõendamise koormus lasub hagejal ning kostjal piisas

vastuvaidlemiseks väitest, et tema valduses ei ole nõutavaid dokumente ning ta ei ole vastavaid

dokumente koostanud. Negatiivset väidet ei saa tõendada. Ekslik on apellandi arusaam, et hagi

põhistamiseks oleks ta pidanud täpselt nimetama tutvumiseks väljanõutavad dokumendid ja

tõendama nende asumist kostja valduses. Hageja pidi siduma nõude hagi alusega, milleks oli hageja

väidetav õigustatud huvi tutvuda ühisvaras oleva korteriomandi kasutamisega seotud dokumentidega,

ja põhistama, miks ta arvab, et sellised dokumendid eksisteerivad ja on loodud tema huvides.

Hageja nõudis kostja kohustamist dokumentide esitamiseks teises tsiviilasjas läbivaatamisel oleva

ühisvara jagamise hagi tõendamise vajaduse tõttu. TsMS § 282 lg 1, § 278 ja § 236 lg 3 järgi oli

hageja kohustus hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada kooskõlas kehtiva tsiviilkohtumenetluse

seadustikuga, mille kohaselt dokumentaalse tõendi esitamiseks kohustamise hagi ei saa olla vähem

põhjendatud kui dokumentaalse tõendi väljanõudmise menetluslik taotlus. Hageja oletusest, et kostja

ei ole olnud tema suhtes vajalikult siiras, ja kahtlusest, et kostja võib esitada ühisvara jagamisel

valeandmeid, ei piisa dokumentide ettenäitamise hagi põhjendamisel hageja rikutud õiguse

tõendamiseks.

Ringkonnakohus jättis TsMS § 652 lg 2 ja § 238 lg 1 alusel rahuldamata hageja taotluse tõendite

vastuvõtmiseks, mille vastuvõtmisest keeldus ka esimese astme kohus, leides, et need tõendid ei oma

hagiga puutumust.

Esimese astme kohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, kui jättis rahuldamata hageja taotluse

kohustada kostjat isiklikult istungile ilmuma ja vastama hageja küsimustele. Hageja ei ole kohtule

avaldanud, missuguste asjas tähtsate asjaolude tõendamiseks oleks kostja pidanud isiklikult seletuse

andma, st ei ole tõendi vastuvõtmise taotlust põhjendanud ning sellised taotlused tuleb TsMS § 238

lg 3 p 4 alusel jätta rahuldamata. Ka enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 74 lg 1 järgi võis

kohus kohustada poolt ilmuma isiklikult kohtuistungile, kui seda oli vaja asja lahendamiseks ehk

teisisõnu, kui poole seletus oli vajalik asjas tähtsate asjaolude kindlakstegemiseks. Taotletud tõendi

asjakohasus oli siis ja on praegu kohtu otsustada ning kolleegiumi hinnangul keeldus esimese astme

kohus õigesti tõendi kogumisest. Menetlusosalise seletus ei ole alates 1. jaanuarist 2006. a enam

tõendiks muidu kui teatud piiratud tingimustel vande all antuna (TsMS § 267). Hageja ei ole seda

nõudnud.

Kuna hagi jäi rahuldamata, jättis ringkonnakohus hageja kohtukulud tema enda kanda ja mõistis

hagejalt kostja kasuks vajalike ja põhjendatud kohtukuludena välja 2000 krooni. Vastustaja taotlus

õigusabikulude hüvitamiseks jõudis ringkonnakohtuni avalduste ja seisukohtade esitamiseks antud

tähtaja jooksul. Kohtukulude hüvitamisel ei ole tähendust asjaolul, kes on kandnud kohtukulud

menetlusosalise eest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse menetlusõiguse normide

rikkumise tõttu tühistada ning saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohtu otsus põhjendamata. Ringkonnakohus

ei ole võtnud seisukohta kõigi apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohta. Kohus tuvastas, et poolte

abielu on lahutamata ja ühisvara jagamata, samas jättis põhjendamata, miks ei ole hageja õigustatud

tutvuma kostja kõigi dokumentidega. Kohus ei lükanud ümber hageja väiteid, et kostja tegevus ja/või

tegevusetus ning sellega seonduv dokumentatsioon puudutab abikaasade ühisvara, s.o ühisvara

kasutamist ja sellega seotud kulude katmist. Kohus ei põhjendanud veenvalt, millest ta järeldas, et

abikaasade ühisvara kasutamisega seotud dokumendid ei ole koostatud hageja huvides.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme ka hagejalt kostja kasuks apellatsiooniastme

kohtukulude väljamõistmisel, kui ei põhjendanud, miks on väär hageja seisukoht, et hagejalt ei saa

kostja kasuks kohtukulu välja mõista, kuna kostja ei täpsustanud kohtukulude hüvitamise soovi

lubatud kahe nädala jooksul arvates vastava taotluse esitamisest. TsMS § 647 lg 1 järgi võib kohtu

määratud tähtaja jooksul esitada vaid avaldusi või seisukohti, mitte aga nõudeid või taotlusi. Lisaks ei

ole menetlusvälisele isikule esitatud arve enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 3

tähenduses menetlusosalise kuludokumendiks.

7. Kostja kassatsioonkaebusele tähtaegselt ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning

asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Ringkonnakohus leidis õigesti, et vaidlus tuleb lahendada VÕS § 1015 alusel. Nimetatud sätte

alusel saab hagi rahuldada juhul, kui hagejal on õigustatud huvi kostja valduses oleva dokumendiga

tutvumiseks. Õigustatud huvi võib seisneda kas selles, et dokument on koostatud hageja huvides või

dokumendis on kajastatud hageja ja kostja vaheline õigussuhe või dokumendis on kajastatud hageja

ja kostja vahelise tehingu ettevalmistamine. Kolleegium leiab, et selle sätte alusel saab hagi mh

rahuldada juhul, kui hageja õigustatud huvi tuleneb hageja ja kostja vahelistest õigussuhetest, sh

abikaasade ühisvarasuhetest.

10. Hageja põhistas oma õigustatud huvi sellega, et kostja andis poolte ühisvarasse kuuluva

korteriomandi kolmandale isikule ilma hageja nõusolekuta tasuta kasutada ja et hagejal on vaja saada

ülevaade ühisvara koosseisust ühisvara jagamise vaidluse õigeks lahendamiseks. Hagi jäi

ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rahuldamata seetõttu, et hageja ei tõendanud oma

õigustatud huvi kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja majandustegevusega seoses tekkinud

dokumentatsiooni vastu.

Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et hageja soov jagada kostjaga ühisvara ja koguda

selleks tõendeid, ei tähenda, et sellega oleks VÕS § 1015 tähenduses tõendatud hageja õigustatud

huvi tutvuda kõigi kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja raamatupidamise dokumentidega ja muu

majandustegevusest tekkinud dokumentatsiooniga. Samas jättis ringkonnakohus põhjendamatult

tähelepanuta, et hageja tugines oma õigustatud huvi põhjendades ka asjaolule, et kostja andis hageja

nõusolekuta poolte ühisvaraks oleva korteriomandi kolmandale isikule tasuta kasutada ja hageja

soovib kindlaks määrata ühisvara koosseisu ja kulutusi. Seega ei ole ringkonnakohus võtnud

seisukohta kõigi hageja apellatsioonkaebuse väidete kohta, rikkudes sellega TsMS § 654 lg-t 5.

11. Vaidlust ei ole selle üle, et korteriomand kuulub poolte ühisvara hulka, kuigi kostja ostis selle.

Abielu kestel abikaasade omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi ühisvara, st abielu kestel ostetud

korteriomand on abikaasade ühisomand asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 4 mõttes. Omand on

AÕS § 68 lg 1 järgi isiku täielik võim asja üle ning omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja

käsutada. Muu hulgas tähendab see ka õigust saada asjast kasu ning kanda asjaga seotud koormatisi

ja kulutusi.

Lähtuvalt PKS § 17 lg-st 1 on abikaasadel võrdne õigus ühisvara vallata, kasutada ja käsutada. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt valdavad, kasutavad ja käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel.

Seega lepivad abikaasad kokku, mil viisil nad ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad.

Seejuures on kummalgi abikaasal õigus kasutada korteriomandit ja saada sellest kasu tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 62 mõttes. Vastavalt PKS § 14 lg-le 1 kuulub abielu ajal korteriomandist saadud

kasu abikaasade ühisvara hulka.

Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta koostatud

dokumendid on koostatud mõlema abikaasa huvides VÕS § 1015 esimese alternatiivi mõttes ning

abikaasa õigustatud huvi ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta koostatud

dokumentidega tutvumiseks tuleneb eespool viidatud sätetest.

12. Samuti juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et perekonnaseadus ei võimalda käsitada

füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei

ole sõlminud abieluvaralepingut. Abielu kestel abikaasade omandatud vara on PKS § 14 järgi

abikaasade ühisvara. PKS §-st 15 ega ka muudest sätetest ei tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja vara

oleks selle abikaasa lahusvara. Seega võib füüsilisest isikust ettevõtja abikaasal olla õigustatud huvi

füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlust puudutavate dokumentide vastu, kui need on koostatud

abikaasade ühisvarasse kuuluvate esemete kohta.

13. Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 1015, sest ei arvestanud hageja õigusliku huvi

kindlaksmääramisel ka abikaasade kui ühisomanike vahelist õigussuhet. Asja uuel läbivaatamisel

peab ringkonnakohus selgitama, kas ja millised ühisomandiga seonduvad dokumendid on kostja

valduses, ning tuvastama, kas hagejal kostja abikaasana on õigustatud huvi nende dokumentidega

tutvumiseks.

14. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et haginõue dokumentidega tutvumiseks oli mahult tunduvalt

laiem kui nõude põhjenduseks esiletoodud asjaolud. Nimetatu ei tähenda aga seda, et hagi tuleks

sellisel juhul jätta täielikult rahuldamata. Kui haginõue oli laiem kui nõude põhjenduseks esiletoodud

asjaolud, sai ringkonnakohus rahuldada hageja nõude põhjendatud osas, s.o osaliselt. Vastavalt TsMS

§ 438 lg-le 1 otsustab kohus mh selle, kas hagi rahuldada või mitte. Kolleegium märgib, et hagi

rahuldamine või rahuldamata jätmine hõlmab eneses ka hagi osalise rahuldamise võimalust (sama

tulenes otseselt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 231 lg-st 5).

15. Hageja kassatsioonkaebuse väited hagejalt kostja kasuks kohtukulude väljamõistmise

ebaseaduslikkuse kohta ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei

rikkunud kohtukulusid välja mõistes menetlusõiguse norme.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne 1. jaanuari

2006. a alustatud menetluses menetluskulude jaotamisele ja kindlaksmääramisele varasemat seadust.

Tulenevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-st 3 pidi pool kohtukulude hüvitamiseks

esitama kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid enne kohtuvaidlusi. Kirjaliku menetluse

osas erisusi ette ei nähtud. Asja materjalidest nähtuvalt palus kostja 6. aprillil 2006. a esitatud

vastuses apellatsioonkaebusele mõista hagejalt enda kasuks välja kohtukulud, lubades täpsustatud

kohtukulude nimekirja esitada hiljemalt kahe nädala jooksul alates vastuse esitamisest (tl 75). Kuna

pooled nõustusid apellatsioonkaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses, andis ringkonnakohus

pooltele veel esitamata avalduste ja seisukohtade esitamiseks aega 5. maini 2006. a (tl 77).

Kolleegium leiab, et kuigi kohus andis pooltele menetluse ajal kehtinud TsMS § 647 järgi tähtaja vaid

avalduste ja seisukohtade esitamiseks, tuleb enne 1. jaanuari 2006. a alustatud menetluse puhul

lugeda seda tähtaega siduvaks ka enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-s 3 sätestatud

kohtukulude hüvitamiseks esitatavate kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise osas.

Tsiviilkohtumenetluse seadustikust ei tulene kohtukulude välja mõistmata jätmise alust juhul, kui

pool ei esita kohtukulude nimekirja ja kuludokumente enda lubatud tähtpäeval.

Nähtuvalt toimiku materjalidest mõistis ringkonnakohus kostja kasuks välja kohtukulu kostja kui

füüsilise isiku nimele koostatud arve alusel (tl 82). Kolleegium märgib, et tähendust ei oma asjaolu, et

kuludokument oli koostatud kostja kui füüsilise isiku, mitte aga kostja kui füüsilisest isikust ettevõtja

nimele. Ekslik on hageja arusaam, et sellisel juhul on tegemist kohtumenetluse välisele isikule

esitatud arvega, mille alusel kohtukulusid poolele hüvitada ei saa. Füüsilisest isikust ettevõtja ei ole

eraõiguslik juriidiline isik ning seega saab ta oma tsiviilprotsessiõigusi teostada füüsilise isikuna,

nagu leidis Riigikohus ka 28. septembri 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-73-06 (RT 2006, 33,

286). Seega saab kuludokumendiks TsMS § 60 lg 3 mõttes olla ka õigusabiteenuse osutamise eest

füüsilisele isikule esitatud arve.

Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa