3-2-1-76-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-76-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. november 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

OÜ E hagi V. K vastu hüvitise 2227 krooni 50 sendi

saamiseks;

V. K vastuhagi OÜ E vastu saamata jäänud töötasu ja

tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest keskmise palga

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-03-479

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ E kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ E (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Sirje Must;

Kostja V. K (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

18. september 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2006. a otsus ja Tallinna Linnakohtu 19. mai

2005. a otsus tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitise nõude osas, ja saata asi selles

osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta Tallinna Linnakohtu 19. mai

2005. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2006. a otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroole Sirje Must 29. märtsil 2006. a OÜ E kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ E ja V. K sõlmisid 11. novembril 2002. a töölepingu, mille kohaselt asus kostja määramata

ajaks tööle farmitöötajana. 6. mail 2003 esitas kostja hagejale kirjaliku avalduse, milles teatas, et

soovib lõpetada samast päevast töölepingu. Järgmisest päevast alates kostja tööle ei ilmunud ning

hageja lõpetas töölepingu. Tööandjal on vastavalt töölepinguseaduse (TLS) § 84 lõikele 2 õigus

nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitisena keskmist

päevapalka etteteatamistähtajast puudujääva iga tööpäeva eest. Kuna kostja lahkus omavoliliselt töölt

etteteatamisavalduse esitamisele järgneval tööpäeval ja tema päevapalga suuruseks oli 312 krooni,

siis palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitisena enne etteteatamistähtaega

omavoliliselt töölt lahkumise eest 2227 krooni 50 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu, kuna 6. mail 2003 esitatud avaldus on käsitatav ettepanekuna lõpetada

tööleping kokkuleppel. Ka hageja käitumine näitab seda, et ta käsitas kostja avaldust taotlusena

lõpetada tööleping kokkuleppel, kuna ta märkis avaldusele oma seisukoha ! vabastada 6. juunist

2003. Kuna 7. mail 2003 kostja tööle ei ilmunud, siis lõpetas hageja 7. mail 2003 töölepingu juhataja

otsusega. Seega on töölepingu lõpetamise põhjuseks töökohustuste täitmata jätmine TLS § 50 ja § 86

punkti 6 mõttes. Isegi kui töölepingu lõpetamise aluseks oleks peetud TLS § 79 lõiget 1, ei oleks

kostja vastu esitatud nõue põhjendatud ning seaduslik, kuna hageja esitatud keskmise päevapalga

arvutus on eksitav. Hageja nõude suhtes tuleks kohaldada aegumist individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) § 8 lõike 2 kohaselt.

3. 21. novembril 2003 esitas V. K vastuhagi OÜ E vastu, milles palus hagejalt välja mõista saamata

jäänud töötasu 12 498 krooni. Samuti palus kohustada OÜ-d E kostjale kätte andma tööraamatu ning

mõista välja OÜ-lt E kostja kasuks tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 6176 krooni.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud.

5. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi ning mõistis V. Kilt välja OÜ E kasuks hüvitise 2227 krooni 50

senti ja kohtukulu 391 krooni. Kohus lõpetas menetluse V. K nõudes OÜ E vastu tööraamatu

kätteandmise kohustamiseks. Muus osas jättis kohus vastuhagi rahuldamata ning mõistis V. K välja

OÜ E kasuks kohtukuluna 497 krooni 85 senti.

6. Töösuhe poolte vahel lõppes 7. maist 2003, päevast, mil töötaja enam tööle ei ilmunud. Töötaja

esitas kirjaliku avalduse, milles väljendas selget tahet lõpetada tööleping omal soovil. Sel alusel

tööandja vormistaski töölepingu lõppemise, märkides lõppemise päevaks kooskõlas TLS § 73 lg-ga 3

päeva, mis järgnes päevale, mil töötaja töölt omavoliliselt lahkus. 6. mai 2003. a avaldusest ei nähtu

töötaja tahet lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Poolte kokkulepe on ainuke töölepinguseaduses

sätestatud töösuhte lõpetamise alus, mis eeldab mõlema poole tahet selleks, et töölepingu lõpetamine

vormistada, ning mitte kellelgi ei ole õigust töötaja kirjalikku pöördumist töölepingu lõpetamiseks

lugeda ettepanekuks lõpetada tööleping poolte kokkuleppel, kui see avalduses selgelt ei väljendu.

Samuti puudub tööandja kirjalik nõusolek töölepingu lõpetamiseks kokkuleppel.

7. Kohus ei nõustunud kostja tõlgendusega, et tööandja vabastas töötaja distsiplinaarkaristusena tööle

ilmumata jätmise eest. Hageja esindaja seletuse kohaselt valis tööandja tekkinud olukorras nimelt

lepingu lõpetamise TLS § 79 lõike 1 alusel, mitte ei määranud distsiplinaarkaristust. Töölepingu

punktis 12 on tööandja märkinud kooskõlas TLS § 73 lõikega 1 sõnaselgelt töölepingu lõpetamise

alusena TLS § 79 lõike 1. Töötajal oli õigus nõuda töölepingu lõpetamist omal soovil alates 6. juunist

2003, kuid ta lahkus omavoliliselt 22 tööpäeva enne etteteatamistähtaja möödumist. Seetõttu on

põhjendatud hageja nõue hüvitise väljamõistmiseks.

8. Kostja vastuhagi nõue saada tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest hüvitist tuleneb asjaolust,

et kostja saatis 7. novembril 2003 ja 11. detsembril 2003 hagejale tähtkirjad nõudega väljastada talle

tööraamat posti teel, kuid hageja saatis tööraamatu alles 7. jaanuaril 2004. TLS § 119 lõike 1 mõtte

kohaselt vastutab tööandja tööraamatu kinnipidamise eest vaid juhul, kui viivitus oli tingitud tööandja

süüst. Pooled ei vaidle selle üle, et tööle asumisel töötaja oma tööraamatut tööandjale ei esitanud,

kuna see oli veel eelmise tööandja käes. Sellele vaatamata nähtub kostja avaldusest, et ta nõudis

tagasi !oma" tööraamatut. Kostja ei palunud väljastada tööraamatu dublikaati ega uue tööraamatu

täitmist. Seega ei käitunud kostja hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid (võlaõigusseaduse §-d 6 ja 7)

järgides, kui nõudis dokumenti, mida ta ise eelnevalt ei esitanud ning mida ei olnud seega võimalik

väljastada. Alles eelistungil 22. jaanuaril 2004 selgitas kostja esindaja, et kostjat rahuldab ka uue

tööraamatu väljakirjutamine. Ei vaielda selle üle, et hageja väljastas kohe uue tööraamatu. Seega on

tõendatud, et hageja ei ole süüdi, et kostja sai tööraamatu kätte viivitusega.

9. V. K esitas otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada linnakohtu otsuse ja teha uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja mõista välja OÜ-lt E kostja kasuks saamata jäänud töötasu

3780 krooni 90 senti ning tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest 6176 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. märtsi 2006. a otsusega linnakohtu otsuse tööraamatu

kätteandmisega viivitamise eest keskmise palga tasumise nõude rahuldamata jätmise osas. Selles osas

tegi ringkonnakohus uue otsuse ja mõistis OÜ-lt E välja 6176 krooni V. K kasuks. Ülejäänud osas

leidis ringkonnakohus, et linnakohtu otsus on seaduslik ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda

ringkonnakohus linnakohtu põhjendusi.

11. Ringkonnakohus leidis, et hagejal lasus kohustus töölepingu lõpetamisel väljastada kostjale

tööraamat. Töölepinguseaduse § 74 lg 2 järgi on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu ja

maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. Tööandjal on seadusest tulenev kohustus

tööraamatut pidada ja ta on kohustatud töölepingu sõlmimisel seda töötajalt nõudma. Tööandja pidi

näitama üles vajalikku hoolsust oma kohustuste täitmisel ning juhul, kui töötaja tööraamatut ei

esitanud, seda töötajalt nõudma. Kui töölepingu lõpetamisel selgus, et kostja tööraamatut tööandja

juures ei ole ning töötaja selle väljaandmist nõudis, tuli talle pakkuda tööraamatu dublikaati. Vaidlus

puudub selles, et kostja oleks tööraamatu dublikaadi vastuvõtmisest keeldunud. Seega on

põhjendatud hageja suhtes TLS § 119 lõikest 1 tuleneva hüvitise maksmise kohustuse kohaldamine.

Hüvitise suurust ei ole hageja vaidlustanud.

12. Kolleegium nõustus linnakohtu seisukohaga, et tööleping lõppes TLS § 79 lõike 1 alusel, mille

kohaselt teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale vähemalt üks

kuu ette. Kostja avaldusest nähtub selgelt tema tahe lõpetada tööleping töötaja algatusel ning tähtsust

ei oma see, millisest kuupäevast alates soovis töötaja töölepingu lõpetada, sest seadusest tuleneb

vähemalt ühekuuline etteteatamise tähtaeg, mida kostja oleks pidanud järgima. Vastavalt TLS § 73

lõikele 3, kui töötaja on enne töölepingu lõpetamist lahkunud töölt omavoliliselt, lõpetab tööandja

töötajaga töölepingu päevast, mis järgnes päevale, mil töötaja töölt omavoliliselt lahkus. Seega oli

hagejal õigus lõpetada tööleping alates 7. maist 2003. Tulenevalt TLS § 84 lõikest 2 on tööandjal

õigus nõuda enne etteteatamistähtaja möödumist omavoliliselt lahkunud töötajalt hüvitusena keskmist

päevapalka etteteatamistähtajast puudu jääva iga tööpäeva eest. Põhjendatud on kostjalt hageja

kasuks hüvitisena 2227 krooni 50 sendi väljamõistmine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

13. Hageja OÜ E esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsus osas,

millega temalt mõisteti välja hüvitis tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest. Hageja palus teha

uue otsuse, millega jätta hüvitis välja mõistmata.

Hageja leidis, et ringkonnakohus on valesti kohaldanud TLS § 20 lg-t 2, § 74 lg-t 2 ja § 119 lg-t 1

ning tööraamatu täitmise korra punkti 5.1. Ringkonnakohus asus seisukohale, et TLS § 74 lg-st 2

tuleneb tööandja ühepoolne kohustus pakkuda töötajale omal initsiatiivil tööraamatu dublikaati ilma,

et töötaja selle väljastamist nõuaks. Hageja arvates ei tulene eelnimetatud sättest ega ühestki teisest

õigusnormist tööandja kohustust vormistada töötajale omal algatusel uus tööraamat, kui töötaja

selleks soovi ei avalda ja tööle asudes olemasolevat tööraamatut ei ole esitanud. TLS § 119 lg 1 alusel

hüvitise väljamõistmine eeldab tööandja tahtlikku tegevust jätta töötajale tööraamat kätte andmata.

Tööraamatu kinnipidamisena on käsitatav tööandja käitumine vaid juhul, kui töötaja on tööraamatu

kättesaamiseks tööandjale nõude esitanud.

Ringkonnakohtu esitatud viisil seadust tõlgendades lasub kogu tööraamatu kinnipidamisega seotud

vastutus üksnes tööandjal. Lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest, vastab tööandja kohustusele

väljastada töötajale tööraamat samal ajal töötaja kohustus see tööandjale esitada.

TLS § 20 lg-st 2 tulenev tööandja kohustus pidada tööraamatut ei ole vahetus seoses TLS § 74 lg-s 2

sätestatud tööraamatu väljastamise kohustusega. Linnakohus tuvastas, et kostja oma kohustust

tööraamat tööandjale esitada ei täitnud. Kostja saadetud taotluses ei olnud vähimatki vihjet uue

tööraamatu või dublikaadi saamise soovile, mistõttu hagejal puudus võimalus seda niisugusena

käsitada. Esimest korda avaldas kostja oma esindaja vahendusel, et teda rahuldab ka uue tööraamatu

väljakirjutamine, 22. jaanuaril 2004. a toimunud eelistungil. Heas usus õiguste teostamise põhimõtte

(VÕS §-d 6 ja 7) kohaselt lasub nõude esitajal nõude piisavalt selge väljendamise kohustus ning

arusaamatu, vastuolulise või mitmeti mõistetava nõude esitamisest ei saa tuleneda nõude adressaadi

poolset täitmise kohustust.

14. Kostja kassatsioonkaebusele vastanud ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja linnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 lg 4 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, mis puudutab vastuhagi hüvitise

saamiseks tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest.

16. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas tööandja on tööraamatut kinni pidanud, mille

tõttu tööandja vastutab TLS § 119 lg 1 alusel. Selle sätte kohaselt on tööandja kohustatud tööraamatu

kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga tööraamatu kätteandmisega viivitatud päeva eest

kuni tööraamatu kätteandmiseni.

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole arvestanud muutunud õiguslikku olukorda ja on

seetõttu valesti kohaldanud TLS § 119 lg-t 1 ning teinud väära lahendi osas, milles töötaja taotles

hüvitise väljamõistmist tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest.

Kolleegium on seisukohal, et kui tööraamatu kinnipidamine on aset leidnud pärast võlaõigusseaduse

jõustumist, siis on TLS § 119 lg-st 1 tuleneva vastutuse rakendamisel vaja arvestada VÕS § 1 lg 1,

mille kohaselt kohaldatakse käesoleva seaduse üldosas sätestatut kõikidele lepingutele, muu hulgas

töölepingule. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse (VÕSRakS) § 12 lg 1 alusel tuleb kohaldada võlaõigusseaduse sätteid ka

enne 1. juulit 2002. a sõlmitud töölepingute suhtes, sest tööleping on kestvusleping.

Kolleegium leiab, et pärast võlaõigusseaduse jõustumist on TLS § 119 lg 1 kohaldamise eeldused

muutunud. TLS § 119 lg-s 1 sätestatud hüvitiste eesmärgiks oli lihtsustada kahju nõudmist selliselt, et

töötaja ei peaks tõendama talle tekkinud kahju. See oli ka põhjendatud, sest selle normi kehtestamise

ajal (1992. aastal) lähtuti asjaolust, et töötaja ei saanud tööle asuda, kui tal ei olnud uues töökohas

esitada tööraamatut (TLS § 30 lg 1 p 2). Seetõttu oli põhjendatud hüvitise maksmine kuni tööraamatu

kätteandmiseni.

Praeguseks ajaks on olukord oluliselt muutunud. Tööraamatu puudumine või selle esitamata jätmine

ei takista töölepingu sõlmimist. Seega ei ole enam mõistlikku põhjust eeldada, et töötajale tekib kahju

tööraamatu puudumise tõttu. Samas ei saa kahju tekkimist ka välistada. Alates 1. juulist 2002. a tuleb

õiguskaitsevahendite kohaldamisel lähtuda ka võlaõigusseaduse sätetest. VÕS § 6 lg 1 kohaselt

peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kolleegium

leiab, et hea usu põhimõttega oleks vastuolus, kui tööandja peaks maksma hüvitist tööraamatu

kätteandmisega viivitamise eest, kuigi töötaja pole seeläbi kahju saanud. VÕS § 101 lg 1 p 3 sätestab

ühe õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumisel kahju hüvitamise nõude. Kui tööandja rikub

tööraamatu kätteandmise kohustust, võib töötaja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kuid

nõude eelduseks on töötajal kahju tekkimine, s.o töötaja peab tõendama, et tööraamatu

kinnipidamisega on talle kahju tekkinud.

18. Kolleegium leiab, et vastuhagi osas, milles nõuti tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest

keskmist palka, tuleb tühistada ka linnakohtu otsus ja saata selles osas asi TsMS § 692 lg 5 alusel

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, et anda kostjale võimalus tõendada võimaliku kahju

tekkimist.

19. Kolleegium märgib, et juhul kui töötaja tõendab, et tal on tekkinud kahju tööraamatu

kätteandmise viivitamise tõttu, võib tööandja tugineda VÕS §-le 103 ja tõendada, et tema võimalik

kohustuse rikkumine on vabandatav.

20. Menetluskulude väljamõistmise otsustab asja lõplikult lahendav kohus vastavalt asja sisulise

lahendamise tulemustele.

Jaak Luik, Henn Jõks, Peeter Jerofejev