3-1-1-75-06 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-75-06

Otsuse kuupäev

4. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

R.L. väärteoasi liiklusseaduse § 7417 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10. veebruari 2006. a otsus väärteoasjas

nr 4-05-325

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.L. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

30. august 2006. a

Istungil osalenud isikud

R.L. kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. veebruari 2006. a otsus R.L. väärteoasjas liiklusseaduse § 7417 järgi

ja saata väärteoasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri 17. septembri 2005. a otsusega karistati R.L. liiklusseaduse (LS) § 7417 järgi rahatrahviga 10

trahviühikut (600 krooni). Otsuse kohaselt seisnes R.L. õiguserikkumine selles, et tema, juhtides 18. augustil 2005. a kell

14.56 Tallinn-Narva mnt X km-l kütuseveokit Volvo FH 12 (X), ei kohandanud sõiduki kiirust selliseks, mille puhul,

arvestades teeolusid, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, oleks olnud võimalik peatada sõiduk eespoolse

nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mistahes takistuse ees. Sellise minetuse tõttu sõitis ta otsa vasakpööret

sooritanud Volkswagen Transporterile.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Harju Maakohtule kaebuse menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat

K. Namm, kes taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist. Kaebuses korrati menetlusaluse isiku

väärteoprotokolli kantud väidet, et liiklusõnnetuse põhjustas hoopis Volkswageni juht sellega, et ei lülitanud õigeaegselt

sisse suunatuld. Liiklusõnnetuse põhjuseks ei saanud kaitsja arvates olla ebaõigesti valitud sõidukiirus, sest R.L. sõitis

lubatud kiirusega ühtlaselt kulgevas sõidukikolonnis, ilm oli selge ja nähtavus ideaalne.

3. Harju Maakohus jättis 10. veebruari 2006. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Kohus märkis, et sündmuskoha skeemile on kantud kütuseveoki esirataste lohisemisjälg (pidurdusjälg), mis algab skeemi

kohaselt pärisuunavööndist. Seega tekkis liiklusoht juba ajal, kui nii Volkswagen kui kütuseveok liikusid

pärisuunavööndis ning tegelikkusele ei vasta R.L. väited, et kokkupõrke tingis ohutu vasakpöörde nõuete eiramine

Volkswageni juhi poolt.

Samuti leidis kohus, et liiklusõnnetuses osalenud sõidukite kiirused ei saanud olla sellised, nagu väidab R.L., vaid

kõnealuste sõidukite kiiruste vahe pidi olema suurem. Suure kiiruste vahe võis tingida see, et Volkswageni juht oli

pidurdanud hoo pöörde tegemiseks maha ja kütuseveoki kiirus oli suurem kui 80 km/h. R.L. võis ja pidi aimama takistust

ja oleks pidanud tekkinud liiklussituatsioonis vähendama kiirust või peatuma. Seda, et R.L. ei olnud valinud sobivat

sõidukiirust, näitab kohtuotsuse kohaselt asjaolu, et ta blokeeris pidurdades auto esirataste pidurid ja keeras kütuseveoki

vastassuunavööndisse.

4. Maakohtu otsuse peale esitatud kassatsioonis taotleb R.L. kaitsja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

Kassaator leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud LE § 123 sätestatut. Nimetatud sätte kohaselt peab juht kohandama

oma sõiduki kiiruse selliseks, et arvestades sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi,

ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ja muid liiklusolusid, oleks tal võimalik peatada sõiduk eespoolse nähtavusulatuse

piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Seega oleks kohus pidanud hindama loetletud tingimusi ning

näitama ära, kas ja kuivõrd R.L. sõidukiirus ei vastanud neile tingimustele. Kohus on ilma igasuguse põhjenduseta ja

ühelegi tõendile viitamata väitnud, et kui eessõitva Volkswagen Transporteri kiirus oleks olnud 50-60 km/h ja tagant

läheneva kütuseveoki kiirus 80 km/h, poleks liiklusohtlikku olukorda tekkinud ning õnnetuse põhjustas kütuseveoki liiga

suur kiirus. Kohtu seisukoht R.L. juhitud auto kiiruse kohta ei põhine ühelgi tõendil, samas kui R.L. on ise andnud kohtus

ütlusi, et tema juhitud auto kiirus ei saanud olla suurem kui 85 km/h, sest sellele on paigutatud kiirusepiiraja. Lisaks ei

ole kohtuväline menetleja ega kohus, heites R.L-le ette, et ta ei valinud sobivat sõidukiirust, selgitanud, milline oleks

olnud sobiv kiirus.

Lisaks märgitakse kassatsioonis, et LS § 7417 kohaldamiseks R.L. suhtes ei ole alust, kuna tuvastatud ei ole, et just tema

põhjustas tekkinud kahju. Ühtlasi analüüsitakse erinevaid tõendeid, näitamaks, et liiklusõnnetust ei põhjustanud R.L.,

vaid Volkswagen Transporteri juht.

Lõpetuseks leiab kassaator, et kohus on lisaks materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele rikkunud oluliselt

väärteomenetlusõigust. Kuna R.L. ei ole pannud toime LS § 7417 koosseisule vastavat tegu, oleks tulnud tema suhtes

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kohtuväline menetleja ega maakohus seda ei teinud, rikkudes

sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 50 lg 1 p 1 tähenduses.

5. Riigikohtu istungil jäi R.L. kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja palus maakohtu otsuse tühistada ning

väärteomenetluse lõpetada.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtuotsuse väited, mille kohaselt liiklusõnnetuse põhjustas R.L.

juhitud veoki liiga suur kiirus ning liiklusoht tekkis juba ajal, kui mõlemad sõidukid olid alles pärisuunavööndis,

tuginevad oletustele.

Maakohtu otsuse kohaselt pidi sõidukite kiiruste vahe olema suurem kui R.L. väidetu, s.o VW Transporter liikus

aeglasemalt ning R.L. juhitud Volvo omakorda väidetust kiiremini. Taolise väitega luges kohus ebausaldusväärseks mitte

ainult R.L., vaid mõlema liiklusõnnetuse osapoole ütlused sõidukite kiiruse kohta: andmed VW liikumiskiiruse kohta

tulenevad VW juhi kohtuvälises menetluses antud ütlustest (kohtuvälise menetluse materjalid, leht 6); R.L. on aga

väitnud seda, et tal ei olnud võimalik kiiremini sõita, kuna auto tippkiirus on piiratud (tl 13). Seejuures ei viita kohus

ühelegi tõendile, mis lükkaks ümber menetlusaluse isiku väited sõidukite kiiruse kohta.

Samuti väidab kohus, et R.L. ei saanud olla ees liikunud Vokswagenist möödasõidul, sest Volvo pidurdusjäljed algavad

pärisuunavööndis. R.L. ei osanud kohtuistungil öelda, milliste rataste jälgedega võis tegemist olla, kuid avaldas

arvamust, et tegemist oli järelkäru pidurdusjälgedega ning arvestades autorongi pikkust (18 m), võis järelkäru olla

pidurdamise alustamisel veel pärisuunavööndis, kuigi auto oli juba vastassuunavööndis (tl 13, 14). Kohus leidis aga, et

tegemist oli veoki esirataste pidurdusjälgedega, näitamata ära tõendeid, mis selliseks väiteks alust annavad.

Seega on kohus konstrueerinud sündmuse käigu ja leidnud selle alusel, et liiklusõnnetuse põhjustamises on süüdi just

R.L., oletustele tuginedes. Vastavalt KrMS § 60 lg-le 1 võib kohus aga tugineda otsuse tegemisel üksnes asjaoludele,

mille ta on lugenud tõendatuks või üldtuntuks. On ilmne, et kui otsuse tuginemine tõendamata väidetele võib suure

tõenäosusega kaasa põhjendamatu kohtuotsuse, mistõttu on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega

VTMS § 150 lg 2 tähenduses.

7. Eelnevast tulenevalt tühistab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu otsuse VTMS § 175 p 2 alusel ning saadab

väärteoasja VTMS § 174 p 7 alusel Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg