3-3-1-50-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-50-06

Otsuse kuupäev

19. oktoober 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

V. S. kaebus 13. jaanuari 1995. a raieloaga tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-04-154

Menetluse alus Riigikohtus

V. S. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

21. september 2006

Kohtuistungil osalenud isikud

V. S. esindaja vandeadvokaadi vanemabi Alar Eiche

Riigimetsa Majandamise Keskuse esindaja vandeadvokaat Uno

Feldschmidt

RESOLUTSIOON

Rahuldada V. S. kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-154 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Viljandi maakonnakomisjoni 15. detsembri 1993. a otsusega tunnistati V. S.

omandireformi õigustatud subjektiks Kõo vallas ja Olustvere vallas Uduallika-Olli 94a kinnistu

nr 258 suhtes. Selle talu ja mitme teise talu ühismaa omaaegsetesse piiridesse jäi Aimla metskonna

kvartali nr 20 eraldis nr 10 (3,1 ha). Kõo Vallavalitsuse 4. detsembri 2000. a korralduse nr 137 alusel

tagastati eraldis V. S.-le Vallavarga kinnistuna.

Metsapatoloog koostas 6. detsembril 1994 akti nr 20 eelpoolviidatud eraldise kohta. Aimla

metskonna metsaülem väljastas 13. jaanuaril 1995 kasvava metsa raieloa nr 6. Sama aasta jaanuaris

teostati eraldisel lageraie. V. S. taotles raieloa väljaandmisega tekitatud kahju hüvitamist Riigimetsa

Majandamise Keskuselt (edaspidi RMK), millest viimane keeldus.

2. V. S. esitas halduskohtule kaebuse, milles palus välja mõista raieloa väljaandmisega tekitatud

kahju 307 544 krooni.

3. Tallinna Halduskohtu 17. detsembri 2004. a otsusega haldusasjas nr 3-1712/2004 jäeti kaebus

rahuldamata. Kaebajalt mõisteti välja kohtukulud 12 272 kr. Kohtuotsuse põhjendused olid

järgmised:

1) Aimla Metskonna poolt 13. jaanuaril 1995 Kõo Vallavalitsusele antud raieloaga ei tekitatud

kaebajale kahju. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste

seaduse rakendamise kohta" p 13 kohaselt peatati õigusvastaselt võõrandatud maal kasvava metsa

peakasutusraied kuni maa tagastamise otsustamiseni. Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 1992. a määruse

nr 94 p-ga 1 peatati raied sellel metsa- või põllumajandusmaal, mille endised omanikud või nende

õigusjärglased esitasid taotluse maa tagastamiseks. Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse p-st 13 ei

nähtu, et metskonnad olid kohustatud peatama raielubade andmise. Peatati raiete teostamine. Raieloa

andja ei pidanud kontrollima, kas tegemist on õigusvastaselt võõrandatud maaga ja kas selle

tagastamiseks oli esitatud taotlus;

2) ei ole selge, millal raie teostati ja kes oli teostajaks. Metskond ei teostanud raiet ega ole seega

kahju tekitanud. Puudub põhjuslik seos kahju ja metskonna tegevuse vahel. RMK on Metsaameti ja

Keskkonnaministeeriumi hallatud metskondade õigusjärglane.

4. V. S. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldataks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2006. a otsusega jäeti V. S. kaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused olid järgmised:

1) asjaolu, et kaebaja tunnistati 15. detsembril 1993. kinnistu nr 258 suhtes omandireformi õigustatud

subjektiks, kinnitab, et nimetatud maa suhtes oli esitatud maa tagastamise või kompenseerimise

taotlus. Seega toimus raieloa andmine maal, mille kohta oli esitatud tagastamise taotlus;

2) nii Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse p 13 kui ka Vabariigi Valitsuse 23. märtsi 1992. a

määruse p 1 olid vähemalt muuhulgas suunatud ka metskondadele ning see hõlmas nii metskonna

enda kui ka teiste isikute poolt raieloa alusel teostatavaid raieid. Metskonnad pidid tagama

õigusvastaselt võõrandatud maadel asuva metsa säilimise ega tohtinud anda haldusakte, mille sisuks

on seadusele mittevastava subjektiivse õiguse andmine metsa raiumiseks. Kuna raieloa andmisel

rikuti Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse p 13 ja Eesti Vabariigi Valitsuse

23. märtsi 1992. a määruse nr 94 p 1, on vaidlusalune raieluba õigusvastane ja rikkus kaebuse esitaja

õigusi;

3) võib eeldada, et ilma raieloata ei oleks kahju tekkinud. Sellele vaatamata ei ole kahju tekkimine

raieloa tagajärjel tõendatud. Kuna vaidlusalune metsamaatükk asus enne õigusvastast võõrandamist

mitme talu ühismaal, ei olnud kaebajal õigust nõuda just selle metsamaatüki tagastamist. 1939. a

maakorralduskava alusel maid konkreetsete talude juurde kinnistada ei jõutud. Ka kaebaja ise on

halduskohtule esitatud kaebuses nentinud, et kinnistusraamatukandeid maakorralduskava alusel enne

õigusvastast võõrandamist ei tehtud. Vastustaja väitel oli kaebajale võimalik kunagise ühismaa arvel

tagastada muid samaväärseid maatükke. Seda kinnitab 28. novembri 1995. a maakorralduskava,

millel Olli 94a maaüksusena on tähistatud oluliselt suurem metsatükk kui tänane Vallavarga kinnistu.

Seda kinnitab ka kaebaja enda poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väide, et Vallavarga kinnistut

ümbritsevad kahjustamata metsad. Seega ei ole alust eeldada, et kaebajale pakutud maa koos metsaga

oleks olnud vähem väärt kui Vallavarga kinnistu koos raiutud metsaga. Vastustaja väitel nõudis

kaebaja järjekindlalt just Vallavarga maatüki tagastamist, ehkki ta oli teadlik sellel toimunud

lageraiest. Selle üle, et kaebaja sai juba tagastamismenetluse ajal lageraiest teada, ei ole vaidlust.

Kaebaja järjekindlat soovi saada just Vallavarga kinnistu omanikuks kinnitab Tartu Ringkonnakohtu

6. aprilli 1998. a otsus haldusasjas nr II-3-26/98. Lisaks selgitas kaebaja ringkonnakohtu istungil, et

ta ei olnud muude maatükkide tagastamisest Vallavarga kinnistu asemel huvitatud, "sest siis oleks

vald vabanenud kõikidest probleemidest". Ringkonnakohtu hinnangul tõendab see kaebaja enda

seletus ilmekalt vastustaja väidet, et kaebaja jättis teadlikult kasutamata tal olnud reaalse võimaluse

kahju ärahoidmiseks, eesmärgiga vältida tema ja valla vahelise konflikti lahenemist, esitades hiljem

kahjunõue lageraie eest. Kahju vältimise asemel asus kaebaja teadlikult vältima olukorda, kus tal ei

oleks kahju tekkinud. Ainuüksi soov saada maa tagasi 1939. aasta maakorralduskavast lähtudes ei ole

mõjuv põhjus, mis takistas kaebajal nõustuda teiste pakutud maadega. Teise vähemalt samaväärse

maa tagastamise korral ei oleks kaebaja jäänud ilma tulust, mille hüvitamist ta nüüd nõuab. Kaebaja

on sekkunud sündmuste kulgemisse viisil, mis välistab põhjusliku seose raieloa ja kahju vahel.

Põhjusliku seose puudumise tõttu puudub alus kahju hüvitamiseks ning vajadus kahju suuruse

tuvastamiseks;

4) arvestades asjaolusid, et RMK esines menetluses vaidlusaluse raieloa andnud metskonna

õigusjärglasena ja et kaebaja oli ise haldusasja arutamisel esindatud mitme advokaadi poolt, samuti

vaidluse keerukusastet, ei piira kaebajalt põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine vastustaja

kasuks ebaproportsionaalselt kaebeõigust. Halduskohtu poolt väljamõistetud summa 12 272 kr on

mõõdukas. Puue ja töövõimetus ei tähenda igal juhul, et isikul puuduksid varalised võimalused

väljamõistetud õigusabi eest tasumiseks. Piisava vara olemasolu kinnitavad kaebaja enda kulutused

õigusabile käesolevas asjas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. V. S. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus täies

ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks teisele ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse märgitakse:

1) ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millisele õigusnormile tuginedes ei ole võimalik V. S. nõudeid

rahuldada. Väide, et V. S. on sekkunud sündmuste kulgemisse viisil, mis välistab põhjusliku seose

raieloa ja kahju vahel, on meelevaldne. 3,14 ha suurune tänane Vallavarga maaüksus ei asunud eraldi

teistest tagastatavatest maaüksustest, vaid asus V. S.-le Kõo Vallavalitsuse 22. jaanuari 2001. a

korraldusega nr 12 tagastatud 44,24 ha suuruse Uduallika Olli maaüksuse küljes. Mõlemad maatükid

tagastati 1939. aasta maakorralduskava alusel. Mingeid ettepanekuid 3,14 ha suuruse maa

asendamiseks vald teinud ei ole;

2) 28. mail 1997 esitas V. S. Kõo Vallavolikogule avalduse, milles ta palus teha maade tagastamiseks

uus maakorralduskava Olli 94a talumaade osas, kuna esialgsel maakorralduskaval olid vahetusse

läinud Olli 94a ja naabertalu Olli 94b asukohad. Kõo Vallavalitsus jättis V. S. avalduse rahuldamata,

mille V. S. vaidlustas kohtus. Kohtud jätsid V. S. kaebuse rahuldamata. Pärast Olli 94a talumaade

1939. a maakorralduskava väljailmumist 1997. a detsembris sai võimalikuks V. S.-le maa tagastamine

endistes piirides 1939. a maakorralduse alusel. 23. aprillil 1998 esitas V. S. vallavalitsusele uue

avalduse maa tagastamiseks, milles palus maa tagastamist 1939. a maakorralduse plaani alusel. Seega

oli ringkonnakohtu otsuses viidatud Tartu Ringkonnakohtu 6. aprilli 1998. a otsus seotud 1995. aasta

maakorralduskavaga, mille lähtematerjalides oli ekslikult ära vahetatud endised Olli 94a (V. S.-le

tagastamisele kuuluvad) ja naabri Olli 94b maad (õigustatud subjekt K. L.). Mingeid asendusmaid või

ettepanekuid maade asendamiseks V. S.-le kunagi tehtud pole, tema sooviks oli, et endist Olli 94a

kinnistut ei vahetataks ära endise Olli 94b kinnistuga, mida nõudis ka K. L.;

3) V. S.-l ei olnud mingit võimalust talle kahju tekkimist ära hoida, kuna ta sai temale tekitatud kahju

olemasolust teada pärast talle tagastamisele kuuluva maa lõplikku määramist. Omandireformi

õigustatud subjekt ei saa suvaliselt valida ja nõuda mistahes asukohas paiknevat maad. V. S. tunnistati

õigustatud subjektiks Olli 94a talumaade osas ja seega sai ta taotleda vaid endise Olli 94a talumaade

tagastamist;

4) sõna "asendusmaa" on võetud kasutusele eksitavalt ja kasutatud kohtuistungitel ütlustes, mis on

loonud asjaoludest väärmulje. V. S. kasutas ringkonnakohtu istungil sõna "asendusmaa" naaber Olli

94b maade kohta, sest Kõo Vallavalitsus leidis, et kuna maakorralduskaval on talumaade nimetused

vahetusse läinud, võiks V. S.-le tagastatava maa asendada endise Olli 94a maaga ja Olli 94a maad

Olli 94b maadega. V. S. sellise Kõo Vallavalitsuse kavatsusega nõus ei olnud ning see tingiski

kohtuvaidlused 1995. a maakorralduskavade ümber;

5) V. S. sai talle kahju tekitamise kohta kinnituse 4. septembril 2001 tehtud kriminaalasja menetluse

lõpetamise määrusest. Sealt nähtub, et kuigi V. S.-l oli temale tagastataval maal toime pandud

ebaseadusliku raie toimumise kahtlus juba varem, kinnitas Kõo valla konstaabel talle, et väited

ebaseadusliku raide kohta ei pea paika. Selle eksituse põhjustas asjaolu, et R. V. Kõo Vallavalitsusest

ütles konstaablile, et raie ei ole toimunud V. S.-le tagastamisele kuuluval maal;

6) vastustaja kohtukulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud. Haldusasi oli vastustaja jaoks

erialane ega olnud juriidiliselt keeruline.

7. RMK kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et V. S. kassatsioonkaebus ei ole

põhjendatud. Vastuses märgitakse, et ei ole tõendatud, et metsa raiuti maatükilt, mis oli V. S. või tema

eellaste ainuomandis 16. juunil 1940, kuna praegune Vallavarga kinnistu asus 18-l lahustükil ja 3-l

ühismaatükil.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et raieloa väljastamine oli õigusvastane ning möönis ka kahju

tekkimist V. S.-le. Kuid ringkonnakohus leidis, et V. S. jättis kasutamata võimaluse kahju vältimiseks

ning seetõttu kahju talle hüvitamisele ei kuulu. Ringkonnakohus pidas V. S.-le etteheidetavaks

käitumiseks seda, et ta ei nõustunud mõne muu maatüki tagastamisega Vallavarga kinnistu asemel.

Muu maa tagastamise võimalust kinnitab ringkonnakohtu hinnangul 28. novembri 1995. a

maakorralduskava. Kohus leidis, et ainuüksi soov saada maa tagasi 1939. aasta maakorralduskavast

lähtudes ei ole mõjuv põhjus, mis takistas kaebajal nõustuda teise pakutud maatükiga.

9. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga. Maa tagastamisel Eesti

Vabariigi omandireformi aluste seaduse ja Maareformi seaduse alusel on tagastamise üheks

põhieesmärgiks endistele omanikele või nende õigusjärglastele selle maa tagastamine, mis oli isikute

omandis õigusvastase võõrandamise ajal. Sellest eesmärgist tuleneb nõue, et maa tagastataks

võimalikult endistes piirides. Ka MRS § 6 lg 1 esimene lause sätestab, et maa tagastatakse endistes

piirides, kui Maareformi seadusest või planeeringu ja maakorralduse nõuetest või kokkuleppest

õigustatud subjektidest piirinaabrite vahel ei tulene teisiti.

Seega on õigustatud subjektil õigus nõuda maa tagastamist endistes piirides, kui see on võimalik.

10. Antud juhul oli maa tagastamine endistes piirides 1939. a maakorralduskava järgi võimalik. Seda

kinnitab asjaolu, et selle maakorraldusava järgi maa V. S.-le ka tagastati.

Halduskolleegium leiab, et V. S. ei ole maa endistes piirides tagastamist nõudes osalenud endale

kahju põhjustamises. Kehtivast õigusest tulenevalt saab omandireformi õigustatud subjekt nõuda

eeskätt maa tagastamist enda õiguseellastele kuulunud maa piirides ning seda V. S. ka tegi.

Õiguseellastele kuuluvaks maaks tuleb lugeda ka seda maad, mis ei olnud veel kinnistusraamatusse

kantud, kuid mille kohta oli koostatud maakorralduskava. Õigusaktidest ei tulene, et järgides seda

seadusest tulenevat õigust, minetab isik oma teise seadusest tuleneva õiguse - õiguse nõuda kahju

hüvitamist, kui talle tagastatud maad on õigusvastaselt kahjustatud. Isiku kohustus vältida endale

kahju tekkimist ning kahju tekkimisele mitte kaasa aidata ei tähenda seda, et isik peaks selleks

loobuma oma teistest samaväärselt kaitstud seaduslikest õigustest.

Kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimiseks on määrav seega asjaolu, et ebaseaduslik raie oli

teostatud maatükil, mis V. S.-le tagastati.

11. Riigikohtu halduskolleegium rahuldab eeltoodud põhjustel V. S. kassatsioonkaebuse ja tühistab

vaidlustatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ning saadab selle ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, ei võta

halduskolleegium seisukohta kassatsioonkaebuse ülejäänud väidete osas. Asja uuel läbivaatamisel

tuleb ringkonnakohtul tuvastada kahju suurus ning otsustada selle väljamõistmine.

V. S. kassatsioonkaebuses taotletakse asja uueks läbivaatamiseks saatmist teisele ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuses ei ole välja toodud põhjendusi, miks soovitakse asja uut läbivaatamist teise

ringkonnakohtu poolt. Riigikohtu halduskolleegium ise asja teisele ringkonnakohtule läbivaatamiseks

saatmiseks põhjust ei näe. Seetõttu jääb V. S. taotlus rahuldamata. Asi saadetakse uueks

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kautsjon tagastatakse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann