3-1-1-83-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-83-06

Otsuse kuupäev

13. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

OÜ V väärteoasi pakendiseaduse § 30 lg 2 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 1. märtsi 2006. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-05-302

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ V kaitsja vandeadvokaadi abi Kaspar Lind, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

13. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

Keskkonnainspektsiooni esindajad Mait Grigorjev ja Merili Ringi

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 1. märtsi 2006. a kohtuotsus OÜ V väärteoasjas ja lõpetada

väärteomenetlus.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsioon karistas 15. septembril 2005. a OÜ-d V kiirmenetluse otsusega PakS § 30 lg 2 järgi 1500

krooni suuruse rahatrahviga. Kiirmenetluse otsuse kohaselt laekus 30. augustil 2005. a Keskkonnainspektsiooni

Harjumaa osakonnale väärteoteade, mille kohaselt ei võta Viimsis N tee x asuv OÜ-le V kuuluv kauplus vastu

pandimärgiga pakendeid.

6. septembril 2005. a läbiviidud kontrollimisel tuvastati, et kõnealuses kaupluses müüakse tagatisrahaga pakendisse

pakendatud kaupa, kuid ei võeta vastu pandimärgiga pakendeid. Kaupluses väljas olnud teates paluti pakendid viia R

tee x asuvasse taaravastuvõtupunkti. Nimetatud taaravastuvõtupunkti haldava MTÜ T-ga oli osaühingul 15. juunil

2005. a sõlmitud koostööleping. Taaravastuvõtupunkt oli aga suletud.

Eelnevast tulenevalt leiti kiirmenetluse otsuses, et OÜ V ei täitnud PakS § 20 lg-t 2, jättes korraldamata pandimärgiga

pakendite vastuvõtu müügikohas.

2. Keskkonnainspektsiooni otsuse peale esitas OÜ V nimel Harju Maakohtule kaebuse osaühingu juhatuse liige V.A.,

kes taotles otsuse tühistamist täies ulatuses.

Kaebuses märgiti, et pandipakendite vastuvõtt kaupluse ruumes ei olnud võimalik hügieenilistel kaalutlustel, vältimaks

müüdava toidu saastumist. Ka Tervisekaitseinspektsiooni juhistes pakendiseaduse täitmiseks toidukaupluses

soovitatakse müügipakendi ja -pakendijäätmete vastuvõtmist müügikoha vahetus läheduses asuvas selleks otstarbeks

kohaldatud punktis. Taolise iseseisva punkti väljaehitamine hoones, kus pood paiknes, pole aga võimalik. Seetõttu

sõlmis osaühing lepingu MTÜ T-ga ja pani kauplusse üles teate, millega suunati kliendid lähedalasuvasse

taaravastuvõtupunkti.

3. Harju Maakohus jättis 1. märtsi 2006. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Kohus märkis, et tulenevalt PakS § 20 lg-st 4 ei saa OÜ V müügipakendi vastuvõtmise kohustust

taaskasutusorganisatsiooniga lepingut sõlmides üle anda ja osaühing oli ise kohustatud müügipakendi vastu võtma

müügikohas või selle vahetus läheduses. Kohus märkis samas, et nimetatud kohustuse täitmiseks on osaühing 15. juunil

2005. a sõlminud lepingu MTÜ-ga T ja korraldanud müügipakendi tagasivõtmise kauplusest ca 400 m kaugusel MTÜ

taaravastuvõtupunktis.

Kohus leidis aga, et OÜ V rikkus PakS § 20 lg-st 2 ja 4 tulenevat kohustust võtta müügipakendit vastu müügikohas või

selle vahetus läheduses sellega, et Keskkonnainspektsioonile 30. augustil 2005. a saabunud teate kohaselt oli taara

vastuvõtupunkt juba mitu kuud suletud. Taara vastuvõtupunkt oli suletud ka 6. septembril 2005. a läbiviidud kontrolli

ajal.

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni osaühingu kaitsja vandeadvokaadi abi Kaspar Lind, kes taotleb Harju

Maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja menetluse lõpetamist.

Kassatsioonis leitakse, et kohus on, jättes muutmata kohtuvälise menetleja otsuse, ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust. Kuna menetlusalune isik korraldas pandipakendi vastuvõttu müügikoha vahetus läheduses, ei ole ta

pannud toime tegu, milles teda süüdistatakse.

Oma seisukohti põhjendades heidab kassaator esiteks kohtule ette seda, et kohus ei ole võtnud arvesse kaebuses

esitatud väiteid KarS §-le 30 vastava kohustuste kollisiooni kohta.

Täitmaks PakS § 20 lg-s 2 sätestatud kohustust sõlmis osaühing lepingu lähedal asunud taara vastuvõtupunkti

haldajaga. Selle lepingu eesmärgiks ei olnud kaubapakendi ja -pakendijäätmete vastuvõtukohustuse üleandmine, mille

PakS § 20 lg 2 keelab, vaid nimetatud pakendite ja pakendijäätmete vastuvõtu korraldamine. Ka ei ole menetlusalune

isik väitnud, et MTÜ T on taaskasutusorganisatsioon.

Pakendiseadus kehtestab üldise kohustuse pakendijäätmete vastuvõtu korraldamiseks, kuid ei sätesta nõudeid selle

kohta, millistel aegadel peab pakendite vastuvõtt olema tagatud. On ebamõistlik nõuda, et pakendiettevõtjad peaksid

tagama ööpäevaringse pandipakendite vastuvõtmise. Mõistlikuks võib pidada seda, kui pandipakendeid saab ära anda

tööpäeviti tööajal. Taaravastuvõtupunkt, mille haldajaga oli leping sõlmitud, oli avatud tööpäeviti 9-st 19-ni. Kuna töö

korraldaja peab võimaldama töötajatele lõuna- ja puhkepause, võib selle ajavahemiku siseselt olla ajutisi töökatkestusi.

Selliseid katkestusi ei saa lugeda PakS § 20 lg 2 rikkumiseks.

Kassaator leiab, et väide, nagu olnuks taara vastuvõtukoht mitu kuud suletud, ei ole leidnud kinnitust. Asjaolu, et

vastuvõtupunkt oli suletud ajal, kui kohtuvälise menetleja käis seda kontrollimas, ei tähenda, et see oleks jäädavalt

suletud.

5. Keskkonnainspektsioon leiab esitatud kassatsioonivastuses, et kassatsioon tuleks jätta rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata, märkides üksnes, et peab maakohtu otsust põhjendatuks ja tegelikele asjaoludele vastavaks.

6. Riigikohtu istungil toetasid kohtuvälise menetleja esindajad seisukohta, et kassatsioon tuleks jätta rahuldamata ja

maakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium leiab, et kassaatori väide, mille kohaselt kohus ei ole arvestanud kohustuste kollisiooniga, on

põhjendamatu. Kuigi kohtuotsuses ei ole käsitletud kohustuste kollisiooni küsimust, puudus selleks vajadus.

Kohustuste kollisiooniga põhjendas menetlusalune isik seda, miks osaühing ei võtnud pandipakendeid vastu kaupluse

ruumes. Kohus leidis aga, et PakS § 20 lg-st 2 ja 4 ei tulenegi kohustust võtta pandipakendeid vastu just kaupluses.

Maakohus on otsuses märkinud, et osaühingul on kohustus võtta pandipakendeid vastu müügikohas või selle vahetus

läheduses ning selle kohustuse täitmiseks on sõlmitud leping MTÜ-ga T. Seega on kohus leidnud, et seadusest

tulenevalt ei ole kohustust võtta pandipakendeid vastu kaupluse ruumes, vaid seda võib teha ka väljaspool kauplust,

kuid selle vahetus läheduses.

Samuti on maakohus otsusest nähtuvalt nõustunud sellega, et pakendiseaduse § 20 lg-st 2 ja 4 tuleneva kohustuse

täitmiseks võib põhimõtteliselt sõlmida lepingu teise isikuga. Nimelt märgib maakohus otsuses järgnevat: "Nimetatud

kohustuse täitmiseks on V OÜ sõlminud 15.06.2005.a lepingu MTÜ-ga T ja seega korraldanud müügipakendi

vastuvõtmise kauplusest ca 400 m kaugusel R tee x asuvas MTÜ-le T kuuluvas taara vastuvõtupunktis." Maakohtu

otsusest nähtuvalt seisnes PakS § 20 lg 2 ja 4 rikkumine hoopis selles, et taara vastuvõtupunkt oli suletud ja seda

pikemaajaliselt.

8. Märkida tuleb seda, et Keskkonnainspektsiooni koostatud kiirmenetluse otsusest ega maakohtu otsusest ei ilmne teo

toimepanemise aega ehk seda, millise ajavahemiku osas on tõendatud pandipakendite tagastamise võimatus. Nii

kiirmenetluse otsuses (VTMS § 55 lg 1 p 6) kui maakohtu otsuses (VTMS § 110 p 1) peab see aga olema kajastatud.

Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-146-05 16. märtsil 2006. a tehtud otsuses märkinud: "[Teo toimepanemise] aeg

tuleb määratleda võimalikult täpselt ning kuriteo toimepanemise aja määratlemata jätmine nagu ka põhjendamatult

ebatäpne määratlemine võib kujutada endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes,

samuti rikkuda oluliselt süüdistatava õigust kaitsele" (RT III 2006, 10, 92).

Mõlemas otsuses märgitakse, et 30. augustil 2005. a Keskkonnainspektsiooni saabunud teate kohaselt oli taara

vastuvõtupunkt, kuhu OÜ V kliendid suunas, "juba mitu kuud suletud" ning et taara vastuvõtupunkt oli suletud ka

6. septembril toimunud kontrollimise ajal. Sellest määratlusest ei ole aga võimalik aru saada, millise perioodi vältel

menetleja veendumuse kohaselt pandipakendite vastuvõttu ei toimunud.

Lisaks tuleb nõustuda kassaatoriga selles, et väide, nagu olnuks taara vastuvõtukoht mitu kuud suletud, on tõendamata.

Nii kohtuvälise menetleja kui maakohtu otsuses sisalduv väide, et Keskkonnainspektsioonile 30. augustil 2005. a

saabunud teate kohaselt oli taara vastuvõtupunkt juba mitu kuud suletud, on faktiväide, mis peab KrMS § 60 lg-st 1

tulenevalt tuginema tõenditele. Väärteomenetluses võib tõendamiseseme asjaolusid tõendada KrMS §-s 63 lg-s 1

nimetatud tõenditega, arvestades VTMS §-des 32 ja 33 sätestatud erisustega. Kummaski otsuses ei ole viidatud ühelegi

tõendile, milles kajastuks eelnevalt esitatud väidet kinnitav info. Samuti ei leidu taolist tõendit väärteotoimikus.

Kohtuvälise menetleja esindaja selgitas Riigikohtu istungil, et vastav info pärines Keskkonnainspektsiooni

infotelefonile tehtud anonüümsest telefonikõnest. Et aga see info ei ole tõendina vormistatud ega ole seetõttu

kontrollitav, ei saa sellele otsuse tegemisel tugineda (sarnase olukorra kohta vt Riigikohtu 10. veebruari 2006. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-145-06 - RT III 2006, 7, 59).

Ainus kohtuotsuses nimetatud tõend selle kohta, et taara vastuvõtupunkt oli suletud, on "Objekti kontrollimise

protokoll", mille kohaselt oli taara vastuvõtupunkt suletud 6. septembril 2005. a, kontrollimise aega täpsustatud ei ole.

Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kui pakendiettevõte on korraldanud pandipakendite vastuvõtmise,

ei tähenda ühekordne lühiajaline pakendite tagastamise võimatus (nt ajutise töökatkestuse puhul) veel pakendi

tagasivõtmise kohustuse täitmata jätmist. Kuna käesolevas asjas ei ole välja selgitatud seda, et tegemist ei olnud

lühiajalise töökatkestusega, tuleb menetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Siiski peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et ei nõustu kassaatori seisukohaga, mille kohaselt on piisav, kui

pandipakendeid saab ära anda tööpäeviti tööajal. Arvestades, et PakS § 20 lg 2 räägib "müüdud kauba müügipakendi ja

-pakendijäätmete tagasivõtmise kohustusest, kusjuures tagasivõtmise nõue hõlmab vaid pakendit, mille tüüp, kuju ja

suurus vastavad selles müügikohas müüdava kauba pakendile ja selle kauba müüja poolt üleantava kauba pakendile",

on pakendi tagasivõtmise regulatsiooni mõte võimaldada klientidel ostetud kauba pakendi tagastamine kauplusele,

mistõttu tuleb asuda seisukohale, et pakendite tagastamise võimalus peab olema tagatud kaupluse lahtiolekuajal.

9. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes VTMS § 175 p-le 1 ja VTMS § 174 p-le 4 tühistab kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 1. märtsi 2006. a kohtuotsuse OÜ V väärteoasjas ja lõpetab väärteoasjas menetluse.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe