3-1-1-68-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-68-06

Otsuse kuupäev

25. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

O. N. süüdistusasi KarS § 113, § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 ning § 266 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. N. kaitsja Leelo Viil, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

23. august 2006. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 8. detsembri 2005. a kohtuotsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a

kohtuotsus O. N. süüditunnistamises ja tema karistamises KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 ning § 266 järgi, samuti O. N-

le KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas ja saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Harju

Maakohtule alates kohtulikust eelmenetlusest.

2.Vähendada O. N-le KarS § 113 järgi mõistetud 10 aasta pikkust vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra ning

karistada teda vangistusega 6 aastaks ja 8 kuuks.

3. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistusaja hulka ajavahemikes 4. november 2003. a kuni 30. aprill 2004. a ja 13. juuni

2005. a kuni 8. detsember 2005. a eelvangistuses viibitud aeg kokku 11 kuud ja 22 päeva ning lugeda ärakandmisele

kuulvaks karistuseks 5 aastat 8 kuud ja 8 päeva arvates 9. detsembrist 2005. aastast.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Välja mõista vandeadvokaat Leelo Viili kasuks riigi õigusabi tasu 4248 (neli tuhat kakssada nelikümmend kaheksa)

krooni ja lugeda see summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 8. detsembri 2005. a kohtuotsusega tunnistati O. N. lühimenetluse korras süüdi ja teda karistati KarS

§ 113 järgi vangistusega 10 aastaks, KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi vangistusega 8 kuuks ning KarS § 266 lg 1 järgi

vangistusega 6 kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti O. N-le 10

aastat vangistust. Vähendades seda karistust KrMS § 238 lg 4 alusel ühe kolmandiku võrra, määrati lõplikuks karistuseks 6

aastat ja 8 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 11 kuud ja 19 päeva

ning O. N. poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks määrati 5 aastat 8 kuud ja 11 päeva vangistust alates 9. detsembrist

2005. a.

O. N. tunnistati KarS § 113 järgi süüdi selles, et ta 3. novembril 2003. a kella 15.00 paiku lõi Tallinnas X tn N-N paiknevas

korteris L. Ž. rusikate ja jalgadega korduvalt näkku ja kehasse ning köögikirvega kehatüve piirkonda. Kannatanu suri saadud

vigastustesse kohapeal.

Karistusseadustiku § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi tunnistati O. N. süüdi selles, et tema, varem varguse toimepannud isikuna,

püüdis 23. aprillil 2005. a kella 19.00 ajal varastada Tallinnas VP Marketi müügisaalist kaupa kokku 40 krooni ja 80 sendi

väärtuses.

Karistusseadustiku § 266 lg 1 järgi tunnistati O. N. süüdi selles, et ta 26. oktoobril 2004. a tungis omavoliliselt Tallinnas X tn

N asuva Kaitseliidu Tallinna maleva X malevkonna hallatavale territooriumile ja magas seal.

2. Apellatsioonis vaidlustas O. N. enda süüditunnistamise kõikides loetletud kuritegudes. Tema hinnangul viidi uurimine

tapmise süüdistuses läbi ühekülgselt ja mitmed olulised tehiolud jäid välja selgitamata. O. N. tunnistas, et kannatanu peksmist

käte ja jalgadega, kuid väitis et tegi seda enesekaitseks, sest kannatanu ründas teda noaga.

Varguse katses palus O. N. end õigeks mõista põhjendusega, et tema süüd kinnitavad tõendid puuduvad. Samuti eitas O. N.

tahtlikku ebaseaduslikku tungimist võõrale piirdega alale, kuna kõnealuses kohas on tegemist suure parkmetsaga, milles

puuduvad nii märgatavad piirded kui ka hoiatavad sildid.

Lisaks eeltoodule märkis apellant, et linnakohus on rikkunud KarS § 68 lg 1 sätteid ja jätnud kolm eelvangistuses viibitud

päeva karistusaja hulka arvamata.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a kohtuotsusega jäi linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus pidas esmalt vajalikuks märkida, et käesoleva kohtuasja arutamine linnakohtus toimus lühimenetluse reegleid

järgides - seega tingimustes, mil süüdistatav oli andnud nõusoleku tõendite uurimiseks vaid kriminaaltoimiku materjalide

põhjal.

Linnakohtu kohtuistungi protokolli pinnalt tõdes ringkonnakohus, et O. N. ei tunnistanud end süüdi vaid varguse episoodis ja

väitis, et poes käis ja andis varastatuks osutunud kauba talle üle hoopis tema tuttav A. K. Ülejäänud süüdistustes tunnistas O.

N. end süüdi ega pidanud vajalikuks kohtus ütlusi anda. Seetõttu lähtuski linnakohus tõendite uurimisel kriminaaltoimiku

materjalidest ja ringkonnakohtu arvates on seda tehtud O. N-le süüksarvatud kuritegude tõendatuseks piisava põhjalikkusega.

Tõendeid uurides jõudis ringkonnakohus järeldusele, et kannatanu poolne eelnev rünne noaga on O. N. poolt välja mõeldud

selleks, et vabaneda vastutusest. Ringkonnakohus leidis, et vastupanu mitteosutava kannatanu korduva jalgadega löömisega

möönis O. N. mistahes raskusastmega kehavigastuse tekitamist, millele järgneb kriminaalvastutus faktiliselt põhjustatud

tagajärje eest. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldusega ka vargusekatse osas. Samuti leidis ringkonnakohus, et avatud

või aimatava värava kaudu territooriumile sisenemine valdaja nõusolekuta on käsitatav omavolilise sissetungina KarS § 266

lg 1 mõttes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a kohtuotsuse on kassatsiooni korras vaidlustanud O. N. kaitsja Leelo Viil.

Kassaator märgib, et juhindudes O. N. apellatsioonis esitatud seisukohtadest loeb ta O. N. süüditunnistamise põhjendamatuks

ja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmist

samale kohtule uueks arutamiseks.

Kassaator leiab, et nii kohtueelne kui ka kohtulik uurimine oli puudulik ja ühekülgne. O. N. on süüdistuses KarS § 113 järgi

süüdi tunnistatud vastuoluliste tõendite põhjal. Nõustudes linnakohtu põhjendamata otsusega, ei ole ringkonnakohus ise

piisavalt põhjendanud, miks tema poolt käsitletud tõendid välistavad hädakaitse. Ringkonnakohus ei ole kaalunud ka

hädakaitse piiride ületamist ja sellest tulenevat O. N. karistuse kergendamist. Varguse katse luges kohus tõendatuks üksnes

O. N. poolt kohtueelsel uurimisel kahtlustatavana antud ütlustele tuginevalt. Kassaator leiab, et ka sellega rikuti oluliselt

kriminaalmenetluse õigust.

Süüdistuses KarS § 266 lg 1 järgi jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks ei saa uskuda O. N. väidet, et tal puudus soov

tungida ebaseaduslikult süüdistuses märgitud alale. O. N. oli väitnud, et ta oli tugevas alkoholijoobes lihtsalt leidnud

parkmetsas majajäetud hoone ning soovis end seal välja puhata.

5. Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör leiab oma kassatsioonivastuses, et kassatsioon on põhjendamata ning palub

jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Kohtuistungi protokollist (IV kd, tl 21) nähtuvalt oli O. N. antud lühimenetluse raames kohtu alla süüdistuses KarS § 199

lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 ning § 113 järgi, üldmenetluse raames aga süüdistuses KarS § 266 lg 1 järgi. Kohtuistungi rakendamisel

esitas O. N. kaitsja enda kaitsealuse poolt allkirjastatud taotluse kohaldada lühimenetlust ka KarS § 266 lg 1 järgi

kvalifitseeritud kuriteo arutamisel. Kohus rahuldas selle taotluse, ühendas kriminaalasjad ja kohaldas lühimenetlust kõigi O. N-

le süüksarvatud kuritegude kohtulikul arutamisel.

7. Tulenevalt põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses sätestatud seaduslikkuse põhimõttest teostatakse riigivõimu, sealhulgas ka

kohtuvõimu, üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna kohtuvõim realiseerub kohtumenetluste

raames, siis saavadki seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt kohtumenetlustes üldjuhul olla aktsepteeritavad vaid seaduses

otseselt ette nähtud menetluslikud sammud. Menetluslike sammude all tuleb siinjuures mõista nii üksikuid

menetlustoiminguid, kui ka üldmenetlusega võrreldes lihtsustatud menetluste erinevaid vorme, aga ka teisi erimenetlusi.

Seaduslikkuse põhimõte mitte ei välista vaid eeldab, et ka kohtumenetlust reguleerivate seaduste kohaldamisel kasutatakse

kõiki üldtunnustatud õiguse tõlgendamise klassikalisi viise - nii grammatilist, süstemaatilis-loogilist, ajaloolist kui ka

objektiiv-teleoloogilist. Kuid mõistetavalt tuleb ka kohtumenetlusõiguse tõlgendamisel arvestada piiridega, millest alates ei saa

enam rääkida olemasoleva õiguse tõlgendamisest vaid seaduslikkuse põhimõttest hälbivast uue õiguse loomisest.

Eesti tänases kriminaalmenetluse õiguses ei ole aga selline uue õiguse loomine õiguse rakendaja poolt välistatud. Nimelt

võivad KrMS § 2 p-s 4 sätestatu kohaselt küsimustes, mida muudes seadustes ei ole lahendatud, kuid mis on tõusetunud

seaduse kohaldamisel, olla erandlikult kriminaalmenetlusõiguse allikateks ka Riigikohtu lahendid. Riigikohtu kõnealune

õigusloomeline pädevus on selgelt subsidiaarse iseloomuga ja lähtub vältimatust vajadusest liikuda edasi kriminaalmenetluses

tekkivates menetluslikes situatsioonides, mil on tegemist sellise ehtsa seaduslüngaga, mida ei ole võimalik õigusanaloogia

pinnalt täita.

Riigikohtu kõnealusesse õigusloomelisse pädevusse ei kuulu põhiseaduse §-s 11 sätestatu mõttest tulenevalt menetlusliku

sunni kohaldamiseks või põhiõiguste muul viisil riivamiseks uute võimaluste loomine. Lihtmenetluste puhul kohaldatakse

menetlusõiguslikke tagatisi alati piiratumas mahus kui üldmenetluses. Seetõttu on ka üleminek üldmenetlusest lihtmenetlusse

käsitatav uue täiendava põhiõiguste riivena ja seega vältimatult ka kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumisena KrMS 339

lg 2 mõttes.

8. Kriminaalmenetluse seadustiku IX peatükis sätestatud lihtmenetlusi alustatakse üldjuhul kohtueelses menetluses. Samas aga

on KrMS §-des 250 ja 256 otsesõnu sätestatud võimalus alustada kas kokkuleppemenetlust või käskmenetlust ka kohtulikul

arutamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku IX peatüki 1. jaos - seega lühimenetlust käsitlevas osas aga kahe ülalnimetatud

paragrahviga võrreldav säte puudub. Kõnealuse sätte puudumist saab kolleegiumi arvates mõista vaid selliselt, et seadusandja

ei ole soovinud ette näha võimalust alustada lühimenetlust kohtuliku arutamise staadiumis. Sellist järeldust ei saa kummutada

ka asjaolu, et seadusandja ei ole kriminaalmenetluse seadustiku muude sätete sõnastamisel olnud piisavalt järjekindel. Nii on

KrMS § 225 lg-s 5 ja § 234 lg-s 1 märgitud, et lühimenetluse kohaldamist saab lisaks kahtlustatavale taotleda ka süüdistatav,

samal ajal kui KrMS §-st 35 ilmneb, et süüdistatava menetlusseisund saab tekkida alles siis, kui kohtueelne menetlus on lõpule

viidud. Arvestades seda, et KrMS §-s 225 sätestatud taotluste esitamine ja lahendamine eelneb vältimatult süüdistusakti

koostamisele, tuleb asuda seisukohale, et selle paragrahvi viiendas lõikes, aga ka KrMS § 234 lg-s 1 on seadusandja ekslikult

märkinud, et lühimenetluse taotluse esitajaks saab olla ka süüdistatav.

9. Arvestades seda, et kooskõlas eelnevalt p-s 7 märgituga on lühimenetluse kohaldamine olukorras, milles seadusandja ei ole

seda ette näinud, käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, tuleb Tallinna Linnakohtu

8. detsembri 2005. a kohtuotsus, samuti Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a kohtuotsus O. N. süüditunnistamises

KarS § 266 lg 1 järgi tühistada.

II

10. Kassatsioonis vaidlustatakse O. N. süüditunnistamist KarS § 266 lg 1 järgi ka sisuliselt. Kõnealusesse süüdistusse

puutuvalt on maakohtu otsuses kirjas vaid järgmine tekst. "O. N. oli eeluurimisel andnud ütlusi selle kohta, et 26. 10. 04

hommikul liikus ta Hiiu jaama poolt Pääsküla poole, eesmärgiga kusagil magada, kuna oli purjus. Ta leidis mingi kuuri, mille

uksed olid lahti ning jäi sinna 1-2 tunniks magama. Ta pääses territooriumile avatud värava kaudu. Mees kes dokumente

kontrollis ütles, et see on sõjaväe territoorium, kuid N. ei lahkunud, kuna oli purjus ja tahtis magada. Tunnistaja H. P.

tunnistab, et 26. 10. 04. a kell 10.25 avastas ta X tn N X Malevkonna territooriumil klubihoone taga võõra isiku. Hoonete

kontrollimisel avastati sissemurdmise jälgi ning kutsuti politsei. N. leiti politsei saabudes ühes ruumis magamas." (IV kd, tl

37). Ringkonnakohtu otsuses aga märgitakse, et "avatud või aimatava värava kaudu territooriumile ja avatud ukse kaudu kuuri

sisenemine valdaja nõusolekuta kujutab omavolilist sissetungi KarS § 266 lg 1 tähenduses. Asjas ei oma tähendust, kas

kõnesolev territoorium oli valvatav või mitte." (IV kd, tl 64).

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsustest tsiteeritu pinnalt ei saa teha järeldust selle kohta, milles täpselt seisnes

O. N-le KarS § 266 lg 1 järgi süüksarvatava teo objektiivne ja subjektiivne koosseis, millistele tõenditele tuginevalt on need

loetud tuvastatuiks ja millised tõendid on arvestamata jäetud. Muuhulgas on kohtud karistusseadustiku kõnealuse paragrahvi

dispositsiooniga mittearvestavalt jätnud võtmata seisukoha küsimuses, kuidas määratleda "piirdega ala" ja kas kõnealuse

ulatusliku territooriumi näol oli tegemist piirdega alaga või mitte.

III

11. Puutuvalt O. N. süüdistusse KarS § 113 ning § 199 lg 2 p 4 ja § 25 lg 2 järgi märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium

järgmist. Ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses on esmalt põhjendatult toonitatud, et kuna kohtulik arutamine toimus

süüdistatava taotlusel lihtmenetluses, siis lahendati kriminaalasi täiesti põhjendatult vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal.

Seejärel märgib ringkonnakohus, et linnakohtu istungi protokollist nähtuvalt ei tunnistanud O. N. end süüdi vaid varguse

katses. Edasiselt märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et "muus osas tunnistas O. N. ennast süüdi ega pidanud vajalikuks sellega

seoses selgitusi anda. Seetõttu lähtus linnakohus kriminaaltoimiku materjalidest, neis kajastuvad tõendid on apelleeritud

kohtuotsuses piisava üksikasjalikkusega nimetatud ja nende veelkordseks kordamiseks käesolevas kohtuotsuses puudub

vajadus."

Riigikohtu kriminaalkolleegium nendib esmalt, et linnakohtu istungi protokoll on koostatud hooletult ja sellest arusaamine

tekitab raskusi. Nii on protokolli kantud järgmised süüdistatava sõnad: " süüdistus on. Tunnistan, ei tunnista ennast süüdi

varguse episoodis. Olen ole nõus asja lahendamisega lühimenetluses...... ma pole poes käinud, tuttav läks süüa ja õlut ostma,

tõi kauba välja. Andis kauba minu kätte ja käskis oodata, et toob veel saia, leiba. Minu juurde tuli turva võttis kinni, inimene

oli siis veel sees. Vaatasime turvamehega kooslinti. ....Välisukse juurse, sees ei käinud. Inimene tõi, ja ütles et hoia. Soovin

enda ülekuulamist. Ma tean, kes tegelikult selle teo sooritas."

Kohtuistungiprotokollist tsiteeritu pinnalt on üheselt selge, et O. N. taotles enese ülekuulamist. Tulenevalt KrMS § 237 lg-st 5

tuleb ka lühimenetluses asetleidval süüdistatava ülekuulamisel järgida kõiki ristküsitluse reegleid. Kohtuistungi protokollist

aga ei selgu, milliseid küsimusi küsiti ja milliseid vastuseid andis O. N. esmas- ja teisesküsitlusel. Linnakohtu otsuses on aga

kõnealuse süüdistusega seoses märgitud, et O. N. on eeluurimisel oma süüd varguse katses tunnistanud, kuid on kohtuistungil

asunud enese süüd eitama. Seetõttu on kohus jätnud arvestamata O. N. poolt kohtuistungil antud ütlustega.

Selliselt toimides on aga linnakohus sattunud vastuollu kriminaalmenetluse seadustikus sätestatuga ja toiminud seega vääralt.

Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtuotsuses nr 3-1-1-52-06 (RT III 2006, 28, 254) märkinud, et ristküsitluse nõuet

saab lugeda järgituks vaid siis, kui seda on kajastatud ka kohtuistungi protokollis. Seejuures tuleb kohtuistungi protokollis ära

näidata ka see, kes kohtumenetluse pooltest taotles KrMS §-le 289 tuginevalt ristküsitlusel kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamist ja mille kohta käivate ütluste vastuolu seejuures täpselt silmas peeti. Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-

st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel - s.o tema kohtuliku ülekuulamise

raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või

294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on KrMS §-s 289 sätestatust lähtuv ütluste avaldamine lubatav vaid

kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks

tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine

ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus

näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et

kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus

antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida,

et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi.

Käesoleval juhul - O. N-le süüksarvatud varguskatse arutamisel - aga ei ole kohus järginud ristküsitluse reeglistikku ja on

jätnud kõrvale süüdistatava kohtus antud ütlused just nimelt põhjendusega, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud

ütlusi. Selline kohtu tegevus on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

12. Analüüsides Tallinna Linnakohtu 8. detsembri 2005. a kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli pinnalt O. N-le KarS § 113

järgi süüksarvatava teo kohtulikku arutamist lühimenetluses nõustub Riigikohtu kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

20. veebruari 2006. a kohtuotsuses märgituga, et selles osas ei ole asetleidnud kohtuotsuse tühistamist tingivat

kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Tuginedes kriminaaltoimiku materjalidele on linnakohus piisava põhjalikkusega

lugenud tuvastatuks L. Ž. tapmise O. N. poolt. Nõustuda tuleb ka ringkonnakohtu otsuses märgituga, et tõendite kogumi

pinnalt ei tõusetu kahtlusi, mis annaks alust tõsimeelselt kaaluda seda, kas O. N. võis kannatanu ründamise eelselt olla

hädakaitseseisundis. Põhjendatud on ringkonnakohtu seisukoht, et juhul, kui L. Ž. oleks tõepoolest eelnevalt rünnanud O. N-i,

oleks olnud põhjust oletada, et O. N. oleks enese väidetavast hädakaitseseisundis olemisest rääkinud koheselt esimesel

ülekuulamisel.

IV

13. Kassatsiooni piiridest väljuvalt peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et oma apellatsioonis on O. N.

õigesti leidnud, et linnakohus on eksinud eelvangistuses viibitud aja arvestamisel. Eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikus

4. november 2003. a kuni 30. aprill 2004. a moodustab 5 kuud ja 26 päeva, mitte 5 kuud ja 23 päeva, nagu on ekslikult

märgitud linnakohtu otsuse resolutiivosas. Seega tuleb O. N-le mõistetud karistusest täiendavalt maha arvata 3 päeva.

V

14. Kooskõlas eelmärgituga ja juhindudes KrMS § 339 lg-s 2 ja § 361 p-st 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Linnakohtu 8. detsembri 2005. a kohtuotsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2006. a kohtuotsuse O. N.

süüditunnistamises ja tema karistamises KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p 4 ning § 266 järgi ja saadab kriminaalasja tühistatud

osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg