3-2-1-85-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-85-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Rahandusministeeriumi kaudu) hagi Türi

valla vastu 1 487 482 krooni 59 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-03-281

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Türi valla kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kostja Türi vald, esindaja vandeadvokaat Anne Tammer.

Hageja Eesti Vabariik, esindaja vandeadvokaat Asko Pohla.

Asja läbivaatamise kuupäev

18. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja vandeadvokaat Anne Tammer, hageja esindaja

vandeadvokaat Asko Pohla, protokollija Ragne Rebane

Resolutsioon

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu 31. märtsi 2006. a otsuse resolutsioon

muutmata.

2. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

3. Välja mõista Türi vallalt 11 500 (üksteist tuhat viissada)

krooni Eesti Vabariigi kasuks kassatsiooniastmes kantud

õigusabikulu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 30. mail 2003. a esitas Eesti Vabariik (Rahandusministeeriumi kaudu) Järva Maakohtule hagi Türi

linna (õigusjärglane Türi vald) vastu võlgnevuse 1 487 482 krooni 59 sendi saamiseks, millest

622 759 krooni on põhivõlg, 718 906 krooni 7 senti intress ja 145 817 krooni 52 senti viivis.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Eesti Vabariik ja Rahvusvaheline Rekonstruktsiooni- ja Arengupank

2. oktoobril 1992. a laenulepingu, millega viimane andis Eesti Vabariigile laenu 30 000 000 USA

dollarit. Laenu eest imporditi muu hulgas küttemasuuti elanikkonna soojaga varustamiseks.

22. jaanuaril 1993. a sõlmisid Eesti Vabariik ja Türi linn lepingu, millega riik müüs Türi linnale

küttemasuuti 1 838 000 krooni väärtuses. Lepingujärgseks intressiks oli 11% aastas tasutavast

summast ja viivis 0,5% päevas kogu viibinud summa eest. Kostja kohustus tasuma saadud

küttemasuudi eest kahes osas ! 50% hiljemalt 1. maiks 1993. a ja 50% hiljemalt 1. juuniks 1993. a.

13. septembril 1993. a teatas Järva Maavalitsus, et tegelikult sai Türi linn küttemasuuti 1 838 000

krooni asemel 622 759 krooni väärtuses. Hageja võttis esitatud andmed edasiste arvestuste aluseks ja

tegi kostjale korduvalt ettepanekuid võlgnevuse tasumiseks ning vähendas viivist 2%-le aastas.

Kostja ei täitnud oma lepingulisi kohustusi, jättes küttemasuudi eest tasumata.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjal ei jätkunud laenu

tagasimaksmiseks vahendeid, kuna 1992/1993. a kütteperioodil maksis ta Türi linna elanikele

soojusenergia kompensatsioone linna eelarvelistest vahenditest, selle hüvitas riik osaliselt. Kostja

leidis, et kooskõlas Vabariigi Valitsuse 6. oktoobri 1992. a määrusega nr 286, maksis kostja elanikele

soojusenergia kompenseerimiseks 695 900 krooni, millest riik hüvitas 128 022 krooni. Vabariigi

Valitsuse 30. novembri 1992. a määruse nr 328 alusel kompenseeris kostja 727 690 krooni, millest

riik hüvitas 296 183 krooni. Kuna Vabariigi Valitsus lõpetas ühepoolselt nende määruste täitmise,

puudus kostjal sellest hetkest alates võimalus lepingut täita. Hageja võlgneb kostjale kokku 999 385

krooni. Kostja on oma võla hageja ees tasaarvestanud. Vastavalt tsiviilkoodeksi (TsK) § 232 lg-le 4 ei

ole kostja kohustatud tasuma lepingust tulenevat intressi, kuna hageja ei ole praeguse ajani oma võlga

tasunud. Samuti leidis kostja, et 1. mail 1993. a tasuda tulnud põhivõla ja intressinõue on aegunud.

Kostja leidis ka, et lepingus märgitud intress on liigkasuvõtlik ja vastuolus heade kommetega. Kui

kohus leiab, et intressinõue on põhjendatud, taotleb kostja viivise vähendamist, kuna see on

ebamõistlikult suur.

3. Järva Maakohus jättis 6. mai 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus jättis hageja nõude 1. mail

1993. a tasuda tulnud põhivõla ja sellega seotud kõrvalnõuete väljamõistmiseks rahuldamata

aegumise tõttu. Nõude 1. juunil 1993. a tasuda tulnud summa osas jättis kohus rahuldamata põhjusel,

et kostja on selle oma nõudega tasaarvestanud.

Maakohus leidis, et 22. jaanuaril 1993. a sõlmitud lepinguga kohustusid pooled endale võetud

kohustusi täitma, kuid kostja ei ole lepingut täitnud. Samas pidas kohus tõendatuks, et kostjal oli

nõue hageja vastu, sest ta on kompenseerinud elanikkonnale soojusenergia kasutamisega seotud

kulud, mida riik ei ole Vabariigi Valitsuse 6. oktoobri 1992. a määruse nr 286 ja 30. novembri 1992. a

määruse nr 328 alusel täielikult hüvitanud. Maakohus tuvastas, et hageja nõue kostja vastu on

769 499 krooni 85 senti ning kostja nõue hageja vastu on 999 385 krooni. Kohus leidis, et kuna kostja

esitas kohtumenetluse ajal tasaarvestusele suunatud avalduse, siis on pooltevaheline kohustis

lõppenud TsK § 234 alusel tasaarvestamisega.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, paludes tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti tema nõue

osaliselt rahuldamata, ja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 783 219 krooni 62 senti ning

menetluskulud. Hageja leidis, et maakohus arvestas intressi ja viivist valesti. Samuti leidis hageja

apellatsioonkaebuses, et maakohus asus kostja nõude tuvastamisel lahendama avalik-õiguslikust

suhtest tekkinud vaidlust, mis kuulub halduskohtu pädevusse. Seega ületas kohus talle seadusega

antud pädevuse piire. Hageja vaidles vastu ka kostja tasaarvestusele, leides, et kostja ei ole seadusele

vastavat nõuete tasaarvestamise avaldust hagejale esitanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Ringkonnakohus tühistas 31. märtsi 2006. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue 1. juunil 1993. a tasuda tulnud võla (s.o 50% võlast koos intressi ja

viivisega kogusummas 783 219 krooni 62 senti) väljamõistmiseks ning rahuldas hageja nõude

osaliselt. Ühtlasi jaotas ringkonnakohus ümber menetluskulud.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus on hageja nõude olemasolu tuvastanud õigesti, kuid leidnud

vääralt, et seda ei ole võimalik rahuldada, sest nõude aluseks olev kostja kohustus on tasaarvestusega

lõppenud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole asjas tuvastatud hageja võlgnevust, mida oleks

saanud laenulepingust tuleneva võlaga tasaarvestada. Riigieelarveliste vahendite jaotamisel ei teki

võlaõiguslikke suhteid ega kohustusi, mida saaks laenulepingust tuleneva kohustusega tasaarvestada.

Seetõttu ei ole TsK §-st 234 tulenevad tasaarvestamise tingimused täidetud ning hageja nõue kostja

nõudega tasaarvestatud.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et maakohus on valesti arvutanud intressi ja viivis suuruse.

Ringkonnakohtu arvestuse kohaselt on intressi suuruseks 345 095 krooni 50 senti ning viivise

suuruseks 93 628 krooni 2 senti. Sellest tulenevalt mõistis ringkonnakohus kostjalt välja 750 102

krooni (311 379,50 + 345 095,50 + 93 628,02).

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

rahuldati, ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja rohkem viivist, kui

hageja sai nõuda. Sellega rikkus apellatsioonikohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 439

sätestatut, mille kohaselt kohus ei või otsuses ületada nõude piire.

Kostja leiab, et ringkonnakohus on vääralt asunud seisukohale, et riigieelarveliste vahendite

jaotamisel ei teki võlakohustusi, mida saaks laenulepingust tuleneva kohustusega tasaarvestada.

Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et vastunõue peab tulenema võlasuhtest. Kostja leiab, et tal oli

hageja vastu avalik-õiguslik nõue, mida oli võimalik tasaarvestada hageja avalike ülesannete täitmise

käigus tekkinud nõudega. Poolte nõuded seisnesid raha maksmises, seega olid nõuded samaliigilised

ning TsK §-s 234 sätestatud tasaarvestamise eeldused on täidetud.

7. Hageja esitas kassatsioonkaebusele kirjaliku vastuse, milles palub jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata ning kostjalt välja mõista hageja menetluskulud.

Vastuse kohaselt ei ületanud ringkonnakohus nõude piire. Hageja leiab, et ringkonnakohus jättis

õigesti kostja väidetava nõude tasaarvestamata, kuna kostja tsiviilõiguslikku nõuet hageja vastu ei ole

tuvastatud. Samuti leiab hageja, et kohtud ei saanud lahendada tasaarvestamise avaldust, kuna kostja

ei ole seda esitanud. Lisaks märgib hageja, et kostja väidetav nõue on aegunud, mistõttu ei saanud

seda TsK § 235 p 1 järgi tasaarvestada.

8. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde ning esitasid menetluskulude

väljamõistmiseks õigusabikulu arved.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab TsMS § 692 lg 2 alusel

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

10. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohus järeldas vääralt, et kostjal oli

õigusaktidest tulenev nõue hageja vastu, kuna hageja jättis kostjale hüvitamata elanikkonnale

soojusenergia kompenseerimiseks makstud summad.

Vabariigi Valitsuse 6. oktoobri 1992. a määrus nr 286 sätestas elanikkonnale soojusenergia hinna

kompenseerimise 1992/1993. aasta kütteperioodil. Selle määruse p 8 kehtestas elanike kasutatava

soojusenergia piirhinnad, mille ulatuses arvestatakse kohaliku omavalitsuse täitevorganitele

riigieelarvest kompensatsiooni. Määruse p 9 kohaselt tuli rahandusministeeriumil näha ette kütte- ja

soojaveekulude kompenseerimiseks vabariiklike linnade ja maakondade eelarvetesse tehtavad

eraldised munitsipaliseeritud soojusettevõtete toodetud soojusenergia eest tasumiseks ning tööstus- ja

energeetikaministeeriumi kinnitatud nimekirja võetud ametkondlikelt soojust tootvatelt ja müüvatelt

ettevõtetelt ostetava soojusenergia eest tasumiseks. Vabariigi Valitsuse 30. novembri 1992. a

määrusega nr 328 kehtestati importkütuse baasil elanikkonna tarbeks toodetava soojusenergia

piirhind. Selle määruse p 2 järgi tuli rahandusministeeriumil näha ette importkütuse baasil

elanikkonna tarbeks toodetava soojusenergia tegeliku hinna ja kehtestatud piirhinna vahe katmiseks

soojusenergia tootjale vahendite eraldamine riigieelarvest või välislaenust.

Maakohus leidis, et nimetatud määrustega pandi riigile kohustus eraldada riigieelarvest rahalisi

vahendeid soojakompensatsioonideks. Kolleegium leiab, et need määrused sätestasid abstraktselt

kohaliku omavalitsuse võimaluse saada riigilt raha elanikkonnale soojusenergia hinna

kompenseerimiseks. See võimalus ei anna aga kohalikule omavalitsusele subjektiivset õigust nõuda

sellel otstarbel riigilt raha.

11. Eeltoodust nähtuvalt ei saa kostjal olla hageja vastu nõuet elanikkonnale soojusenergia

kompenseerimiseks makstud summade hüvitamiseks. Seetõttu ei ole täidetud ka TsK §-st 234

tulenevad tasaarvestamise eeldused. Kuna hagi tuleb vaidlustatud osas jätta rahuldamata põhjusel, et

kostjal puudub hageja vastu nõudeõigus, siis puudub vajadus analüüsida küsimust, kas avalik-

õiguslik ja eraõiguslik nõue on tasaarvestatavad.

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ületanud hagi lahendamise piire. Maakohus leidis, et

hageja on õigustatud saama kostjalt 118 704 krooni 98 senti viivist. Hageja vaidlustas

viivisearvestuse, leides, et kostja viivisevõlg on 121 806 krooni 32 senti. Ringkonnakohus ei

nõustunud maakohtu ja hageja viivisearvestustega ning leidis, et hagejal on õigus saada viivist 93 628

krooni 2 senti. Ringkonnakohus ei mõistnud kostjalt hageja kasuks välja rohkem viivist, kui hageja

nõudis. Seega ei rikkunud ringkonnakohus TsMS §-s 439 sätestatut.

13. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus lõppjärelduses muutmata ning

hageja on esitanud taotluse kostjalt kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude 23 038 krooni 79 sendi

väljamõistmiseks, tuleb kostjalt vajalikud ja põhjendatud kulud välja mõista. Asja menetlust on

alustatud enne 1. jaanuari 2006. a. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seaduse § 3 järgi kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul

menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatut. Eeltoodu hõlmab ka enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg-s 1

sätestatud piirmäärasid. Arvestades asja keerukust ja mahtu, loeb kolleegium TsMS § 61 lg 1 alusel

põhjendatuks kostjalt välja mõista hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabikuluna 11 500 krooni.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu