3-1-1-88-06 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-88-06

Otsuse kuupäev

12. oktoober 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi S.O. süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin Sutt, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

13. september 2006

Istungil osalenud isikud

S.O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov, ringkonnaprokurör

Katrin Sutt

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-585 S.O. süüdistuses KarS § 423

lg 1 järgi muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S.O-le esitati KarS § 423 lg 1 järgi süüdistus selles, et ta põhjustas 12. juunil 2004. a päästeautoga liiklusõnnetuse, mille

tulemusel said kaks päästeautos olnud isikut kergeid ja üks raskeid tervisekahjustusi. Üks autos viibinud päästetöötaja sai

eluohtlikke tervisekahjustusi, mille tõttu ta 30. detsembril 2004. a suri.

Süüdistuse kohaselt sõitis päästeauto avarii sündmuskohale. Kuna tegemist oli eritalituse sõidukiga, kaldus S.O. vastavalt

"Eritalituse sõidukite loetelu, nende tähistamise ja liiklemise korrale" lubatult kõrvale Liikluseeskirja (LE) § 123 märgitud

liiklusnõudest, mille kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab teeolusid, tee ja sõiduki

seisundit, ilmastikutingimusi ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires.

Sündmuskohale jõudes ei arvestanud S.O. peatumiseks valitud sõidukiirust vähendades aga ilmastikutingimuste, tee seisukorra

ja juhitava mootorsõiduki suure massiga. Liiklusnõuetest kõrvalekaldumisel ei taganud S.O. liikluse ohutust, ta ei suutnud

pidurdamise käigus sõidukit valitseda ning sõiduk kaotas juhitavuse, rullus üle katuse ja maandus väljakutse põhjuseks olnud

auto läheduses kraavis. Sellega rikkus S.O. eritalituse sõidukite liiklemist reguleerivat nõuet, mille kohaselt peavad

erisõidukite juhid LE nõuetest kõrvalekaldumisel tagama liiklusohutuse.

2. Harju Maakohtu 19. jaanuari 2006. a otsusega mõisteti S.O. talle esitatud süüdistuses õigeks.

Otsuses asutakse seisukohale, et S.O. ei rikkunud ühtegi LE § 123 sätestatud nõuet. Kohus leidis, et S.O. eesmärk oli toimetada

päästetöötajad võimalikult kiiresti liiklusõnnetuse kohale, et osutada abi kannatada saanud isikutele. Kohus leidis, et selle

ülesande täitmiseks pidigi S.O. sõitma maksimaalselt kiiresti. Seejuures märkis kohus, et S.O. sõitis antud teelõigul ka lubatust

väiksema kiirusega, nimelt 70 km/h, kuigi lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Sellist kiirust valides arvestas S.O. ka teeolusid

ja mootorsõiduki massi, samuti enda sõidukogemusi. Seega ei olnud valitud sõidukiirus õnnetuse põhjuseks. Ka nähtavus oli

õnnetuse toimumise päeval normaalne. Saades meeskonnavanemalt käsu peatuda, alustas S.O. pidurdamist, alandades

sõidukiirust ja tema käitumine vastas LE nõuetele, kuid vaatamata sellele kaotas sõiduk juhitavuse ning toimus avarii.

Kinnitust ei leidnud ka S.O. kaitsja väide, et teekattel oli õlilaik, kuna selle kohta puudusid kriminaalasjas igasugused andmed

ning kohus pidas seda oletuslikuks.

Küll leidis aga tunnistaja R.K. ütlustega kinnitust, et kõnealusel teelõigul juhtus avariisid tihti, kuna puudusid igasugused

hoiatusmärgid sõidutee eripärasuste ja ebatasasuste kohta. Samuti kogunes vihmase ilmaga sõidutee lohkudesse vesi ja teekatte

defekte ei olnud sõitmisel näha. Eeltoodut kinnitas ka teekatteekspertiisi järeldus, et antud teelõigul ei vastanud mitmed

olulised teekatte seisukorra parameetrid nõuetele. Eksperdi arvamusest nähtus samuti, et kahe järjestikuse õnnetuse põhjuseks

võis olla mingi lokaalne, juhtidele mittemärgatav probleem. Pärast õnnetuste toimumist antud teelõigul liikluskiirust piirati ja

rohkem neid seal ka ei juhtunud.

Eeltoodu alusel tegi kohus järelduse, et toimunud õnnetus(t)e põhjuseks oligi hoiatusmärgi puudumine ja ühetähenduslikult

nõuetele mittevastav (rikutud teekate, sõiduteel olev veelomp, mille all oli lohk) teelõik ise. Liiklusolukorra hindamisel on juht

kohustatud arvestama ilmastikutingimusi ja teeolusid olemasoleva informatsiooni alusel, tajudes neid oma meeleelundite

kaudu, mis väljendub teeolude ja liiklushoiatusmärkide tunnetamises vastavuses harilike võimalike riskide ja ohtudega.

Harilike asjaolude kokkulangemine väljub aga juhi poolt liiklusohtude tavalise hindamise võimaluste raamidest ning isik ei saa

olla süüdi, kui ta ei ole võimeline ette nägema enda tegude ja saabunud tagajärgede vahelist seost.

3. Maakohtu otsuse peale esitas ringkonnaprokurör K. Sutt apellatsiooni, milles taotles õigeksmõistva otsuse tühistamist ning

S.O. süüditunnistamist ja karistamist KarS § 423 lg 1 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Kohus märkis, et päästekomando sõitis sõiduautoga juhtunud liiklusõnnetuse kohta, kusjuures nimetatud sõiduauto juhiks oli

tunnistaja R.K.. Viimane kinnitas aga juba eeluurimisel, et tema poolt juhitav sõiduk kaotas ootamatult juhitavuse ja talle jäi

mulje, et asfalt on millegagi määrdunud. Samuti osutas ta konkreetsele sõidukile, millel oli samas kohas eelnevalt purunenud

õlikarter. Kummatigi ei ole aga tunnistaja R.K. ütlustest järelduvale, et avarii võis põhjustada õli või muu libisemist soodustava

aine olemasolu sõiduteel, mingit tähelepanu pööratud. Õlikarteri võimaliku purunemise versiooni ei ole kriminaalasjas uuritud,

nimetatud asjaolu aga võiski olla juhtidele märkamatuks jäänud ja õnnetusi põhjustanud lokaalseks probleemiks. Samas ei

lükka sündmuskoha vaatlusprotokoll arvamust õli võimalikust olemasolust teel ka ümber.

Apellatsiooni väidetele vastates märkis ringkonnakohus seejuures, et tõenditesse ei ole valivalt ja ühekülgselt suhtutud mitte

maakohtus, vaid sellele eelnenud uurimisstaadiumis. Kuna kriminaalasjas puudub võimalus täiendavate tõendite kogumiseks,

hindas maakohus kohtuasjas olevad ebaselgused põhjendatult süüdistatava kasuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni ringkonnaprokurör K. Sutt, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu kohtuotsuse

tühistamist kriminaalmenetluse õiguse olulise rikkumise tõttu ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Harju

Maakohtule.

5.1 Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega õli võimaliku olemasolu kohta sõiduteel. Sündmuskoha vaatluse

protokollist nähtub üheselt, et mingeid liiklusõnnetusse puutuvaid jälgi ja esemeid sündmuskohalt ei avastatud, see asjaolu

tuleneb ka fototabelist. Seega on alusetult asutud seisukohale, et sündmuskohal võis olla mingi lokaalne ja ootamatu juhtidele

märkamatuks jäänud probleem. Õnnetuse põhjuseks ei saanud olla ka kohtute poolt viidatud poriloik, kuna see asus juhitavuse

kaotusega võrreldes teises kohas.

5.2

Kassatsioonis

märgitakse,

et

ringkonnakohus

ei

ole

andnud

ka

hinnangut

apellandi

poolt

viidatud

kriminaalmenetluseõiguse rikkumisele. Nimelt avaldas maakohus kohtuistungil ilma kohtumenetluse poole vastava taotluseta

süüdistatava ja tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi ja kasutas neid kohtuotsuse tegemisel. Süüdistatav ja

tunnistajad kuulati esimese astme kohtus üle. Seetõttu puudus alus nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks ja

seda kohtult ka ei taotletud. Seega on kohus tuginenud otsuse tegemisel kohtuistungil uurimata tõenditele.

5.3 Kassaator leiab samuti, et kohtuotsustes väljendatud kohtute järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Kuigi on tõendatud, et teeolud olid halvad, ei olnud tegemist olude ootamatu halvenemisega. Seega eiras süüdistatav LE § 123

nõudeid, sest ta ei taganud liikluse ohutust ning sõiduki juhitavuse kao põhjusena saab vaadelda üksnes juhi enese subjektiivset

tegevust, s. o eksimist liiklusolukorra hindamisel, kiiruse valikul ja pidurdamisel, mis viis suutmatuseni hoida sõiduk juhitav.

6. Kassatsioonile esitatud vastuses leiab S.O. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov, et kassatsioon on

põhjendamatu järgmistel põhjendustel.

6.1 Kohtud ei ole rikkunud kriminaalmenetluse õiguse norme. Maakohus ei avaldanud eeluurimisel antud ütlusi, vaid kõik

isikud kuulati kohtuistungil üle vastavalt Kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele.

6.2 Puudub ka põhjuslik seos S.O. teo ja saabunud tagajärje vahel. Süüdistatav kaotas auto üle juhitavuse just seetõttu, et

teekate ei vastanud seadusega kehtestatud nõuetele. Tõendatud ei ole, et avarii oleks toimunud ka siis, kui teekate olnuks

korras. Samuti oleks tagajärg jäänud saabumata, kui raskeid tervisekahjustusi saanud kannatanu olnuks kinnitatud turvavööga.

Kaitsja hinnangul on piisavalt andmeid ka kahtlustuseks, et õnnetuskohale oli valgunud õli.

6.3 Kaitsja hinnangul oli S.O. valitud sõidukiirus õige ja ta ei ületanud lubatud riski. Järelikult ei saa rääkida süüdistatava

ettevaatamatusest. Kokkuvõtvalt asutakse seisukohale, et toimunu oli õnnetus või saatuslik juhtum, mille eest S.O. ei saa

vastutada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori väitega, et maakohus on rikkunud tunnistajate ja süüdistatava

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel KrMS § 289 lg 1 nõudeid, kuid leiab, et see ei ole käesolevas kriminaalasjas

kohtuotsuse tühistamise aluseks. Enda seisukohti põhistab Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevalt.

8. Kassaatori väitel on maakohus ilma kohtumenetluse poole vastava taotluseta avaldanud ja kasutanud kohtuotsuse tegemisel

süüdistatava ja tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlusi. Kohtuistungi protokolli ja maakohtu otsuse alusel leiab

kriminaalkolleegium, et maakohus on kohtuotsuses nimetanud uuritud tõenditena nelja tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses

menetluses antud ütlusi, mille seaduse nõuetele vastavat avaldamist ei ole kohtumenetluses toimunud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-50-06 (RT III 2006, 22, 202) selgitanud, et kohtuistungi

protokollis on vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine. Ka kohtuotsus tuleb vormistada nii, et oleks võimalik eristada, millised

ütlused on saadud kohtuistungil, millised on aga antud kohtueelses menetluses ning avaldatud kohtuistungil.

9. Kohtueelses menetluses antud tunnistaja või süüdistatava ütluste, mille seaduse nõuetele vastavat avaldamist ei ole

kohtumenetluses toimunud, kasutamine kohtuotsuse tegemisel tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

üksnes siis, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus (KrMS § 339 lg 2). Eelkõige võib

sellega olla tegemist juhul, kui tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlused on omavahel

vastuolus ning kohus on ilma vastava taotluseta avaldanud ja kasutanud kohtuotsuse tegemisel kohtueelses menetluses antud

ütlusi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas selliseid rikkumisi ei esine. Kuigi maakohus on vormiliselt

avaldanud ja uurinud süüdistatava ja nelja tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, nähtub kohtuotsusest, et neist kolme

tunnistaja (D.K., S.S. ja O.L.) ütluste sisu ei ole kohtuotsuses kajastatud ja neid ütlusi ei ole kasutatud kohtuotsuse

motiveerimisel. Seega on nende ütluste sisu jäänud kohtu poolt sisuliselt tähelepanuta ja need ütlused ei ole olnud kohtuotsuse

tegemisel aluseks. Ainukesena on kohus enda seisukohtade motiveerimisel tuginenud tunnistaja R.K. ja süüdistatava ütlustele,

kes on aga mõlemad üle kuulatud ka kohtuistungil. Nii selle tunnistaja kui ka süüdistatava S.O. kohtuistungil antud ütlused

kattuvad aga ütlustega, mida kohus on kajastanud õigeksmõistva otsuse motiivides. Seega tuleb tõdeda, et kohus on

kohtuotsuse rajanud kohtuistungil saadud ütlustele. Seetõttu tuleb kohtu poolt tunnistajate ja süüdistatava kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamine käesoleval juhul lugeda kohtumenetlust mittekahjustavaks. Kui kohtueelses menetluses

antud ütlused ühtivad tõendi allika poolt kohtus antud ütlustega, siis ei too kohtueelses menetluses antud ütluste ebaseaduslik

avaldamine vältimatult kaasa ebaõiget kohtulahendit. Samuti ei ole prokurör apellatsioonis ega ka kassatsioonis näidanud, kas

ja millises osas on väidetav kohtueelses menetluses antud ütluste ebaseaduslik avaldamine viinud ebaõige kohtulahendini.

10. Tunnistamaks isikut süüdi ettevaatamatusest toimepandud süüteos, peab isiku käitumises olema esmalt tuvastatud

objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-136-05 - RT III

2006, 9, 82). Maakohus on leidnud, et S.O. ei rikkunud hoolsuskohustust ning õnnetuse põhjustas mitmetes parameetrites

nõuetele mittevastav teelõik. Seda nõuetele mittevastavust sisustas kohus kui "lokaalset juhtidele mittemärgatavat probleemi".

Ringkonnakohus, nõustudes maakohtu järeldustega, leidis täiendavalt, et kõrvaldatud ei ole ka kahtlus õli võimaliku olemasolu

kohta õnnetuskohas. Prokurör leiab, et viimast asjaolu ei kinnita kriminaalasjas ükski tõend.

11. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus ei ole saabunud tagajärge pannud põhjuslikult sõltuvaks

üksnes võimalusest, et teel oli õli. Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus leidnud, et õnnetuse primaarseks põhjuseks oli tee

äärmiselt halb seisund - ning nimetatud asjaolu ei ole prokurör enda kassatsioonis vaidlustanud. Ringkonnakohus on ainult

täiendavalt maakohtule lisanud, et täielikult ei ole kõrvaldatud ka kahtlus õli võimaliku esinemise kohta.

Vastavalt KrMS §-le 61 ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende

kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kui mingi tõendamiseseme asjaolu kohta on tõendid vastuolulised, peab kohus

paratamatult teatud selektsiooni alusel otsustama, kas lugeda teatud väide tõendatuks või mitte. Kohtu argumentatsioon ja

arutluskäik peab tõendite hindamisel olema jälgitav ning otsuse lugejale peab olema arusaadav kohtu siseveendumuse

kujunemine.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab ringkonnakohtu otsus nendele nõuetele. Esmalt tuleb tunnistada, et

sündmuskoha vaatluse protokoll ja fototabel ei kinnita õli võimalikku olemasolu sõiduteel. Kuid tunnistada tuleb sedagi, et

nimetatud aine esinemist sõiduteel ei ole kriminaalmenetluse käigus teadvalt ka otsitud, mis on tinginud ka vastavasisulise

etteheite tegemise ringkonnakohtult.

Vaieldamatult tuleb tunnistada fakti, et ühel piiratud ulatusega alal toimus lühikese ajavahemiku jooksul kaks sarnast

liiklusõnnetust. Tunnistaja R.K., kelle autoga juhtunud avariikohta päästeauto sõitis, on algusest peale - sh ka kohtus -

kinnitanud, et tema teada oli varasemast õnnetusest nimetatud teelõigule valgunud õli. Vaatamata asjaolule, et tunnistaja R.K.

suhtes puudus alus süüteomenetluse läbiviimiseks, oleks kirjeldatud asjaoludel olnud mõistetav, et uuritakse ka selle autoga

juhtunud liiklusõnnetuse põhjusi, mille tõttu päästeauto välja kutsuti. Need kaks õnnetust erinesid välisel vaatlusel vaid selle

poolest, et ühel juhul kaasnesid õnnetusega sõitjate kehavigastused, teisel juhul aga mitte. Nimetatud asjaoludel oli

ringkonnakohtul täielikult alus tõsikindlaks kahtluseks, et tee halvale olukorrale võis lisanduda täiendav asjaolu, nimelt teele

valgunud õli. Tekkinud kahtlust on ringkonnakohus olemasolevatele tõenditele tuginevalt ka motiveerinud.

Seejuures kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-24-06 (RT III 2006, 20, 183) väljendatud

seisukohta, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas

sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo (kahtluse korral süüdistatava kasuks) põhimõttel langetada otsus süüdistatava

kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab järgnevalt ka enda seisukohta käesolevas kriminaalasjas teostatud teekatte

ekspertiisi eksperdiarvamuse osas.

Kriminaalasjas teostatakse ekspertiis olukorras, kus on tarvis selgitada mingit mitteõiguslikku eriteadmist nõudvat asjaolu.

Ekspertiisi läbiviimiseks teeb menetleja määruse (KrMS § 105 lg 1), milles muuhulgas märgitakse ekspertiisi teostamiseks

vajalikud lähteandmed ja eksperdile esitatavad küsimused (KrMS § 106).

Käesolevas kriminaalasjas on eksperdile muuhulgas esitatud järgmine küsimus: "Kas teekatte defektid võisid normaalsel

juhtimisel kutsuda esile juhitavuse kaotuse?". Ekspert on küsimusele vastates märkinud, et kuna teekattes olnud defektide arv

ja nende tõsidus on sündmuskoha vaatluse protokollis määramata, ei ole võimalik antud küsimusele otseselt vastata. Kohe

seejärel on ekspert aga öelnud: "Arvestades seda, et antud kohas toimus lühikese ajavahemiku sees kaks praktiliselt sarnast

õnnetust, võib siiski eeldada, et mingi lokaalne juhtidele mittemärgatav probleem sai olla nende õnnetuste põhjuseks".

Nimetatud järeldusega on ekspert Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul ületanud enda pädevust ning asunud vastust

sisustama oletuslikult - olgu veelkord märgitud, et ka eksperdi enda sõnul puudus tal vajalik lähteandmestik esitatud

küsimusele vastamiseks. Ekspertiisiakt peab esmajoones kirjeldama eksperdi teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise

andmeid ning arvamuse põhjendust (KrMS § 107 lg 3). Seega peavad eksperdi järeldused tuginema faktilistele asjaoludele, mis

on arvamuse andmise aluseks. Küsimusele, mis asjaolud on tagajärje osas põhjuslikud süüteokoosseisu tähenduses, peab

vastama ainult kohus ning seda pädevust ei saa delegeerida eksperdile, seda enam, kui puuduvad viimasele otsustamise aluseks

olevad lähteandmed. Nimetatud osas ei saanud eksperdi järeldus olla seega tõendiks KrMS § 63 lg 1 tähenduses.

Küll sai selliseks tõendiks olla eksperdi järeldus, et vaatluse all olnud teelõik ei vastanud nõutavatele parameetritele. Selle

asjaolu ongi kohtud võtnud aktsepteeritavalt aluseks õnnetuse esmase põhjusena. Tõendite kogumi alusel oli kohus õigustatud

tegema järelduse, et teel võis esineda veel täiendav, juhtidele märkamatuks jäänud probleem. Selles osas on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi seisukoht väljendanud p-des 11 ja 12.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi