3-1-1-86-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-86-06

Otsuse kuupäev

6. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

L.G. väärteoasi Alkoholiseaduse § 67 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 3. aprilli 2006. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-06-716

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.G. kaitsja Ljudmila Tamari kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

6. september 2006. a

Resolutsioon

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 3. aprilli 2006. a kohtuotsus ja saata väärteoasi maakohtule uueks arutamiseks.

2. Rahuldada kassatsioon osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L.G-le koostati 6. jaanuaril 2006. a väärteoprotokoll selle kohta, et tema, rikkudes Alkoholiseaduse (AS) § 47 lg-s 2

sätestatut, müüs 3. detsembril 2005. a Pärnus kaupluses "T" alaealisele 0,5 liitrise pudeli viina "Monopol" ja pani toime AS

§ 67 lg-s 1 ettenähtud väärteo.

Kohtuvälise menetleja 2. veebruari 2006. a otsusega karistati L.G-t selle rikkumise eest rahatrahviga 20 trahviühikut, s.o 1200

krooni.

L.G. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Pärnu Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist ja väärteoasja menetluse

lõpetamist. Kaebaja leidis, et väärteoprotokollis märgitud tõendid on vastuolulised ega kinnita alaealisele alkoholi müümist

väärteoprotokollis märgitud asjaoludel. Kaebuses märgiti, et alaealiste tunnistajate ülekuulamise juures ei viibinud lastekaitse

töötaja, sotsiaaltöötaja ega psühholoog, nagu seda nõuab KrMS § 70.

2. Pärnu Maakohus jättis 3. aprilli 2006. a kohtuotsusega kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja L.G. kaebuse rahuldamata.

Kohus kuulas ära menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja, samuti tunnistaja E.R. ütlused, vaatas läbi asjas kogutud

kirjalikud materjalid ning tuli järeldusele, et L.G. väärtegu AS § 67 lg 1 järgi on tõendatud, teo õigusvastasust välistavad

asjaolud puuduvad ning mõistetud karistus on seaduslik. Väärteomenetlusõiguse rikkumisi kohus ei tuvastanud.

Kohus ei nõustunud kaebaja väitega, et alla neljateistaastaste tunnistajate ülekuulamisel rikuti KrMS § 70 sätteid.

Väärteomaterjalidest nähtub, et alaealiste tunnistajate ülekuulamise juures viibis Pärnu Ohvriabikeskuse töötaja Agne Susi, kes

on kohtule hästi teada ja kes on eelnevalt viibinud sotsiaaltöötajana alla neljateistaastaste tunnistajate ülekuulamisel.

Kohus ei olnud nõus kaebaja väitega, et väärteoasja otsustamisel ei saa tugineda alaealiste H.K., M.V. ja P.R. kohtuvälises

menetluses antud ütlustele, kuna neid tõendeid ei ole kohtus vahetult uuritud. Kohus selgitas, et nii noorte isikute kohtusse

kutsumine ja eksimuse taas meeldetuletamine oleks olnud kasvatuslikult ebaõige. Kohus avaldas tunnistajate H.K., M.V. ja

P.R. kohtuvälises menetluses antud ütlused ja leidis, et need on omavahel kooskõlas ning menetluslikult korrektselt

vormistatud. Kohtu hinnangul ei lükka kohtuvälise menetleja järeldust L.G. poolt väärteo toimepanemise kohta ümber ka

tunnistaja E.R. kohtus antud ütlused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni L.G. kaitsja L. Tamar, kes taotleb otsuse tühistamist ja väärteoasja uueks

arutamiseks saatmist.

Kaitsja kordab väidet KrMS § 70 rikkumise kohta alaealiste tunnistajate ülekuulamisel. Ta leiab, et kohus tugines otsuse

tegemisel kohtus vahetult uurimata tõenditele ja rikkus sellega L.G. kaitseõigust.

4. Kohtuväline menetleja esitas kassatsioonivastuse, milles palub jätta kassatsioon rahuldamata ja maakohtu kohtuotsuse

muutmata. Vastusele on lisatud ka Agne Susile 19. juunil 2004. a väljastatud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö

korralduse eriala diplomi koopia.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Vastupidiselt kassatsioonis esitatule, nõustub Riigikohtu kriminaalkolleegium maakohtu järeldusega, et kohtuvälises

menetluses on alaealised tunnistajad H.K. ja P.R. üle kuulatud KrMS § 70 nõuete kohaselt sotsiaaltöötaja osavõtul. Selle

seisukoha kinnituseks on kohtuvälise menetleja kassatsioonivastusele lisatud diplomi koopia (nr X, väljastatud 19. juunil

2004. a), millest nähtub, et H.K. ja P.R. ülekuulamisel osalenud Agne Susi on täitnud Tartu Ülikooli Pärnu kolledži sotsiaaltöö

korralduse diplomiõppekava. Järelikult on tema käsitamine sotsiaaltöötajana põhjendatud.

Täiendavalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et kassatsioonimenetluse poolte võrdsuse tagamiseks tuleb VTMS § 158 lg 2

p-s 5 sisalduvat kassaatori õigust esitada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise küsimuse selgitamiseks Riigikohtule

lisadokumente, laiendada ka kassatsioonivastuse koostajale.

6. Samas osundab Riigikohtu kriminaalkolleegium asjaolule, et väärteomenetluses alaealise tunnistajana käsitatud M.V-lt on

kohtuvälises menetluses võetud alaealise seletus, kuid tunnistajana, KrMS § 70 nõudeid järgides, ei ole teda üheski menetluse

staadiumis üle kuulatud.

Tunnistaja ütlus üldisemas tähenduses on edastatud ja nõuetekohaselt fikseeritud teave isiku poolt tajutud tõendamiseseme

asjaolude kohta. Seletus on sisult laiem ja selles võib sisalduda ka isiku omapoolne hinnang või arvamus tajutule. Menetleja

ülesandeks ongi välja selgitada, kas seletuses sisalduv teave on puutumuses tõendamiseseme asjaoludega ja kas isik on

võimeline seda ka adekvaatselt esitama. Kohtukõlbuliku tõendusmaterjali saamiseks tuleb seletuse andnud isik seaduses

ettenähtud korras üle kuulata ja saadud teave tunnistaja ütlusena vormistada. Arvestades seda, et alla neljateistaastase lapse

tajumis- ja edastamisvõime võib olla täisealise isikuga võrreldes piiratum, näebki menetlusseadus ette tema ülekuulamist

lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul. Seetõttu kriminaalkolleegium leiab, et menetlejatel ei olnud õigust

käsitada M.V. alaealise seletust tunnistaja ütlusena ega seda otsuse tegemisel tõendina arvesse võtta.

7. Kassatsiooni kohaselt on menetlusõigust oluliselt rikutud ka sellega, et L.G. väärtegu kinnitavad tunnistajad jäeti kohtusse

kutsumata ning kohus tugines otsuse tegemisel nende poolt kohtuvälises menetluses antud ütlustele. Käesoleva

väärteomenetluse raames ei pidanud kohus tõepoolest vajalikuks kutsuda kohtusse L.Gudrinši väärteo toimepanemist

kinnitavaid tunnistajaid, tuues põhjuseks nende tunnistajate alaealisuse ja soovi säästa neid ebameeldiva sündmuse

meenutamisest kohtus.

VTMS §-s 92 on sätestatud, et kui tunnistaja või ekspert ei ole ilmunud kohtuasja arutamisele, otsustab maakohtunik asja

arutamise võimalikkuse pärast kohtumenetluse poolte arvamuste ärakuulamist, VTMS § 99 lg 8 kohaselt on aga kohtul õigus

avaldada kohtus kohtuvälises menetluses antud ütlusi siis, kui tunnistaja pole kohtusse ilmunud. Kuid nendest sätetest ei saa

teha kaugeleulatuvaid järeldusi selle kohta, et tunnistajate kohtusse kutsumata jätmine väärteoasja kohtulikule arutamisele,

samuti kutsumata või ilmumata tunnistajate kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine kohtumenetluses võiks olla

kohtu suvaotsus.

Kohtuasjas nr 3-1-1-98-02 (RT III 2002, 26, 300) tehtud otsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegium juhtinud tähelepanu

sellele, et Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi: Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et EÕIK art 6 p-de 1 ja 3

"d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel

kohtualuse juuresolekul ja talle võimalust tagades esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. (Vt näiteks Kohtu

lahendid Delta vs Prantsusmaa 19. 12. 1990; Lüdi vs Šveits 15. 06. 1996; Luca vs Itaalia 27. 02. 2001; P. S. vs Saksamaa 20.

12. 2001; S. N. vs Rootsi 02. 07. 2002). Ülalesitatud arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on

mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta vs

Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et EÕIK art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud

juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui

seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud

küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel

ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud

võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. (Kohtu lahendid

Doorson vs Holland 26.03.1996; Van Mechelen ja teised vs Holland 23.04. 1997; P. S. vs Saksamaa 20.12.2001). Nii näiteks on

Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et

tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal (X vs Denmark 16. 12. 1981). Samas on Kohus

rõhutanud, et EÕIK art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on

tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga

täpse järgimisega (P.S. vs Saksamaa 20.12.2001). M.K. ja A.P. süüdistusasja kontekstis tuleb märkida Kohtu poolt mitmetes

lahendites rõhutatut, et juhtudel, mil kohtualuse süüdimõistmine on kas täielikult või määravas ulatuses põhinenud selle isiku

ütlustel, keda süüdistatav ei saanud küsitleda ei kohtueelsel uurimisel ega kohtulikul arutamisel, on kaitse õiguste kitsendamine

ületanud EÕIK art-s 6 lubatava piiri (A.M. vs Itaalia 14.12.1999; Luca vs Itaalia 27.02.2001; P.S. vs Saksamaa 20.12.2001).

Käesoleva väärteoasja materjalide hulgas puuduvad viited asjaoludele, mida oleks Kohtu praktika pinnalt võimalik käsitada

tunnistajate kohtusse kutsumata jätmise aktsepteeritavate alustena.

8. Eelmises punktis kirjeldatuga samasugused järeldused tulenevad aga ka Eesti siseriikliku õiguse analüüsi pinnalt. Esmalt ei

erine VTMS § 70 kohaselt saadud alaealise tunnistaja ütlused millegi poolest teistest ütlustest ja kehtivas kriminaal- ega

väärteomenetluse seadustikus ei nähta ette alaealisuse tõttu tunnistaja kohtusse kutsumata jätmise võimalust. Tulenevalt VTMS

§-st 2, aga ka § 31 lg-s 1 ja §-s 64 sätestatust, on alust väita, et KrMS §-s 291 sätestatud tunnistaja poolt kohtueelses

menetluses antud ütluste kohtumenetluses avaldamise tingimusi tuleb arvestada ka väärteoasja kohtulikul arutamisel (vt

siinjuures ka Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-107-04 - RT III 2004, 34, 356 märgitut). Käesoleva väärteoasja kontekstis on

oluline märkida sedagi, et KrMS §-s 290 on sätestatud mitmed täiendavad eritingimused, mida tuleb alaealise ülekuulamisel

kohtus järgida.

9. Eeltoodut arvestades leiab kriminaalkolleegium VTMS § 150 lg-st 2 lähtuvalt, et Pärnu Maakohus, jättes seadusliku aluseta

kohtusse kutsumata tunnistajad, ning avaldades kohtulikul uurimisel seadusliku aluseta kohtuvälises menetluses antud

tunnistajate ütlused, on oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust. Tuginedes VTMS § 175 p-le 2 ja § 174 p-le 7 tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi