3-3-1-46-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-46-06

Otsuse kuupäev

12. oktoober 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

N. M. kaebus Ida-Viru maavanema kohustamiseks viia läbi vaba

metsamaa erastamise toimingud

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-

05-700

Menetluse alus Riigikohtus

N. M. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14. september 2006

Kohtuistungil osalenud isikud

N. M.

N. M. esindaja vandeadvokaat Küllike Namm

Sonda Vallavolikogu esindaja Andrea Eiche

Maa-ameti esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti

RESOLUTSIOON

Rahuldada N. M. kassatsioonkaebus.

Tühistada Jõhvi Halduskohtu 5. jaanuari 2006. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 20. aprilli

2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-700.

Teha asjas uus otsus, millega rahuldada N. M. kaebus ja kohustada Ida-Viru maavanemat

vaatama uuesti läbi N. M. avaldus vaba metsamaa erastamiseks.

Mõista Ida-Viru Maavalitsuselt N. M. kasuks välja kantud menetluskulud 25 744 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sonda Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a otsusega nr 19/7 "Vaba metsamaa erastajate nimekirja

kinnitamine" kinnitati Uljaste külas asuva maatüki nr 2 (Kaare maaüksus pindalaga 16,72 ha) ja Satsu

külas asuva maatüki nr 10 (Soosilla maaüksus pindalaga 8,90 ha) erastajaks metsamajandusega

tegeleja FIE N. M. (registreeritud 19. juulil 2000 Lääne-Viru Maakohtu Registriosakonnas füüsilisest

isikust ettevõtjana registrikoodi nr XXXXXXXX all).

2. Seoses koondamisega põhitöökohast tekkis N. M.-l õigus saada töötuskindlustushüvitist.

Töötuskindlustushüvitise saamise tingimus oli, et ta kustutab ennast äriregistrist füüsilisest isikust

ettevõtjana, mida N. M. tegigi 5. jaanuaril 2005.

3. Ida-Viru maavanem erastamise korraldajana leidis, et äriregistri teabesüsteemi andmetel äriregistris

koodi nr XXXXXXXX all registreeritud N. M. on registrist kustutatud 5. jaanuaril 2005. Ida-Viru

maavanem teatas 24. märtsi 2005. a kirjaga nr 1.2-25/1243 "Vaba metsamaa erastamine" Sonda

Vallavolikogule, et N. M.-l puudub õigus vaba metsamaa erastamiseks Sonda Vallavolikogu 1. märtsi

2004. a otsuse nr 19/7 alusel. Koopia nimetatud kirjast saadeti N. M.-le, kes esitas oma 20. aprilli

2005. a kirjas vastuväited maavanema kirjale ning teatas, et ta on registreeritud Lääne-Viru Maakohtu

registriosakonnas füüsilisest isikust ettevõtjana. N. M. kandis ennast uuesti äriregistrisse füüsilisest

isikust ettevõtjana 12. aprillil 2005.

4. Ida-Viru maavanema 27. aprilli 2005. a kirjast nr 1.2-25/1675 nähtub, et kuna Sonda Vallavolikogu

poolt 1. märtsil 2004 kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja on kantud N. M. äriregistri

koodiga nr XXXXXXXX, siis ei saa erastajaks olla N. M., sest tema kehtiv registrikood on

nr XXXXXXXX.

Sonda Vallavolikogu 14. juuni 2005. a. otsusega nr 47/4 asendati Sonda Vallavolikogu 1. märtsi

2004. a otsusele nr 19/7 lisatud nimekirjas maatükkide nr 2 ja nr 10 taotleja N. M. nr XXXXXXXX

N. M. LM-ga nr XXXXXXXX.

5. Ida-Viru maavanem leidis 2. augustil 2005 N. M.-le saadetud kirjas, et Sonda Vallavolikogu

14. juuni 2005. a otsus nr 47/4 ei ole kooskõlas õigusaktidega, sest vaba metsamaa erastajate

nimekirjas ei saa olla füüsilisest isikust ettevõtja N. M. LM, kes on registreeritud Lääne-Viru

Maakohtu registriosakonnas registrikoodi nr XXXXXXXX all 12. aprillil 2005, sest vaba metsamaa

erastajate nimekirjad pidid olema kinnitatud hiljemalt 1. aprillil 2004.

6. N. M. esitas 26. augustil 2005 Jõhvi Halduskohtule kaebuse, milles palub kohustada Ida-Viru

maavanemat viima Sonda Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a otsusega nr 19/7 kinnitatud vaba metsamaa

erastajate nimekirja alusel (Sonda Vallavolikogu 14. juuni 2005. a otsusega nr 47/4 muudetud kujul)

läbi Maareformi seaduse (MRS) § 234 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2005. a

määruses nr 16 ""Maareformi seaduse" §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord" (Kord)

sätestatud vaba metsamaa erastamise toimingud maatükkide nr 2 ja nr 10 osas.

Kaebuse esitaja leidis, et kui ta on MRS § 234 lg-s 7 sätestatud aja jooksul Sonda

Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a otsuse alusel kantud vaba metsamaa erastajate nimekirja, siis

nimetatud haldusakti jõustumisel tekkis kaebuse esitajal õigus erastada vaba metsamaad. Kaebuse

esitaja oli registreerinud füüsilisest isikust ettevõtjaks Lääne-Viru Maakohtu registriosakonnas juba

19. juulil 2000. Seoses töötuks jäämisega kustutas ta oma registreeringu äriregistris.

Kuna füüsilisest isikust ettevõtja tegevuse algus ja lõpp ei ole erinevalt äriühingutest seotud äriregistri

kannetega, on olenemata erinevast registrikoodist tegemist ühe ja sama füüsilise isikuga. Sellest

tulenevalt oli põhjendatud Sonda Vallavolikogu 14. juuni 2005. a otsusega varem kinnitatud vaba

metsamaa erastajate nimekirja muutmine. Seadusandja ei ole Maareformi seaduses sätestanud

sõnaselgelt, et isik kaotab õiguse vaba metsamaa erastamiseks, kui kustutab ennast äriregistrist pärast

erastamise nimekirja kandmist. Äriregistri kande olemasolu on kohustuslik üksnes avalduse esitamise

hetkel. Kaebuse esitaja kanti äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana uuesti 12. aprillil 2005,

sellest tulenevalt vastab kaebuse esitaja MRS § 234 lg-s 2 sätestatud nõuetele.

Füüsilisest isikust ettevõtja õigusvõime ei lõpe äriregistrist kustutamisega, sest Äriseadustiku § 76

järgi kohaldatakse füüsilisest isikust ettevõtjale ettevõtja kohta käivaid sätteid sõltumata sellest, kas ta

on kantud äriregistrisse. N. M. registrikoodiga nr XXXXXXXX ja 12. aprillil 2005 äriregistrisse

kantud N. M. LM registrikoodiga nr XXXXXXXX on üks ja sama füüsiline isik, kelle õigused ja

kohustused jäävad samasugusteks olenemata sellest, millal ja millise registrikoodiga nad äriregistrisse

on kantud. Maavanem leiab ebaõigesti, et kaebuse esitaja õigused vaba metsamaa erastamiseks

lõppesid registrikande kustutamisega 5. jaanuaril 2005.

Kaebuse esitaja on Sonda Vallavolikogu 7. mai 2004. a kirja nr 17-5/314 alusel tellinud erastatava

metsamaa katastermõõdistamise ja selle eest tasunud. Ida-Viru maavanem asus 24. märtsil 2005

Sonda Vallavolikogule saadetud kirjas seisukohale, et äriregistrikanne peab olema kehtiv nii avalduse

esitamisel kui ka lepingu sõlmimisel. Kaebuse esitaja on ka selle nõude täitnud ning on käesoleval

ajal kantud äriregistrisse.

7. Tartu Halduskohus jättis 5. jaanuari 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-700 N. M. kaebuse

rahuldamata. Kohus märkis, et MRS § 232 lg 4 kohaselt loetakse isik küll vaba metsamaa erastamise

õigust omavaks vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamisest, kuid MRS § 222 lg-s 1 sätestatu kohaselt

korraldab maa erastamist maavanem ning kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel üksnes seaduses

ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud (sama on sätestatud Korra §-

s 2). Sonda Vallavalitsus tegi vaidlustatud maa erastamise eeltoimingud, ta ei otsustanud selle maa

erastamise küsimust. Maa erastamise otsustab maavanem ja kuni erastamise otsuse tegemiseni ei saa

keegi väita, et nad on erastajad. Erastajate nimekirja tuleb käsitleda kui ühte võimalikku paljudest

erinevatest erastamise eeltoimingutest, millel ei saa aga üldjuhul lõppresultaadi suhtes pöördumatut

tähendust olla.

Korra § 6 lg 1 sätestab, et pärast katastripidaja poolt Korra § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide saamist

kontrollib erastamise korraldaja veel kord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate

nimekirja kantud isikute vastavust MRS § 233 lg-s 2 ja § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa

erastamise õigust omava isiku tingimustele ja MRS § 234 lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa

erastamist välistavate asjaolude puudumist ning teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja

andmete õigsust. Tulenevalt MRS § 234 lg-st 7 pidi vallavolikogu kinnitama metsamaa erastajate

nimekirja hiljemalt 2004. a 1. aprilliks. Sonda Vallavolikogu 14. juuni 2005. a otsus ei ole kooskõlas

MRS § 234 lg-tega 2 ja 7.

Halduskohus asus seisukohale, et Ida-Viru maavanema 24. märtsi 2005. a, 27. aprilli 2005. a ja

2. augusti 2005. a kirjades väljendatud seisukohad vastavad seaduse sättele ja mõttele ning maa

erastamise korralduse andmisest keeldumine on põhjendatud ja õiguspärane. Üksnes Sonda

Vallavolikogu otsuste alusel, mis olid tehtud erastamise eeltoimingute läbiviimise käigus, ei saanud

kaebajal tekkida õiguspärast ootust sellele, et maavanem sõlmibki temaga erastamise ostu-

müügilepingu just sellisele maale ja selles ulatuses, mis on märgitud Sonda Vallavolikogu otsustes.

Seega Sonda Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a otsusega Uljaste külas asuva maatüki nr 2 ja Satsu külas

asuva maatüki nr 10 erastajaks kinnitatud FIE N. M. (registrikood nr XXXXXXXX) õigused vaba

metsamaa erastamiseks lõppesid tema äriregistrist kustutamisega 5. jaanuaril 2005. FIE N. M. LM

(registrikood nr XXXXXXXX), kes registreeriti 12. aprillil 2005, ei oma õigust eelnimetatud vaba

metsamaa erastamiseks. Maareformi seaduse sättest ja mõttest tulenevalt peab vaba metsamaa

erastamist taotlev isik olema kogu erastamismenetluse kestel registreeritud äriregistris füüsilisest

isikust ettevõtjana, et isik saaks ka järjepidevalt legaalselt tegeleda metsamajandusega.

8. N. M. esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu

5. jaanuari 2006. a otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant

ei nõustunud halduskohtuga, et tema õigused vaba metsamaa erastamiseks lõppesid registrikande

kustutamisega 5. jaanuaril 2005. N. M. kanti MRS § 234 lg-s 7 sätestatud tähtaja jooksul Sonda

Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a otsuse alusel vabade metsamaade erastamise nimekirja ning

nimetatud haldusakti jõustumisel tekkis apellandil õigus erastada vaba metsamaa. Eelnimetatud

haldusakti alusel tekkinud õigust ei saa muuta ega tühistada äriregistri kande kustutamine. Füüsilisest

isikust ettevõtja õigusvõime ei lõpe äriregistrist kustutamisega. Registrikoodide erinevus ei oma vaba

metsamaa erastamise protsessis tähtsust. Sonda Vallavolikogu 14. juuni 2005. a otsus on kooskõlas

MRS § 234 lg-tega 2 ja 7 ning tegemist on kehtiva ja täitmiseks kohustusliku haldusaktiga. Vastustaja

on rikkunud õiguspärase ootuse põhimõtet. Kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud

tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta.

Käesoleval juhul on apellant erastatava metsamaa katastrimõõdistamise tellinud, selle eest tasunud,

seega on apellandil tekkinud õiguspärane ootus vastava erastamismenetluse lõpuleviimiseks.

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. aprilli 2006. a otsusega N. M. apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja Tartu Halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et vastavalt MRS § 234 lg-le 2 on

vaba metsamaa erastamise õigustatud subjekt Eesti kodanik ning vaba metsamaa erastamiseks võib

kohalikule omavalitsusele avalduse esitada äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes

tegeleb maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega

MRS § 233 lg 2 tähenduses või metsamajandusega. Seadusandja sätestas vaba maa erastajale

konkreetsed tingimused eesmärgil, et nõuetele mittevastaval isikul ei oleks võimalik erastada vaba

metsamaad. Vaba metsamaa erastamist tuleb vaadelda ühtse tervikliku menetlusena, mille kohaselt

need isikud, kes teatud menetluse etapis ei vasta enam seaduses sätestatud kriteeriumitele, kaotavad

automaatselt õiguse osaleda edasises menetluses.

Üheks tingimuseks on seaduses kehtestatud, et isik oleks äriregistrisse kantud füüsilisest isikust

ettevõtja. Vaba metsamaa erastaja pidi vastama MRS § 234 lg-s 2 sätestatud kõikidele tingimustele nii

avalduse esitamise, eeltoimingute teostamise, erastamisotsuse vastuvõtmise kui ka maa ostu-

müügilepingu sõlmimise ajal. Vastupidisele seisukohale ei anna alust asuda ka Korra § 6 lg 1, mille

kohaselt kontrollib erastamise korraldaja pärast katastripidaja poolt § 5 lg-s 2 nimetatud dokumentide

saamist veel kord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikute

vastavust MRS § 233 lg-s 2 ja § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust omava isiku

tingimustele ja MRS § 234 lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa erastamist välistavate asjaolude

puudumist ning teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja andmete õigsust. Järelikult, kui

äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja kustutab end registrist mistahes erastamise etapis,

tähendab see sisuliselt seda, et isik ei vasta enam MRS § 234 lg-s 2 sätestatule ning kaotab

subjektiivse õiguse erastada vaba metsamaad.

Asjas ei ole vaidlust selle üle, et avalduse esitamise ajal ning Sonda Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a

otsuse tegemise ajal vastas kaebaja MRS § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa erastamise õigust

omava isiku tingimusele. Äriregistri elektroonilisest teabesüsteemist nähtuvalt kustutati N. M.

füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrist 5. jaanuaril 2005. Kustutades end äriregistrist füüsilisest

isikust ettevõtjana, pidi N. M. aru saama, et selle toimingu tulemusena ei vasta ta enam MRS § 234

lg-s 2 sätestatud tingimustele ja kaotab õiguse erastada vaba metsamaad. Seadusandja on sidunud

isiku subjektiivse õiguse erastada vaba metsamaad vastava kandega äriregistris, mitte aga füüsilise

isiku õigusega olla ettevõtja. Füüsilise isiku kandmine äriregistrisse füüsilisest isikust ettevõtjana ei

ole mitte formaalne toiming, vaid füüsilisest isikust ettevõtja staatuse omandamisega deklareerib isik,

et ta on asunud tegelema ja tegeleb jätkuvalt ettevõtlusega, mis on tema püsivaks tegevuseks ja mille

eesmärgiks on tulu saamine. N. M., kustutades end vabatahtlikult füüsilisest isikust ettevõtjana

äriregistrist, deklareeris sellega üheselt, et ta ei tegele enam ettevõtlusega, sh metsamajandusega.

MRS § 234 lg 7 kohaselt loetakse isik küll vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu

poolt nimekirja kinnitamisest, kuid MRS § 222 lg-s 1 sätestatu kohaselt korraldab maa erastamist

maavanem ning kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel üksnes seaduses ja sellest tulenevates

õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Maa erastamise otsustab maavanem ja kuni

erastamisotsuse tegemiseni ei saa keegi väita, et nad on erastajad. Isiku erastajate nimekirja kandmine

ei ole lõplik haldusakt ning selle alusel ei toimu veel vahetult maa erastamist. Maavanemal on Korra

§ 6 lg-st 1 tulenev kohustus kontrollida enne ostu-müügilepingu sõlmimist muu hulgas erastaja

vastavust MRS § 234 lg-s 2 sätestatud tingimustele ning vaatamata sellele, et on olemas kehtivad

eelhaldusaktid (antud juhul Sonda Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a otsus ja selle muutmise otsus

14. juunist 2005), ei saa maavanem käituda õigusvastaselt ning erastada vaba metsamaad isikule, kes

ei vasta seaduses sätestatud tingimustele (kuigi eelhaldusaktide tegemise ajal vastas). Maavanemal on

õigus keelduda vaba metsamaa erastamisest olenemata sellest, kas eelhaldusaktid on kehtivad või

mitte.

Alusetu on kaebaja väide, et on rikutud tema õiguspärast ootust. Ainuüksi erastamise eeltoimingute

raames antud haldusaktid ei anna reeglina isikule veel õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse vaba

metsamaa ostu-müügileping. Samas võib volikogu poolt nimekirja kinnitamisest tekkida nimekirja

kantud isikul ootus, et ta on loetud erastamise õigust omavaks ja ilma kaaluka põhjuseta taotleja

nõuetele vastavuse küsimust uuesti ei otsustata. Asjaolu, et tegemist on eelhaldusaktiga, usaldusele

tuginemist iseenesest ei välista. Kui isik käitub ise õiguspäraselt, siis võib ta usaldada, et ilma mõjuva

põhjuseta talle soodsaid eelhaldusakte ümber vaatama ei hakata. Käesoleval juhul on kaebaja enda

käitumine toonud kaasa selle, et kuigi talle soodsad eelhaldusaktid on kehtivad, reaalselt talle lubatut

ei täideta, s.o talle ei erastata tema poolt soovitud vaba metsamaad. Kuna kaebaja enda käitumine on

põhjustanud selle, et eelhaldusakte ei ole võimalik täita, siis ei ole rikutud ka tema õiguspärast ootust.

Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka kaebaja väide, et ta on juba tellinud metsamaa

katastrimõõdistamise ja selle eest tasunud. Tema poolt tehtud kulutustel ei ole asjas määravat tähtsust,

sest need kulutused on väikesed võrreldes erastada soovitava vaba metsamaa väärtusega ning samuti

tuleb arvestada asjas avalikku huvi. Ülekaalukaks avalikuks huviks on see, et avalikku võimu

teostataks seaduslikkuse põhimõtteid järgides ning Maareformi seadusest tulenevaid soodustusi

saaksid kasutada isikud, kellele need on mõeldud. Seega oleks avalikes huvides pigem võimaliku

varalise kahju hüvitamine kui vaba metsamaa erastamine isikule, kes ei vasta seaduses sätestatud

tingimustele.

Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud N. M. füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kantud

5. jaanuarist 2005 kuni 12. aprillini 2005 ega ka 19. aprillist 2005 kuni 6. juulini 2005 (andmed

pärinevad Ida-Virumaa Tööhõiveameti 29. novembri 2005. a kirjast nr 1-7.3/1025). Järelikult nii Ida-

Viru maavanema 24. märtsi 2005. a kirja saatmise ajal Sonda Vallavolikogule (koopia N. M.-le) kui

ka 27. aprilli 2005. a vastuse saatmise ajal N. M. vastuväidetele (koopia Sonda Vallavolikogule), ei

olnud N. M. reaalselt kantud füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse. Asjaolu, et alates 6. juulist

2005 on kaebaja kantud registrisse füüsilisest isikust ettevõtjana, ei tähenda seda, et alates sellest

ajast ta vastab uuesti seaduses nõutud tingimustele ja seetõttu oleks pidanud maavanem talle erastama

vaba metsamaa. Seega on Ida-Viru maavanem õiguspäraselt keeldunud vaba metsamaa erastamise

otsust vastu võtmast ja erastamislepingut sõlmimast.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

10. N. M. esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub Tartu Ringkonnakohtu otsuse

tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada, kohustades Ida-Viru maavanemat

viima läbi vaba metsamaa erastamise toimingud. Kassaator on seisukohal, et kohtud on meelevaldselt

sidunud MRS § 234 lg-st 2 tuleneva nõude äriregistris registreerituse kohta kogu

erastamismenetlusega, kuigi seadusest tulenevalt peab see nõue olema täidetud vaid kohalikule

omavalitsusele avalduse esitamise hetkel. Kohus ei ole viidanud konkreetsele seaduse sättele, millest

selline nõue tuleneb. Kuigi seadus seda otseselt ei nõua, olnuks kassaatori puhul registreerituse nõue

täidetud ka erastamise ostu-müügilepingu sõlmimise ajal. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

kordavad sõna-sõnalt Maa-ameti kui kaasatud isiku kirjalikku vastust, mis osundab, et kohus ei ole

tõendeid vahetult uurinud. Seda kinnitab ka asjaolu, et ringkonnakohtu otsuses on ära toodud ka Maa-

ameti ekslik informatsioon nagu oleks N. M. pärast uut registreerimist 12. aprillil 2005 ennast

19. aprillil 2005 veelkord äriregistrist kustutanud ning 6. juulil 2005 taas registreerinud. MRS § 234

lg 7 kohaselt loetakse isik vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu poolt metsamaa

erastajate nimekirja kinnitamisest alates. Sellist seadusega antud õigust ei saa alamal seisva

õigusaktiga muuta ega piirata, mistõttu on põhjendamatud kohtute viited Korra § 6 lg-le 1, sest Korra

§ 1 järgi reguleerib see vaid menetlustoimingute läbiviimist, mitte ei sätesta erastajale esitatavaid

tingimusi.

Kassaator leiab, et tal ei olnud võimalik aru saada, et äriregistrist kustutamise tulemusena ta kaotab

maa erastamise õiguse, sest MRS § 234 sellist tagajärge ette ei näe. MRS ei sätesta vaba metsamaa

erastamisel, et äriregistri kanne peab kehtima kogu erastamismenetluse kestel. Kassaator oli kindel, et

Sonda Vallavolikogu haldusakti alusel tekkinud õigust ei saa muuta ega tühistada äriregistrist

kustutamine, vastasel korral poleks ta end äriregistrist kustutanud. Ka ei tähenda füüsilisest isikust

ettevõtja vabatahtlik äriregistrist kustutamine deklareerimist, et isik ei tegele enam ettevõtlusega.

Füüsilise isiku õigus tegelda ettevõtlusega (üldiselt ja ka metsamajandusega konkreetselt), ei ole

seotud äriregistri kandega. Kohus on ebaõigesti ja paljasõnaliselt järeldanud, et N. M. deklareeris

enda äriregistrist kustutamisega, et ei tegele enam ettevõtlusega. Kassaator esitas kohtule ka tõendid,

et tegeles metsa majandamisega muu hulgas perioodil, mil ta ei olnud äriregistrisse kantud.

Kassaator on seisukohal, et vallavolikogu kinnitatud nimekiri on haldusakt, mille alusel nimekirja

kantud isikutele maa erastamine toimuma hakkab ning nimekirja kandmisest tekivad õigused ja

õiguspärane ootus. MRS § 234 lg 7 kohaselt ei ole tegemist eelhaldusaktiga, erastamine on sisuliselt

otsustatud juba vallavolikogu otsusega ning see seaduse (MRS § 234 lg 7) alusel vastuvõetud

haldusakt prevaleerib hilisema maavanema otsustuse üle, mille aluseks on Korra § 6 lg 3. Sonda

Vallavolikogu on kogu menetluse kestel nõustunud vaba metsamaa erastamisega kassaatorile ja

tunnistanud tema õigust selleks. Vallavolikogu kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekiri kehtib

ning maavanem ei ole järelevalve korras taotlenud nende tühistamist, mistõttu tuleb lähtuda, et need

on seaduslikud ja peavad andma isikule võimaluse talle seadusega antud õiguse realiseerimiseks.

Kassaatori arvates ei saa kohus kunagi asuda seisukohale, et kahju tekitamine isikule (N. M. on

kandnud taotletavate maatükkide katastrimõõdistamise kulud) on õiguspärane ja aktsepteeritav.

11. Ida-Viru maavanem vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta

rahuldamata ning kohtute otsused muutmata. Vastustaja on seisukohal, et Tartu

Ringkonnakohtu 20. aprilli 2006. a otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ta nõustub täielikult otsuse

põhjenduste ja resolutsiooniga.

12. Riigikohtu istungil jäid menetlusosalised asjas varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Sonda

Vallavolikogu peab N. M. kaebust õigeks ja Maa-amet vaidleb kaebusele vastu. Maa-ameti esindaja

möönis, et Maa-ameti arvamuses sisaldunud informatsioon N. M. teistkordse äriregistrist kustutamise

kohta pärast uut registreerimist 12. aprillil 2005, oli ekslik.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Käesolevas asjas on vaidlus eelkõige selle üle, kas vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud

isik peab erastamise õiguse säilimiseks olema kogu erastamismenetluse kestel registreeritud

äriregistris füüsilisest isikust ettevõtjana ning kas vahepealne äriregistrist kustutamine tähendab

automaatselt erastamise õiguse kaotamist. Samuti on vaidlus selle üle, kas kohaliku omavalitsuse

volikogu otsusega, millega kinnitatakse vaba metsamaa erastajate nimekiri, on vaba metsamaa

erastamine juba sisuliselt otsustatud või võib erastamist korraldav maavanem täiendavalt kontrollida

nimekirja kantud isikute vastavust erastajale esitatavatele nõuetele ning puuduse ilmnemisel jätta

volikogu kinnitatud nimekirja kantud isikule taotletud maa erastamata.

14. Maareformi seaduse (MRS) § 234 lg 2 kohaselt on vaba metsamaa erastamise õigustatud subjekt

Eesti kodanik. Vaba metsamaa erastamiseks võib kohalikule omavalitsusele avalduse esitada

äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb maa asukohajärgse kohaliku

omavalitsuse haldusterritooriumil põllumajandusliku tootmisega MRS § 233 lg 2 tähenduses või

metsamajandusega. Metsamajandusega tegeleja Maareformi seaduse tähenduses on isik, kes maa

asukohajärgse kohaliku omavalitsuse territooriumil omab metsamaad koos kasvava metsaga ning on

teostanud selles metsas Metsaseaduse §-des 16-18 nimetatud hooldustöid või asunud täitma sama

seaduse §-s 11 sätestatud metsa uuendamise kohustust.

MRS § 222 lg-st 1 tulenevalt korraldab maa erastamist üldjuhul maavanem. Sama sätte kohaselt teeb

kohalik omavalitsus maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud

erastamise eeltoimingud. Sama näeb ette ka Vabariigi Valitsuse 27. jaanuari 2005. a määruse nr 16

""Maareformi seaduse" §-s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise kord" (Kord) § 2.

MRS § 234 lg 7 näeb ette, et vallavolikogu kinnitab metsamaa erastajate nimekirja hiljemalt

2004. aasta 1. aprillil ning isik loetakse vaba metsamaa erastamise õigust omavaks vallavolikogu

poolt nimekirja kinnitamisest alates.

Vastavalt Korra §-le 6 kontrollib erastamise korraldaja pärast katastripidajalt Korra § 5 lg-s 2

nimetatud dokumentide saamist veelkord vallavolikogu poolt kinnitatud vaba metsamaa erastajate

nimekirja kantud isikute vastavust MRS § 233 lg-s 2 ja § 234 lg-s 2 sätestatud vaba metsamaa

erastamise õigust omava isiku tingimustele ja MRS § 234 lg-tes 7 ja 8 sätestatud vaba metsamaa

erastamist välistavate asjaolude puudumist ning teiste talle maa erastamiseks esitatud dokumentide ja

andmete õigsust.

15. Kohtud on asjas leidnud, et eelviidatud sätetest tulenevalt peab isik vastama vaba metsamaa

erastajale esitatavatele tingimustele kogu tervikliku erastamismenetluse kestel ning juhul, kui isik

mõnes menetluse etapis ei vasta enam seaduses sätestatud kriteeriumitele, kaotab ta automaatselt

õiguse osaleda edasises menetluses. Üheks tingimuseks on kehtestatud, et isik oleks äriregistrisse

kantud füüsilisest isikust ettevõtja. Järelikult, kui äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja

kustutab end mistahes erastamise etapil registrist, ei vasta ta enam MRS § 234 lg-s 2 sätestatule ning

kaotab subjektiivse õiguse erastada vaba metsamaad.

Kassaator on seisukohal, et kohtud on meelevaldselt sidunud MRS § 234 lg-st 2 tuleneva nõude

äriregistris registreerituse kohta kogu erastamismenetlusega, kuigi seadusest tulenevalt peab see nõue

olema täidetud vaid vaba metsamaa erastamise avalduse esitamise hetkel.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub selles küsimuses madalama astme kohtutega ja peab kassaatori

tõlgendust ebaõigeks. Seaduse sätete tõlgendamisel tuleb lisaks sätte sõnastusele arvesse võtta ka

seaduse eesmärki. MRS § 2 kohaselt on selle seaduse eesmärk kujundada riiklikul maaomandil

rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks ja luua eeldused maa

efektiivsemaks kasutamiseks. Viimatinimetatud aspektist on lähtutud ka MRS §-s 234 vaba metsamaa

erastaja suhtes nõuete kindlaksmääramisel. Kolleegium leiab, et vaba metsamaa erastamise õiguse

säilimiseks peab erastamisavalduse esitanud isik vastama seaduses sätestatud tingimustele üldjuhul

kogu erastamismenetluse kestel. Sellest tulenevalt vastab seadusele ka Korra § 6 lg-s 1 ettenähtud

erastamist korraldava maavanema õigus ja kohustus veelkord kontrollida erastamisavalduse esitanud

ja vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isiku jätkuvat vastavust Maareformi seaduses vaba

metsamaa erastajatele esitatavatele nõuetele. Erastamist korraldav maavanem ei saa vaba metsamaad

erastada isikule, kes ei vasta MRS § 234 lg 2 nõuetele.

Samas on kolleegium seisukohal, et kohaliku omavalitsuse volikogu otsusega MRS § 234 lg 7 alusel

kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud erastamise õigustatud subjekti seaduse

nõuetele vastavuse hindamisel peab erastamist korraldav maavanem formaalsete tunnuste

kontrollimisel lähtuma ka regulatsiooni kehtestamise sisulistest eesmärkidest. Maavanem peab

esitama sisulised kaalutlused, miks ta leiab, et erastamisavalduse esitanud isik ei vasta Maareformi

seaduse nõuetele, seda eriti olukorras, kus kohaliku omavalitsuse volikogu on muutnud vaba

metsamaa erastajate nimekirja, lugedes taotleja jätkuvalt vaba metsamaa erastamise õigustatud

subjektiks. Vajalik on hinnata, kas mittevastavus on oma laadilt üksnes näiline või formaalne või on

puudus sisuline võrreldes regulatsiooni eesmärgiga.

16. Käesoleval juhul leidis Ida-Viru maavanem, et N. M.-l puudub õigus vaba metsamaa erastamiseks

põhjusel, et ta ei olnud 5. jaanuarist 2005 kuni 12. aprillini 2005 kantud äriregistrisse füüsilisest

isikust ettevõtjana, mistõttu ei vasta ta MRS § 234 lg 2 nõuetele. Maavanem ega kohtud ei ole

omistanud tähtsust asjaoludele, mis tingisid N. M. ajutise mittevastavuse MRS § 234 lg-le 2.

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et õiglase ja haldusmenetluse põhimõtetele rajaneva

otsustuse tegemiseks ei või tähelepanuta jätta mittevastavuse tekkimise asjaolusid. Menetlusosalised

ei vaidle selle üle, et N. M. on tegutsenud ja tegutseb jätkuvalt metsamajandusega. Arvestades

maareformi eesmärki kujundada olukord, kus üldjuhul on maa eraomandis ning seda kasutatakse

efektiivselt, ei ole põhjendatud N. M.-le vaba metsamaa erastamata jätmine üksnes põhjusel, et ta ei

olnud ajavahemikul 5. jaanuar 2005 kuni 12. aprill 2005 kantud äriregistrisse füüsilisest isikust

ettevõtjana.

N. M. oli füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistris registreeritud alates 19. juulist 2000. Asjas ei ole

seatud kahtluse alla kaebuse esitaja väidet, et 5. jaanuaril 2005 kustutas N. M. oma andmed

äriregistrist seoses põhitöökohalt koondamisest tuleneva sooviga saada töötuskindlustushüvitist.

Äriregistrist kustutamise ajal kehtinud Töötuskindlustuse seaduse § 6 lg 1 p 1 kohaselt oli tõepoolest

töötuskindlustushüvitise saamise üheks eelduseks, et isik on töötuna arvele võetud vastavalt Töötu

sotsiaalse kaitse seaduse §-le 3. Tollal kehtinud Töötu sotsiaalse kaitse seaduse § 3 lg 4 p 2 kohaselt

ei võetud isikut aga töötuna arvele, kui ta tegutseb ettevõtjana. Samasugune regulatsioon kehtib ka

praegu.

N. M. eesmärk enda füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrist kustutamisel ei olnud deklareerida, et

ta lõpetab majandustegevuse (sealhulgas metsamajanduse). Pärast Ida-Viru maavanema 24. märtsi

2005. a kirjast nr 1.2-25/1243 äriregistrist kustutamise tagajärgede teadasaamist parandas N. M.

viivitamata oma eksimuse ning registreeris end 12. aprillil 2005 äriregistris uuesti füüsilisest isikust

ettevõtjana. Menetlusosaliste vahel ei ole enam vaidlust, et 12. aprilli 2005. a äriregistri kanne on

jätkuvalt kehtiv.

17. Kolleegium leiab, et kirjeldatud erandlikke asjaolusid ja N. M. poolt puuduste viivitamatut

kõrvaldamist arvestades ei olnud erastamist korraldaval maavanemal pärast 12. aprilli 2005 alust

keelduda N. M.-le taotletud vaba metsamaa erastamisest põhjusel, et ta ei ole kantud äriregistrisse

füüsilisest isikust ettevõtjana.

Tähtsust ei oma asjaolu, et äriregistris 19. juulil 2000 registreeritud ja 5. jaanuaril 2005 registrist

kustutatud füüsilisest isikust ettevõtja N. M. ning 12. aprillil 2005 registreeritud füüsilisest isikust

ettevõtja N. M. LM äriregistri koodid on erinevad. Vaidlust ei ole selle üle, et erinevatele

registrikoodidele vaatamata on tegemist ühe ja sama isikuga. Seetõttu ei või N. M.-le taotletud vaba

metsamaa erastamisest keelduda ka põhjendusega, et Sonda Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a otsusega

kinnitatud vaba metsamaa erastajate nimekirja on kantud N. M. kehtetuks muutunud äriregistri

koodiga ning kuna nimekiri pidi MRS § 234 lg 7 kohaselt olema kinnitatud hiljemalt 1. aprillil 2004,

oli õigusvastane selle hilisem muutmine Sonda Vallavolikogu 14. juuni 2005. a otsusega.

18. Õige on kohtute ja vastustaja seisukoht, et ainuüksi kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest vaba

metsamaa erastajate nimekirja kinnitamise kohta ei tulene nimekirja kantud isikule veel õiguspärast

ootust vaba metsamaad erastada. Volikogu poolt erastajate nimekirja kinnitamine on eeltoiming vaba

metsamaa erastamise menetluses. Nimekirja kinnitamise otsus on eelhaldusakt HMS § 52 lg 1 p 2

tähenduses, millega otsustatakse, et nimekirja kantud isik vastab tingimustele, mis on Maareformi

seaduse järgi vaba metsamaa erastamise õiguse olemasolu eelduseks. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga, et nimekirja kandmisest ei teki isikul veel subjektiivset õigust nõuda, et erastamist

korraldav maavanem sõlmiks isikuga vaba metsamaa erastamise ostu-müügilepingu. Samas võib

nimekirja kantud isikul tekkida õiguspärane ootus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks ning

ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

7. detsembri 2001. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-51-01 ning 29. märtsi 2006. a otsus haldusasjas nr 3-

3-1-81-05, p-d 13-14).

19. Eeltoodut arvestades tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ja kohtute otsused tühistada. Riigikohtu

halduskolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab N. M. kaebuse ja kohustab Ida-Viru

maavanemat vaatama uuesti läbi N. M. avalduse vaba metsamaa erastamiseks. Kuigi N. M. taotles

halduskohtule esitatud kaebuses kohustada Ida-Viru maavanemat viima läbi temale vaba metsamaa

erastamise toimingud vastavalt Sonda Vallavolikogu 1. märtsi 2004. a otsusega kinnitatud ja 14. juuni

2005. a otsusega muudetud nimekirjale maatükkide nr 2 ja nr 10 osas, ning Riigikohtu

halduskolleegium käesolevas asjas sellist otsust ei tee, tuleb kaebus siiski lugeda kogu ulatuses

rahuldatuks. Kolleegium asus asjas seisukohale, et erastamist korraldaval maavanemal oli õigus

täiendavalt kontrollida kohaliku omavalitsuse volikogu kinnitatud vaba metsamaa erastajate

nimekirja kuuluvate isikute vastavust erastajatele esitatavatele nõuetele ja järelikult ei saa kohus ise

langetada haldusorgani eest kaalutlusotsust ning kohustada Ida-Viru maavanemat erastama N. M.-le

taotletud vaba metsamaad. Maavanem peab erastamisavalduse uuel läbivaatamisel arvestama

käesolevast otsusest tulenevate seisukohtadega. Kuna kaebuse esitaja tahe ei saa olla suunatud

kohtulahendi saamiseks, mille tegemist seadus ei võimalda, tuleb kaebuse taotlust tõlgendada viisil,

mis tagaks isiku õiguste võimalikult tõhusa kaitse (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari

2004. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-4-04, p 15). Käesolevas asjas ei ole N. M. õiguste kaitseks

võimalik rakendada efektiivsemat õiguskaitsevahendit kui erastamise korraldaja kohustamine vaadata

kaebuse esitaja avaldus uuesti läbi. Selle taotluse rahuldas kolleegium täielikult, mistõttu tuleb

kaebus lugeda tervikuna rahuldatuks.

20. Kuna Riigikohtu halduskolleegium rahuldab N. M. kaebuse ilma asja madalama astme kohtule

uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb HKMS § 93 lg 4 kohaselt lahendada menetluskulude küsimus.

HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Riigikohus

rahuldas N. M. kaebuse, tuleb Ida-Viru Maavalitsuselt kaebuse esitaja kasuks välja mõista kõik

kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Halduskohtu istungil taotles N. M. esindaja 10 krooni riigilõivu (kviitung riigilõivu tasumise kohta

tl 8) ja kokku 15 812 krooni õigusabikulu vastustajalt väljamõistmist ning esitas kulude kandmist

tõendavad dokumendid (advokaadibüroo arved ja tõendid arvete tasumise kohta tl 74-79).

Õigusabikulude väljamõistmist taotletakse kolme Advokaadibüroo Küllike Namm OÜ arve alusel:

26. mai 2005. a arve nr 5161 summas 4248 krooni, 30. augusti 2005. a arve nr 5257 summas 5900

krooni ning 29. novembri 2005. a arve nr 5392 summas 5664 krooni. Riigikohtu halduskolleegium on

seisukohal, et 26. mai 2005. a arve alusel kantud 4248 krooni õigusabikulude väljamõistmine

vastustajalt ei ole põhjendatud, sest neid ei saa pidada kantuks käesolevas kohtuasjas. Arve selgitusel

on märgitud, et see on esitatud jooksva õigusteeninduse eest, pealegi esitati kaebus halduskohtusse

alles kolm kuud hiljem - 26. augustil 2005. Kaebuse koostamise eest on advokaadibüroo esitanud

arve 30. augustil 2005 ja sellele vastava kulutuse vastustajalt väljamõistmist on kaebuse esitaja

samuti taotlenud.

Ringkonnakohtus esitas N. M. esindaja taotluse menetluskulu väljamõistmiseks ühes kulude

nimekirjaga (tl 125), paludes mõista välja riigilõiv 10 krooni (kviitung riigilõivu tasumise kohta tl 99)

ja õigusabikulud apellatsiooniastmes summas 8850 krooni (advokaadibüroo arve ja tõend selle

tasumise kohta tl 126-127). Riigikohtu istungil esitas N. M. esindaja taotluse mõista N. M. kasuks

välja kantud õigusabikulu seoses kassatsioonkaebuse koostamisega summas 5310 krooni ning lisas

advokaadibüroo asjaomase arve ning tõendi selle tasumise kohta. Halduskolleegium leiab, et kantud

menetluskulude suurus on põhjendatud ning kulude kandmine tõendatud, mistõttu tuleb need

vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista.

Arvestades eeltoodut mõistab Riigikohtu halduskolleegium Ida-Viru Maavalitsuselt N. M. kasuks

välja vajalike ja põhjendatud menetluskuludena 20 krooni riigilõivu ning 25 724 krooni õigusabi eest.

Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann