3-3-1-33-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-33-06

Otsuse kuupäev

5. oktoober 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS-i kaebus

põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 305 ja

Maksu- ja Tolliameti 25. novembri 2004. a maksuteate nr 16.2.2-

9/7 ja Maksu- ja Tolliameti 10. detsembri 2004. a maksuteate

nr 16.2.2-9/46 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3/821/05

Menetluse alus Riigikohtus

XXXXXXX XX AS-i kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

31. august 2006

Kohtuistungil osalenud isikud

Põllumajandusministeeriumi esindajad:

õigusosakonna juhataja asetäitja kt Ingrid Raidme

kaubanduse ning põllumajandussaadusi töötleva tööstuse

osakonna juhataja asetäitja Ene Maadvere

Maksu- ja Tolliameti esindaja:

juriidilise osakonna juhataja kt Riho Roopõld

RESOLUTSIOON

Rahuldada XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX aktsiaseltsi kassatsioonkaebus.

Jätta kohaldamata Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg 1.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 2-3/821/05 ja

Tallinna Halduskohtu 6. mai 2005. a otsus nr 3-2519/2004 ning teha asjas uus otsus, millega

rahuldada XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX aktsiaseltsi kaebus ja tühistada

põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkiri nr 305 maltodekstriini ja

maltodekstriinisiirupit puudutavas osas ning Maksu- ja Tolliameti 10. detsembri 2004. a

maksuteade nr 16.2.2-9/46.

Mõista XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX aktsiaseltsi kasuks välja Tallinna Halduskohtus ja

Tallinna Ringkonnakohtus tasutud riigilõiv Põllumajandusministeeriumilt 20 krooni ja Maksu-

ja Tolliametilt 183 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirjaga nr 305 määrati XXXXXXX

XXXXXXXXXXXXXX AS-ile (XXXXXXX XX AS) Üleliigse laovaru tasu seaduse (ÜLTS) § 10

lg 1 alusel põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru suurused, sealhulgas määrati

maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi ülekandevaru suuruseks ÜLTS § 6 lg 1 alusel 2240 kg ja

üleliigse laovaru suuruseks ÜLTS § 7 alusel 685 kg.

Maksu- ja Tolliameti (MTA) 25. novembri 2004. a maksuteatega nr 16.2.2-9/7 määrati XXXXXXX

XX AS-ile ÜLTS § 15 lg 1 ja Maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 alusel maltodekstriini ja

maltodekstriinisiirupi üleliigse laovaru tasu 2128 krooni ning kohustati XXXXXXX XX AS-i tasuma

see summa maksuhalduri kontole hiljemalt 31. detsembriks 2004. MTA 10. detsembri 2004. a

otsusega nr 15.1-3/82 tunnistas MTA varasema maksuteate selles ilmnenud arvutusvea tõttu kehtetuks

ning väljastas samal päeval XXXXXXX XX AS-ile uue maksuteate nr 16.2.2-9/46, millega määras

maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi üleliigse laovaru tasu suuruseks 2144 krooni.

2. XXXXXXX XX AS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada MTA

maksuteated nr 16.2.2-9/7 ja 16.2.2-9/46 ning põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja

nr 305 osas, millega määrati maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi üleliigse laovaru suuruseks 685

kg.

Kaebuse kohaselt oli kaebaja Põllumajandusministeeriumile esitatud laovarude deklaratsioonis

põhjendanud laovarude suurenemist tootmis- ja töötlemismahu kasvuga. Põllumajandusminister oleks

Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud uurimisprintsiipi rakendades pidanud

deklaratsioonis esitatud andmete ebapiisavuse korral koguma enne otsuse tegemist täiendavaid

tõendeid kaebaja väidete paikapidavuse kohta. ÜLTS § 10 lg 2 kohaselt võtab

Põllumajandusministeerium ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel muu hulgas

arvesse käitleja tootmis- ja töötlemismahu kasvu, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ja

kajastub käitleja viimase poole aasta tootmis- või töötlemistulemustes. Sellisel juhul võib käitleja

ülekandevaru suurust suurendada võrdeliselt tootmis- või töötlemismahu protsentuaalse kasvuga. Kui

võtta ülekandevaru suuruseks käskkirjas määratud 2240 kg, oleks tulnud seda suurendada viimase

aasta müügitulemuste kasvu arvestades vähemalt 52% võrra, seega 3405 kg-ni. Kuna kaebaja tegelik

laovaru oli 2925 kg, siis mingit üleliigset laovaru tal seaduse tähenduses ei olnud ja tema õigusi

rikuvad ka MTA vastavad maksuteated üleliigse laovaru tasu määramise kohta.

Kaebaja leidis täiendavalt, et Üleliigse laovaru tasu seadus on tervikuna vastuolus Eesti Vabariigi

põhiseadusega (PS) ja seda ei tohiks vaidluses kohaldada. Üleliigse laovaru tasu seadus defineerib

üleliigse laovaru tasu kui avalik-õiguslikku rahalist kohustust. Kuna nimetatud tasu eest ei osuta riik

tasujatele ühtegi teenust ning tasu sissenõudjaks on MTA, on sisuliselt tegemist maksuga. Seejuures

tuleb tasu maksta ka toodete omamise eest, mida isik oli heas usus omandanud enne Üleliigse laovaru

tasu seaduse vastuvõtmist. Üldreeglina ei tohi seadusel olla tagasiulatuvat jõudu - see on õiguse

üldpõhimõte, mida on toonitanud ka Riigikohus oma seisukohtades. Seadusandja käitumine Üleliigse

laovaru tasu seaduse kehtestamisel viimasel minutil selle asemel, et seda teha kohe pärast Euroopa

Liidu (EL) vastava määruse vastuvõtmist ja isikuid õigel ajal EL-iga liitumisest tulenevatest

tagajärgedest informeerida, on sõnamurdlik.

3. Põllumajandusminister ja MTA palusid kaebuse rahuldamata jätta. Põllumajandusminister leidis, et

kuna kaebaja tegeleb maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi vahendustegevusega, mitte nende

tootmise ja töötlemisega, ei saa kaebaja ülekandevaru suurendamist taotleda tootmis- ja

töötlemismahu suurenemisele viidates. Veterinaar- ja Toiduamet ei ole tunnustanud ettevõtet, millel

oleks lubatud toota või töödelda maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupit. Samuti leidis

põllumajandusminister, et Üleliigse laovaru tasu seadus ei ole Põhiseadusega vastuolus.

MTA oli seisukohal, et küsimus Üleliigse laovaru tasu seaduse võimalikust vastuolust Põhiseadusega

ei ole asjakohane, kuivõrd Üleliigse laovaru tasu seaduse näol on tegemist vaid protseduuriliste

sätetega, mille materiaalõiguslik alus tuleneb Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määrusest

nr 1972/2003/EÜ Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja

Slovakkia ühinemisel põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete

kohta (Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ). Üleliigse laovaru tasu seadust ei võetud vastu

ilma enne ühiskonnas toimunud diskussioonita. Põllumajandusministeerium avaldas juba

29. oktoobril 2003. a üleliigset laovaru puudutava pressiteate, Valitsuse pressibüroo kajastas Üleliigse

laovaru tasu seaduses toodud põhimõtete heakskiitmist 12. veebruaril 2004. a, ajakirjanduseski ilmus

vastavasisulisi artikleid. Mõistlikult käituv äriühing oleks pidanud sellega arvestama ja end kurssi

viima Euroopa Liitu astumisest tingitud muudatustega tema ettevõtlusvaldkonnas.

4. Tallinna Halduskohtu 6. mai 2005. a otsusega nr 3-2519/2004 jäeti XXXXXXX XX AS-i

kaebus rahuldamata. Kohus nõustus vastustajatega ja leidis, et vaidlustatud haldusaktid on

õiguspärased. Kohus märkis täiendavalt, et EL-i ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid ja vahendid

nende eesmärkide saavutamiseks on fikseeritud Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingus. Nendest

eesmärkidest tulenevalt on õigustatud Euroopa Liidu huvi sätestada liituvatele riikidele Euroopa

Komisjoni määruses nr 1972/2003/EÜ üleminekumeetmed, mis jõustusid EL-iga ühinemise

lepinguga samal ajal, 1. mail 2004. aastal.

Põllumajandusminister on arvestanud üleliigse laovaru suuruse kooskõlas ÜLTS § 10 lg-ga 2.

Kohtuistungil tunnistas kaebaja ka ise, et tegeleb üksnes maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi

vahendamisega. ÜLTS § 10 lg 2 lubab aga ülekandevaru suuruse suurendamisel arvesse võtta vaid

käitlejal eelneva aasta jooksul toimunud tootmis- või töötlemistulemuste kasvu, kui see kajastub

viimase poole aasta tulemustes. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid tootmise kasvu, tarnete ebakindluse

ja selle kohta, et laovarud on tekkinud enne 2003. a III kvartalit. Kaebaja laovaru 2925 kg ei ole

tekkinud enne 2003. a III kvartalit, kuivõrd kaebaja on ajavahemikus 1. mai 2003 kuni 30. aprill 2004

ostnud juurde 15 600 kg maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupit.

5. XXXXXXX XX AS esitas Tallinna Halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus

kohtuotsus tühistada ja teha uus otsus, millega tühistataks kaevatavad haldusaktid.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole halduskohus oma otsuses võtnud seisukohta Üleliigse laovaru

tasu seaduse Põhiseadusele vastavuse kohta, ei ole selgitanud, milliste vastustaja seisukohtadega ja

miks ta nõustub. Kehtiv kohtupraktika (Riigikohtu lahend põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr III-

4/1-5/94) ei pea lubatavaks maksude tagasiulatuvalt kehtestamist. See on vastuolus ka Euroopa

õigusruumis kehtivate üldpõhimõtetega. Üleliigse laovaru tasu on oma definitsioonilt ja olemuselt

riiklik maks. Juhul, kui ringkonnakohus peaks Üleliigse laovaru tasu seadust Põhiseadusega

kooskõlas olevaks lugema, on seda seadust apellandi suhtes valesti kohaldatud. Üleliigse laovaru tasu

seaduse kehtestamise aluseks olev Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ on üldsõnaline ja

annab nagu ka ÜLTS § 10 asjaomasele Eesti haldusorganile laialdase diskretsiooniõiguse. Seaduse

rakendamisel ei ole põllumajandusminister pidanud silmas selle eesmärke. Üleliigse laovaru

kindlaksmääramisel ei kohaldatud uurimisprintsiipi ja ei võetud arvesse muu hulgas seda, et kaebaja

teiste deklareeritud kaupade laovarud olid väiksemad võimalikust ülekandevarust, et kaebajal on juba

alates 2001. aastast stabiilne maltodekstriini laovaru 1800 - 1900 kg ning et seega on valdav osa

laovarust tekkinud juba enne 2003. aasta III kvartalit. Kaebaja ei tegele spekulatsiooniga, vaid on

soetanud varusid heas usu ja mõistlikult oma igapäevase majandustegevuse raames. Kohtu väide, et

kaebaja oleks mõistlikult tegutsedes pidanud enne Üleliigse laovaru tasu seaduse vastuvõtmist

aimama selles kehtestatavat ülekandevaru definitsiooni ja arvutamise täpset metoodikat, ei ole

mõistlik ega põhine seaduse aluseks olnud Euroopa Komisjoni määrusel nr 1972/2003/EÜ. Asjaolu,

et pärast 2003. aasta kolmandat kvartalit on kaebaja ostnud ja müünud tuhandeid kilosid

maltodekstriini, mistõttu kaebaja laos ei seisa enam ilmselt samad maltodekstriinikotid, mis

2003. aastal, ei muuda olematuks temal deklaratsioonist nähtuva 1900 kg suuruse laovaru olemasolu

enne 2003. aasta kolmandat kvartalit. Maltodekstriin on asendatav asi Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 51 mõttes.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. detsembri 2005. a otsusega haldusasjas nr 2-3/821/05

XXXXXXX XX AS-i apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsuse kui

põhjendatu ja seadusliku jõusse. Halduskohus ei ole küll selgitanud, miks ta ei pea kaebaja väiteid

Üleliigse laovaru tasu seaduse vastuolust Põhiseadusega põhjendatuks, kuid on otsuses vastustajate

vastavasisulisi seisukohti põhjalikult refereerinud. Täiendavalt leidis ringkonnakohus, et Põhiseaduse

§-s 10 sisalduv õigusriigi printsiip ei keela igasugust ebasoodsat tagasiulatuvat mõju. Riigikohus on

30. septembri 1994. a otsuses asjas nr III-4/1-5/94 samuti leidnud, et üldreeglina on ebasoodsa

mõjuga normide tagasiulatuv kehtestamine keelatud, kuid ei ole välistanud seda täielikult. Samuti on

käesoleva kaasuse asjaolud teistsugused kui viidatud lahendis. Praegusel juhul tulenesid põhimõtted

üleliigse laovaru arvestamiseks Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ, täpsemalt selle art 4

lõigetest 1-3. Määruses olid toodud ka määrusega hõlmatud toodete CN koodid. Eesti ühinemine

Euroopa Liiduga oli pikka aega enne 1. maid 2004 teada ning meedias oli korduvalt kajastatud

põllumajandustoodete üleliigse laovaru kehtestamist. Seega pidi mõistlikult käituv ettevõtja üleliigse

laovaru tasuga arvestama. Kaebaja esitatud dokumentidest ei nähtu, et üleliigne varu oleks soetatud

enne Euroopa Komisjoni määruse kehtestamist. Riik ei andnud kuidagi mõista, et ta tasu ei nõua ning

võtab ettevõtja kohustused enda kanda. Üleliigseid laovarusid käsitletakse Eesti Euroopa Liiduga

ühinemislepingus riigiabina EÜ asutamislepingu art 88 lg 1 tähenduses, mille andmist ei peeta

ühisturuga kokkusobivaks. Riik pidi kehtestama konkreetsed normid üleliigse laovaru tasu maksmise

aluste ja korra kohta, et tagada kõigile ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused. Üleliigse laovaru

tasu seadus konkretiseerib üksnes Euroopa Komisjoni määrust nr 1972/2003/EÜ ja seetõttu ei saa

seaduse kehtestamist aprillis 2004 lugeda kaebaja õiguspärast ootust rikkuvaks ka juhul, kui ta

omandas maltodekstriini või maltodekstriinisiirupi enne seaduse jõustumist.

Ringkonnakohus ei tuvastanud, et haldusorgan oleks kohaldanud seadust vääralt või rikkunud

diskretsioonireegleid, samuti ei rikutud menetlusreegleid ja uurimisprintsiipi. Asjaolu, et teiste

põllumajandustoodete üleliigne laovaru puudus ja et ka vaidlusaluses asjas kindlaks tehtud varu oli

väike, ei anna alust jätta Üleliigse laovaru tasu seadus kohaldamata. Vastasel juhul oleks tegemist

ebavõrdse kohtlemisega ettevõtjate suhtes. Üleliigse laovaru eest kogutav tasu peab tagama riigile

vahendid Euroopa Komisjoni määratava trahvi tasumiseks. Kaebaja põhjendus laovarude

suurenemisest ei ole asjakohane, sest kaebaja ei tegelenud vaidlusaluste toodete töötlemise või

tootmisega ega esitanud vastavaid tõendeid selle kohta, et varu oleks tekkinud enne 2003. aasta

kolmandat kvartalit. Varude suurenemine ja müügikäibe kasv ei ole omavahel põhjuslikus seoses.

Kaebaja üleliigne laovaru 1. mai 2004. a seisuga oli ka majanduskasvust tingitud kordajat arvesse

võttes ligi kolmandiku võrra suurem kui varem, seega oli laovaru tingitud põllumajandussaaduste

varumisest lattu enne Euroopa Liiduga ühinemist ja üleliigne varu tuli maksustada. Informatsiooni ja

tõendeid laovaru kohta omas üksnes valdaja, haldusorganil ei olnud võimalik dokumente juurde

nõuda ega asjaolusid täpsustada. Deklaratsiooni täideti digitaalselt ja käitlejad kuulati laovarude

tekkimise asjaolude kohta ära interneti kaudu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Kassatsioonkaebuses palub XXXXXXX XX AS, et Riigikohus tühistaks Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse ja saadaks asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Oma seisukohti

põhjendab kassaator järgmiselt:

- Põhiseadus ei võimalda seadusliku tegevuse tagantjärele maksustamist. Riigikohtu seisukohad

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuses asjas nr III-4/1-5/94 on kohaldatavad ka

käesolevas vaidluses. Ka mitmetel muudel juhtudel on Riigikohus leidnud, et igaühel peab olema

võimalus kujundada oma tegevust mõistlikus ootuses, et õiguskorraga antud õigused ja kohustused

püsivad stabiilsetena;

- seadusandja on Üleliigse laovaru tasu seadust andes käitunud sõnamurdlikult ja ebaadekvaatselt,

kehtestanud seaduse hilinemisega, jätnud äriühingud õigeks ajaks informeerimata. Eesti riik saanuks

ja pidanuks küsimust reguleerima ammu enne Euroopa Liiduga ühinemist;

- Eestis puudub õiguslik alus, mis eristaks spekulatiivse kasumi teenimisele suunatud

majandustegevust lihtsalt kasumi teenimisest;

- ringkonnakohtul võib olla õigus, et mõistlikult tegutsev ettevõtja pidanuks olema teadlik Euroopa

Liiduga ühinemise tagajärgedest, muu hulgas Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003, kuid

ettevõtja ei oleks pidanud arvestama võimaliku Üleliigse laovaru tasu seadusega;

- vale on väide, et Üleliigse laovaru tasu seadus vaid täpsustab Euroopa Komisjoni määrust;

- ringkonnakohtu väide, et isegi vähetähtsa majanduseelise kinnimaksmine riigieelarvest ei oleks

õiglane, on vastuolus ÜLTS § 1 lg-ga 3, mille kohaselt ei kohaldu seadus ettevõtjate suhtes, kelle

valduses on üht põllumajandustoodet 500 kg või vähem;

- ebaproportsionaalsed on Üleliigse laovaru tasu seadusega kehtestatud järgmised piirangud: ÜLTS

§ 6 lg 1 kohaselt arvutatakse ülekandevaru mehhaaniliselt aritmeetilise tehtega, arvestamata

konkreetse käitleja võimalike varude tekkimise asjaolusid, kusjuures koefitsient 1,2 on väidetavalt

tuletatud majanduse üldise kasvu suurusest, mis ei pruugi olla seotud konkreetse käitleja tegevusega;

ÜLTS § 10 lg 2 seob ülekandevaru suurendamise võimaluse tootjal ja töötlejal käitlemismahu

kasvuga, müüjatel ja eksportijatel aga selle vähenemisega. See on meelevaldne ega võimalda

arvestada konkreetsete käitlejate eripära. Eesti seaduse alusel maksustatakse isikuid, kellel puudub

üleliigne laovaru EL-i õiguse tähenduses;

- Üleliigse laovaru tasu seadus rikub õiguspärase ootuse põhimõtet, on ebaproportsionaalne ja

vastuolus Põhiseadusega ning tuleb jätta kohaldamata. Lähtuma peab Euroopa Komisjoni määrusest

nr 1972/2003, mis on otsekohalduv. Üleliigse laovaru tasu seaduse vastuvõtmine pelgalt seetõttu, et

Eestis kehtestatakse maksud seadusega, ei ole põhjendatud;

- kui Riigikohus siiski leiab, et Üleliigse laovaru tasu seadus on kooskõlas Põhiseadusega, siis on

seda seadust kassaatori suhtes valesti kohaldatud ja ringkonnakohus ei ole igakülgselt vastavaid

tõendeid hinnanud. Üleliigse laovaru tasu seadust tuleb selle kehtivuse korral tõlgendada koos

Euroopa Komisjoni määrusega nr 1972/2003 ja eesmärgipäraselt;

- põllumajandusministri käskkirjas on ülekandevaruna ekslikult märgitud tegelik laovaru, mis ei vasta

ÜLTS § 6 lg 1 nõuetele;

- kassaator ei ole oma varude suurust seoses EL-iga liitumisega kunstlikult mõjutanud, ta on

vahendaja, kes sõltub tootja tarnetest ja tegutses heas usus igapäevase majandustegevuse raames.

Kaebajal on juba 2001. aastast iga perioodi alguses ja lõpus stabiilne maltodekstriini varu 1800-1900

kg. Maltodekstriin on asendatav asi Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 51 mõttes. Valdav osa kaebaja

varust oli soetatud enne 2003. a kolmandat kvartalit;

- ringkonnakohtu seisukoht, et käitleja kuulati haldusmenetluses ära deklaratsiooni esitamisel, ei ole

õige. Deklaratsiooniga tutvudes pidanuks haldusorgan aru saama, et varu suurenemist ei saa

põhjendada tootmis- ja töötlemismahu kasvuga. Ajavahemik deklaratsiooni esitamiseks oli lühike,

samas kui seadusega oli haldusorganile jäetud menetlemiseks piisav aeg. Internetipõhine kord ei tohi

välistada uurimispõhimõtte rakendamist.

8. Vastustaja Põllumajandusministeerium palub XXXXXXX XX AS-i kassatsioonkaebuse jätta

rahuldamata ja Tallinna ringkonnakohtu otsus jõusse. Põllumajandusministeerium leiab järgmist:

- Eesti võimalik liitumine Euroopa Liiduga oli teada oluliselt varem kui 1. mail 2004.

Assotsieerumisleping Euroopa Liiduga sõlmiti juba 1995, ühinemisleping 2003, hiljemalt selleks

ajaks pidi olema teada, et EL-iga ühinemisel muutub Euroopa õigus Eesti õiguskorra lahutamatuks

osaks. Lisaks teavitati ettevõtjaid piisavalt põhjalikult, Üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu

ettevalmistamisele kaasati ettevõtlusorganisatsioonide esindajaid;

- kuigi EL-i määrused on vahetult kohaldatavad ja nende elluviimisseadused üleliigsed, koostati

Üleliigse laovaru tasu seadus selleks, et luua Euroopa Komisjoni määrustes ettenähtud

üleminekumeetmete rakendamiseks vajalik süsteem;

- Üleliigse laovaru tasu seadust ei võetud vastu hilinemisega, vaid seda tehti võimaliku kiireima

ajaga. Seaduses reguleeritakse ka Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ, millega sätestatakse

suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta,

Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ),

kehtestatud eesmärke, viimane võeti aga vastu alles 14. jaanuaril 2004;

- Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1994. a otsus asjas nr III-4/1-

5/94 ei ole kohaldatav, kuna käsitleb olukorda, kus muudatus õiguses ei olnud ettenähtav. Käesolevas

asjas käsitletav EL-iga ühinemine ja sellega kaasnevad muudatused olid ettenähtavad;

- Üleliigse laovaru tasu seadus on Põhiseadusega vastavuses ega riku õiguspärase ootuse ja

õiguskindluse põhimõtteid. Seda on leidnud ka õiguskantsler oma 2004. aasta detsembri kirjades

nr 6-8/694; 6-8/789 ja 6-8/822;

- kassaatorilt kui ettevõtjalt võib eeldada tema tegevust reguleerivate õigusaktide tundmist.

Ettevõtjate puhul on oluliselt kergem kasutada ka asjakohast nõustamist (vt Euroopa Inimõiguste

Kohtu 27. oktoobri 1978. a otsus asjas Sunday Times versus Suurbritannia Ühendkuningriik);

- Eesti on lähtunud laovarude määramise süsteemi loomisel, kus keskmise arvutamisel võetakse

aluseks eelnenud nelja aasta ühe kuupäeva andmed, Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 8

lg 2 alapunktis d liikmesriikidele kehtestatud suhkru laovarudest teavitamise korrast tulenevast

põhimõttest. Sama metoodikat on kasutanud ka Läti Vabariik;

- kassaatori viidatud Üleliigse laovaru tasu seaduse piiravate sätete näol on tegemist pigem

soodustuste kui piirangutega. ÜLTS § 10 lg 2 ei ole vastuolus Euroopa Komisjoni määrustega, vaid

tuleneb nimetatud määrusest ja Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg-st 3, kus

arvestatakse üleliigsete laovarude tuvastamisel järgmisi kriteeriume: asjaomase ettevõtja tegevuse

liik, ladustamisrajatiste maht, tegevuse tase. Üleliigsete laovarude tekkimise oht on suurem

kaubanduse valdkonnas kui põllumajandustoodete tootmise või töötlemise valdkonnas;

- nõustuda ei saa sellega, et kuna kassaatoril puudub teiste põllumajandustoodete laovaru, tuleks

laovarud sisuliselt tasaarvestada. Euroopa Liidu eelmisel laienemisel 1994. aastal sätestati EL-i

õigusaktidega (Euroopa Komisjoni 21. detsembri 1994. aasta määrus nr 3300/94/EÜ), et suhkru ja

isoglükoosi koguste liitmine ja teineteisega asendamine ei ole üleliigse laovaru määramisel lubatud.

Tasaarvestamise võimalust ei nähtu ka Euroopa Komisjoni määrusest

nr 1972/2003/EÜ. Põllumajandustooteid ei saa omavahel asendada ega käsitada ühe ühtse tootena,

vaid eraldi kaubagruppidena;

- suurema müügikäibe juures vähenevad laovarud kiiremini kui väiksema käibe juures ja tõenäosus,

et suvalisel ajahetkel mõõdetud laovaru suurus müügikäibe kasvades hoopis väheneb, on suurem.

Ratsionaalselt käituv ettevõtja ei osta müügimahu suurenedes korraga suuremat kogust kaupa, vaid

suurendab tarnete sagedust. Kuid tulenevalt imporditavate põllumajandustoodete hinna tõusust pärast

Eesti ühinemist Euroopa Liiduga oli tavapärasest suuremate varude loomine tulu tõotav toiming;

- igal käitlejal on õigus kavandada oma tootmismahu suurenemist ja omada vajalikke varusid, kuid

tavapärasest suuremate varude eest tuleb maksta tasu või need turult kõrvaldada omaniku kulul.

9. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, ringkonnakohtu otsus

muutmata ja kohtukulud kaebaja kanda. Maksu- ja Tolliamet põhjendab oma seisukohti järgmiselt:

- Üleliigse laovaru tasu seadus on Põhiseadusega kooskõlas ja seda tuleb kohaldada. Seadus ei

kehtesta ise uusi materiaalõiguslikke norme, vaid tuleneb otseselt Euroopa Komisjoni määrusest

nr 1972/2003/EÜ ja konkretiseerib üleliigse varu arvestamise põhimõtteid ning kehtestab vastavate

deklaratsioonide esitamise ja menetlemise korra;

- üleliigset laovaru käsitletakse Eesti Euroopa Liiduga ühinemislepingus riigiabina EÜ

asutamislepingu art 88 lg 1 tähenduses ja seda ei peeta ühisturuga kokkusobivaks. Üleliigse laovaru

tasu seadus tagab EL-i ja Eesti käitlejate võrdsed konkurentsitingimused ühisturul pärast Euroopa

Liidu laienemist. Põllumajandustoodete üleliigse laovaru eest kogutav tasu tagab riigile vahendid

Euroopa Komisjoni määratava trahvi maksmiseks;

- kuivõrd Üleliigse laovaru tasu seadus lähtub Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ, siis ei

rikutud kassaatori õiguspärast ootust Eesti seaduse kehtestamisel ka juhul, kui kassaator omandas

vastavad tooted enne Üleliigse laovaru tasu seaduse jõustumist. Mõistlikult tegutsev ettevõtja oleks

pidanud üleliigse laovaru tasu võimalust ette nägema. Riik ei andnud mõista, et ta tasu ei nõua.

Üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu saadeti tutvumiseks Kaubandus-Tööstuskojale, mille liige

kassaator on. Vaidlust ei ole selles, et kassaatori varud olid suuremad kui keskmiselt eelmistel aastatel

ja et tal puuduvad varude tekkimise kohta usaldusväärsed tõendid;

- Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses asjas C-179/00: Weidacher samu argumente

kaaludes leidnud, et üleliigse laovaru eest tasu nõudmine on kooskõlas Euroopa Liidu põhimõtetega.

Istungil Riigikohtus leidsid Põllumajandusministeeriumi ning Maksu- ja Tolliameti esindajad, et

Üleliigse laovaru tasu seadus vastab Euroopa Komisjoni määrusele nr 1972/2003/EÜ, et EL-i

nimetatud määruse sõnastus on piisavalt selge ja Eesti õiguse EL-i õigusele vastavuse osas kahtlust ei

ole, mistõttu ei ole vajadust Euroopa Kohtult Euroopa Komisjoni määruse selgitavaks

tõlgendamiseks eelotsust küsida. Põllumajandusministeeriumi esindajad märkisid täiendavalt, et

Üleliigse laovaru tasu seadus arvestab igal konkreetsel juhul käitleja enda majandustegevust ja selle

muutusi ning et seadusega loodud süsteem üleliigse laovaru kindlaksmääramiseks on kooskõlas EL-i

vastavate määruste eesmärkidega.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on käesoleva asja lahendamisel oluline selgitada, kas Eestis

loodud süsteem Euroopa Liiduga ühinemisel põllumajandustoodete üleliigse laovaru

kindlaksmääramiseks vastab Euroopa Liidu õigusele ja aitab selle eesmärke võimalikult õiglaselt ja

õiguspäraselt, tõhusalt ning proportsionaalselt ellu viia.

Selleks käsitleb kolleegium esmalt Euroopa Komisjoni vastavate määruste, eeskätt Euroopa

Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ olemust ja tähendust Eesti õigusele ning sellega seoses

Üleliigse laovaru tasu seaduse kehtestamise vajadust Eestis ja nimetatud seaduse vastuvõtmise

ajastust (I). Seejärel analüüsib halduskolleegium Üleliigse laovaru tasu seaduse vastavust Euroopa

Liidu õigusele (II).

I

11. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid ja nende saavutamise vahendid on

fikseeritud Euroopa Ühenduse asutamislepingus, eelkõige selle artiklites 32 kuni 34. Ühine

põllumajanduspoliitika on osa Euroopa Liidu ühisturust ja selle eesmärgiks on muu hulgas tõsta

tootlikkust, kindlustada põllumajandusega tegeleva rahvastiku rahuldav elatustase, stabiliseerida

turud ja tagada varude kättesaadavus ning mõistlikud tarbijahinnad. Seatud eesmärkide

saavutamiseks kehtestatakse ühine põllumajanduse turukorraldus, mis võib seisneda kas ühistes

konkurentsieeskirjades, eri riikide turukorralduse kohustuslikus koordineerimises või Euroopa

turukorralduses. Selleks on Euroopa Liit kehtestanud põllumajanduse ühist turukorraldust käsitlevaid

määrusi (nt ühise põllumajanduspoliitika rahastamist käsitlev nõukogu määrus nr 1258/1999/EÜ,

põllumajandussaaduste ja -toodete eksporditoetuste süsteemi rakenduseeskirju käsitlev komisjoni

määrus nr 800/1999/EÜ või suhkrusektori turgude ühist korraldust käsitlev nõukogu määrus

nr 1260/2001/EÜ). Ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidest tuleneb ka Euroopa Liidu huvi

sätestada liituvatele riikidele Euroopa Komisjoni määrustes üleminekumeetmed, mis jõustusid

ühinemislepinguga samal ajal, 1. mail 2004. aastal.

Käesolevas asjas tuleb eelkõige kohaldada Euroopa Komisjoni määrust nr 1972/2003/EÜ, kuivõrd

see reguleerib vahendeid, mis tuleb tarvitusele võtta seoses vaidlusaluste toodete (maltodekstriini ja

maltodekstriinisiirupi) üleliigsete laovarudega. Üleliigseid laovarusid suhkrusektoris reguleeriv

Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ on oluline üksnes teatud sätete ja põhimõtete

tõlgendamise seisukohalt.

12. Üleminekumeetmete kehtestamist võimaldas Eesti Euroopa Liiduga ühinemiseleping (art 2 lg 3)

ja sellele lisatud ühinemisakt, mille artikli 41 kohaselt võib Euroopa Komisjon võtta vastu vahendeid,

et hõlbustada uute liikmesriikide üleminekut ühise põllumajanduspoliitika rakendamisest tulenevale

korrale vastavalt ühinemisaktis sätestatud tingimustele. Ühinemisakti IV lisa "Ühinemisakti artiklis

22 osutatud nimekiri" 4. peatüki "Põllumajandus" punkti 2 kohaselt tuleb toodete era- ja riigivarud,

mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida

võidaks pidada normaalseks ülekandevaruks, likvideerida uute liikmesriikide kulul. Normaalse

ülekandevaru mõiste määratletakse iga toote suhtes vastavalt kriteeriumidele ja eesmärkidele, mis on

iseloomulikud igale ühisele turukorraldusele. Ühinemisakti lisad moodustavad akti lahutamatu osa

(ühinemisakti art 60).

13. Euroopa Komisjoni määrused nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ järgivad varasematel Euroopa

Liidu laienemistel välja kujunenud praktikat. Põllumajandustoodete turu stabiilsuse kaitseks ja turgu

rikkuva spekulatsiooni takistamiseks võeti vastu sarnaseid õigusakte 1985. aastal seoses Hispaania ja

Portugali ühinemisega ning 1994. aastal, mil Euroopa Liiduga valmistusid ühinema Austria, Soome

ja Rootsi. Euroopa Kohus on neid varasemaid õigusakte tõlgendanud 11. oktoobri 2001. a määruses

kohtuasjas C-30/00: William Hinton, EKL 2001, lk I-7511 ja 15. jaanuari 2002. a eelotsuses

kohtuasjas C-179/00: Gerald Weidacher, EKL 2002, lk I-501. Nimetatud lahendites leidis Euroopa

Kohus, et vastavate Euroopa Liidu määruste kehtestamine oli eesmärgipärane ja proportsionaalne

ning Weidacheri kohtuasjas täiendavalt, et Euroopa Komisjonil oli pädevus kehtestada üleliigset

laovaru käsitlevat määrust.

Käesolevas asjas ei ole menetlusosalised vaidlustanud Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ

vastavust Euroopa Liidu esmasele õigusele.

Riigikohtu halduskolleegiumil puudub niisiis, vaatamata sellele, et Poola Vabariik esitas 28. juunil

2004. aastal Euroopa Ühenduste esimese astme kohtusse kaebuse, milles vaidlustati Euroopa

Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ artiklit 3, artikli 4 lõiget 3 ja lõike 5 kaheksandat taanet

(kohtuasi T-257/04), tarvidus taotleda Euroopa Kohtult Euroopa Komisjoni määruse

nr 1972/2003/EÜ kehtivuse küsimuses eelotsust ja peatada asja menetlemine seni, kuni Euroopa

Kohus on nimetatud määruse kohta seisukoha võtnud.

14. Suhkrusektoris on Euroopa Komisjon 31. mail 2005. aastal võtnud vastu täiendava määruse

nr 832/2005/EÜ, millega määratakse muu hulgas suhkru, isoglükoosi ja fruktoosi ülemäärased

kogused Eestis. Eesti Vabariik on nimetatud määruse vaidlustanud 25. augustil 2005. aastal Euroopa

Ühenduste esimese astme kohtule esitatud kaebuses kohtuasjas T-324/05 kodumajapidamises hoitava

suhkru koguse osas. Kolleegiumile teadaolevalt ei ole Euroopa Komisjon ülejäänud

põllumajandustoodete osas Eesti ülemääraseid koguseid kindlaks määranud. Vaidlust ei ole aga

selles, et Eesti riik vastutab Euroopa Liidu ees põllumajandustoodete ülemääraste koguste

kindlakstegemise korral nende koguste eest.

15. Euroopa Komisjoni määrus nr 1972/2003/EÜ nagu ka teised Euroopa Liidu määrused, on

vastavalt EÜ asutamislepingu art 249 lg-le 2 tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides

liikmesriikides, sh Eestis. Liikmesriigi poolt Euroopa Liidu määruse ülevõtmine selle sätete

siseriiklikusse õigusesse ümber kirjutamise abil on vastuolus Euroopa Kohtu seisukohtadega (vt

Euroopa Kohtu 7. veebruari 1973. a otsus kohtuasjas 39/72: Komisjon vs. Itaalia, EKL 1973, lk 101

ja Euroopa Kohtu 2. veebruari 1977. a otsus kohtuasjas 50/76: Amsterdam Bulb BV vs. Produktschap

voor Siergewassen, EKL 1977, lk 137). Küll aga võib mõnel juhul olla vajalik määruse

rakendamiseks võtta vastu siseriiklikke õigusakte selleks, et määrata kindlaks Euroopa Liidu õigust

kohaldavad liikmesriigi institutsioonid, liikmesriigi õigusega sobivad sanktsioonid Euroopa Liidu

määrusest tulenevate kohustuste täitmata jätmise eest jms. Euroopa Liidu määrust rakendav

liikmesriigi õigus ei tohi olla Euroopa Liidu õigusega vastuolus ja siseriikliku õigusakti sisu peab

vastama Euroopa Liidu määruses sätestatud volitusnormi ulatusele.

16. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ ülesehitust ja sõnastust analüüsides on võimalik

jõuda järeldusele, et nimetatud määrus on otsekohalduv Euroopa Liidu liikmesriikidele, määrates

kindlaks uute liikmesriikide kohustused, kuid mitte isikute kohustused. Määruse rakendumiseks

liikmesriigi ettevõtjatele on täiendavalt vaja siseriiklikku õigusakti. Selles osas sarnaneb määrus

nr 1972/2003/EÜ Euroopa Liidu direktiiviga, mis reeglina üksikisikutele vahetult kohaldatav ei ole.

Eeltoodut kinnitab ka Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 1, mille kohaselt antakse

liikmesriikidele pädevus teha kindlaks ettevõtjate üleliigsed varud.

Kuivõrd üleliigse laovaru tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (ÜLTS § 4), mis laekub

riigieelarvesse avalike ülesannete täitmiseks (ÜLTS § 16) ja millel puudub vastutasu maksumaksja

jaoks, on see vaadeldav riikliku maksuna vastavalt Maksukorralduse seaduse §-s 2 toodud maksu

mõistele. Ka Üleliigse laovaru tasu seaduse seletuskiri tunnistab, et tasu kehtestamisel on eeskujuks

võetud MKS §-s 2 sätestatud maksu mõiste ja see tasu kuulub PS § 113 kaitsealasse. Vastavalt PS §-

le 113 ning MKS §-le 2 sätestatakse riiklikud maksud seadusega. Samuti kasutavad mõistet "maks"

Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 1 nii eesti- kui ka nt inglis-, prantsus- ja

saksakeelne tekst. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ rakendamiseks oli niisiiis vajalik

vastu võtta Eesti seadus.

17. Järgmisena vajab vastust küsimus, kas Üleliigse laovaru tasu seadus, millega kehtestati Eesti

õiguses EL-iga ühinemise üleminekumeetmeid rakendavad muudatused, võeti vastu piisavalt aegsasti

selleks, et õigusakti adressaadid saanuksid end enne seaduse jõustumist muudatustega kurssi viia ja

oma tegevust vastavalt planeerida.

Üleliigse laovaru tasu seadus võeti Riigikogus vastu 7. aprillil 2004, kuulutati Vabariigi Presidendi

poolt välja 22. aprillil 2004, avaldati Riigi Teatajas 27. aprillil 2004 ja jõustus ÜLTS § 24 kohaselt

1. mail 2004. aastal.

18. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Üleliigse laovaru tasu seadus võeti vastu hilinemisega ja

jõustus kiirustades. Ei saa pidada õigeks, et maksukohustusi kehtestav õigusakt võetakse vastu ning

avaldatakse vahetult enne selle jõustumist. Olulisi muudatusi kaasa toov õigusakt tuleks vastu võtta

võimalikult aegsasti enne jõustumist selleks, et anda adressaatidele piisavalt aega sellega tutvumiseks

ja oma tegevuses ümberkorralduste tegemiseks. See põhimõte tuleneb õiguskindluse üldpõhimõttest,

mis on omane nii Euroopa Liidu õigusele kui ka Eesti õigusele. Euroopa Kohus on õiguskindluse

põhimõttest tuletanud ka õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte (vt Euroopa Kohtu 15. veebruari

1996. aasta otsus kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkt 20).

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 2. detsembri 2004. a otsuses asjas nr 3-4-1-

20-04 PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõtet selgitanud järgmiselt: "Õiguskindluse põhimõte

tähendab muuhulgas, et uute regulatsioonide jõustamiseks tuleb ette näha mõistlik aeg, mille jooksul

adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt ümber korraldada.

Õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone meelevaldselt ja n-ö üleöö."

Ka Riigikontroll on 1. juuni 2005. a aruandes nr OSIV-2-6/05/49 "Eesti riigiasutuste tegevus Euroopa

Liiduga liitumise ajaks üleliigsete suhkruvarude tekkimise vältimiseks" leidnud, et Üleliigse laovaru

tasu seadust saanuks varem vastu võtta, mis oleks võimendanud ka ettevõtjate seas teadmist, et riik

nõuab liigse varu loonud ettevõtjatelt vastavat tasu.

Vastustaja Põllumajandusministeeriumi väide, et sellisel juhul ei oleks saanud Eesti õigusaktis

arvestada Euroopa Komisjoni määrusega nr 60/2004/EÜ, mis võeti vastu alles 14. jaanuaril 2004, ei

ole veenev, sest Euroopa Komisjoni nimetatud määrusega kehtestatavad muudatused oleks saanud

juba olemasolevasse ja üldist süsteemi käsitlevasse seadusesse lisada hiljem.

19. Edasi vajab selgitamist, kas hoolimata sellest, et Üleliigse laovaru tasu seadus jõustati kiirustades,

pidi ettevõtja juba varem nägema ette üleliigse laovaru tasu kehtestamise võimalust.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 2. detsembri 2004. a otsuse asjas nr 3-4-1-20-

04 kohaselt saab uue õigusliku olukorraga tutvumiseks jäetava aja piisavust ehk mõistlikkust hinnata,

arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest tulenevat

vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus õiguslikus

olustikus oli ettenähtav või ootamatu.

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale eeldab õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, et õiguslikud

ettekirjutused oleksid selged ja kindlaksmääratud ning tagaksid ühenduse õiguse kohaldamisalasse

langevate asjaolude ja õigussuhete etteennustatavuse (vt Euroopa Kohtu 15. veebruari 1996. aasta

otsus kohtuasjas C-63/93: Duff jt, EKL 1996, lk I-569, punkt 20). Euroopa Kohtu praktika järgi

hõlmab õiguspärase ootuse kaitse põhimõte kolme eeldust. Esiteks peavad Euroopa Liit või selle

institutsioonid looma õiguspärase ootuse olukorra; teiseks tuleb kindlaks teha, kas isikutel oli alust

loota kehtiva õiguse püsimajäämisele, st mida "hoolikas ja mõistlik majandussubjekt" oleks võinud

ette näha; kolmandaks tuleb selgitada, kas Euroopa Liidu huvid kaaluvad üles erahuvid (vt nt

Euroopa Kohtu 15. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-22/94: Irish Farmers Association jt, EKL

1997, lk I-1809).

20. Ei ole kahtlust, et Eesti ühinemine Euroopa Liiduga tõi kaasa vaidlust puudutavas valdkonnas

ulatusliku muudatuse senises õiguslikus olustikus.

Riigikohtu halduskolleegium märgib, et tulenevalt õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetest ei saa

selliste kaalukate õiguslike muudatuste ettenähtavuse hindamisel pidada ainumääravaks seda, et

nimetatud küsimuses teavitati avalikkust ja ettevõtjaid pika aja vältel pressiteadete ja artiklitega ning

ka seaduseelnõu tutvustamisega.

Siiski leiab Riigikohtu halduskolleegium, et mõistlikult tegutseval ettevõtjal oli kehtivaid Eesti ja

Euroopa Liidu õigusakte arvestades võimalik ette näha, et Eesti ühinemisel EL-iga õiguslik olukord

muutub (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 10. mai 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-66-05, eeskätt punkt

12). Eesti ühinemine Euroopa Liiduga oli pikki aastaid kestev protsess. Kuigi 16. aprillil 2003

allkirjastatud Euroopa Liiduga ühinemislepingust tulenesid kohustused eeskätt uuele liikmesriigile -

Eestile, pidanuks ettevõtjale, kellel on võimalus kasutada vajadusel asjakohast nõustamist, selguma

hiljemalt Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ, mis võeti vastu 10. novembril 2003 ja

avaldati Euroopa Liidu Teatajas 11. novembril 2003, et nii nagu varasematelgi Euroopa Liidu

laienemistel, võtavad uued liikmesriigid ülemääraseid varusid kindlaks tehes arvesse eelkõige

ühinemisele eelnevate aastate varude keskmise ja kaubanduse struktuuri ning asjaolud, mille käigus

varud tekkisid, samuti, et uued liikmesriigid nõuavad 1. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete

ülemääraste varude omanikelt maksu tasumist (Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4

lg-d 1 ja 2).

Kassaator ei ole vaidlustanud asjaolu, et mõistlikult tegutsev ettevõtja pidanuks olema teadlik

Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ. Ei vaielda selle üle, et Euroopa Komisjoni määrus

oli kassaatorile õigeaegselt kättesaadav ja et määrusest arusaamisel ei tekkinud keeleprobleeme, isegi

kui vastava määruse ametlik avaldamine eesti keeles hilines.

21. Tulenevalt eelnevast leiab Riigikohtu halduskolleegium, et üleliigse laovaru tasu kehtestamine oli

üldjoontes ettenähtav muudatus, kuivõrd selle muudatuse õiguslikud alused johtusid juba varem vastu

võetud Euroopa Liidu õigusest, millega mõistlikult tegutsev ettevõtja pidi kursis olema.

22. Kuid selleks, et kindlaks teha, kas ettevõtjal oli võimalik ette näha Üleliigse laovaru tasu

seadusega sätestatud konkreetseid õiguslikke muudatusi, tuleb täiendavalt analüüsida, kas Üleliigse

laovaru tasu seadus jääb Euroopa Komisjoni määrusega sätestatud piiridesse või väljub sellest,

kehtestades ise materiaalõiguslikke norme, mis ei tulene nimetatud määrusest või pole sellega

kooskõlas (vt käesoleva otsuse põhjendava osa II peatükk). Viimasel juhul ei olnud võimalik

Üleliigse laovaru tasu seadusega kehtestatud vastavaid regulatsioone ja nende tagajärgi ette näha ning

neid ei saaks õigustada ka Euroopa Liidu huvide prevaleerimine erahuvide üle.

II

23. Järgnevalt analüüsib Riigikohtu halduskolleegium, kas Üleliigse laovaru tasu seadus vastab

Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ sätestatud eesmärkidele, mis

tulenevad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eelkäsitletud üldistest eesmärkidest.

Euroopa Komisjoni määruste eesmärk on kõrvaldada Euroopa Liidu põllumajandustoodete ühisturu

moonutuste oht, kusjuures Euroopa Liidu liikmesriigil on kohustus tagada selle eesmärgi elluviimine

õigeaegselt, õiglaselt ja kooskõlas EL-i õigusega.

Kuigi, nagu eelnevalt vaadeldud, Euroopa Liidu määrus ei välista antud juhul Euroopa Liidu

eesmärgi täitmist Eesti õigussüsteemi vahenditega ja näeb ette võimaluse üleliigse laovaru tasu

ettevõtjatelt sisse nõuda, ei anna liikmesriigi kohustus hüvitada Euroopa Liidule üleliigsed varud

Eestile õigust ebaproportsionaalsete ja õiguspärast ootust rikkuvate siseriiklike õigusaktide

kehtestamiseks. Eesti seadus peab üleliigse laovaru tasu kehtestamisel viima õiglase tulemuseni, mis

on kooskõlas Euroopa Liidu õigusaktidega. Seega tuleb Eesti seaduse eesmärgiks pidada EÜ

asutamislepingus sätestatud ausa konkurentsi tagamist ja spekulatsioonivastast võitlust. Seda kinnitab

ka Üleliigse laovaru tasu seaduse seletuskiri, mille kohaselt on seaduses käsitletavate vahendite

rakendamise eesmärk võrdsete konkurentsitingimuste tagamine Euroopa Liidu ühisturul pärast EL-i

laienemist. Turukorraldust potentsiaalselt mõjutavad kaubandushäired võivad Euroopa Komisjoni

määruse nr 1972/2003/EÜ kohaselt sageli hõlmata tooteid, millega kaubeldakse laienemist silmas

pidades kunstlikult, ning need tooted ei kuulu asjaomase riigi tavapäraste varude hulka. Siinkohal

tuleb täheldada, et Euroopa õigus rõhutab ühisturu kui terviku - Euroopa Liidu põllumajanduse ühise

turukorralduse - häirimise ohtu.

Üleliigse laovaru eest kogutava tasu abil Euroopa Komisjoni määratava trahvi tasumine ei saa olla

eesmärk omaette. Viimase välistab ka ÜLTS § 1 lg 3, mis sätestab, et seadust ei kohaldata käitlejate

suhtes, kelle valduses oli 1. mai 2004. a seisuga ühte liiki põllumajandustoodet 500 kg või vähem või

ühte liiki teravilja 5 tonni või vähem.

24. Vaatamata sellele, et iseenesest ei lähe Üleliigse laovaru tasu seaduse eesmärgid vastuollu

Euroopa Liidu õigusega, on Riigikohtu halduskolleegiumil tõsiseid kahtlusi eesmärkide

saavutamiseks kasutatavate vahendite proportsionaalsuse ja Euroopa Liidu õigusele vastavuse suhtes.

Euroopa Kohus on 11. oktoobri 2001. a määruses kohtuasjas C-30/00: William Hinton leidnud, et

üleliigse laovaru tasu nõudmine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele ja Euroopa ühenduse

õiguse üldpõhimõtetele. Kui on valida mitme sobiva vahendi vahel, tuleb valida neist kõige vähem

isikute õigusi piirav vahend.

25. Riigikohtu halduskolleegium teeb järgnevalt Üleliigse laovaru tasu seaduse vaidlusaluseid sätteid

tõlgendades kindlaks, kas neid on võimalik kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega või tuleb

nimetatud sätted jätta kohaldamata vastuolu tõttu EL-i õigusega.

Kassaator leiab, et ÜLTS § 6 lg 1 kohane ülekandevaru määramine on mehhaaniline ega arvesta iga

käitleja varude tekkimise asjaoludega: väidetavalt majanduse üldist kasvu arvestav koefitsient 1,2 ei

pruugi olla piisav iga käitleja tegevuse eripäraga arvestamiseks. Samuti on kassaatori arvates

meelevaldne, et ÜLTS § 10 lg 2 seob vaid tootjal ja töötlejal ülekandevaru suurendamise võimaluse

käitlemismahu kasvuga, müüjatel ja eksportijatel aga selle vähenemisega.

26. ÜLTS § 6 lg 1 kohaselt on ülekandevaru 2004. aasta 1. mail käitleja valduses olev

põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse 2004. aastale eelnenud viimase nelja aasta

1. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2 korda.

Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ vastavasisulise art 4 lg 2 kohaselt võtavad uued

liikmesriigid selleks, et kindlaks teha omaniku ülemäärased varud, eelkõige arvesse järgmist:

a) ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine,

b) ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuur,

c) asjaolud, mille käigus varud tekkisid.

Eelnevast nähtub, et liikmesriigile on jäetud ülemääraste varude kindlakstegemisel suur diskretsioon.

27. Euroopa Komisjoni määrusest nr 1972/2003/EÜ ei tulene täpselt, kuidas ja kui pika aja jooksul

arvestatakse ühinemisele eelnevate aastate varude keskmine. Küll aga sätestab Euroopa Komisjoni

määruse nr 60/2004/EÜ art 8 lg 2 alapunkt d, et eelnevate aastate varude arvestamise aluseks on nelja

eelnenud aasta ühe kuupäeva (1. mai seisuga) andmed. Samas reguleerib nimetatud määrus EL-i

liikmesriikidele kehtestatud suhkru laovarudest teavitamise korda. Euroopa Komisjoni määruse

nr 60/2004/EÜ preambulis leitakse, et suhkrusektori häirete risk on märkimisväärne ja et

suhkrusektori iseärasuste arvessevõtmiseks on vajalikud eraldi eeskirjad. Euroopa Komisjoni

määruses nr 60/2004/EÜ antud kriteeriumid ei tähenda iseenesest seda, et liikmesriik võtaks

ettevõtjate üleliigse laovaru kindlaksmääramisel kasutusele samad vahendid, nagu teeb seda Euroopa

Liit liikmesriikide üleliigsete varude kindlaksmääramiseks. Kuigi nelja eelneva aasta arvestamise

nõue on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, ei tulene ÜLTS § 6 lg-s 1 esitatud kriteerium

(kordaja 1,2) Euroopa õigusest ega võimalda piisavalt arvestada asjaolusid, mille käigus käitleja

varud tekkisid. Kolleegiumi arvates ei võimalda Üleliigse laovaru tasu seadus õiglast ja EL-i

õigusega kooskõlas olevat üleliigsete laovarude väljaselgitamist.

28. Üleliigse laovaru tasu seaduse seletuskiri on ÜLTS § 6 lg-s 1 sätestatud kordaja 1,2 osas

napisõnaline ja täheldab vaid, et kordaja määramisel on lähtutud töötleva tööstuse sektori kasvust

sisemajanduse koguproduktis, mis moodustas 2003. aastal ajavahemikus jaanuarist septembrini

võrreldes 2002. aasta sama ajavahemikuga 2000. aasta püsivhindades 8,1% (seletuskirja koostamise

ajal pakuti kordajaks 1,1). Vastustaja Põllumajandusministeerium on seletuskirjale toetudes leidnud,

et arvestades töötleva tööstuse kasvu sisemajanduse koguproduktis eelnevatel aastatel, on 20%-line

laovarude kasv piisav, et tagada vajalikke sisendeid tootmises.

Seega ei tulene Üleliigse laovaru tasu seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud kordaja 1,2 otseselt Euroopa Liidu

õigusest ega arvesta konkreetse käitleja tegevuse eripäraga, mida kolleegiumi arvates nõuab Euroopa

Komisjoni määruse art 4 lg 2 punkt c ja Euroopa regulatsiooni eesmärk.

Asjaolu, et Euroopa Komisjon ei ole vaidlustanud Eestis kehtestatud korra vastavust Euroopa

õigusele, ei takista iseenesest Eesti kohtul konkreetses menetluses tuvastamast siseriikliku õiguse

vastuolu Euroopa õigusega.

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kordajat 1,2 kasutav metoodika ei taga seaduse

kohaldamisel sellist olukorda, kus käitlejat koheldakse vajadusel erinevalt, et õiglaselt kindlaks teha

asjaolusid, mille käigus võisid konkreetsel juhul tekkida sellised varud, mis kujutavad endast

võimalikku ohtu Euroopa Liidu ühisturule tervikuna. Isegi kui kordaja kasutamist põhjendada

vajadusega arvestada Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 punktis b sätestatud

ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuuriga, piirab ülekandevaru arvutamisel automaatselt

rakendatav kordaja 1,2 võimalust arvestada konkreetsete asjaoludega, mille käigus varud tekkisid.

Kolleegium ei välista, et kordaja 1,2 kohaldamine võib mõnel juhul adekvaatselt peegeldada käitleja

laovarude põhjendatud kasvu, kuid ka siis on nimetatud tulemus juhuslik, mitte aga konkreetsete

asjaolude kaalumisest tulenev.

29. Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoht põhineb Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ,

eelkõige selle art 4 lg 2, aga ka art 4 lg-te 1 ja 4 eesmärgipärasel tõlgendamisel. Seejuures ei tekkinud

kolleegiumil Euroopa Liidu õiguse tõlgendamisel selliseid kahtlusi, mis saaksid olla aluseks Euroopa

Kohtult eelotsuse taotlemisele. Euroopa Kohtu praktika alusel esineb kaks erandit, millal liikmesriigi

kõrgeim kohus ei ole kohustatud vastavalt EÜ asutamislepingu art 234 lg-le 3 Euroopa Liidu õiguse

tõlgenduses Euroopa Kohtult eelotsust küsima. Need juhtumid on acte éclairé (Euroopa Kohus on

varasemas kohtupraktikas õigusnormi juba selgitanud) ja acte clair (õigusnorm on üheselt mõistetav

ja piisavalt selge). Käesoleval juhul on tegemist acte clair olukorraga. Vastavalt acte clair

põhimõttele vabaneb liikmesriigi kõrgeim kohus eelotsuse taotlemisest, kui küsimuse vastus on

ilmselge nii teiste liikmesriikide kohtutele kui ka Euroopa Kohtule sõltumata sellest, et küsimusele ei

ole veel vastatud. Liikmesriigi kohus peab ilmselguses olema veendunud (vt Euroopa

Kohtu 6. oktoobri 1982. aasta otsus kohtuasjas 283/81: CILFIT, EKL 1982, lk 3415). Riigikohtu

halduskolleegium on veendunud, et Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-t 2 ja selle

punkte a-c tuleb vaadelda nende kogumis ja liikmesriigid ei saa välistada art 4 lg 2 mõne alapunkti

kohaldamist. Selles asjas on kolleegiumi arvates ilmne, et ÜLTS ei taga Euroopa Komisjoni määruse

nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 2 p-ga c sätestatud asjaolude arvessevõtmist.

30. Riigikohtu halduskolleegium märgib täiendavalt, et ÜLTS § 10 lg-s 2 sätestatud metoodika ei ole

vajalikul määral läbipaistev, lubamaks ettevõtjal selle alusel oma käitumist juhtida. Täiendavaid

asjaolusid võidakse arvestada pärast eelkäsitletud kordaja 1,2 automaatset rakendamist ÜLTS § 10

lg 2 kohaselt üksnes juhul, mil käitleja esitab vastavasisulised põhjendused kas deklaratsioonis või

sellele lisatud taotluses. Seejuures pole ettevõtjal teavet, millised asjaolud võiksid põhjendada

suuremat laovaru ja milliste tõenditega tuleb neid asjaolusid tõendada.

Eesti riigil tuli vastava süsteemi väljatöötamisel käitlejatele selgitada, millised asjaolud on üleliigse

laovaru määramisel olulised ning miks ja millistel asjaoludel ettevõtjaid erinevalt koheldakse. Nimelt

ei ole kolleegiumi arvates piisavalt põhjendatud, miks Üleliigse laovaru tasu seadusega koheldakse

tootjat/töötlejat erinevalt vahendajast/müüjast. Vastustaja Põllumajandusministeeriumi selgituste

kohaselt on üleliigse varu tekkimise oht suurem kaubanduses kui tootmises või töötlemises, samuti

kaasneb mõistlikul ettevõtjal müügimahu suurenemisega laovaru vähenemine. Eelnimetatud väidet

toetav analüüs aga puudub. Viimast ei sisalda ka Üleliigse laovaru tasu seaduse seletuskiri.

Kolleegium pole veendunud, et Põllumajandusministeeriumi eelnimetatud väited, kui need on tõesed

statistiliselt, on paikapidavad kõigi ettevõtjate puhul. Põllumajandusministeeriumi väitel tuleneb

erinev kohtlemine EL-i õigusaktide preambulitest. Halduskolleegium arvab, et ebavõrdne kohtlemine

ei tulene siiski üheselt Euroopa Liidu määrustest, nagu ei ole Euroopa õigusest tuletatav ka ÜLTS § 6

lg-s 2 sisalduv nõue, mille kohaselt, kui käitleja ei ole enne 2004. aastat oma tegevusalal tegutsenud

või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et 2004. aasta 1. mail tema valduses oleva

põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil

tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega.

Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 4 kohaselt (täiendatud 10. veebruaril 2004),

võivad liikmesriigid kasutada üleliigse laovaru hoidjate identifitseerimiseks süsteemi, mis baseerub

riskianalüüsil, mis arvestab iseäranis laovaru hoidja tegevuse tüübiga, ladustamisseadmete

võimalustega ja tegevuse aktiivsusega.

Kolleegium leiab, et Eesti seadusandjal oleks olnud võimalik üleliigse laovaru küsimust

paindlikumalt lahendada, arvestades ka konkreetse käitleja eripära.

31. Lähtuvalt eelnevast ja vaadeldes ÜLTS § 6 koosmõjus ÜLTS § 10 lg-ga 2 on Riigikohtu

halduskolleegiumi arvates ÜLTS § 6 lg-s 1 sisalduv nõue arvestada ülekandevaru arvestamisel

kordajaga 1,2 ilmses vastuolus Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-ga 2, eeskätt

selle punktiga c. Seda vastuolu ei ole võimalik ületada ka Eesti õiguse võimalikult Euroopa Liidu

õiguse konformse tõlgendamisega.

32. Vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on Euroopa Liidu õigus vastuolu korral

siseriikliku õigusega ülimuslik (vt Euroopa Kohtu 15. juuli 1964. a otsus kohtuasjas 6/64: Costa vs.

ENEL, EKL 1964, lk 1141). Euroopa Kohtu praktika kohaselt võib iga kohus konkreetses kohtuasjas

jätta Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva siseriikliku õiguse kohaldamata. Riigikohtu

halduskolleegium ei pea vajalikuks ka täiendavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

algatamist, kuivõrd Riigikohtu üldkogu on 19. aprilli 2005. a otsuse asjas nr 3-4-1-1-05 punktides 49

ja 50 leidnud järgmist: "Sisseriikliku õiguse ning Euroopa Liidu õiguse kooskõlla viimiseks on

erinevaid võimalusi ning ei põhiseaduse ega Euroopa Liidu õiguse kohaselt ei pea selleks

eksisteerima põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Euroopa Liidu õigus on küll ülimuslik Eesti

õiguse suhtes, kuid see tähendab Euroopa Kohtu praktikat arvestades kohaldamise ülimuslikkust.

Kohaldamise ülimuslikkus tähendab, et Euroopa Liidu õigusega vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb

konkreetses vaidluses kohaldamata jätta (vt ka ühendatud kohtuasjad C-10/97 kuni C-22/97:

Ministero delle Finanze vs. IN.CO.GE.'90, EKL 1998, lk I-6307). /.../ Seadusandja pädevuses on

otsustada, kas ta soovib reguleerida Euroopa Liidu õigusega vastuolus oleva Eesti õiguse kehtetuks

tunnistamise menetlust..."

33. Seega tuleb käesolevas asjas jätta vastuolu tõttu EL-i õigusega ÜLTS § 6 lg 1 kohaldamata.

Kohaldada ei saa ka ÜLTS § 10 lg-t 1 ja § 7, sest need viitavad ÜLTS § 6 lg 1 alusel arvestatud

ülekandevarule. Põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a käskkirja nr 305 aluseks on ÜLTS § 10

lg 1, mille kohaselt käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määrab tema deklareeritud

andmete alusel ÜLTS § 6 lg-s 1 ja §-s 7 sätestatud viisil Põllumajandusministeerium

hiljemalt 2004. aasta 31. oktoobriks. ÜLTS § 7 sätestab, et üleliigne laovaru on 2004. aasta 1. mail

käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru, mille suurus saadakse, lahutades 2004. aasta

1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurusest ülekandevaru suurus.

Ülekandevaru suurus leitakse ÜLTS § 6 lg-s 1 kehtestatud kordaja 1,2 abil. Seega toetus

Põllumajandusministeeriumi käskkiri õigusvastastele alustele. Vaidluse lahendamisel lähtub

Riigikohtu halduskolleegium sellest, et XXXXXXX XX AS-i kaebuses on vaidlustatud käskkirja

osas, millega määrati maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupi üleliigse laovaru suuruseks 685

kilogrammi.

34. Kolleegium leiab, et kuivõrd üleliigne laovaru on arvestatud EL-i õigusega vastuolus olevale

õigusnormile toetudes, siis ei ole selles asjas vajalik analüüsida, kas Üleliigse laovaru tasu seadust

kohaldaati õiguspäraselt, ega seda, kas põllumajandusministri määratud üleliigse laovaru alusel

Maksu- ja Tolliameti arvestatud üleliigse laovaru tasu määrati õigesti. ÜLTS § 14 lg 1 kohaselt

arvutab Maksu- ja Tolliamet laovaru tasu suuruse iga käitleja kohta ÜLTS § 10 lg-s 3 nimetatud

haldusakti või järelevalve käigus tuvastatud andmete alusel.

35. Kuivõrd Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et vaidlusaluses küsimuses on Eesti õigus

vastuolus Euroopa Liidu õigusega ega ole selles osas kohaldatav, ei ole vaja analüüsida Üleliigse

laovaru tasu seaduse vaidlustatud sätete vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele.

36. Tulenevalt eelnevast tuleb tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. novembri 2005. a otsus

haldusasjas nr 2-3/821/05 ja Tallinna Halduskohtu 6. mai 2005. a otsus nr 3-2519/2004. Riigikohtu

halduskolleegium teeb uue otsuse, millega tühistab põllumajandusministri 29. oktoobri 2004. a

käskkirja nr 305 kaebuse ulatuses (maltodekstriini ja maltodekstriinisiirupit puudutavas osas) ja

nimetatud käskkirjale tugineva Maksu- ja Tolliameti 10. detsembri maksuteate nr 16.2.2-9/46

(esialgses kaebuses vaidlustatud Maksu- ja Tolliameti 25. novembri 2004. a maksuteate nr 16.2.2-9/7

on Maksu- ja Tolliamet ise Maksu- ja Tolliameti 10. detsembri 2004. a otsusega nr 15.1-3/82 selles

ilmnenud arvutusvea tõttu kehtetuks tunnistanud).

37. Kolleegium juhib tähelepanu, et vaatamata ÜLTS § 6 lg 1 kohaldamata jätmisele selles sisalduva

kordaja 1,2 regulatsiooni vastuolu tõttu EL-i õigusega ja sellele, et Euroopa Komisjoni määrust

nr 1972/2003/EÜ ei ole võimalik käitleja suhtes otse kohaldada, on olemasolevat Üleliigse laovaru

tasu seaduse regulatsiooni võimalik täiustada, korrigeerides seda paindlikumaks ja pärast täiustamist

kohaldada. Paindlikum regulatsioon kui käitlejale soodsam, on võimalik kehtestada ka

tagasiulatuvalt.

38. Kuivõrd Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kassatsioonkaebuse, tuleb

XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS-i tasutud kautsjon 400 krooni tagastada.

Tallinna Halduskohtus palus XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS jätta kõik kohtukulud

vastustaja kanda. XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS on kandnud kahe algul eraldiseisva

kaebuse eest (kaebus põllumajandusministri käskkirjale ja kaebus Maksu- ja Tolliameti kahele

maksuteatele), mille Tallinna Halduskohus hiljem liitis, riigilõivu kaks korda 10 krooni

(26. november ja 8. detsember 2004, halduskohtu toimiku lk-d 4a ja 36a), täiendava riigilõivuna

maksuvaidluse eest 54 krooni 32 senti (28. detsember 2004, halduskohtu toimiku lk 43) ning

täiendavalt maksukaebuselt 64 krooni 35 senti (10. jaanuar 2005, toimiku lk 48a). Täiendavaid

taotlusi õigusabikulude väljamõistmiseks halduskohtu toimikus ei ole.

Tallinna Ringkonnakohtu menetluses tasus XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS riigilõivu 64

krooni 32 senti (6. juuni 2005, toimiku lk 96), mille palus vastustajalt välja mõista (kohtuistungi

protokoll, ringkonnakohtu toimiku lk 118). Kokku on riigilõivu tasutud 202 krooni 99 senti

(ümardatult 203 krooni).

Kassatsiooniastmes ei ole XXXXXXX XXXXXXXXXXXXXX AS esitanud õigusabikulude

nimekirja.

Tulenevalt eelnevast tuleb kohtukulud kassaatori kasuks välja mõista Põllumajandusministeeriumilt

20 krooni ja Maksu- ja Tolliametilt 183 krooni.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque