3-1-1-95-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-95-06

Otsuse kuupäev

30. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

V.T. süüdistusasi KarS § 361 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 9. mai 2006. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Irina Karo kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

27. september 2006. a (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 8. veebruari 2006. a ja Viru Ringkonnakohtu 9. mai 2006. a kohtuotsused V.T.

õigeksmõistmises KarS § 361 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.T. anti kohtu alla süüdistuses KarS § 361 lg 1 järgi selles, et 12. veebruaril 2005. a, olles metssea ajujahil Ida-Virumaal,

rikkus ta Jahiseaduse (JS) § 27 lg 2 p-de 1 ja 5 ning Jahieeskirja (JE) § 1 lg 26 ja § 6 p 9 nõudeid, tappes emakaru.

Jahiseaduse § 56 ja Vabariigi Valitsuse 12. veebruari 2003. a määruse nr 48 kohaselt tekitati keskkonnale oluline kahju 30 000

krooni. Nigula Looduskaitseala kulutas kolme karupoja ülalpidamiseks 20 568. 85 krooni. Keskkonnainspektsioon esitas

tsiviilhagi 50 568. 85 krooni hüvitamiseks kuriteoga tekitatud kahju katteks.

2. Viru Maakohtu 8. veebruari 2006. a kohtuotsusega mõisteti V.T. süüdistuses KarS § 361 lg 1 järgi õigeks kuriteokoosseisu

puudumise tõttu. Kohus käsitas toimunut õnnetusjuhtumina, leides, et V.T. tappis karu oma elu kaitseks.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Keskkonnainspektsiooni Virumaa osakonna esindaja ja prokurör. Apellandid

väitsid, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita karu rünnet V.T-le ning leidsid, et süüdistataval oli võimalus hädaseisundit

vältida ja karu tapmisest loobuda. V.T. valis aga karu küttimise ja ta tappis karu tahtlikult. Prokurör märkis, et maakohtu otsuse

tühistamise aluseks on põhjenduste puudumine kohtuotsuses ja selles sisalduvate järelduste mittevastavus faktilistele

asjaoludele. Mõlemad apellandid taotlesid V.T. süüditunnistamist KarS § 361 lg 1 järgi ja tsiviilhagi rahuldmist.

4. Viru Ringkonnakohtu 9. mai 2006. a kohtuotsusega jäeti Viru Maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata

järgmistel põhjendustel.

Ringkonnakohus leidis, et V.T. lahkus jahijuhataja poolt määratud laskekohast kui jaht oli lõppenud, kuid laskekohast

lahkumine ei olnud põhjuslikus seoses karu surmaga. Seetõttu jäeti süüdistusest välja JE § 6 p 9 rikkumine. Karu surmaga ei

olnud põhjuslikus seoses ka JS § 27 lg 2 p 5 (jahikoeraga jahipidamise ajad ja tingimused ) rikkumine. Kuna süüdistuses

puudub viide konkreetsele Jahieeskirja normi rikkumisele, on V.T. süüdistus konkretiseerimata. Karu tahtlik tulistamine ja

surmamine viitab Jahieeskirja § 1 (karu küttimist reguleerivate sätete) rikkumisele, millest omakorda võib järeldada, et V.T.

tegu vastab KarS § 361 lg-s 1 kirjeldatud kuriteo objektiivsetele tunnustele. Uuritud tõendid ei tõenda aga tõsikindlalt seda, kui

kaugelt V.T. karu tulistas ja kas ta pidi end ohtu seadmata nägema karu pesa või mitte. Usaldusväärne on V.T. väide, et karu

ründas teda ja seetõttu oli ta sunnitud 3-5 meetri kauguselt karu tulistama. Kokkuvõtteks leidis ringkonnakohus, et V.T.

käitumine jäi hädakaitse piiridesse. Ringkonnakohtu arvates on hädakaitseseisund süüd välistav asjaolu, mistõttu tuleb V.T.

tegu käsitada õiguspärasena.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Viru Ringkonnaprokuratuuri prokurör I. Karo esitas kassatsiooni, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata

kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

Kassaator leiab jätkuvalt, et kohtuistungil uuritud tõendid kinnitavad JS § 27 lg 2 p 5 ning JE § 1 lg 26 ja § 6 p 9 nõuete

rikkumist. V.T. lahkus enne jahi ametlikku lõppu laskeliinilt ja ilma vastava korralduseta järgnes metsas haukuvatele

jahikoertele. V.T. järgnes laetud püssiga koerte haukumise suunas, pidades võimalikuks kohtumist suure ulukiga, s.h ka karuga.

Prokurör loeb tuvastatuks, et V.T. sattus karupesa juurde ebaseaduslikult ja asetas vabatahtlikult end ohtlikku olukorda. Tema

tegu ei saa lugeda õiguspäraseks hädakaitset reguleerivate sätete alusel, sest puudub õigusvastane rünne KarS § 28 lg 1 mõttes.

Prokuröri hinnangul oli V.T-l võimalus jahipidamise nõudeid järgida ja seeläbi ohtu vältida.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Selleks, et tuvastada isikule süüksarvatud teo karistatavus, tuleb kohtul juhinduda KarS § 2 lg-s 2 sätestatud

kolmeastmelisest deliktistruktuurist. Selleks hinnatakse esmalt teo koosseisupärasust (KarS II ptk 1. jagu), seejärel selle

õigusvastasust (KarS II ptk 2. jagu) ja lõpuks süüd (KarS II ptk 3. jagu). Igal nimetatud tasandil tuleb tegu õiguslikult

analüüsida ning seejärel, kui kõigis kolmes astmes on vastus jaatav, saab rääkida karistatavast teost - kuriteost või väärteost.

Kui isiku tegevus ei täida süüteokoosseisu, pole põhjust õigusvastasuse tasandile liikuda. Koosseisule mittevastavat tegu ei saa

nimetada õiguspäraseks ega mittesüüliseks, sest puudub karistatav ebaõigus.

Kui isik realiseerib oma käitumisega kõik kuriteo objektiivsed asjaolud (näiteks süüdistuse korral KarS § 361 lg 1 järgi

tuvastatakse, et süüdistatav põhjustas jahiuluki küttimise nõuete rikkumisega olulise kahju keskkonnale), on ebaõigus olemas.

Kuid enne selle ebaõiguse (koosseisupärase teo) õigusvastaseks tunnistamist on teo toimepanijal võimalus viidata asjaoludele,

mis võivad tema teo õigusvastasuse välistada (KarS §-d 27-31). Kui tegu on koosseisupärane ja õigusvastane,

s.t õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad, tuleb viimaks lahendada süüküsimus ja kontrollida, kas esineb süüd

välistavaid asjaolusid (KarS §-d 32-43).

7. Viru Maakohus mõistis V.T. õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Milline KarS § 361 lg-s 1 ettenähtud koosseisutunnus

puudub, kohus ei selgita. Kuigi maakohus sedastas deliktistruktuuri esimesel astmel kuriteokoosseisu puudumise, liikus ta

teisele, s.o õigusvastasuse tasandile, kus tuvastas V.T. käitumises enesekaitse tunnused. Kohus leidis sedagi, et tegemist on

õnnetusjuhtumiga.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu käsitlus ei vasta kolmeastmelise deliktistruktuuri põhimõttele. Samuti ei

ole põhjenduste puudumise tõttu kohtuotsusest üheselt mõistetav, millisel õiguslikul alusel, s. t millise süüteokoosseisu tunnuse

puudumise tõttu V.T. õigeks mõisteti. Seega on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohtuotsuses põhjenduste

puudumine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi.

8. Viru Ringkonnakohus aga tuvastas, et V.T. tulistas ja surmas emakaru tahtlikult, täites sellega KarS § 361 lg-s 1 ettenähtud

kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused. Edasi asus ringkonnakohus kontrollima, kas karu tulistamine ja surma põhjustamine

oli õigusvastane või esinevad õigusvastasust välistavad asjaolud. Tõendite analüüsi tulemusel jõudis ringkonnakohus

järeldusele, et karu ründas V.T. 3-5 meetri kauguselt. Samas märgib ringkonnakohus "...et prokuröri poolt toodud väidetega on

ümber lükatud Tumanovi versioon, et ta oli sunnitud karu tapma enesekaitseks, et ta tol momendil tegutses hädakaitse piirides.

Hädakaitseseisund on süüd välistav asjaolu ja seepärast Tumanovi tegu ei saa pidada õigusvastaseks."

Ringkonnakohtu järeldused V.T. teo õiguspärasuse ja süü puudumise kohta on kohtuotsuses esitatud vastuoluliselt, samuti ei

vasta need kehtivale kriminaalseadusele. Seega on ka ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohtu

poolt on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.

II

9. Kriminaalasja seaduslikuks lahendamiseks peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siinkohal vajalikuks selgitada hädakaitse ja

hädaseisundi kui teo õigusvastasust välistavate asjaolude kohaldamisega seonduvaid küsimusi (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused kriminaalasjades nr 3-1-1-1-01 (RT III 2001; 4; 40) ja nr 3-1-1-111-04 (RT III 2005; 6; 53)).

10. Selleks, et õigustada tegu hädakaitsega (KarS § 28 lg 1), tuleb eelkõige tuvastada inimesest lähtuv õigusvastane rünne,

millega ohustatakse õigushüve. Kui puudub inimese poolne õigusvastane rünne, siis pole võimalik rääkida ka hädakaitsest.

Seega ei teki hädakaitseseisundit kodu- või metslooma ründe tagajärjel, sest loom ei ründa õiguskorda. Hädakaitsega võib olla

tegemist siis, kui inimene ässitab looma teisele kallale, sest siis tõrjutakse ässitaja rünnet. Arutatavas asjas sellise ründega

tegemist ei ole. Õigushüvele (näiteks inimese elule) metslooma rünnakust tuleneva vahetu ohu tõrjumise teo õigusvastasust

välistava asjaoluna saab kõne alla tulla küll hädaseisund KarS § 29 tingimustel, kuid mitte KarS §-s 28 sätestatud hädakaitse.

11. Sarnaselt hädakaitsega on hädaseisundi puhul tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga, mida kontrollitakse alles

deliktistruktuuri teisel tasandil ja millele peab eelnema etteheidetava teo koosseisupärasuse tuvastamine.

Karistusseadustiku § 29 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult

eesseisvat ohtu enda või teise isiku õigushüvedele, tema valitud vahend on ohu kõrvaldamiseks vajalik ning kaitstav huvi on

kahjustatavast huvist ilmselt olulisem. Huvide kaalumisel arvestatakse eriti õigushüvede olulisust, õigushüve ähvardanud ohu

suurust ning teo ohtlikkust. Üldisemas tähenduses tuleb hädaseisundi all mõista vahetut ohtu enda või teise isiku õigustatud

huvile, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigustatud huvile (asjassepuutumatu kolmanda isiku õigushüvedele) kahju

tekitamisega.

12. Hädaseisundi eeldusi kontrollides tuleb eristada hädaolukorda ja päästetoimingut.

Oht on olukord, kus on põhjust tõsiselt karta õigushüve kahjustumist ja nagu hädakaitse puhulgi, tuvastatakse see nn

objektiivsest kõrvaltvaatlejast lähtuvalt. Ohu olemasolu ei sõltu selle päritolust (loodusnähtus, looma käitumine vms), kuid

oluline erinevus võrreldes hädakaitsega on selles, et hädaseisundi korral puudub õigusvastane rünne õigushüvele (vt otsuse

p 10).

Päästmistoiming on koosseisupärane tegu, mis on ohu kõrvaldamiseks või vähendamiseks objektiivselt vajalik ja mis

subjektiivselt on kantud päästmistahtest.

Erinevalt hädakaitsest on hädaseisundi korral õigushüve päästmistoiming üksnes siis õigustatud, kui hüve päästmiseks ei olnud

muud võimalust. Hädaseisund puudub, kui isikul oli võimalus põgeneda või abi kutsuda.

Päästmistoiming on vajalik siis, kui see on ohu tõrjumiseks sobiv ja kahjustatud hüve jaoks säästvaim. Seejuures tuleb lähtuda

proportsionaalsuse põhimõttest, mis tähendab õigushüvede omavahelist kaalumist. Võrdsete hüvede korral võrreldakse

ähvardava ohu suurust. Otsustada tuleb ka päästmistoimingu ohtlikkuse üle, mis eeldab laiemat hinnangut päästmistoimingu

olemusele. Siinkohal tuleb kontrollida ka seda, kas ei ole tegemist süülise hädaseisundiga.

13. Süüline hädaseisund tähendab seda, et isik on oma süülise käitumisega ise viinud enda olukorda, kus ta peab päästma oma

õigushüve teise hüve kahjustamise hinnaga.

Iseenesest ei välista süüliselt põhjustatud hädaseisund isiku õigust enda hüve päästa. Küsimus on vaid selles, kas igasugune

süüliselt põhjustatud hädaseisund annab hädaseisundiõiguse ja millised on päästmistegevuse piirid. Kui isik on ohu tekitanud

kavatsetult eesmärgiga oht võõrast õigushüve hävitades kõrvaldada (ründe provotseerimine), siis hädaseisund puudub. Samuti

siis ei saa isik oma tegu hädaseisundiga õigustada, kui ta kutsub hädaolukorra esile oma tahtliku teoga. Kui aga isiku süüline

käitumine seisneb üksnes ettevaatamatuses, pole hädaseisundiõigus välistatud, kuid hüvede kaalumisel tuleb isiku ohtu

põhjustavat käitumist hinnata tema kahjuks, misläbi vähenevad tema võimalused õigustada ohu tõrjumist hädaseisundiga.

Hädaseisundi provokatsiooni ja ettevaatamatu käitumise vahele jääb olukord, kus isik on tahtlikult põhjustanud ohu oma

hüvele, kuid ta ei ole seda teinud provokatsiooni eesmärgil. Ta on tulevase ohu ja vajaduse kõrvaldada see võõra hüve

kahjustamise hinnaga, ette näinud (kaudne tahtlus) või teab seda (otsene tahtlus). Ka siin kaalutakse hüvesid, kuid arvesse

võetakse ka ohu põhjustaja süülist käitumist.

Seega, kui isik otsustas ohtu põhjustanud (või suurendanud) teo toimepanemise ajal tahtlikult tulevase, võõrast õigushüve

ohustava (eeldatavasti ka kahjustava) teo kasuks, ei saa tagajärje põhjustamist hädaseisundiga õigustada.

14. Pärast kõigi hädaseisundi dogmaatiliste nõuete kontrollimist viiakse läbi kohasuse kontroll, millega lahendatakse küsimus

päästetoimingu kooskõlast õiguskorra avalik-õiguslike väärtushinnangutega. Lisaks hädaseisundi objektiivsete eelduste

kontrollimisele tuleb kontrollida ka selle subjektiivse külje (päästmistahte) olemasolu. Isik peab teadma, et ta viibib ja tegutseb

hädaseisundis.

III

15. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on V.T. KarS § 361 lg 1 järgi mõistetud õigeks ebaõigel materiaalõiguslikul

alusel. Sellest tulenevalt on kriminaalasjas välja selgitamata asjaolud võimaliku hädaseisundi ja ka süülise hädaseisundi kohta.

Neil põhjustel tuleb nii maa- kui ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule,

kus materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine alguse said.

16. Kui kohus kriminaalasja uuel arutamisel tuvastab V.T. poolt karu tahtliku tulistamise ja tapmise vastavuse KarS 361 lg-s 1

sätestatud kuriteokooseisule, tuleb kohtul hinnata V.T. tegevust deliktistruktuuri teisel tasandil ja anda uus õiguslik hinnang

V.T. väitele karu tapmise asjaolude kohta, arvestades, et hädakaitse kohaldamise seaduslikud eeldused puuduvad. Kohtul tuleb

kaaluda V.T. teo õiguspärasust hädaseisundi instituudi alusel.

Seejuures tuleb kindlaks teha, kas V.T. tegevus alates jahi lõppemisest teada saamisest kuni tema poolt karu tulistamiseni on

käsitatav süüliselt hädaseisundi põhjustamisena. Kui ilmneb, et V.T. oli juba algtegu (jahi lõppedes võõrastele haukuvatele

koertele järgnemine ja karu pesale liigne lähenemine) toime pannes vähemalt kaudse tahtluse vormis teadlik tulevasest teost

(tulistamine) ja selle tagajärjest (suure uluki kahjustamine/tapmine), ei ole hädaseisundi eeskirjadele tuginemine võimalik.

Algteo objektiivne ja subjektiivne ebaõigus hõlmab järelteo asjaolud (ka tagajärje põhjustamise) ning viimase hädaseisundiline

iseloom ei kustuta algteo ebaõigust. Selgitamist vajab seegi, kas V.T-l oli võimalus enne karuga silmitsi jõudmist põgeneda.

Kui oli, siis ei saa karu tapmist hädaseisundiga õigustada. Kui see võimalus puudus, on ka siis kriminaalvastutus algteost

põhjustatud tagajärje eest võimalik, kui esinevad süülise hädaseisundi tunnused (vt otsuse p 13).

17. Riigikohtu kriminaalkolleegium osundab ka ringkonnakohtu otsuses toodud ekslikule seisukohale, et hädakaitseseisund on

süüd välistav asjaolu. Kriminaalkolleegium selgitab, et hädakaitseseisund on hädakaitse kui õigusvastasust välistava asjaolu

üks element hädakaitsetegevuse kõrval. Süüd välistavad asjaolud on sätestatud ammendavalt KarS §-des 38-43, mille

hindamisega tegeletakse alles deliktistruktuuri kolmandal, s.o süü tasandil.

18. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium

kassatsiooni osaliselt, tühistab Viru Maakohtu 8. veebruari 2006. a ja Viru Ringkonnakohtu 9. mai 2006. a kohtuotsused V.T.

õigeksmõistmises KarS § 361 lg 1 järgi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi