3-1-1-65-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-65-06

Otsuse kuupäev

9. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi T. L. süüdistuses KrK § 142 lg 2 p-de 4 ja 5, § 203 lg-te 2 ja 3 ja

KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2006. a otsus krimi-naalasjas nr 1-03-83

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. L. kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra, Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kati Maitse, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

9. august 2006. a (kirjalik menetlus)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2006. a kohtuotsus T. L. kriminaalasjas täies ulatuses ja saata

kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

3. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. L. süüdistati KrK § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi selles, et ta lubas kahele isikule hankida teavet neilt varastatud autode kohta

ja abistada auto tagastamisel. Samuti nõudis ta nendelt selle tarvis rahasummade tasumist, ähvardades vastasel korral auto

hävitamisega.

Kriminaalkoodeksi § 203 lg-te 2 ja 3 järgi süüdistati T. L. selles, et 2000. a veebruarist kuni 2002. a augusti lõpuni ta müüs või

üritas müüa mitmele isikule sõiduautot, mille kohta teadis, et see oli sellelt isikult varem varastatud. Samasuguse teo

toimepanemises 2002. a oktoobrikuus süüdistati teda KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

2. Tallinna Linnakohtu 20. oktoobri 2005. a otsusega mõisteti T. L. talle esitatud süüdistuses kuriteokoosseisu puudumise tõttu

õigeks.

Linnakohtu hinnangul ei teadnud T. L. autode vargusest varem, kui nende omanikud tema poole pöördusid ja tegid talle

ülesandeks autode võimaliku asukoha kohta teavet leida. Seejuures möönsid autode omanikud, et osutatavate teenuste eest

tuleb ka maksta. T. L. tegutses linnakohtu arvates varastatud autode omanike volitusel ja nende nimel, täites seega varastatud

autode tagasi hankimisel omaniku funktsioone, omaniku poolt oma varastatud vara tagasi saamine mistahes tehingu vormis ei

moodusta aga KrK §-s 203 ja KarS §-s 202 sätestatud kuriteo koosseisu ning selline tegevus pole vaadeldav karistatava teona.

Linnakohus asus seisukohale, et T. L. tegevuses puudub ka väljapressimise koosseis, sest T. L. ei teadnud kannatanute V. K. ja

I. P. kokkusaamisel nendelt varastatud vara asukohta. Seega ei saanud ähvardus hävitada kannatanute vara olla reaalne ega

objektiivselt tõsine. Samuti leidis kohus, et kriminaalasja arutamisel ei ole kogutud tõendeid, et T. L. oleks nõudnud

kannatanutelt raha üleandmist ning ähvardanud vara hävitamisega. Kannatanute ütlustest nähtuvalt selgitas T. L. seda, et

autosid on võimalik lammutada või hävitada, alles pärast kannatanute küsimust autode edasise võimaliku saatuse kohta juhul,

kui raha ei maksta.

3. Linnakohtu otsuse peale esitas prokurör apellatsiooni, milles taotles otsuse tühistamist, T. L. süüditunnistamist KrK 203 lg-

te 2 ja 3, KarS § 202 lg 2 p 1 ning KrK § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi ning tema karistamist. Apellant leidis, et T. L. teadis juba

enne autode otsima hakkamist, et tema poole pöördunud isikutelt on sõidukid varastatud. Seega sai T. L. aru, et isikud, kelle

käest ta nende sõidukite kohta informatsiooni saab, on need sõidukid enda valdusse saanud kuritegelikul teel. Samuti tunnistas

T. L., et talle makstavast summast võttis ta endale töötasuna 2000-3000 krooni ja ülejäänu edastas isikutele, kelle valduses olid

varastatud sõidukid.

Apellandi hinnangul oli T. L. tegevus vaadeldav kannatanutelt varastatud autode turustamisena. Asjaolu, et sõidukite omanikud

pöördusid ise kohtualuse poole palvega neilt varastatud sõiduk leida, ei välista T. L. poolt kuritegude toimepanemist, kuna isik,

kelle seaduslikust valdusest on temale kuuluv asi välja läinud, võib temale kuuluva asja leidmiseks hakata seda otsima. Antud

juhul pöörduti T. L. poole, kuna kõik tunnistajad ja kannatanud on kinnitanud, et neile oli teada informatsioon selle kohta, et

just T. L. kaudu on võimalik sõiduk tagasi osta.

Apellatsioonis leiti, et ka KrK § 142 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud kuritegude toimepanemine T. L. poolt on tuvastatud. Erinevalt

linnakohtu seisukohast ähvardas T. L. apellandi arvates nõutud summa maksmata jätmisel kannatanute vara hävitada. Kuna

vaid temal oli autode asukoha kohta informatsioon, tuli selle ähvarduse realiseerimist pidada ka reaalseks. T. L.

seisukohavõttu, nagu oleks avalikult teada, et varastatud autod lammutatakse, tuleb aga apellandi hinnangul lugeda pigem

täiendavaks kinnituseks ähvarduse täideviimisele, kui et kannatanute ja üldsuse poolt normaalseks peetavaks käitumiseks.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2006. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osaliselt. T. L. tunnistati süüdi KarS §

202 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 400 päevamäära suuruses summas. Karistuse hulka arvati KarS § 68 lg 1

alusel T. L. vahi all viibitud aeg. Apellatsioon rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohus märkis, et T. L-le KrK § 203 lg-te 2 ja 3 ning KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi esitatud süüdistuse

formulatsioonist tulenevalt on käesoleva kriminaalasja keskseks küsimuseks, mida mõista kuriteo tulemusena saadud vara

turustamise all süüdistuses märgitud kuriteokoosseisude mõttes. Kuivõrd KarSRS § 3 lg 5 järgi kvalifitseeritakse samaliigilised

kuriteod, millest vähemalt üks on toime pandud enne Karistusseadustiku jõustumist, tervikuna Karistusseadustiku järgi, siis

analüüsis ringkonnakohus seda küsimust üksnes KarS § 202 kontekstis.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et lisaks kuriteo läbi saadud vara vahetule võõrandajale on turustajaks KarS § 202 lg 1

mõttes ka isik, kes vara eelnevalt omandamata otsib sellele uut valdajat.

Vahendades kuriteo läbi oma autodest ilmajäänud kannatanuid ja isikuid, kes selliseid autosid tasu eest võõrandasid, tegeles T.

L. ringkonnakohtu hinnangul neile sõidukitele uute valdajate leidmisega. Seejuures rõhutas kohtukolleegium, et

süüteokoosseisu realiseerimise seisukohast pole oluline, kelle initsiatiivil kuriteoga saadud vara üleminek aset leiab. Nimetatud

kuriteokoosseisu jaoks mitterelevantseks luges ringkonnakohus ka linnakohtu õigeksmõistva otsustuse põhistuse, et

kannatanud olid eelnevalt nõustunud oma sõidukite tagasisaamise eest T. L-le tasuma - süüdistatava tasustamine kannatanute

poolt kinnitab, et T. L. ei piirdunud pelgalt kuriteo läbi saadud varale uute valdajate vahendamisega, vaid ka teenis selle pealt

isiklikult.

Ringkonnakohus märkis, et kuna prokuröri apellatsioonis taotleti T. L. süüditunnistamist KrK 203 lg-te 2 ja 3 ning KarS § 202

lg 2 p 1 järgi, seega enam mitte KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, nagu varasemas süüdistuses, tuleb KarSRS § 3 lg-s 5 sätestatust

tulenevalt subsumeerida T. L-le KrK § 203 lg-te 2 ja 3 ning KarS § 202 lg 2 p 1 järgi omistatud teod KarS § 202 lg 1 järgi.

Kohtukolleegium leidis esmalt, et T. L. käitumises puudusid KarS § 202 lg 2 p-s 1 sätestatud grupi ehk kaastäideviimise

tunnused, sest süüdistuse kohaselt pani T. L. kõnealused teod toime koos eeluurimisel tuvastamata isikuga, kelle osas ei ole

välistatud, et see võib olla sama isik, kes pani toime kuriteo, mille tulemusena läksid süüdistuses märgitud sõidukid välja nende

omanike valdusest. Viimatinimetatud isik ei saa aga olla KarS §-s 202 sätestatud kuriteokoosseisu täideviijaks ega

kaastäideviijaks. Kuna vastupidist kinnitavaid tõendeid kriminaalasja menetlemise käigus kogutud ei ole, siis tuleb nimetatud

asjaolu kõrvaldamata kahtlusena tõlgendada süüdistatava kasuks.

Ka leidis ringkonnakohus, et T. L-le süüksarvatud tegevust ei saa vaadelda jätkuva kuriteona ja seetõttu puudub alus

kvalifitseerida seda suures ulatuses kuriteo tulemusena saadud vara turustamisena. Olgugi, et T. L-le omistatud teod on

olemuslikult sarnased ja neid lahutab lühike ajavahemik, ei kinnita kriminaalasjas kogutud tõendid, et need oleksid kaetud T.

L. ühtsest tahtlusest. Seega tuleb T. L-le omistatud kuritegusid käsitleda eraldi üksikepisoodidena ja kogumis korduvusena.

Eraldivõetuna ei täida aga ükski T. L-le omistatud kuriteoepisood KarS § 202 lg 2 p-s 3 ega KrK § 203 lg-s 3 ette nähtud ja

konkreetse episoodi toimepanemise ajal kehtinud suure ulatuse määra KarSRS § 8 p 2 ja KrKRS § 9 p 2 mõttes.

Puutuvalt T. L-le KrK § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi esitatud süüdistusse märkis ringkonnakohus, et väljapressimise koosseisu

moodustab võõra vara või varalise õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal

vägivalda, piirata vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara. Seega on väljapressimise

konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine. Käesolevas

kriminaalasjas kogutud tõendid ei kinnita aga, et T. L. ähvardas kannatanuid ning nõudis neilt sõidukite tagasisaamise eest

raha.

Kohtukolleegiumi hinnangul tuleb aga T. L-le süüdistusega KrK § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi omistatud kuriteoepisoodid

kvalifitseerida ümber KrK § 203 lg 1 järgi, sest need on olemuslikult sarnased talle KrK § 203 ja KarS § 202 järgi omistatud

episoodidega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni T. L. kaitsja vandeadvokaat Tõnu Meidra ja Põhja

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kati Maitse.

6. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja T. L. õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et T. L. tegutsemine kannatanutele

neilt varastatud autode kohta teabe hankimisel ja autode tagastamise vahendamisel pole käsitatav turustamisena KarS § 202

mõttes. T. L. tegutses alati üksnes selle järgselt, kui autost ilmajäänud isik ta omal eestvõttel üles otsis ja abi palus. T. L. ei

müünud mitte varastatud autosid tagasi, vaid teavet selle kohta, kuidas neid tagasi oleks võimalik saada.

7. Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist, s.o T. L. süüditunnistamises KarS § 202 lg 1

järgi ja talle KrK § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimise osas KarS § 202 lg 1 järgi ning

kriminaalasja saatmist selles osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Kassaator leiab, et V. K. ja I. P. sõidukite vahendamise episoodides tuleb T. L. käitumine kvalifitseerida väljapressimisena KrK

§ 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi, sest kriminaalasjas on tema arusaamist mööda tõendamist leidnud, et T. L. ähvardas kannatanuid

nende autode hävitamisega, kui nad ei soorita varalist enesekahjustust talle autode tagastamise eest rahasummat makstes.

Kassaatori arvates oli esitatud ähvardus konkreetne ja objektiivselt tõsiseltvõetav ning just see ähvardus motiveeris I. P. ja V.

K. tegutsema. Prokuröri hinnangul on väär pidada T. L. ähvardust sõidukite lammutamise kohta pelgalt fakti konstateeringuks.

Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, nagu oleks ta apellatsioonis loobunud T. L. süüdistamisest KarS § 202 lg 2 p-

de 1 ja 2 järgi kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara korduvas turustamises. Kassaatori arvates nähtub apellatsioonist

selgelt, et selles osas süüdistusest loobutud ei ole. Kassaatori arvates on vastuoluline, et ringkonnakohus, olles ka ise

tuvastanud T. L. tegevuses korduvuse, tunnistas ta materiaalõigust ebaõigesti kohaldades siiski süüdi üksnes põhikoosseisu

alusel.

8. T. L. kaitsja vandeadvokaat T. Meidra esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb kassatsiooni rahuldamata jätmist. Kaitsja

hinnangul käsitleb prokurör meelevaldselt T. L. käitumist I. P. ja V. K. kui autode lammutamisega ähvardamist ja raha

nõudmist. Kaitsja ei nõustu kassaatoriga, et T. L. tuleks süüdi tunnistada kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara

korduvas turustamises KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, sest tema käitumises ei sisaldu selle kuriteo koosseisulisi tunnuseid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesoleva kriminaalasja keskseteks küsimusteks kassatsioonimenetluses on küsimused sellest, mida tuleb mõista kuriteo

toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise all ja kas T. L. tegevuses sisalduvad kuriteo toimepanemise tulemusena

saadud vara turustamise täideviimistunnused, samuti küsimused KarSRS § 3 lg 5 kohaldamisest ning T. L-le KrK § 142 lg 2 p-

de 4 ja 5 järgi esitatud süüdistuse ümberkvalifitseerimisest KrK § 203 lg 1 järgi.

I

10. Käsitledes kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamist, on kohtud asunud põhjendatult seisukohale, et

turustamise all KarS § 202 mõttes tuleb mõista kuritegelikul teel saadud vara võõrandamist mistahes tehingu vormis. Seejuures

on märkimisväärne, et turustamine ei eelda vara eelnevat omandamist. Seega on KarS § 202 tähenduses turustajaks isik, kes

vahetult ise võõrandab kuriteo läbi saadud vara kolmandale isikule, andes selle vara üle ja saades selle eest tasu, aga ka isik,

kes vara eelnevalt omandamata otsib sellele uut valdajat.

Kõnealuses kriminaalasjas on tuvastatud, et T. L. vahendas kuriteo läbi oma sõidukitest ilma jäänud kannatanuid ja isikuid, kes

soovisid selliseid sõidukeid tasu eest võõrandada. Ringkonnakohus tegi sellest järelduse, et seega tegeles T. L. võõrandajate

jaoks sõidukitele uue valdaja leidmisega. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu sellise järeldusega ning märgib, et

kohus on seda järeldust ka piisavalt põhjendanud.

11. Vastuseks kaitsja kassatsioonis sisalduvatele väidetele märgib kriminaalkolleegium, et KarS § 202 koosseisu olemasolu ei

sõltu sellest, kellelt, kas turustajalt või ostjalt, tuleb initsiatiiv kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamiseks.

Seetõttu ei ole tähtsust ka asjaolul, et T. L. ei pöördunud ise kannatanute poole ega teadnud sõidukite vargustest enne, kui

kannatanud temaga ühendust võtsid. T. L. tegevus sõidukite tagastamisel kannatanutele, nagu ka ringkonnakohus on

põhjendatult leidnud, on vaadeldav müügina, sest kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt liikusid sõidukite tagastamise

eest tasutud rahasummad just T. L. vahendusel. Seejuures märgib kriminaalkolleegium, et KarS § 202 lg-s 1 sätestatud

süüteokoosseisu aspektist ei ole oluline kellega ja kas üldse turustaja raha jagab. Ka ei ole oluline, et varastatud sõidukite

ostjateks olid nende sõidukite omanikud - tehingud (varastatud sõiduki tagastamine teatud kindla rahasumma eest) reaalselt ju

toimusid. Seetõttu on asjakohatu kaitsja väide selle kohta, et kuna omaniku valdusest kuriteo läbi välja läinud asja valdajal ei

teki Asjaõigusseaduse § 92 kohaselt sellise asja käsutamisõigust, ei saanud T. L. sellist asja ka turustada.

12. Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et osas, mis puudutab kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara turustamise

täideviimistunnuste sisaldumist T. L. tegevuses, on ringkonnakohtu otsus põhjalikult motiveeritud ja kohtu põhjendused

veenvad. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega ning leiab, et kaitsja kassatsioonis sisalduvad väited ei

anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.

II

13. T. L. süüdistati KrK § 203 lg-te 2 ja 3 järgi teadvalt kuritegelikul teel saadud vara turustamises süstemaatiliselt (lg 2) ja

suures ulatuses (lg 3). Süüdistuse kohaselt seisnesid talle etteheidetavad teod selles, et ajavahemikus 2000. aasta

veebruarikuust kuni 2002. aasta augustikuuni müüs või üritas ta müüa mitmele isikule sõiduautot, mille kohta ta teadis, et

sõiduk oli sellelt isikult varem varastatud. Samasuguse teo toimepanemises 2002. aasta oktoobrikuus (seega pärast

Karistusseadustiku jõustumist 1. septembril 2002. a) süüdistati teda KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, s.o kuriteo

toimepanemise tulemusena saadud vara turustamises isikute grupi poolt (lg 2 p 1) ja vähemalt teist korda (lg 2 p 2). T. L.

tegevuse kvalifitseerimiseks nii Kriminaalkoodeksi kui ka Karistusseadustiku eriosa paragrahvide järgi andis aluse KarSRS § 3

lg 2, mille kohaselt tuli enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, mis on kuriteona karistatav ka

Karistusseadustiku järgi, kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud Kriminaalkoodeksi vastava paragrahvi järgi.

14. Ringkonnakohus märkis kohtuotsuses, et prokuröri apellatsioonis taotletakse T. L. süüditunnistamist KrK § 203 lg-te 2 ja 3

ning KarS § 202 lg 2 p 1 järgi. Sellest tegi ringkonnakohus järelduse, et erinevalt T. L-le esimese astme kohtumenetluses

esitatud süüdistusest on prokurör loobunud apellatsioonimenetluses tema süüditunnistamisest KarS § 202 lg 2 p 2 järgi.

Kassatsioonis märgib prokurör, et prokuröri apellatsiooni lõpuosas on jäänud märkimata taotlus T. L. süüditunnistamiseks ka

KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, samas nähtub apellatsiooni sisust selgelt, et vaidlustatud on kogu esimese astme kohtuotsust,

sealhulgas T. L. õigeksmõistmist ka KarS § 202 lg 2 p 2 järgi, samuti on prokurör apellatsioonis märkinud, et uurimisega on

leidnud tuvastamist T. L. süü KarS § 202 lg 2 p-des 1 ja 2 ettenähtud kuritegude toimepanemises. Prokuröri kassatsioonis

väidetakse, et ka ringkonnakohtu istungil rõhutas prokurör T. L. poolt temale süüksarvatud kuritegude korduvat toimepanemist

ja palus ta süüdi mõista kuritegude korduva toimepanemise eest.

15. Seoses prokuröri eeltoodud väidetega märgib kriminaalkolleegium järgmist. Kriminaal-menetluse seadustiku § 331 lg 2

kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Sama paragrahvi neljandast lõikest tulenevalt ei ole

apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel kriminaalasja kohtulikul arutamisel õigust nendest piiridest väljuda. Apellatsiooni

piirid on seatud sellega, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisuga (KrMS § 321 lg 2

p 4). Kõnealusel juhul oli apellandi nõudeks tühistada maakohtu otsus T. L. õigeksmõistmises KarS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

ning tunnistada süüdistatav süüdi KarS § 202 lg 2 p 1 järgi. Samasuguse taotluse on prokurör esitanud ringkonnakohtus nii

kirjalikult (kd 2, lk 25) kui ka suuliselt (kd 2, lk 27). Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et sellises olukorras oli

ringkonnakohtu järeldus prokuröri loobumisest süüdistatava süüditunnistamisest KarS § 202 lg 2 p 2 järgi ainuõige - vastasel

korral väljunuks ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust rikkudes apellatsiooni piirest.

III

16. Vaatamata käesoleva otsuse punktis 15 märgitule leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on alusetult jätnud

vaagimata T. L. tegevuse kvalifitseerimise KarS § 202 lg 2 p 2 järgi. Seda järgmisel põhjusel.

Karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 5 sätestab, et karistuse mõistmisel samaliigiliste kuritegude eest, millest

vähemalt üks on toime pandud enne Karistusseadustiku jõustumist, kvalifitseeritakse kõik toimepandud teod ja mõistetakse

karistus Karistusseadustiku järgi, raskendamata kohtualuse karistust. Sellest sättest tulenevalt tuli ringkonnakohtul

kvalifitseerida kõik T. L-le nii KrK § 203 kui ka KarS § 202 järgi süüksarvatud teod Karistusseadustiku järgi.

17. Karistusseadustiku §-s 202 ei sisaldu sellist kvalifitseerivat tunnust, nagu kuriteo toimepanemise tulemusena saadud vara

turustamine süstemaatiliselt. Samas eeldas KrK § 203 lg-s 2 märgitud süstemaatilisuse mõiste igal juhul mitme põhikoosseisus

kirjeldatud teo toimepanemist, ehk korduvust. Seda, et kuriteo süstemaatiline toimepanek on rangelt järjekindel, pidevalt

korduv tegevus, on Riigikohus selgitanud ka ringkonnakohtu enese poolt viidatud lahendis kriminaalasjas nr 3-1-1-22-97 (RT

III 1997, 12, 128). Seetõttu pidanuks ringkonnakohus, tuvastades, et T. L. pani KrK § 203 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toime korduvalt, andma nendele tegudele hinnangu Karistusseadustikust lähtuvalt. Jättes sellise hinnangu andmata ja

kvalifitseerides T. L. tegevuse KarS § 202 lg 1 järgi, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust.

IV

18. Kriminaalkoodeksi § 142 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi süüdistati T. L. selles, et ta nõudis kahelt isikult raha üleandmist nendelt

varastatud autode tagastamiseks, ähvardades neid raha üleandmisest keeldumisel auto hävitamisega, s.o ütles kannatanule, et

auto lammutatakse, kui ta raha ei maksa.

Ringkonnakohus märkis otsuses õigesti, et KrK § 142 lg 1 järgi moodustab väljapressimise koosseisu võõra vara või varalise

õiguse või muu varalise kasu üleandmise nõudmine ähvardusega kasutada isiku kallal vägivalda, piirata vabadust, avaldada

häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, ning seetõttu on väljapressimise konstitutiivseteks tunnusteks üheaegselt

nii vara üleandmise nõudmine kui seda nõuet kindlustav ähvardamine. Samas leidis ringkonnakohus üldsõnaliselt, et kogutud

tõendid ei kinnita, et T. L. nõudis kannatanutelt sõidukite tagasisaamise eest raha ning pole kogutud tõendeid, nagu oleks ta

kannatanuid ähvardanud. Samuti soostus kohtukolleegium linnakohtuga, et T. L. seletused kannatanutele, et sõiduki

tagasiostmisest keeldumise korral need lammutatakse, on hinnatavad vaid konstateeringuna sõidukite edasise võimaliku

saatuse kohta. Nimetatud põhjendusel eitas ringkonnakohus T. L. tegevuses KrK § 142 lg 2 p-des 4 ja 5 märgitud

kuriteokoosseisu esinemist ja kvalifitseeris tema käitumise ümber KrK § 203 lg 1 järgi.

19. Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu sellise käsitlusega ei nõustu ja märgib, et ringkonnakohtus ei olnud

vaidlust maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle. Küll tuli ringkonnakohtul prokuröri apellatsioonist tulenevalt

lahendada küsimus sellest, miks ei anna tuvastatud asjaolud alust väita nii raha nõudmise kui ka ähvarduse esinemist T. L.

tegevuses. Selles osas puuduvad aga ringkonnakohtu otsusest põhjendused. Seega on ringkonnakohus rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 p 7 mõttes.

20. Kriminaalkolleegium leiab, et kui üks isik saab teiselt, kas siis isiklikult endale või kolmandale isikule üleandmiseks, raha,

on tegemist varalise kasu saamisega. Seejuures ei ole tähtis, et varalise kasu üleandmise nõudmiseks oleks alati vajalik nõudja

initsiatiiv, veel vähem nõudja otsene deklaratsioon - anna raha. Riigikohtu hinnangul ei ole varalise kasu üleandmise nõudmine

KrK § 142 mõttes välistatud ka näiteks sellises olukorras, kus sõiduki omanik saab aru, et tal on vaja sõiduki tagasisaamiseks

raha maksta, aga nõudja seda esimesena otse välja ei ütle - nõudmine "ripub õhus" ja kannatanu tajub seda.

Kriminaalkolleegium ei nõustu ka kohtute seisukohaga, nagu oleks T. L. seletused kannatanutele selle kohta, et sõidukite

tagasiostmisest keeldumise korral need lammutatakse, hinnatavad vaid konstateeringuna sõidukite edasise võimaliku saatuse

kohta. Asjaolu, et varastatud sõiduk lammutatakse, kui raha ei saada, võib olla küll üldteada, kuid konkreetse kannatanu jaoks

on see kurjategijate üldteada praktika kohaldumine tema jaoks. Üldlevinud kuritegeliku käitumise kohaldamise kinnitamine

kannatanule on aga kriminaalkolleegiumi hinnangul vaadeldav ähvardusena. Seejuures ei pea ähvardus esinema ilmtingimata

räiges või ülbes vormis vaid võib seisneda ka "viisakas" nentimises. Samas on ka taoline nentimine vaadeldav ähvardusena,

sest kannatanule nenditakse teatud isikute, s.o kurjategijate edasist käitumist, mitte aga mingi loomuliku või iseenesliku

protsessi kulgu.

Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata kogutud tõendite alusel, kas T. L. täitis KrK § 142 lg 2 p-des 4 ja

5 sisalduva kuriteokoosseisu, ja esitada kohtuotsuses vastav põhistus.

21. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 17. veebruari 2006. a kohtuotsuse ning saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi