3-3-1-48-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-48-06

Otsuse kuupäev

12. oktoober 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

A. O. kaebus Viimsi Vallavalitsuse 24. oktoobri 2003. a

korralduse nr 740 ja 17. septembri 2004. a korralduse nr 600

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-04-84

Menetluse alus Riigikohtus

A. O. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada A. O. kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 1. veebruari 2005. a otsus haldusasjas nr 3-1426/2004 ja

Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-84.

Teha uus otsus, millega rahuldada A. O. kaebus ning tühistada Viimsi Vallavalitsuse

24. oktoobri 2003. a korraldus nr 740 ja 17. septembri 2004. a korraldus nr 600.

Mõista Viimsi Vallavalitsuselt A. O. kasuks välja menetluskulud 6740 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. O. omandas 22. augusti 1996. a ostu-müügi lepinguga aiamaja, kuuri ja kasvuhoone

tehnovõrkude ühistus "Maardu" (TVÜ Maardu) asukohaga Kallasmaa tee 25, Muuga küla, Viimsi

vald, Harjumaa. 10. novembril 1997 esitas A. O. Viimsi Vallavalitsusele avalduse (registreeritud

vallavalitsuses 16. novembril 1997) maa ostueesõigusega erastamiseks nende ehitiste juurde.

Avalduses märgiti taotletava maa kohta käivate andmete juures maa suurusena 915 m2. Viimsi

Vallavalitsuse 30. juuni 1998. a korraldusega nr 1727 peeti võimalikuks erastada A. O.-le

ostueesõigusega maaüksus suurusega 2368 m2.

Viimsi Vallavalitsuse 24. oktoobri 2003. a korraldusega nr 740 määrati A. O. aiamaja, kuuri ja

kasvuhoone juurde kuuluva maaüksuse suuruseks 959 m2 ning otsustati talle erastada maatükk

asukohaga Kallasmaa tee 25, Muuga küla, Viimsi vald, Harjumaa. Nimetatud korralduse punkti 9

kohaselt tühistati Viimsi Vallavalitsuse 25. novembri 1997. a korraldus nr 2023 "Maa

ostueesõigusega erastamise võimalikkusest".

Viimsi Vallavalitsuse 17. septembri 2004. a korraldusega nr 600 tunnistati kehtetuks Viimsi

Vallavalitsuse 30. juuni 1998. a korraldus nr 1727.

2. A. O. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 24. oktoobri 2003. a korralduse

nr 740 tühistamiseks. Haldusasja juurde liideti ka A. O. kaebus kohtumenetluse kestel välja antud

Viimsi Vallavalitsuse 17. septembri 2004. a korralduse nr 600 tühistamiseks.

Kaebuse esitaja väitis, et tal oli õigus erastada ostueesõigusega maad vastavalt Viimsi Vallavalitsusele

esitatud 10. novembri 1997. a avaldusele 915 m2. Kuna ühistu territooriumil oli vabu maid, siis

pakkus tolleaegne ühistu esimees 1997. a lõpus ühistu liikmetele võimalust erastada aiamajade juurde

senisest maakasutusest suuremas osas maad. 1997. a lõpus esitas kaebaja uue avalduse maa

ostueesõigusega erastamiseks 2350 m2 ulatuses, mille andis üle ühistu esimehele Viimsi

Vallavalitsusele esitamiseks. Ühistu esimees soovis kaebaja käest asjaajamistasu 8000 krooni, millest

kaebaja maksis talle 4000 krooni, kuna hetkel tal rohkem raha ei olnud. Kui mõne aja pärast selgus,

et 2350 m2 maa erastamise avaldus on kadunud, esitas kaebaja ühistu esimehele uue avalduse.

Kaebaja küsis, millal saavad valmis maa erastamise dokumendid, millele ühistu esimees vastas, et

kaebajal tuleb enne tasuda võlgnevus 4000 krooni. Nimetatud summa jättis kaebaja tasumata, kuna

erastamise dokumentide vormistamine venis. 1998. a mais sai kaebaja Viimsi Vallavalitsuselt teatise,

et tuleb tasuda maa ostueesõigusega erastamisel erastamisväärtpaberitega ettemaks 2350 m2 eest

summas 28 200 EVP krooni. Kaebaja tasus nimetatud summa 1998. a septembris. Kuna teatisel oli

näidatud maa suuruseks 2350 m2, oli kaebaja kindel, et tema avaldus suuremas ulatuses maa

erastamiseks on valda edastatud ja maa erastatakse kaebaja poolt soovitud suuruses. Samuti oli

selleks ajaks maa 2350 m2 ulatuses välja mõõdetud ja katastritoimik koostamisel. Vallavalitsuse

korraldus nr 740 rikub kaebaja õigust maa ostueesõigusega erastamisele 2350 m2 ulatuses, samuti

kaebaja vallavalitsuse käitumisel rajanevat ootust, et talle erastatakse maad kokku 2350 m2.

24. oktoobri 2003. a korralduse nr 740 punktis 9 viidatud korraldust kaebajale väljastatud ei ole.

Korraldus nr 740 on õiguslikult ja faktiliselt põhjendamata.

17. septembri 2004. a korraldusega nr 600 tühistati põhjendusteta ja õiguskindluse põhimõtet

rikkudes kehtetuks andmise ajal õiguspärane kaebaja suhtes soodustav haldusakt.

3. Tallinna Halduskohtu 1. veebruari 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-1426/2004 jäeti kaebus

rahuldamata. Otsuse põhjendused olid järgmised:

1) kaebajale maa ostueesõigusega erastamisel tuleb juhinduda MRS §-st 7, mis on kohaldatav

tiheasustusalal maa ostueesõigusega erastamisel. TVÜ Maardu juhatuse 9. juuli 1997. a koosoleku

protokolli väljavõtte p III kohaselt otsustas juhatus lubada ühistu liikmetele välja anda olemasolevate

kruntide laiendamiseks täiendavalt maad ühistu territooriumil vabade maade arvel vastavalt

sooviavaldustele. Samas on toimikus ühistu juhatuse esimehe 27. oktoobril 1999 vallavalitsusele

saadetud kiri, mille kohaselt vastavalt TVÜ Maardu juhatuse otsusele palutakse teha katastriüksus

aadressil Viimsi vald, Muuga küla, Kallasmaa tee 25 ümbervormistamine ilma lisamaata, kuna

Kallasmaa tee 25 ehitiste omanik on hõivanud ühistu maad ilma ühistuga kooskõlastamata. Kuna

viidatud kiri on hilisema kuupäevaga, tuleb järeldada, et kaebaja suhtes ei ole ühistu teinud

individuaalset otsust maaeralduse kohta. Seega puuduvad tõendid, mis tõendaksid, et kaebajal oli

õiguslik alus kasutada maad suuremas ulatuses kui 22. augusti 1996. a ehitiste ostu-müügi lepingus;

4. novembri 1997. a hooneregistri tõendil nr 1675 ja kaebaja 10. novembri 1997. a avalduses

märgitud 915 m2;

2) Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega

erastamise korra" p 7 kohaselt tuli maa ostueesõigusega erastamise avaldus esitada hiljemalt

1. jaanuariks 1998. Korra alates 14. maist 1998 kehtiva redaktsiooni kohaselt ei ole avalduse esitajal

õigust muuta maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud erastatava maa pindala.

Kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avaldusest, mis registreeriti vallavalitsuses 16. novembril

1997, nähtub üheselt, et kaebaja esitas vallavalitsusele avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks

senise maakasutuse suuruses (915 m2), seega pole õige kaebaja väide, et taotletava maa suurust pole

ta muutnud, vaid üksnes täpsustanud. Kohtutoimikusse on esitatud kaebaja 17. novembri 1997. a

avaldus, mille adressaadiks on Viimsi Vallavalitsus ning milles kaebaja palub lubada täiendavalt

erastada maad tema krundiga Kallasmaa tee 25 piirneva vaba maa arvel umbes 0,2 ha, mis asub TVÜ

Maardu maa-aladel. Pole tõendatud, et kaebaja avaldus maa ostueesõigusega erastamiseks suuruses

2350 m2 jõudis vallavalitsusse kaebaja või muu isiku esitatuna enne 14. maid 1998, kuigi Viimsi

Vallavalitsuse 30. juuni 1998. a korraldusest nr 1727 nähtuvalt pidi vähemalt selle korralduse

andmise ajaks vallavalitsusse olema jõudnud kaebaja avaldus esialgses avalduses märgitust suurema

maatüki erastamiseks;

3) kas kaebaja nõuetekohane avaldus oli vallavalitsuse valduses enne 14. maid 1998, ei oma määravat

tähtsust, kuna 30. juuni 1998. a korraldus nr 1727 ei hakanud kehtima enne kaebajale

teatavakstegemist. Kaebaja märkis, et korraldus puudus Kallasmaa 25 maa ostueesõigusega

erastamise toimikust ja leiti kohtuistungiks ettevalmistumise käigus maamõõdubüroo toimikust.

Kohtule esitati korraldus kaebaja esindaja poolt 7. septembri 2004. a kohtuistungil. Korralduse

teatavakstegemise ajaks võib lugeda aja, mil kaebaja leidis nimetatud korralduse maamõõdubüroost,

s.o mitte enne 2004. a algust. Kuna puudus kehtiv haldusakt, millega Viimsi Vallavalitsus oleks

siduvalt määranud kindlaks ostueesõigusega erastatava maa suuruse, oli 24. oktoobri 2003. a

korraldusega nr 740 ostueesõigusega erastatava maa suuruse (959 m2) määramine õiguspärane. Maa

suhtes, mida kaebaja soovis täiendavalt ostueesõigusega erastada, on tagastamise nõue ning sellel ei

asu kaebajale kuuluvaid hooneid või rajatisi. Kuna sellel maal ei asunud kaebajale kuuluvaid hooneid

või rajatisi, pole MRS § 6 lg 2 p 3 kaebaja suhtes kohaldatav, vaatamata sellele, et maatükk asub

aiandusühistu ringpiiri sees. Kaebajal oli õigus ostueesõigusega erastada vaid tema õiguspärases

kasutuses olnud maatükk suurusega 915 m2 (vastustaja selgituse kohaselt kujunes erastatava maa

lõplikuks suuruseks 959 m2 seoses maakorralduslike nõuete järgimise vajadusega);

4) Viimsi Vallavalitsuse 24. oktoobri 2003. a korralduse nr 740 p-s 9 viidatud 25. novembri 1997. a

korralduse nr 2023 osas on usutavad vastustaja esindaja selgitused, et viimatinimetatud korraldust

vastu ei võetud, kuna vastustaja esindaja ei saanud ka kohtuistungil aru, et haldusakti eelnõu, mille

vastuvõtmist on planeeritud ja mille rekvisiidid on ära toodud vallavalitsuse istungi päevakorra

eelnõus, ei ole veel vastu võetud haldusakt. Kaebaja ei esitanud kohtule tõendeid, et vallavalitsus

oleks eelnimetatud haldusakti kunagi vastu võtnud ja kaebajale teatavaks teinud. Seega ei riku ka

korralduse nr 740 p 9 kaebaja subjektiivseid õigusi;

5) kuigi maa ostueesõigusega erastamise menetlust ei ole läbi viidud korrektselt, tuleks asja uuel

läbivaatamisel välja anda samasisulise resolutiivosaga haldusakt;

6) Viimsi Vallavalitsuse 17. septembri 2004. a korraldus nr 600 ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi,

kuna sellel puudub kaebaja suhtes regulatiivne toime.

4. A. O. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega kaebus rahuldataks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsusega jäeti A. O. apellatsioonkaebus rahuldamata

ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et Viimsi Vallavalitsuse

24. oktoobri 2003. a korralduse nr 740 andmise ajal kehtinud MRS § 22 lg-st 1 ning § 6 lg 2 p-st 3

tulenevalt ei ole neis loetletud ühistute liikmetel täiendavaid õigusi ühistu ringpiiri sisse jääva maa

erastamise osas, kui sellel maal ei asu ühistu liikmele kuuluvaid ehitisi. MRS § 22 lg 1 sõnastusest

nähtub selgelt, et maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektiks ühistu ringpiiri sisse jääva ja

liikmete ühiskasutuses oleva maa osas on neis sätetes nimetatud ühistud kui juriidilised isikud.

Kaebuse esitaja endise aiandusühistu liikmena nende hulka ei kuulu. Seega sai kaebuse esitaja

ostueesõigusega erastada MRS § 6 lg 2 p 3 tähenduses "maad, millel asuvad temale kuuluvad

ehitised".

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga selles, et pole tõendatud, et kaebajal oli õiguslik alus

kasutada maad suuremas ulatuses 915 m2. TVÜ Maardu juhatuse 9. juuli 1997. a koosoleku

protokolli p-s III tehtud otsus lubada ühistu liikmetele välja anda olemasolevate kruntide

laiendamiseks täiendavalt maad ühistu territooriumil vabade maade arvel ei ole enne Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduse jõustumist pädeva organi poolt vastu võetud otsus maa kasutamiseks

andmise kohta. Õiguspärast maakasutust ei tõenda ka apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud

TVÜ Maardu tõend nr 120 maamaksu tasumise kohta aastatel 1996-1999, millest nähtub, et alles

1999. aastal on apellant tasunud maamaksu 2368 m2 eest, varem on maamaksu tasutud 915 m2 eest.

Seega puudus kaebuse esitajal õigus maad erastada suuremas ulatuses, kui Viimsi Vallavalitsuse

24. oktoobri 2003. a korralduses nr 740 sätestatud. Korraldus ei saanud seetõttu rikkuda kaebuse

esitaja õigust maa ostueesõigusega erastamiseks.

Protsessiosaliste vahel puudub vaidlus selles, et Viimsi Vallavalitsuse 30. juuni 1998. a korraldus

nr 1727 ei olnud maa ostueesõigusega erastamise suhtes vastu võetud lõplik haldusakt. Kaebuse

esitaja väidab üksnes, et tegemist on eelhaldusaktiga, millega on maa suurus järgneva menetluse

jaoks õiguslikult siduvalt kindlaks tehtud, ning mille alusel on tehtud rida toiminguid (koostatud

maamõõdubüroo poolt katastritoimik, väljastatud erastamisväärtpaberite ettemaksu tasumise teatis).

Maa ostueesõigusega erastamise korra p 23 alap 4 järgi võtab maa erastamise korraldaja Maareformi

seaduses sätestatu, esitatud dokumentide, täiendavalt kogutud andmete ja riigi maakatastri andmete

alusel vastu maa ostueesõigusega erastamise lõpliku otsuse selles alapunktis loetletud kohustuslike

andmetega. Viimsi Vallavalitsuse 30. juuni 1998. a korraldus nr 1727 sellise otsusena käsitatav ei ole.

Isegi kui asuda seisukohale, et Viimsi Vallavalitsuse 30. juuni 1998. a korralduse nr 1727 alusel

tekkis kaebajal põhjendatud ootus, et maa ostueesõigusega erastamise menetluse tulemusena

erastatakse talle maad selles korralduses näidatud suuruses, ei ole ainuüksi maa ostueesõigusega

erastamise menetluses tekkinud kaebaja lootus sellises suuruses maa ostueesõigusega erastamiseks

piisav, et sundida haldusorganit langetama sisuliselt õigusvastast maa ostueesõigusega erastamise

lõppotsust. Seepärast puudub alus Viimsi Vallavalitsuse 24. oktoobri 2003. a korralduse nr 740 ja

17. septembri 2004. a korralduse nr 600 kehtetuks tunnistamiseks ka kaebaja usalduse kaitse motiivil.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. A. O. esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuses leitakse, et MRS § 6 lg 2

p-st 3 ja § 22 lg-st 1 tulenevalt on endisel aiandusühistu liikmel õigus erastada tema kasutuses olevat

maatükki, millel asuvad tema ehitised ja sellega piirnevat maad, mis asub aiandusühistu ringpiiri

sees. Ühistu juhatus lubas TVÜ Maardu liikmetele välja anda olemasolevate kruntide laiendamiseks

täiendavalt maad ühistu territooriumil vabade maade arvel vastavalt sooviavaldustele. A. O. oli

sooviavalduse esitanud. Vallavalitsuse poolt kohtule esitatud kirja lisaks olevalt aerofotolt on

vallavalitsuse maa-ameti juhataja poolt allkirjastatud plaanil selgelt näha A. O.-le erastatava maa-ala

plaan koos täiendava vaba maaga. See viitab Viimsi Vallvalitsuse 30. juuni 1998. a korraldusega

nr 1727 arvestamisele. Kaebaja 10. novembril 1997 täiendavalt esitatud avaldus oli igati õiguspärane

ja selle alusel anti ka välja 30. juunil 1998 korraldus nr 1727 maa erastamise võimalikkusest 2368 m2

ulatuses, vallavalitsuse poolt esitati ka teatis 11. mail 1998 erastatava maa hinna tasumiseks, alustati

erastamistoimiku koostamist ja maa mõõdistamist. Kassaatoril oli õiguspärane ootus loota temale

maa erastamist suuremas ulatuses, kuna tema suhtes oli vastu võetud korraldus 1727 ning selle alusel

oli alustatud maa mõõdistamist ja oli antud teatis maa eest ettemaksu tasumiseks.

7. Viimsi Vallavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta A. O.

kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse kohaselt tuleneb MRS § 22 lg 1 tekstist selgesti, et

aiandusühistu liikmete ühiskasutuses olevat maad saab ostueesõigusega erastada aiandusühistu kui

juriidiline isik, aga mitte mõni selle ühistu liige.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Viimsi Vallavalitsuse 30. juuni 1998. a korraldusega nr 1727 otsustati võimaldada erastada A. O.-le

ostueesõigusega Kallasmaa tee 25 asuv maaüksus suurusega 2368 m2. Riigikohtu halduskolleegium

nõustub ringkonnakohtuga selles, et nimetatud korraldus ei olnud erastamismenetluses lõplik

haldusakt. Kuid ka eelhaldusakt on haldusorganile siduv ning võib tekitada akti adressaadil

õiguspärase ootuse, et menetluses vastu võetav lõplik haldusakt on kooskõlas eelhaldusaktiga.

9. Viimsi Vallavalitsuse 24. oktoobri 2003. a korraldusega nr 740 määrati A. O. hoonete juurde

kuuluva maa suuruseks 959 m2 ja otsustati see talle erastada. Vallavalitsuse 17. septembri 2004. a

korraldusega nr 600 tunnistati kehtetuks 30. juuni 1998. a korraldus nr 1727.

Seega määras vallavalitsus 2003. aastal erastamisele vähem maad, kui oli ette näinud 1998. aastal,

ning tunnistas 2004. aastal A. O.-le soodsama haldusakti hoopis kehtetuks.

10. Haldusakti muutmine ja kehtetuks tunnistamine on reguleeritud HMS §-des 64-70. HMS § 67 lg 1

kohaselt peab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestama peale

HMS § 64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja

haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, kui isik on haldusakti kehtima jäämist

usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on

muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku

huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks.

24. oktoobri 2003. a korraldus nr 740, millega vallavalitsus määras erastamisele vähem maad kui

30. juuni 1998. a korralduses nr 1727, muutis sisuliselt viimatinimetatud korraldust. Korraldusest

nr 740 ega ka muudest haldusasja materjalidest ei nähtu, et vallavalitsus oleks juhindunud HMS § 67

lg-test 1 ja 2 ning kaalunud A. O. usaldust talle soodsama korralduse kehtimajäämise suhtes. Sellist

kaalumist ei nähtu ka vallavalitsuse 17. septembri 2004. a korraldusest nr 600, millega korraldus

nr 1727 kehtetuks tunnistati.

11. Ringkonnakohus on märkinud, et ainuüksi maa ostueesõigusega erastamise menetluses tekkinud

kaebaja lootus maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole piisav, et sundida haldusorganit langetama

sisuliselt õigusvastast maa ostueesõigusega erastamise lõppotsust ning seetõttu puudub alus

vaidlustatud korralduste tühistamiseks kaebaja usalduse kaitse motiivil.

Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu sellise järeldusega ei nõustu. Ringkonnakohus on ainsa

kaalumist vääriva asjaoluna toonud välja vaid A. O. lootuse soovitud suuruses maa erastamiseks.

Riigikohtu halduskolleegium möönab, et üksnes isiku lootus soodustava haldusakti kehtimajäämise

suhtes ei pruugi olla piisav argument, mis keelaks haldusakti kehtetuks tunnistamise tema kahjuks.

Kuid HMS § 67 lg-st 2 tulenevalt ei tohi haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada muuhulgas ka

siis, kui isik on teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust

ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks on vastupidistest huvidest ülekaalukam. Ringkonnakohus

ei ole käesolevas asjas selliste asjaolude esinemist kontrollinud.

12. Viimsi Vallavalitsuse 30. juuni 1998. a korraldus nr 1727 kehtis kuni ebasoodsama korralduse

nr 740 andmiseni rohkem kui viis aastat. Asja materjalidest nähtuvalt on A. O.-le saadetud 11. mail

1998 vallavalitsusest teatis erastamisväärtpaberitega ettemaksu tasumiseks maa ostueesõigusega

erastamisel. Teatise kohaselt on erastatava maa hind "2350m x 24 kr/m = 56 400", mis esmakordse

erastamise tõttu korrutati läbi koefitsiendiga 0,5 ja vähenes seetõttu 28 200 kroonile (toimiku leht 11).

Seega nõudis vallavalitsus A. O.-lt erastamishinna tasumist 2350 m2 maa eest. Nõutud summa on

A. O. tasunud 9. septembril 1998 (toimiku leht 46-47). Harju Maakatastrile on 28. augustil 1998

esitatud katastriüksuse moodustamise toimik A. O.-le erastatava maa kohta. Erastatava maaüksuse

pindalaks on teatises märgitud 2368 m2 (toimiku leht 151). TVÜ Maardu poolt antud tõendi järgi on

A. O.-le arvestatud maamaksu kuni 1998. aastani 915 m2 suuruse maa alusel ning 1999. aastast alates

2368 m2 alusel (toimiku leht 160). A. O. on märkinud, et pärast teadet katastriüksuse moodustamise

toimiku vastuvõtmise kohta hakkas ta vaidlusalust maad koristama ning rajas sinna piirdeaia ja

sõidutee.

Eeltoodud asjaoludest kogumis nähtub, et A. O. on Viimsi Vallavalitsuse 30. juuni 1998. a korralduse

nr 1727 kehtimajäämist usaldades muutnud oma elukorraldust ja teinud aktist lähtudes tehinguid oma

vara käsutamiseks. Sellisel juhul keelab HMS § 67 lg 2 haldusakti kehtetuks tunnistamise isiku

kahjuks.

13. HMS § 67 lg-st 2 järeldub, et hoolimata haldusakti usaldanud isiku elukorralduse muutmisest või

varaga tehtud tehingutest võib haldusakti siiski kehtetuks tunnistada, kui avalik huvi haldusakti

kehtetuks tunnistamiseks on kaalukam isiku huvist akti kehtimajäämise suhtes.

Käesolevas asjas ei ole välja toodud selliseid olulisi avalikke huvisid või kolmandate isikute õigusi,

mida kahjustaks vallavalitsuse 30. juuni 1998. a korralduse nr 1727 kehtimajäämine. Seetõttu leiab

Riigikohtu halduskolleegium, et Viimsi Vallavalitsuse 24. oktoobri 2003. a korraldus nr 740 ja

17. septembri 2004. a korraldus nr 600 on õigusvastased, kuna need korraldused muudavad ja

tunnistavad kehtetuks A. O. suhtes soodustava haldusakti (30. juuni 1998. a korralduse nr 1727), mis

eelmärgitud asjaoludel oli HMS § 67 lg-st 2 tulenevalt keelatud.

14. Kehtetuks tunnistamine sellises olukorras on keelatud olenemata sellest, kas haldusakt on

õigusvastane või õiguspärane. Küsimus, kas 30. juuni 1998. a korraldus nr 1727 oli õigusvastane või

mitte, ei oma seetõttu tähtsust. Kui isiku õiguspärasest ootusest tulenevalt on haldusakti kehtetuks

tunnistamine keelatud, tuleb kehtima jätta ka õigusvastane haldusakt ning see on täitmiseks

kohustuslik igaühele.

15. A. O. on muutnud korralduse nr 1727 kehtimajäämist usaldades oma elukorraldust ning teinud

sellest aktist tulenevalt tehinguid oma vara käsutamiseks ning ülekaalukaid avalikke huve või

kolmandate isikute õigusi, mis nõuaksid akti kehtetuks tunnistamist sellest hoolimata, asjas ei esine.

Seetõttu tuleb A. O. kaebus rahuldada ning Viimsi Vallavalitsuse 24. oktoobri 2003 korraldus nr 740

ja 17. septembri 2004. a korraldus nr 600 tühistada. Viimsi Vallavalitsusel tuleb A. O.-le maa

erastamist jätkata 30. juuni 1998. a korraldusest nr 1727 lähtudes.

16. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks märkida veel järgmist. Tallinna Halduskohus leidis

oma otsuses, et 30. juuni 1998. a korraldus nr 1727 ei hakanud kehtima enne A. O.-le

teatavakstegemist ning et teatavakstegemise ajaks võib lugeda aja, mil kaebaja leidis nimetatud

korralduse maamõõdubüroost, s.o mitte enne 2004. a algust. Halduskohus leidis, et seetõttu puudus

kehtiv haldusakt, millega oleks Viimsi Vallavalitsus siduvalt kindlaks teinud erastatava maa suuruse.

Riigikohtu halduskolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Apellatsioonkaebuses märgib A. O., et ta

oli korraldusest nr 1727 teadlik, kuid selle koopia oli maamõõtjate valduses ning et talle oli

korraldust tutvustatud. Halduskolleegium ei näe põhjust neis A. O. väidetes kahelda, kuna hilisem

asjade käik viitab sellele, et A. O. tegutses korraldusest nr 1727 juhindudes ja selle alusel. Seega pidi

ta olema korraldusest teadlik ning korraldus oli kehtiv ja õigusjõudu omav. Seepärast tuli selle

korralduse muutmise ja kehtetuks tunnistamise suhtes rakendada HMS §-s 67 sätestatud reegleid.

17. Kuna Riigikohtu halduskolleegium rahuldab A. O. kaebuse ilma asja uueks läbivaatamiseks

saatmata, tuleb lahendada ka menetluskulude küsimus.

Halduskohtus on A. O. taotlenud õigusabikuludena ja riigilõivuna 6730 krooni väljamõistmist ning

esitanud kohtukulude nimekirja ja kviitungid (toimiku lehed 119-120). Apellatsioonimenetluses on

A. O. esitanud arve õigusabikulu eest summas 9440 krooni (toimiku leht 161), kuid ei ole sellele

lisanud dokumente, mis tõendaksid arve tasumist. Ringkonnakohtu istungil selgitas A. O., et seda

arvet ta tasunud pole. Kuni 31. augustini 2006 kehtinud HKMS § 93 lg 1 järgi mõisteti poolele, kelle

kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Halduskolleegium on olnud

seisukohal, et nimetatud säte võimaldab välja mõista üksnes isiku poolt juba tasutud kohtukulud (vt

20. detsembri 2000. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-55-00, 17. aprilli 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-

28-03, 15. märtsi 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-06). Alates 1. septembrist 2006 kehtib HKMS

§ 93 lg 1 teises sõnastuses ning varasema § 93 lg-ga 1 otseselt sarnast sätet seadustikus ei ole. Kuid

kehtiva HKMS § 83 lg 5 kohaselt peab kohus igas kohtuastmes arvestust asjas kantud

menetluskulude kohta. Mõistet "kantud kulud" kasutatakse veel § 92 lg-s 8 ja § 93 lg-s 2.

Neil põhjustel jääb halduskolleegium oma senise praktika juurde ning leiab jätkuvalt, et

halduskohtumenetluses on teise poole kasuks võimalik välja mõista vaid need kulud, mille eest isik

on juba tasunud. Kuna A. O. ei ole tõendanud apellatsioonimenetluses kasutatud õigusabi eest

tasumist, siis seda summat A. O. kasuks välja mõista ei ole võimalik. A. O. kasuks tuleb Viimsi

Vallavalitsuselt välja mõista riigilõivud mõlemas kohtuastmes ning esimese astme õigusabikulud,

kokku 6740 krooni.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann