3-3-1-53-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-53-06

Otsuse kuupäev

16. oktoober 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

A. A. kaebus siseministri 6. juuli 2004. a käskkirja nr 292

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-

Menetluse alus Riigikohtus Siseministri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2006. a otsus

haldusasjas nr 3-04-205 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. A. esitas taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks 17. detsembril 2002. Siseministri 26. juuni

2003. a käskkirjaga nr 300 keelduti talle elamisloa andmisest. Siseministri 23. detsembri 2003. a

käskkirjaga nr 581 tunnistati nimetatud haldusakt kehtetuks tulenevalt Riigikohtu 10. oktoobri

2003. a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-56-03.

A. A. taotlus vaadati uuesti läbi ja siseministri 6. juuli 2004. a käskkirjaga nr 292 keelduti

erandkorras tähtajalise elamisloa andmisest põhjusel, et isik vastab Välismaalaste seaduse (VS) § 12

lg 4 p-le 5. Keeldumist põhjendati vaidlustatud käskkirja põhjendavas osas järgmiselt:

1) Välismaalaste seadus välistab üldjuhul tähtajalise elamisloa andmise välismaalasele, kes kannab

üle ühe aasta pikkust vabadusekaotust. A. A. on süüdi kriminaalkoodeksi § 100 järgi (tahtlik tapmine)

ja talle määrati karistuseks 7 aastat vabadusekaotust. Tulenevalt Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p-

st 8 kustutatakse A. A. karistusandmed karistusregistrist hiljemalt 13. juunil 2017. A. A. puhul pole

tuvastatud VS § 12 lg 4 p-des 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolusid, mis välistavad talle sama

paragrahvi 5. lõike alusel erandina tähtajalise elamisloa andmise;

2) VS § 12 lg 9 p 3 järgi keeldutakse elamisloa andmisest, kui elamisloa taotlus pole põhjendatud. VS

§ 181 reguleerib erinormina vanglas viibivate välismaalaste elamisloa küsimusi. Nimetatud

paragrahvi kohaselt ei pea Eestis vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema Eestis

viibimiseks elamisluba. A. A. kannab kinnipidamiskohas karistust 23. veebruarist 2001 ja tema

karistusaeg lõpeb 23. juunil 2007. Seega ei ole põhjendatud A. A.-le elamisloa andmine

kinnipidamiskohas viibimise ajaks;

3) karistuse kandmise ajal on A. A. kohustatud viibima Eesti vanglas, sõltumata elamisloast.

Elamisloa omamine või mitteomamine ei mõjuta kuidagi perekonnaelu elamise võimalust karistuse

kandmise ajal;

4) karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamine pole subjektiivne õigus. Seega ei vasta

sellele riigi kohustust tagada võimalus vabaneda tingimisi enne tähtaega. Tingimisi ennetähtaegse

vabastamise eesmärgiks pole kinnipeetavale perekonnaelu võimaldamine, vaid kiirema ühiskonda

sulandumise võimaldamine isikule, kelle osas vangistus on täitnud eesmärgi. Seega ei oma

ennetähtaegse vabastamise otsustamisel tähtsust, kas taotleja elab Eestis perekonnaelu;

5) A. A., kes Välismaalaste seaduse kohaselt võib ohustada avalikku korda, ühiskondlikku

turvalisust, kõlblust või teiste isikute õigusi ja huve, tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei täidaks

oma eesmärki. Talle saab anda elamisloa üksnes erandlikel asjaoludel. Võimalus vabaneda vanglast

enne tähtaega pole erandlik asjaolu, mis tingib elamisloa andmise;

6) A. A. on toime pannud raske kuriteo ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13. septembri

2000. a soovituse Rec (2000) 15 annab seega õiguse keelduda talle kui pikaajalisele sisserändajale

elamisloa andmisest.

2. Halduskohtule esitatud kaebustes palus A. A. tühistada siseministri 6. juuli 2004. a käskkiri nr 292

ja kohustada asi uuesti läbi vaadata. Kaebuse esitaja soovib saada tähtajalist elamisluba, et taotleda

kinnipidamisasutusest ennetähtaegset vabanemist, abielluda oma elukaaslase ja lapse emaga ning

asuda elama oma perekonna juurde.

3. Tallinna Halduskohtu 25. veebruari 2005. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

motiivid olid järgmised:

1) VS § 12 lg 5 järgi võidakse sama paragrahvi lg 4 p-s 5 nimetatud välismaalasele erandina anda

tähtajaline elamisluba. Selleks peavad esinema kaalukad erandlikud asjaolud. Tulenevalt VS §-st 181

ei pea vanglas viibival välismaalasest kinnipeetaval olema elamisluba. Kaebuse esitaja viibib Eestis

kohtuotsuse alusel, millega talle on mõistetud vabadusekaotuslik karistus ja talle ei ole seadusest

tulenevalt vaja elamisluba anda;

2) elamisloa andmise eesmärgiks ei ole isikut tõendava dokumendi saamine, abiellumise

võimaldamine ja kinnipidamisasutusest ennetähtaegselt vabanemise taotlemine. Elamisluba antakse

selleks, et välismaalane saaks seaduslikult Eestis viibida õppimise, töötamise, ettevõtlusega

tegelemise või oma perekonnaga kooselamise eesmärgil. Vanglas viibiva välismaalase puhul tuleb

vaadata, kas isikul on reaalne võimalus elamisluba Eestis viibimise alusena kasutada ehk kas

kinnipeetava karistusaeg lõpeks antava elamisloa kehtivusaja jooksul. Siseministril ei ole võimalik

reaalselt hinnata, kas taotlus ennetähtaegselt kinnipidamisasutusest vabanemiseks kuulub

rahuldamisele, vaid ta saab hinnata, kas võimalik elamisloa kehtivusaeg ületab isiku karistusaja

lõpptähtpäeva. Tähtajaliste elamislubade väljastamise praktikast lähtudes ei anta välismaalasele

esmalt elamisluba maksimaalse kestvusajaga, vaid reeglina üheks aastaks. Kaebuse esitajal oli

kaevatava haldusakti andmise ajal jäänud karistusaja lõppemiseni ligi 2,5 aastat. Seega ei oleks

elamisluba täitnud selle andmise eesmärki, s.o kaebuse esitaja ei oleks saanud elamisloa alusel asuda

elama oma perekonna juurde;

3) kaebuse esitaja perekonnaelu elamine on raskendatud tema poolt toime pandud kuriteo tõttu.

Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine perekonnaelu elamise õigust ei riku. Ka abiellumise

võimaluse edasilükkamine ei too kaasa kaebuse esitaja perekonnaelu elamise võimatust. Seni on ta

elanud perekonnaelu, olemata seaduslikus abielus. Põhjendamata on, miks perekonnaelu elamine

ilma abielus olemata on käesoleval ajal raskendatud;

4) kaevatav haldusakt ei too kaasa riigist väljasaatmist, mida võiks käsitada perekonnaellu

ebaproportsionaalse sekkumisena, vaid sellega on keeldutud kaebuse esitajale tähtajalise elamisloa

andmisest kinnipidamisasutuses viibimise ajal. Tähtajalise elamisloa andmise eesmärgiks ei ole

kinnipeetavale vanglast ennetähtaegse vabanemise võimaldamine. Kui kinnipidamisasutuses viibiv

isik taotleb elamisluba ja tema karistusaeg lõpeb enne elamisloa võimaliku kehtivusaja lõppemist,

võib olla vajalik tähtajalise elamisloa andmine, et tagada vanglast vabanemisel isikule koheselt

seaduslik viibimisalus. Kui eelkirjeldatud olukorras jäetakse elamisluba andmata, võib see kaasa tuua

perekonnaelu puutumatuse rikkumise. Kaebuse esitajal on võimalik taotleda tähtajalist elamisluba

ilma, et esineks takistus, mis tõi käesoleval juhul kaasa elamisloa andmisest keeldumise.

4. Apellatsioonkaebuses palus A. A. halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ning tühistas halduskohtu otsuse ja tegi

uue otsuse, millega tühistas siseministri vaidlustatud käskkirja ja kohustas siseministrit vaatama A. A.

elamisloa taotluse läbi mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohus põhjendas

otsust järgmiselt:

1) vaidlustatud haldusakt on antud kaalutlusõiguse alusel. HKMS § 19 lg 6 kohaselt kui ametnik on

volitatud tegutsema diskretsiooni alusel, kontrollib kohus ka seda, kas haldusakti andmisel või

toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse

kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Käesoleval juhul on vaidlus selles, kas

vastustaja on haldusmenetluse läbi viinud menetlusreegleid järgides ja järginud haldusakti andmisel

proportsionaalsuse põhimõtet, kaaludes avalikku huvi ja kaebuse esitaja põhiõigusi;

2) HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise

hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele. Seega saab kohus hinnata siseministri käskkirja õiguspärasust, võttes arvesse

käskkirja andmise ajal esinenud asjaolusid;

3) nähtuvalt vaidlustatud otsusest ja vastusest kaebusele on vastustaja lähtunud elamisloa andmisest

keeldumisel muuhulgas ka sellest, et kaebajal ei ole elamisluba VS § 181 kohaselt kinnipidamiskohas

oleku kestel vaja. VS § 181 sätestab, et kinnipidamiskohas ei pea välismaalasest kinnipeetaval olema

seaduslikku alust Eestis viibimiseks;

4) Karistusseadustiku § 76 lg 2 kohaselt võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises

süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on

tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Lääne-Viru Maakohtu

otsuse kohaselt alustati vanglakaristuse tähtaja arvestamist 23. juunil 2000. Kaks kolmandikku

mõistetud seitsmeaastasest karistusest möödus apellandil 2005. a veebruaris. Kuigi tähtajalise

elamisloa taotluse esitas apellant 17. detsembril 2002, mil ennetähtaegse vabanemise võimaluse

tekkimiseni oli jäänud üle kahe aasta, anti vaidlustatud haldusakt 6. juulil 2004, kui ennetähtaegse

vabanemise võimaluse tekkimiseni oli aega alla kaheksa kuu;

5) vastustaja esindaja selgituste kohaselt antakse ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule

korrale elamisluba tavapäraselt tähtajaga üks aasta. Seega oleks elamisloa saamisel üheks aastaks

avanenud apellandile võimalus taotleda vanglast ennetähtaegselt vabastamist;

6) VS § 181 ei saa tõlgendada nii, et see sätestab kinnipeetavale piirangu elamisloa taotlemisel. Kuigi

kinnipeetaval ei ole vaja elamisluba, peab tal Eestis elamiseks vanglast vabanemisel olema

elamisluba. Seetõttu tuleb tähtajalise elamisloa taotlus esitada ja haldusakt elamisloa andmise kohta

anda kinnipidamise ajal. Käesoleval juhul on taotlus elamisloa saamiseks esitatud oluliselt enne

vanglast ennetähtaegse vabanemise võimaluse tekkimist. Siiski ei tähenda see, et haldusorgan peab

haldusakti andmisel lähtuma üksnes neist asjaoludest, mis olid olemas taotluse esitamise ajal. Kui

haldusmenetluse kestusest tingitult on taotluse esitajaga seotud asjaolud muutunud, peab haldusorgan

arvesse võtma neid asjaolusid, mis on tekkinud haldusakti andmise ajaks;

7) kinnipeetavate taotlused tuleb faktiliste asjaolude võrdsuse korral lahendada sarnaselt vabaduses

viibivate isikute või vanglast peatselt vabanevate isikute taotlustega. Kui elamisloa taotluse esitaja

saaks elamisloa alusel vanglast vabaneda ja Eestis õiguslikul alusel viibida, siis ei saa elamisloa

taotluse sisulisel läbivaatamisel jätta taotlust rahuldamata üksnes sellel põhjusel, et taotluse esitajal

on Eestis viibimiseks õiguslik alus kinnipidamiskohas viibimisel. Seega on siseminister asja

otsustamisel võtnud muuhulgas aluseks asjaolu, mis on asjasse puutumatu. Tegemist on

kaalutlusveaga, mis võis mõjutada asja otsustamist apellandi kahjuks. Selline kaalutlusviga on

aluseks otsuse tühistamisele;

8) vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja hindas taotluse läbivaatamisel kaebaja ohtlikkust,

arvestades tema poolt toime pandud õiguserikkumise iseloomu ja asjaolusid ning kaebuse esitaja

käitumist vanglas. Vaidlusaluses otsuses on üksnes arvestatud toimepandud kuritegu ja sellest

lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Kaebuse esitaja on määratlemata kodakondsusega isik.

Kodakondsuse puudumine on pikaajaliselt Eestis elanud isikule tähtajalise elamisloa andmise

otsustamisel oluline asjaolu. Kodakondsuse puudumine võib raskendada isiku väljasaatmist. Kui isik

on pikka aega elanud Eestis, on tal sotsiaalsete sidemete loomine teises riigis veelgi raskem. Sellises

olukorras tuleb hinnata võimalust kaebuse esitajat Eestist elamisloa puudumise tõttu välja saata

äärmiselt piiratuks. Käesoleval juhul ei ole apellandil praktilist võimalust mõnda teise riiki elama

asuda;

9) esmakordselt kuriteo eest karistatud isik võib vanglas viibides käitumist muuta ning vanglast

vabanemise järel ei pruugi temast lähtuv oht riigi julgeolekule olla kuigi suur. Kaebaja oli haldusakti

andmise ajaks elanud Eestis umbes 17 aastat. Kuriteo tõttu Eestist väljasaatmine võib kujutada tõsist

riivet eraelu puutumatusele (PS § 26). Seadusliku aluse eraellu sekkumiseks annab käesoleval juhul

VS § 12 lg 4. Samas peab sekkumine olema proportsionaalne, s.t piirangute tegemiseks peab olema

objektiivne ja sotsiaalne vajadus ning toiming peab olema õigustatud eesmärgi saavutamiseks

proportsionaalne meede. Seega eeldatakse haldusorganilt ka taotleja õiguste ja Põhiseadusega

kaitstud hüvede kaalumist. Kuna otsusest ei nähtu, et siseminister oleks kaalunud, kas kasutatud

vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga, on ka see asjaolu aluseks otsuse tühistamisele;

10) elamisloa taotluse uuel läbivaatamisel tuleb koostöös vanglaga välja selgitada apellandi

käitumine kinnipidamise ajal ning hinnata toimepandud kuriteo asjaolusid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Siseminister palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse

halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist:

1) nõustuda ei saa ringkonnakohtuga, et elamisloa taotluse uuel läbivaatamisel tuleb hinnata

toimepandud kuriteo asjaolusid ja selgitada A. A. käitumine kinnipidamise ajal, sest esmakordselt

kuriteo eest karistatud isik võib vanglas oma käitumist muuta. Kohus on juba hinnanud toimepandud

kuriteo asjaolusid ja siseministril puudub õigus asuda jõustunud kohtuotsusega antud hinnangust

teistsugusele seisukohale;

2) siseminister ei saa hinnata A. A. ohtlikkust riigi julgeolekule, kuna VS § 12 lg 6 loetleb

ammendavalt riigi julgeolekut ohustavaid asjaolusid. VS § 12 lg 4 p 5 selles loetelus pole;

3) see, kas isikul on või pole vanglas probleeme käitumisega, ei tähenda, et vabas ühiskonnas, kus

isik pole allutatud kinnipidamisasutuse reeglitele, ta jätkab samasugust käitumist;

4) A. A. puhul ei saa rääkida esmakordselt kuriteo eest karistatud isikust. Lääne-Viru Maakohtu

otsuse sissejuhatavas osas on loetelu A. A. varasematest karistustest. Kuna A. A. varasem karistatus

on kustunud, siis ei saanud siseminister käskkirja andmisel tugineda karistusregistri arhiivi

andmetele. Kuid see ei tähenda, et A. A. on esmakordselt karistatud isik. Karistamise fakt

iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega (Riigikohtu 11. oktoobri 2001. a lahend asjas

nr 3-4-1-7-01);

5) A. A.-le mõistetud seitsmeaastane karistusaeg lõpeb 23. juunil 2007. Siseministri vaidlustatud

käskkiri anti 6. juulil 2004, kui A. A.-l oli karistusest kantud veidi üle poole ehk neli aastat. Ka siis,

kui elamisluba oleks antud, poleks A. A. saanud kasutada elamisloast tulenevaid õigusi. Elamisluba

antakse, et välismaalane saaks Eestis seaduslikult viibida töötamise, õppimise, ettevõtlusega

tegelemise või perekonnaga koos elamise eesmärgil;

6) A. A.-le elamisloa andmine vanglas viibimise ajal poleks garanteerinud elamisloa olemasolu

vanglast vabanemisel. Elamisluba ei garanteeri ka tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks esitatud

avalduse rahuldamist. Samas ei saa elamisloa taotluse rahuldamiseks olla üksnes asjaolu, et isikul

avaneks võimalus esitada tingimisi ennetähtaegse vabastamise taotlus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Käesolevas asjas peab kolleegium vajalikuks keskenduda kõigepealt küsimusele, kas tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumine võis takistada A. A. tingimisi enne tähtaega vabastamist. Taotles ju

määratlemata kodakondsusega A. A. tähtajalist elamisluba sellepärast, et ta soovis taotleda

kinnipidamisasutusest ennetähtaegset vabanemist (vt käesoleva otsuse punkt 2).

8. Karistusseadustiku (KarS) § 76 lg 2 sätestab: "Esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises

süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui

süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast."

Justiitsministri 29. novembri 2000. a määrusega nr 56 vastu võetud Kinnipeetava tingimisi enne

tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise korra § 3 lg-st 1 tulenevalt võib

kinnipeetav esitada avalduse tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamiseks vangla

direktorile kuni kaks kuud enne kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne

tähtaja lõppemist vangistusest vabastamine. Vangistusseaduse (VangS) § 76 lg 1 näeb ette, et

vastavalt Karistusseadustiku sätetele võib vangla direktor teha kohtule esildise kinnipeetava tingimisi

enne tähtaega vabastamiseks. VangS § 76 lg 3 sätestab, et enne tähtaega vabastamise esildise

rahuldamata jätmisel kohtu poolt võib seda korrata mitte varem kui poole aasta pärast.

Vangistusest katseajaga tingimisi ennetähtaegse vabanemise nii sätestatud võimalust ei saa

kolleegiumi arvates käsitada kinnipeetava subjektiivse õigusena. Küll on aga kinnipeetaval

Vangistusseadusest tulenev subjektiivne õigus taotleda tingimisi ennetähtaega vabastamise avalduse

menetlemist vangla direktori poolt.

VangS § 76 lg 5 sätestab: "Välismaalasest kinnipeetava võib tingimisi enne tähtaega vabastada, kui

talle on antud elamisluba." Seega sõltub välismaalasest kinnipeetava tingimisi enne tähtaega

vabanemise võimalus otseselt elamisloast. Välismaalasest kinnipeetava avalduse menetluse tulemus

on ette ära otsustatud, kui kinnipeetaval pole elamisluba. Seega võib elamisloa andmisest keeldumine

teatud tingimustel siiski rikkuda kinnipeetava õigusi või huve. See, milliseid subjektiivseid õigusi või

isiku huve võidakse kinnipeetavale elamisloa andmisest keeldumisega rikkuda, sõltub konkreetsetest

asjaoludest.

Kodakondsus- ja Migratsiooniametil pole tähtajalise elamisloa taotluse üle otsustamisel pädevust

kaaluda ennetähtaegse vabastamise võimalikkust. Kuid Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus

mitte anda elamisluba võib kinnipeetava õigusi rikkuda, kui selles otsuses tehtud kaalutlusviga

muudab ennetähtaegse vabastamise avalduse läbivaatamise võimatuks. Kohtuvaidluse tulemusena

uue otsuse tegemine ei pruugi kaitsta isiku õigusi, mistõttu pole välistatud mittevaralise kahju

esitamise nõue Eesti riigi vastu. Et vältida kinnipeetava õiguste võimalikku rikkumist, oleks

seadusega vaja täiustada kinnipeetavate elamisloataotluste menetluskorda.

Asjaolu, et elamisloa puudumine ei riku kinnipeetava õigusi, ei tähenda, et tema elamisloa taotlus

tuleb jätta rahuldamata või Välismaalaste seaduse (VS) § 135 p 6 alusel läbivaatamatult tagastada.

Elamisloa taotluste läbivaatamise praktika ei tohi kujundada olukorda, kus tingimisi enne tähtaja

lõppemist vangistusest vabastamise avalduste läbivaatamisel diskrimineeritakse välismaalasi. Isiku

õigused ja avalik huvi ei saaks kahjustatud, kui Välismaalaste seadust rakendataks mõistlikul moel.

Kolleegium on seisukohal, et ka kehtiva õigusega ei satutaks vastuollu, kui Kodakondsus- ja

Migratsiooniamet lükkaks kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemise edasi ja teeks kaalutletud

otsuse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimise ennetähtaega

vangistusest vabastamiseks. Kinnipeetaval peab aegsasti olema teada, kas ta saab taotleda tingimisi

ennetähtaega vabastamist.

Selline lähenemine oli esitatud Riigikohtu halduskolleegiumi 9. mai 2006. a otsuse asjas nr 3-3-1-6-

06 punktides 24, 25 ja 26. Kolleegium ei näe põhjust muuta seda seisukohta.

9. A. A.-le on esimese astme kuriteo eest mõistetud seitsmeaastane vabadusekaotus ja tema

karistusaeg lõpeb 23. juunil 2007. Siseminister keeldus A. A.-le elamisloa andmisest 6. juulil 2004.

Keeldumise üheks motiiviks oli, et A. A.-l pole tulenevalt VS §-st § 181 elamisluba

kinnipidamiskohas viibimise ajal vaja. VS § § 181 sätestab: "Eestis vanglas viibival välismaalasest

kinnipeetaval ei pea olema Eestis viibimiseks käesoleva seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikku

alust."

10. Ringkonnakohus leidis, et kuigi tähtajalise elamisloa taotluse esitas A. A. 17. detsembril 2002,

mil ennetähtaegse vabanemise võimaluse tekkimiseni oli jäänud üle kahe aasta, anti vaidlustatud

haldusakt 6. juulil 2004, kui ennetähtaegse vabanemise võimaluse tekkimiseni oli aega alla kaheksa

kuu. Vastustaja esindaja selgituste kohaselt antakse ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või

avalikule korrale elamisluba tavapäraselt tähtajaga üks aasta. Seega oleks elamisloa saamisel üheks

aastaks avanenud apellandile võimalus taotleda vanglast ennetähtaegselt vabastamist (vt käesoleva

otsuse punkti 5 alapunktid 4 ja 5). Veel leidis ringkonnakohus, et kui elamisloa taotluse esitaja saaks

elamisloa alusel vanglast vabaneda ja Eestis õiguslikul alusel viibida, siis ei saa elamisloa taotluse

sisulisel läbivaatamisel jätta taotlust rahuldamata üksnes sellel põhjusel, et taotluse esitajal on Eestis

viibimiseks õiguslik alus kinnipidamiskohas viibimisel. Seega on siseminister asja otsustamisel

võtnud muu hulgas aluseks asjaolu, mis on asjassepuutumatu. Tegemist on kaalutlusveaga, mis võis

mõjutada asja otsustamist apellandi kahjuks. Selline kaalutlusviga oli ringkonnakohtul aluseks

vaidlustatud haldusakti ja halduskohtu otsuse tühistamisele (vt käesoleva otsuse punkti 5 alapunkt 7).

11. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu arutluskäigu ja järeldusega.

12. Kolleegium märgib, et Välismaalaste seadus ei sätesta lühimat tähtaega, milleks võib anda

tähtajalise elamisloa. Selle kindlaksmääramisel, kas elamisloa andmisest keeldumise otsus võib

takistada kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist, saab kolleegiumi arvates lähtuda kinnipeetavatele

elamislubade andmise tavalisest praktikast. Käesolevas asjas on halduskohtu istungil siseministri

esindaja kinnitanud, et ohu kahtluse korral riigi julgeolekule või avalikule korrale antakse elamisluba

tavapäraselt tähtajaga üks aasta.

Kolleegium ei võta siin seisukohta, kui pikaks ajaks tuleb isikule anda tähtajaline elamisluba. Kuid

kolleegium on seisukohal, et kaalutlusviga elamisloa andmisest keeldumise otsuses rikub igal juhul

kinnipeetava õigust esitada vangla direktorile avaldus tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest

vabastamiseks, kui elamisloa andmisest keeldumisest kuni nimetatud avalduse esitamise võimaluse

avanemiseni on jäänud aega vähem kui üks aasta. Siiski ei saa kolleegiumi sellest seisukohast teha

järeldust, et kinnipeetava õigusi ei saa rikkuda kaalutlusviga, mis tehti elamisloa taotluse üle

otsustamisel näiteks kümme kuud enne sellise avalduse esitamise võimaluse avanemist. Ka selline

otsus võib, sõltuvalt asjaoludest, rikkuda kinnipeetava õigusi. Kolleegium rõhutab veelkord

haldusasjas nr 3-3-1-6-06 esitatud seisukohta, et ka kehtiva õigusega ei satutaks vastuollu, kui

Kodakondsus- ja Migratsiooniamet lükkaks kinnipeetava elamisloa taotluse menetlemise edasi ja

teeks kaalutletud otsuse ajaks, mil kinnipeetaval avaneb õigus esitada avaldus katseajaga tingimisi

ennetähtaega vangistusest vabastamiseks.

13. Käesolevaks ajaks on kujunenud olukord, kus A. A. elamisloa taotluse suhtes tehtav mis tahes

sisuga otsustus mõjutab A. A. õiguslikku seisundit ka pärast 23. juunit 2007, mil lõpeb talle

mõistetud vabadusekaotuse tähtaeg.

Haldusasjas nr 3-3-1-6-06 tehtud otsuses käsitles kolleegium ka elamisloa andmata jätmise ning isiku

riigist väljasaatmise ja väljasaatmiskeskusse paigutamise seost. Kolleegium leidis, et elamisloa

andmise otsustamine ja väljasaatmise otsustamine toimub tõepoolest eraldi menetlustes ning

elamisloa andmisest keeldumisel ei otsustata veel isiku väljasaatmise üle. Kuid arvesse tuleb võtta

VangS § 75 lg-t 5, mis sätestab täiesti ühemõtteliselt järgmist: "Välismaalasest kinnipeetav, kellel ei

ole elamisluba, saadetakse vabastamisel Eestist välja. Kui Eestist välja saatmine ei ole kohe võimalik,

paigutatakse välismaalane vabastamisel väljasaatmiskeskusesse." Lähemalt reguleerib väljasaatmist

ja väljasaatmiskeskusse paigutamist, samuti seadustamisettekirjutuse tegemist Väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seadus. Kolleegium märkis, et kaua aega Eestis elanud määratlemata

kodakondsusega isiku väljasaatmiskeskusse paigutamise õiguspärasus ja kooskõla inimväärikusega

on problemaatiline. Riikide pädevuses on immigratsioonireeglistiku kehtestamine ja üldjuhul ei

kohusta rahvusvaheline õigus andma elamisluba teises riigis kaua aega elanud kodakondsuseta

isikule. Välismaalaste seaduse regulatsioon, mis lubab ka kaua aega Eestis elanud määratlemata

kodakondsusega isikule anda elamisloa üksnes erandkorras, võib paraku kaasa tuua olukorra, kus

väljasaatmiskeskuses peetakse isikut, kelle suhtes on selge, et teda ei saa ühtegi riiki välja saata

sellepärast, et puudub riik, kes peab sellise isiku vastu võtma (vt nimetatud otsuse punkt 28).

Haldusasjas nr 3-3-1-6-06 käsitles kolleegium läbi inimväärikuse sellise kinnipeetava

väljasaatmiskeskusesse paigutamist, kelle väljasaatmine on perspektiivitu. Kolleegium märgib, et

ilma väljasaatmise perspektiivita isiku kinnipidamist väljasaatmiskeskuses saab ja tuleb hinnata ka

läbi Põhiseaduse § 20 lg 2 p 4 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

artikli 5.1(f), mis otsesõnu tagavad igaühele füüsilise vabaduse kaitse meelavaldse kinnipidamise eest

riigist väljasaatmise eesmärgil.

Kolleegium on seisukohal, et inimväärikuse ja füüsilise vabaduse kaitse huvides tuleb juba tähtajalise

elamisloa taotluse üle otsustamisel esialgselt kaaluda isiku väljasaatmise perspektiive ning esitada

elamisloa andmisest keeldumise korral põhjendused riigist väljasaatmise perspektiivikuse kohta.

Väljasaatmise perspektiive tuleb kaaluda ka juhul, kui elamisloa taotluse üle otsustav organ ja

väljasaatmise ning väljasaatmiskeskusse paigutamise üle otsustuspädevust omav organ on erinevad.

Kui kaalumise tulemusel selgub, et väljasaatmine on perspektiivitu, siis tuleb elamisluba anda,

hoolimata sellest, et seadus lubab elamisloa anda üksnes erandkorras.

II

14. Järgnevalt vastab kolleegium kassatsioonkaebuse üksikutele väidetele.

15. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga, et elamisloa taotluse uuel läbivaatamisel tuleb hinnata

toimepandud kuriteo asjaolusid ja selgitada A. A. käitumine kinnipidamise ajal, sest esmakordselt

kuriteo eest karistatud isik võib vanglas oma käitumist muuta. Kassaatori arvates on kohus juba

hinnanud toimepandud kuriteo asjaolusid ja siseministril puudub õigus asuda jõustunud

kohtuotsusega antud hinnangust teistsugusele seisukohale (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 1).

Kolleegium on seisukohal, et kuriteo toimepanemise asjaolude hindamine elamisloa taotluse üle

otsustamisel ei tähenda jõustunud kohtuotsusega antud hinnangu revideerimist. Elamisloa taotluse üle

otsustamisel hinnatakse kuriteo toimepanemise asjaolusid kogumis muude tõenditega, mis on olulised

isiku taotluse lahendamiseks. Otsus elamisloa andmise või elamisloa andmisest keeldumise kohta ei

muuda olematuks kuritegu ja sellele kohtu poolt kriminaalmenetluses antud hinnangut.

16. Kassaator väidab, et siseminister ei saa hinnata A. A. ohtlikkust riigi julgeolekule, kuna VS § 12

lg 6 loetleb ammendavalt riigi julgeolekut ohustavaid asjaolusid. VS § 12 lg 4 p 5, mida rakendati

A. A. suhtes, selles loetelus pole (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 2).

VS § 12 lg 6 loetleb asjaolusid, mida selle seaduse mõttes käsitatakse ohuna riigi julgeolekule.

Nimetatud säte ei viita VS § 12 lg 4 p-le 5, mida kohaldati A. A. suhtes. Ringkonnakohtu otsuses (vt

käesoleva otsuse punkti 5 alapunkt 8) on tõepoolest kirjutatud, et vaidlusaluses otsuses on üksnes

arvestatud toimepandud kuritegu ja sellest lähtuvat ohtu riigi julgeolekule. Kolleegiumi arvates on

viitamine riigi julgeoleku ohule ebatäpsus ringkonnakohtu otsuses, mis aga ei mõjuta otsuses võetud

lõppseisukoha õigsust.

17. Kolleegiumi arvates on iseenesest õige ka kassaatori väide, et see, kas isikul on või pole vanglas

probleeme käitumisega, ei tähenda, et vabas ühiskonnas, kus isik pole allutatud kinnipidamisasutuse

reeglitele, ta jätkab samasugust käitumist. Sellise iseenesest õige väitega nõustumine ei saa aga

tingida ringkonnakohtu otsuse, millega vaidlustatud käskkiri tühistati käskkirja andmisel tehtud

kaalutlusvea tõttu, tühistamist. Kolleegium märgib, et kinnipeetava elamisloa taotluse üle

otsustamiseks saab küsida nii vangla direktori kui ka kriminaalhooldusametniku arvamust.

18. Siseminister ei nõustu kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu seisukohaga (vt käesoleva otsuse

punkti 5 alapunkt 9), et A. A. on esmakordselt kuriteo eest karistatud isik, sest Lääne-Viru Maakohtu

otsuse sissejuhatavas osas on loetelu A. A. varasematest karistustest, mis on küll kustunud. Viitega

Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsusele asjas nr 3-4-1-7-01 leiab siseminister, et karistamise

fakt iseloomustab isikut ja on seetõttu püsiva tähendusega. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on

siseminister kassatsioonkaebuses mõistnud vääralt Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsust

asjas nr 3-4-1-7-01.

Nimetatud otsuse punktis 18 leidis üldkogu tõepoolest, et karistamise fakt iseloomustab isikut ja on

seetõttu püsiva tähendusega. Üldkogu ei piirdunud aga selle tõdemusega. Kolleegiumi arvates tuleb

üldkogu otsusest järeldada, et karistamise fakt tohib isikut saata kogu elu ainult siis, kui see on ette

nähtud eriseaduses, kui isik, kes otsustab akti andmise, on Karistusregistri seaduse järgi õigustatud

saama andmeid karistusregistri arhiivist, ja kui isikut kogu elu saatvate karistusregistri andmete

kasutamine on proportsionaalne taotletava eesmärgiga (üldkogu otsuse punktid 21 kuni 24).

VS § 12 lg 4 p 8 sätestab käesoleval ajal ja sätestas ka A. A. elamisloa taotluse üle otsustamise ajal, et

tähtajalist elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, keda on kriminaalkorras korduvalt

karistatud tahtlike kuritegude eest. Seega lubab nimetatud säte tähtajalise elamisloa taotluse üle

otsustamisel kasutada karistusregistri arhiivi andmeid. Kolleegiumi arvates võimaldab kehtiv

regulatsioon jõuda kriminaalkorras korduvalt tahtlikke kuritegusid toime pannud isikute elamisloa

otsustamisel proportsionaalsele tulemusele, sest VS § 12 lg 5 lubab sama paragrahvi 4. lõike punktis

8 nimetatud välismaalasele anda tähtajalise elamisloa erandkorras. Lahendamist vajab aga see, kas

A. A. oli võimalik üldse käsitada tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud isikuna.

Käesoleval ajal annab 8. juulil 2006 jõustunud Karistusregistri seaduse § 22 lg 1 p 21 õiguse saada

karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid Vabariigi Valitsusele, Siseministeeriumile, Kodakondsus- ja

Migratsiooniametile ning Kaitsepolitseiametile Kodakondsuse seaduses, Välismaalaste seaduses,

Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses ning Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks. Ajal, mil otsustati A. A. elamisloa taotluse üle,

Karistusregistri seaduses sellesisulist sätet ei olnud. Järelikult ei ole võimalik A. A. käsitada

kriminaalkorras tahtlike kuritegude eest korduvalt karistatud isikuna. Ka kassatsioonkaebuses väidab

siseminister, et vaidlustatud käskkirja andmise ajal ei saanud minister tugineda karistusregistri

arhiivile, sest A. A. varasem karistus oli kustunud (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt 4).

Elamisloa andmisest keeldumisel viitas minister VS § 12 lg 4 p-le 5, mitte aga sama lõike punktile 8.

Seega pidas ringkonnakohus A. A. õigesti isikuks, keda on tahtliku kuriteo eest kriminaalkorras

karistatud esmakordselt.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu seisukoht, et A. A. on esmakordselt kuriteo eest karistatud

isik, oli kohtuotsuses sugugi mitte esmatähtis vaidlustatud käskkirja ja halduskohtu otsuse

tühistamise põhjendus. Ringkonnakohtu see seisukoht esitati käsitluses, milles ringkonnakohus leidis,

et siseminister pole kaalunud, kas kasutatud vahendid on proportsionaalsed soovitud eesmärgiga.

19. Kassaator väidab, et ka siis, kui elamisluba oleks antud, poleks A. A., kelle karistusaeg lõpeb

23. juunil 2007, saanud kasutada elamisloast tulenevaid õigusi (vt käesoleva otsuse punkti 6 alapunkt

5). Elamisluba antakse, et välismaalane saaks Eestis seaduslikult viibida töötamise, õppimise,

ettevõtlusega tegelemise või perekonnaga koos elamise eesmärgil.

VS § 12 lg 1 p-d 1, 11, 2 ja 3 sätestavad tõepoolest, et tähtajaline elamisluba antakse töötamiseks,

ettevõtluseks, õppimiseks või elama asumiseks Eestis alaliselt elava lähedase sugulase juurde.

Nendes sätetes peetakse silmas tähtajaliste elamislubade erinevaid liike, mis on sätestatud sama

seaduse §-des 122, 123, 133 ja 134. Neid elamisloa liike tuleb eristada eesmärkidest, mida isik soovib

elamisloa abil taotleda.

Kolleegium on seisukohal, et elamisloa saamise korral oleks A. A. saanud kasutada elamisloast

tulenevat õigust, s.o õigust, et menetletaks tema avaldust tingimisi enne tähtaega karistuse kandmisest

vabastamiseks.

20. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et A. A.-le elamisloa andmine vanglas viibimise ajal poleks

garanteerinud elamisloa olemasolu vanglast vabanemisel, et elamisluba ei garanteeri ka tingimisi

ennetähtaegseks vabastamiseks esitatud avalduse rahuldamist ning et elamisloa taotluse rahuldamise

põhjenduseks ei saa olla üksnes asjaolu, et isikul avaneks võimalus esitada tingimisi ennetähtaegse

vabastamise taotlus. Kassaatori nende iseenesest õigete väidetega nõustumine ei ole aga

ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks.

21. Siseministri kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann