3-2-1-87-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-87-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. S hagi D. R vastu 30 830 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-476

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. S (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann.

Kostja D. R (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Raivo Bergson.

Asja läbivaatamise kuupäev

2. oktoober 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. mail 2004. a esitas V. S Harju Maakohtule hagi D. R vastu, milles palus kostjalt välja mõista

14 830 krooni. Pärast hagiavalduse täpsustust jäi hageja lõplikuks nõudeks 30 830 krooni.

2. Hagiavalduse kohaselt suunasid politseitöötajad 20. mail 2003. a sõiduki valvega hoiukohta

paigutamise akti nr 291 alusel hagejale kuuluvasse parklasse Tallinnas kostjale kuuluva avariilise

sõiduauto Peugeot 206. Kostja ei tulnud sõiduautole parklasse järele ja kohtuvälised läbirääkimised

sõiduauto äraviimiseks ning sõiduauto parklas hoidmise eest tasu maksmiseks ei ole andnud tulemusi.

Seetõttu palus hageja kostjalt välja mõista 30 830 krooni tasu sõiduauto parklas hoidmise eest.

Hageja tugines oma nõudes liiklusseaduse (LS) § 202 lg-le 7 ja Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. a

määrusele nr 279 "Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal

hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad" (edaspidi määrus nr 279). Kostja sõiduauto

hageja parklasse paigaldamise ja dokumendi vormistamise tasu oli 200 krooni, sõiduauto vedu uude

hoiukohta 350 krooni ja hoiutasu 40 krooni ühe ööpäeva eest. Hageja nõudis kostjalt hoiutasu kokku

757 päeva eest ajavahemikul 20. maist 2003. a kuni 15. juunini 2005. a.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et ei ole hageja nõutud hoiu- ja teisaldamiskulude

hüvitamiseks kohustatud subjekt. Kostja ei ole hagejaga sõlminud hoiulepingut. Kostja sõiduauto

osales liiklusõnnetuses, mille tagajärjel kostja viidi sündmuskohalt minema kiirabiga. Sõiduki

valvega hoiukohta paigutamise akt nr 291 tõendab, et kostja sõiduauto paigutas hoiukohta politsei.

Sellega täitis politsei temale LS § 59 lõikes 3 pandud asja säilitamise kohustust. Hagi aluseks olev LS

§ 202 lg 7 reguleerib hoiu- ja teisaldamiskulude hüvitamist, kui sõiduk on paigutatud lähimasse

hoiukohta LS §-des 201 ja 202 toodud tingimustel, s.o kas juhi kõrvaldamise tõttu sõiduki juhtimiselt

või sõiduki vale parkimise tõttu. Kostja sõiduauto hoiukohta paigutamisel ei esinenud osundatud

sätetes toodud tingimusi. Kui politsei valis kostja sõiduauto hoidmiseks vastavat tasulist teenust

pakkuva hoiukoha, siis tekkisid õigused ja kohustused hageja ja politsei vahel. Õigeks kostjaks on

Eesti Vabariik Politseiameti kaudu.

4. Harju Maakohus jättis 27. septembri 2005. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sätestab LS § 59 lg 3, et kui sõidukijuht sai liiklusõnnetuses

surma või selliselt vigastada, et ta toimetati raviasutusse, korraldab tema sõiduki liiklusõnnetuse

sündmuskohalt äraviimise ja tagab selle säilimise politsei. Kostja vastuväidete kohaselt toimetati ta

liiklusavarii sündmuskohalt raviasutusse. Seda asjaolu kinnitavad tunnistaja D. R ütlused ja Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 14. juuli 2005. a vastus kostja esindajale, mille kohaselt 20. mail 2003. a

toimunud liiklusõnnetuses deformeerus kostjale kuulunud sõiduk tugevasti ja sõidukis viibinud isikud

toimetati sündmuskohalt raviasutusse. Samast Põhja Ringkonnaprokuratuuri vastusest selgub, et kuna

politseil lasus tulenevalt LS § 59 lõikest 3 kohustus korraldada sõiduki liiklusõnnetuse

sündmuskohalt äraviimine ja selle säilimise tagamine, siis seda ka tehti. Seega on tõendatud, et LS

§ 59 lg 3 kohaselt oli kostja sõiduki liiklusõnnetuse sündmuskohalt äraviimine ja selle säilimise

tagamine politsei ülesandeks.

Hageja väitel tuleneb kostja kohustus tasuda sõiduki parklas hoidmise eest LS § 202 lõikest 7 ja selle

alusel kehtestatud määrusest nr 279. LS § 202 lõikest 7 tuleneb sõiduki omaniku kohustus

parklakulude hüvitamiseks LS §-s 201 või LS § 202 lõikes 2 sätestatud aluste esinemisel. LS § 201

lg 1 p-de 1 kuni 4 kohaselt kõrvaldatakse juht sõiduki juhtimiselt, kui on küllaldane alus arvata, et ta

on joobeseisundis, kui tal puudub vastava sõiduki juhtimist või kasutamist õigustav dokument, kui

sõiduki rikke, heitmete saasteainesisalduse, mürataseme või muu puuduse tõttu on sellega sõidu

jätkamine keelatud või kui sõidumeerikuga mootorsõiduki juht ei ole täitnud LS §-s 203 sätestatud

puhkeaja nõudeid, kuni asjakohaste nõuete täitmiseni. LS § 202 lg 2 p-de 1 kuni 4 kohaselt võib

sõiduki paigutada lähimasse valvega hoiukohta ka siis, kui sõiduk on pargitud nii, et see on ohtlik

teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust, või on sõiduk pargitud nii, et kahjustab teed või

haljasala, või on sõiduk pargitud selleks keelatud kohas nii, et see segab tee, haljasala, hoonete või

rajatiste hooldustöid, või on sõiduk pargitud teisaldamist tähistava tahvliga märgistatud alale.

Kuna asjas on tuvastatud, et ühtegi eelnimetatud põhjust kostja puhul ei esinenud, siis puudub hagejal

alus LS § 202 lg 7 alusel nõuda kostjalt sõiduki hoidmise ja valvamise kulusid.

Kuna määrus nr 279 on kehtestatud LS § 202 lg 7 alusel, siis ei saa nimetatud määrust praegusel juhul

kohaldada.

5. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 31. märtsi 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja osutas hoiuteenust kostjale

kuuluva sõiduki suhtes ning et selle teenuse tellis Politseiamet. Vaidlusküsimuseks oli, kas hageja on

õigustatud nõudma kostjalt hoiutasu määrusega nr 279 kinnitatud määrade alusel või mitte.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus kostja sõiduauto sai kannatada

liiklusõnnetuse tagajärjel ning päästetööde tegemist reguleerivad erisätted, sh LS § 59, ei saa

liiklusõnnetuses osalevale juhile panna kõrgendatud hoiutasu maksmise kohustust, mis tuleneb LS §-

st 20². LS § 20² sätestab sõiduki kinnipidamist olukorras, mil juht on süüliselt rikkunud liikluseeskirja

ning selle tagajärjel auto teisaldatakse.

Päästetööde tagajärjel auto paigutamisel hoiukohta ei ole seadusandja sätestanud hoiutasu maksmise

korda. Kuivõrd tegemist ei ole LS § 20¹ lg-s 1 sätestatud juhtumiga, siis ei ole asjakohane hageja

väide, et kostja kui sõiduauto juht oli alkoholijoobes.

Õige on hageja väide, et tema osutas hoiuteenust seaduspäraselt Politseiameti tellimusel. Õiguslikuks

küsimuseks on, kelle vahel õigussuhe tekkis ja kelle vastu saab hageja nõude esitada. Asjaolu, et

mootorsõidukite teisaldamist ja parklasse toimetamist korraldas Politseiamet, ei välista

tsiviilõigusliku lepingu sõlmimist. Riigikohtu halduskolleegium asus 20. oktoobri 2003. a kohtuasjas

nr 3-3-1-64-03 seisukohale, et politseiprefektuur on haldusorgan ning liiklusest kõrvaldatud sõidukite

teisaldamise ja parkimise korraldamine on vaadeldav avaliku ülesandena. Avaliku ülesande täitmise

tagamiseks võib avalik võim sõlmida aga nii halduslepinguid kui ka tsiviilõiguslikke lepinguid.

Kolmandatel isikutel, st eelkõige mootorsõidukite omanikel tekkis õigussuhe teisaldamise

otsustajaga, s.o Politseiametiga.

Kostja sõiduauto toimetati parklasse politseiametnike korraldusel ning anti üle hoidmiseks

eraõiguslikule äriühingule. Seega tekkis hoiusuhe Eesti Vabariigi (Politseiameti kaudu) ning hageja

kui tasulise parkla teenust osutava isiku vahel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus alusetult kohaldamata LS § 202 ja määruse

nr 279. Kui liiklusõnnetuses osalenud juht on tarvitanud alkoholi, on alus nii LS § 201 kui ka LS

§ 202 kohaldamiseks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 232 ja § 442 lõiget 8, kuna jättis tähelepanuta hageja väite, et kostja

oli alkoholijoobes, ning ei hinnanud joovet kinnitavaid tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt.

8. Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata.

10. Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjas ei saa kohaldada LS § 202 ja määrust nr 279. Kostja

sõiduauto paigutamisel hageja parklasse täitis riik LS §-s 59 sätestatud kohustust. See säte ei näe ette

sõiduauto omaniku kohustust hüvitada riigile või muule isikule sõiduauto tasulisse hoiukohta

paigutamise ja hoidmise kulud. Analoogia kasutamine ei ole põhjendatud, kuivõrd seaduses ei esine

lünka kõnealust liiki olukorra regulatsioonis (vt käesoleva otsuse p-d 11 ja 12).

Ekslik on hageja seisukoht, et LS § 202 ja määrust nr 279 tuleb kohaldada ka juhul, kui

liiklusõnnetuses saadud kehavigastuste tõttu haiglasse toimetatud mootorsõiduki juht oli olnud

mootorsõiduki juhtimise ajal alkoholijoobes. Mootorsõiduki juhi paigutamine liiklusõnnetuses saadud

kehavigastuste tõttu haiglasse ei tähenda tema kõrvaldamist mootorsõiduki juhtimiselt LS § 202 lg 1

alusel.

11. Ringkonnakohus leidis õigesti ka seda, et mootorsõiduki paigutamisel tasulisse parklasse võib

riigil, vaatamata sellele, et ta täidab LS §-st 59 tulenevat kohustust, ja parkla omanikul tekkida

tsiviilõiguslik suhe hoiulepingu alusel. Hageja avaldas maakohtu eelistungil, et tal oli Maardu

politseiga kokkulepe, mille kohaselt tema parklat kasutatakse vajadusel selleks, et hoida avariilisi ja

politsei poolt kinni peetud autosid, juhul kui politsei suunab need autod parklasse (maakohtu toimiku

leht 53). Ringkonnakohus luges tõendatuks, et hageja ja riik sõlmisid kostja sõiduauto hoidmiseks

hoiulepingu.

12. Kolleegium märgib, et kui kostja sõiduauto paigaldati hageja parklasse hageja ja riigi vahel

sõlmitud hoiulepingu alusel, siis ei saa sellest lepingust tuleneda kohustusi kostjale. Samas välistab

hoiulepingu sõlmimine hageja ja riigi vahel hageja nõuded kostja vastu käsundita asjaajamise õiguse

(VÕS §-d 1018 - 1026) või alusetu rikastumise õiguse (VÕS §-d 1027 - 1042) alusel, sest hageja

soorituseks oli olemas alus (leping). Hagejal võib olla tasunõue riigi vastu hoiulepingust tulenevalt.

Määrus nr 279 ei reguleeri sellise tasunõude ulatust.

Soorituse ? kostja sõiduauto selle säilimise tagamiseks hageja parklasse paigutamise ja hoidmise ?

tegemiseks seadusest tuleneva aluse olemasolu tõttu (LS § 59) ei ole riigil õigus nõuda kostjalt

hüvitist võlaõigusseaduse käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete alusel. Ka muu seadus

ei näe ette mootorsõiduki omaniku kohustust hüvitada riigile kulutused juhul, kui riik on täitnud LS

§-st 59 tulenevat kohustust.

Iseenesest võis olla ka nii, et hoiuleping riigi ja hageja vahel lõppes poolte kokkuleppel või ühe poole

poolt ülesütlemise tõttu pärast seda, kui oli lõppenud vajadus hoida kostja sõiduautot hageja parklas.

Kui kostja pärast hoiulepingu lõppemisest teadasaamist ei tulnud oma sõiduautole järele, võis tal

tekkida hageja ees kohustus tasuda sõiduauto edasise hoidmise eest kas lepingu, käsundita

asjaajamise õiguse või alusetu rikastumise õiguse alusel. Hageja ei ole aga tuginenud alustele, mis

võimaldanuks kohtutel selliste kohustuste olemasolu tuvastada. Tunnistaja D. R maakohtu istungil

antud ütluste kohaselt keeldus kostja sõiduauto väljaandmisest sellepärast, et politsei ei olnud

lubanud kriminaalasja uurimise tõttu sõiduautot üle anda, ja hiljem, kui politsei luba oli olemas, siis

selle tõttu, et kostja oli jätnud hageja tasunõude rahuldamata (maakohtu toimiku leht 84).

Hageja võis sõiduautot pärast riigiga sõlmitud hoiulepingu lõppemist enda valdusse jätta põhjusel, et

ta hakkas teostama VÕS § 888 lg 1 teise lause alusel pandiõigust hoiulepingust tulenevate nõuete

tagamiseks. Sellisest pandiõiguse teostamisest ei saanud tekkida kohustusi kostjale, kes ei olnud

hoiulepingu pooleks.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu