3-2-1-71-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-71-06

Määruse kuupäev

Tartu, 12. oktoober 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskuse kaudu) avaldus E. T pankroti

väljakuulutamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 2-99-86

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. T (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

E. T (pankrotis) isikukood (xxxxxxxxxxx) ja tema esindajad

vandeadvokaadid Paul Varul ja Helmut Pikmets.

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus, esindaja

vandeadvokaat Margo Lemetti.

Pankrotihaldur Peeter Sepper.

Asja läbivaatamise kuupäev

11. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

Avaldaja esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Helmut

Pikmets, vastustaja esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti.

Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2006. a määrust osaliselt osas, millega kinnitati

lõpparuandes Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse nõude suuruseks 3 529 984

krooni 91 senti. Kinnitada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse nõude suuruseks

2 515 554 krooni 91 senti.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2006. a määrus muutmata.

3. Tagastada AS-ile Advokaadibüroo Paul Varul 10. aprillil 2006. a E. T määruskaebuselt

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 12. jaanuari 2000. a otsusega kuulutati välja E. T pankrot. Pankrotihalduriks

nimetati Peeter Sepper. Tallinna Linnakohtu 5. septembri 2005. a määrusega kinnitati pankrotihalduri

esitatud jaotusettepanek. 2. novembril 2005. a esitas pankrotihaldur kohtule kinnitamiseks E. T

pankrotimenetluse lõpparuande.

Nimetatud aruande kohaselt laekus pankrotivarasse kokku 1 995 206 krooni. Massikohustused

(pankrotiseaduse (PankrS) § 148) ja pankrotimenetluse kulud (PankrS § 150) moodustavad kokku

520 172 krooni. Jaotise alusel on AS-ile H välja makstud esimese rahuldamisjärgu nõue 725 338

krooni ning Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse tähtaegselt esitatud nõue 272 696

krooni. Tunnustatud nõudeks, mille eest võlausaldaja ei ole raha saanud, on Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse nõue 4 626 458 krooni. Võlgnik esitas kirjaliku vastuväite Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 4 899 255 krooni suurusele nõudele. Nimetatud nõue läbis

kohtuliku nõude tunnustamise menetluse Maksu- ja Tolliameti hagis I. T vastu nõude tunnustamiseks.

Tallinna Linnakohtu 20. veebruari 2001. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2001. a otsustega

tunnustati Eesti Vabariigi nõuet E. T pankrotimenetluses põhivõla osas 2 788 351 krooni ja

intressivõlga 2 110 904 krooni. Haldur andis lõpparuande kinnitamise menetluses ülevaate

kohtumenetlustest, milles võlgnik on osalenud. E. T taotlusel lisas haldur nimekirja ka Tallinna

Ringkonnakohtu 21. detsembri 2004. a otsuse haldusasjas nr 2-3/131/04, millega keelati Maksu- ja

Tolliametil 22. juuni 1998. a ettekirjutuse nr 42-93/E-42 sundtäitmine intresside osas.

2. Tallinna Linnakohus kinnitas 18. novembri 2005. a määrusega lõpparuande ja lõpetas E. T

pankrotimenetluse. Tunnustatud on üks nõue, mille eest on võlausaldajal raha saamata, s.o Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse nõue 4 626 458 krooni teises rahuldamisjärgus, millest on

rahuldamata 94,4%. Pankrotimenetlusega seotud kulutused on põhjendatud ja reaalsed.

Lõpparuandest ei nähtu võlgniku või võlausaldaja õiguste rikkumisele viitavaid asjaolusid. Kohus

leidis, et võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks ei olnud kuriteo tunnustega tegu ega raske

juhtimisviga PankrS § 163 lg 5 mõttes. Kohus kinnitas pankrotihalduri esitatud lõpparuande, lõpetas

pankrotimenetluse, vabastas halduri oma kohustustest ning määras haldurile tasu. Võlausaldajate

üldkoosoleku 31. oktoobri 2005. a otsusest nähtuvalt tehti ettepanek määrata halduri tasuks 225 140

krooni. See summa on kohtu arvates töö mahtu, keerukust ja halduri kutseoskusi arvestades

põhjendatud. Nimetatud summale lisandub sotsiaalmaks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu määruse osaliselt ning muutis kohtumäärusega tuvastatud

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse tunnustatud ja rahuldamata jäänud nõude suurust.

Ringkonnakohus vähendas nimetatud summat intresside (1 096 474 krooni) võrra, kinnitades vastava

nõude suuruseks 3 529 984 krooni. Seega moodustab rahuldamata jäänud osa 72,05%.

Linnakohus arvas vääralt tunnustatud ja rahuldamata jäetud nõude hulka 1 096 474 krooni intresse,

mille osas on Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2004. a jõustunud otsusega (haldusasjas nr 2-

3/131/04) keelatud Maksu- ja Tolliametil Maksuameti 22. juuni 1998. a ettekirjutuse nr 42-93/E-42

sundtäitmine intresside 1 096 474 krooni osas. Seetõttu ei saa nõuet arvata pankrotimenetluses

rahuldamata jäänud nõudeks ega seda lõpparuandes nimetatud nõudena kinnitada.

Linnakohus ei rikkunud PankrS § 3 lg-st 3 tulenevat printsiipi ega jätnud selgitamata võlausaldaja

nõude kehtivust. Vaidlusalune nõue ei olnud pankrotimenetluse lõpetamise ajaks aegumise tõttu

lõppenud. Maksuameti ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud maksukorralduse seaduse (MKS) § 24

lg 2 kohaselt võis maksuvõlga sisse nõuda seitsme aasta jooksul tasumise kohustuse tekkimisest, mis

aga ei tähenda, et nimetatud aja möödumisel peaks maksukohustus igal juhul lõppema. Vaidlustatavas

asjas oli välja kuulutatud kohustatud isiku pankrot. Pankrotiseaduse § 1 lg 1 kohaselt on pankrot

võlgniku kohtuotsusega väljakuulutatud maksejõuetus, mille eesmärgiks on võlausaldajate nõuete

rahuldamine võlgniku vara arvel ning mida menetletakse pankrotiseaduses ettenähtud korras. Ka

maksuvõlast tulenevas pankrotimenetluses kohaldub pankrotiseadus. Vastavalt kehtiva

tsiviilseadustiku üldosa seadusele (TsÜS) § 157 lg-le 3 on pankrotimenetluses tunnustatud nõude

aegumistähtaeg kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest (sama põhimõte tulenes ka

kuni 1. juulini 2002 kehtinud TsÜS § 123 lg-st 1).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Määruskaebuse esitas E. T (pankrotis). Ta palub tühistada ringkonnakohtu kohtumääruse täielikult

ja teha asjas uus määrus, millega tühistada linnakohtu 18. novembri 2005. a määruse resolutsiooni

punkt 2. Samuti palub kassaator uues määruses märkida, et Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskusel puudub 22. juuni 2002. a ettekirjutusest tuleneva põhivõla osas nõue seoses selle

lõppemisega aegumise tõttu ning Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse nõudest tuleb

maha arvata intressid 2 110 904 krooni, mida ei saa sisse nõuda.

5. Ringkonnakohus kohaldas vääralt maksuhalduri nõude aegumisele TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatut.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted reguleerivad tsiviilõiguslikest õigussuhetest tulenevate

nõudeõiguste aegumist, mistõttu ei ole need normid kohaldatavad avalik-õiguslikest suhetest

tulenevate nõuete (sh maksunõuete) aegumisele. Maksuvõla sundtäitmise aegumine on ammendavalt

reguleeritud maksukorralduse seaduses. Maksukorralduse seaduse § 132 lg 1 sätestab, et maksuvõla

sundtäitmise aegumistähtaeg on seitse aastat alates kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale

järgneva aasta 1. jaanuarist. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab põhimõtte, et aegumisega lõpevad

maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused. Lõige 7 sätestab reegli, mille kohaselt ei ole

maksuvõla sundtäitmine lubatud pärast MKS §-s 132 sätestatud tähtaja möödumist.

Kuna maksuhalduri 22. juuni 1998. a ettekirjutus nr 42-93/E-42, millest maksuvõlg tuleneb, on antud

30. juunini 2002. a kehtinud maksukorralduse seaduse alusel, siis tuleb vaidluse lahendamisel sellest

ka lähtuda. 30. juunini 2002. a kehtinud MKS § 24 lg 2 kohaselt võib maksumaksja või maksu

kinnipidaja pöörata varale sissenõuet seitsme aasta jooksul, arvates päevast, mil maksusumma oleks

tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda, rakendades selleks täitemenetluse seadustikus

sätestatud korda. Samuti ei olnud eelnimetatud seaduses ette nähtud maksuvõla sundtäitmise

aegumise peatumist ega katkemist. Arvestades seda, et vanas seaduses ei olnud reguleeritud aegumise

katkemist, tuleb tähelepanu pöörata aegumise arvestamist puudutavatele üleminekusätetele kehtivas

MKS-is. Asjaolu, mis praegusel juhul oleks saanud põhjustada aegumise katkemise, on

pankrotiavalduse esitamine. Kuna pankrotiavaldus esitati enne 1. juulit 2002. a, siis ei ole kehtiva

MKS-i aegumise katkemise sätted tema suhtes kohaldatavad. Kuni 30. juunini 2002. a kehtinud

MKS-i kohaselt aegus maksuvõla sundtäitmine seitsme aasta jooksul, kui pärast 1. juulit 2002

aegumine vastavalt kehtivale MKS-ile ei katkenud.

Pankrotiseaduse § 95 lg-d 3 ja 4 oleks E. T suhtes saanud kohaldada siis, kui E. T pankrotimenetlus

oleks lõppenud vana pankrotiseaduse kehtivuse ajal enne MKS § 24 lg-s 2 sätestatud 7-aastase tähtaja

möödumist.

Kassaator leiab, et maksuvõla sundtäitmine aegus 22. juunil 2005 ja sellega lõppes ka võlgniku

maksukohustus. Maksuhalduri nõue aegus seitsme aastaga, vaatamata maksuhalduri nõude

tunnustamisele Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2001. a otsusega. Maksuhalduri nõude

tunnustamine kohtuotsusega ei tähenda seda, et maksuvõla sundtäitmine hakkab aeguma nõude

tunnustamisest alates TsÜS § 157 lg-s 3 sätestatud alusel.

6. Ringkonnakohus on valesti arvestanud intressinõude suurust. Ringkonnakohus on

lähtunud 22. juuni 1998. a maksuhalduri ettekirjutuses märgitud intresside summast (1 096 474

krooni), jättes arvestamata asjaolu, et tegelikkuses arvestati tasumata maksevõlalt intressi ka

pärast 22. juuni 1998. a ettekirjutuse tegemist. Tegelik sissenõudmata jäetav intresside summa on

2 110 904 krooni. Maksuhalduri intressinõude suurus on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu

12. juuni 2001. a otsusega, millega tunnustati maksuhalduri nõuet võlgniku pankrotimenetluses.

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus on intressi 2 110 904 krooni kui võla, mida ei saa

sisse nõuda E. T maksuarvestusest maha võtnud 20. jaanuaril 2005. a.

7. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus ei vastanud määruskaebusele õigeks

ajaks.

8. Tsiviilkolleegiumi istungil jäid avaldaja esindajad määruskaebuse väidete juurde. Vastustaja

esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja kaevatava määruse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

Kassaator peab kassatsioonimenetluses põhiküsimuseks seda, kas maksuvõla sundtäitmine

pankrotimenetluses on aegunud või mitte. Kolleegium selgitab sundtäitmise aegumist ning võtab

seisukoha, kas asjas tuleb aegumist kohaldada.

10. Alates 1. juulist 2002. a kehtivas MKS-is on aegumine sätestatud varem kehtinud MKS-ga

võrreldes osaliselt teisiti. Kehtiva MKS § 164 lg 1 alusel nõutakse enne 1. juulit 2002. a tekkinud

maksuvõlg sisse kehtivas maksukorralduse seaduses sätestatud korras, kusjuures ka enne 1. juulit

2002. a alustatud sissenõudmist võib jätkata kehtivas MKS-is sätestatud korras.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidlusalune nõue ei olnud pankrotimenetluse

lõpetamise ajaks aegunud. 1. juulist 2002 jõustunud MKS § 132 lg 1 sätestab, et maksuvõla

sundtäitmise aegumistähtaeg on seitse aastat alates kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise aastale

järgneva aasta 1. jaanuarist. Sama paragrahvi lõige 7 sätestab reegli, mille kohaselt ei ole maksuvõla

sundtäitmine lubatud pärast MKS §-s 132 sätestatud tähtaja möödumist. Riigikohtu halduskolleegium

on 18. mai 2006. a lahendis nr 3-3-1-11-06 MKS § 132 lg-t 2 tõlgendanud selliselt, et aegumistähtaja

jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist. Kolleegium leiab, et see reegel kohaldub ka lõikes 1

nimetatud maksuvõla sundtäitmise aegumisele. Kolleegium nõustub halduskolleegiumi seisukohaga,

et MKS § 132 (lg 2) sätestab aegumispiirangu ainult sundtäitmise alustamise osas. See tähendab, et 7

aasta jooksul peab olema alustatud täitemenetlus vastava nõude sissenõudmiseks. Maksuameti

ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud MKS § 24 lg 2 kohaselt võis maksuvõlga sisse nõuda seitsme

aasta jooksul tasumise kohustuse tekkimisest. See aga ei tähenda seda, et 7 aasta möödumisel peaks

maksukohustus igal juhul lõppema.

Kolleegium ei jaga kassaatori arusaama, et maksuvõla sundtäitmise aegumine on ammendavalt

reguleeritud maksukorralduse seaduses. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et maksuvõlast tulenevas

pankrotimenetluses kohaldub pankrotiseadus. Pankrotimenetluse eesmärgiks on võlausaldajate nõuete

rahuldamine võlgniku vara arvel. Pankrotimenetluse eesmärgiga ei oleks seega kooskõlas

võlausaldajate huvide kahjustamine.

Ringkonnakohus on asjas õigesti leidnud, et kehtiva TsÜS § 157 lg 3 alusel on pankrotimenetluses

tunnustatud nõude aegumistähtaeg kümme aastat pankrotimenetluse lõppemisest ja nimetatud normi

tuleb praeguses vaidluses kohaldada. Kohus on maksuhalduri nõuet pankrotimenetluses tunnustatud

ja kinnitanud. MKS § 128 lg 1 kolmas lause sätestab, et juhul, kui maksukohustuslase suhtes

kuulutatakse välja pankrot, rahuldatakse maksuvõlad pankrotiseaduses sätestatud korras. Seega tuleb

maksukohustuslase suhtes pankroti väljakuulutamisel maksuvõlgade sissenõudmisele automaatselt

kohaldamisele pankrotiseaduse sätted. Maksukohustuslase suhtes pankroti väljakuulutamisel muutub

maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse

sätteid sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest.

Pankrotimenetluse eesmärk on rahuldada kõikide võlausaldajate nõuded pankrotiseaduses sätestatud

korras. Kolleegium leiab, et pankrotimenetluses esitatud nõuete eristamine ja neile

pankrotimenetluses erinevate õigusnormide kohaldamine rikuks oluliselt isikute võrdse kohtlemise

printsiipi. Seega ei tule E. T pankrotimenetluses kohaldada maksunõude suhtes MKS-i sätteid. Kuna

pankrotimenetluses tuleb maksunõuete suhtes kohaldada pankrotiseaduse norme, siis tuleb

pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätted ja seega on ringkonnakohus

õigesti tuginenud TsÜS § 157 lg-le 3. Maksuhalduri nõue pankrotivõlgniku vastu, mis on

pankrotimenetluses tunnustatud, aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel 10 aasta pärast pankrotimenetluse

lõppemist.

11. Kolleegium nõustub kassaatori väitega, et ringkonnakohus arvestas valesti intressinõude suurust.

Kassaator juhtis erikaebuses ringkonnakohtule kohtu tähelepanu sellele, et Tallinna Linnakohus jättis

maksuhalduri nõude kajastamisel arvestamata, et Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2004. a

otsusega haldusasjas nr 2-3/131/04 keelati Maksu- ja Tolliametil 22. juuni 1998. a ettekirjutuse nr 42-

93/E-42 sundtäitmine intresside osas. Ringkonnakohus arvas intressina maha 1 096 474 krooni.

Kassaator leidis määruskaebuses Riigikohtule, et tegelik intresside summa, mida sisse ei saa nõuda,

on 2 110 904 krooni. Kolleegiumi istungil toetus vastustaja esindaja Riigikohtule hilinenult esitatud

vastusele, mille kohaselt vastustaja nõustus sellega, et tegelik intresside summa, mis ei kuulu

sissenõudmisele, on 2 110 904 krooni. Kolleegium leiab, et vastustaja väitega tuleb arvestada ja

sellest saab järeldada, et vastustaja sisuliselt loobus intressinõudest ja pooled ei vaidle selle üle, kui

suur on sissenõudmata jäetav intresside summa. Kuna mõlemad pooled on nõustunud eelnimetatud

summaga, tuleb lugeda, et intresside summaks, mida sisse ei nõuta, on 2 110 904 krooni ja

lõpparuandes märgitud nõude suuruseks tuleb kinnitada 2 515 554 krooni 91 senti (4 626 458 krooni

91 senti - 2 110 904 krooni).

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Villu Kõve