3-2-1-77-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-77-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 3. oktoober 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. B (pankrotis) hagi O. B vastu abikaasade ühisvara

jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks ja abikaasade

ühisvara pankrotivarasse väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1355

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. B ja V. B (pankrotis) kassatsioonkaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. B (pankrotis) (isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik

esindaja pankrotimenetluses pankrotihaldur Peeter Allikvere,

lepinguline esindaja vandeadvokaat Lauri Paulus.

Kostja O. B (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Vesse Võhma.

Asja läbivaatamise kuupäev

11. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Lauri Paulus. Kostja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma. Istungit

protokollis Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2006. a

otsus osas, millega tühistati Tallinna Linnakohtu 14. juuni

2005. a otsus ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks esimese

astme kohtule.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta rahuldamata

V. B (pankrotis) hagi O. B vastu abikaasade ühisvara

pankrotivarasse väljamõistmiseks.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari

2006. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta selle otsuse

õiguslikku põhjendust.

4. Jätta poolte kohtukulud poolte endi kanda.

5. Tühistada Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2004. a

määrusega V. B pankrotihalduri Peeter Allikvere (isikukood

xxxxxxxxxxx) kasuks hagi tagamiseks kinnistusregistri

osadesse seatud järgmised käsutamise keelumärked:

5.1 Tallinna Linnakohtu (Harju Maakohtu)

kinnistusosakonna Harju jaoskonna kinnistusregistri

registriossa nr xxxx (uus nr xxxxxx) seatud käsutamise

keelumärge;

5.2 Tallinna Linnakohtu (Harju Maakohtu)

kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusregistri

registriossa nr xxxxxx (uus nr xxxxxxxx) O. B

kaasomandiosale seatud käsutamise keelumärge;

5.3 Tallinna Linnakohtu (Harju Maakohtu)

kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusregistri

registriossa nr xxxxx (uus nr xxxxxxx) seatud käsutamise

keelumärge;

5.4 Tallinna Linnakohtu (Harju Maakohtu)

kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna kinnistusregistri

registriossa nr xxx (uus nr xxxxx) O. B kaasomandiosale

seatud käsutamise keelumärge.

6. Tühistada Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2004. a

määrus järgmiste O. Ble kuuluvate arvelduskontode

arestimise osas:

6.1 arvelduskonto nr 335120990008 AS-is Sampo Pank;

6.2 arvelduskontod nr 10010004054087, nr 10010174895228,

nr 10022000308181 ja nr 10022009174002 aktsiaseltsis SEB

Eesti Ühispank.

7. Lükata hagi tagamise tühistamised (resolutsiooni p-d 5

ja 6) edasi kuni 17. oktoobrini 2006. a (kaasa arvatud).

8. Jätta hageja kassatsioonkaebus rahuldamata.

9. Rahuldada kostja kassatsioonkaebus osaliselt.

10. Tagastada A. B O. B kassatsioonkaebuselt 4. aprillil

2006. a tasutud kautsjon 39 600 (kolmkümmend üheksa tuhat

kuussada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. B (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Allikvere esitas 13. oktoobril 2004. a hagi O. B vastu

abikaasade ühisvara (edaspidi ühisvara) jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamiseks ning nende ühisvara hulka kuulunud kinnistu ja 16 650 000 krooni pankrotivarasse

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt lahutati poolte abielu Tallinna Linnakohtu 12. juuni 2000. a

osaotsusega. Tallinna Linnakohtu 16. mai 2003. a määrusega lõpetati poolte ühisvara jagamise ja

elatise väljamõistmise osas menetlus ning kinnitati poolte ühisvara jagamise kokkulepe, millega: 1)

jäeti hageja nimele registreeritud Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Harju jaoskonna registriossa

nr xxxx kantud Jaani kinnistu, registriossa nr xxxx kantud Jaani I kinnistu ning Tallinnas Xxxx-

Xxxxx xx asuv ehitis kui vallasasi kostja omandisse; 2) kostja loobus lastele elatusraha nõudest.

Tallinna Linnakohtu 7. oktoobri 2004. a otsusega kuulutati välja hageja pankrot. Ühisvara jagamise

kokkuleppe tagajärjel muutus hageja varatuks ja tema vara ei katnud enam tema kohustusi, muu

hulgas ka pankrotimenetluse algatamise aluseks olnud Jaani kinnistu ostu-müügilepingust tulenevat

kohustust A K ees. Pankrotihaldur palus tunnistada ühisvara jagamise kokkuleppe pankrotiseaduse

(PankrS) § 112 p 2 alusel kehtetuks ja nõudis kostjalt saadu tagastamist pankrotivarasse. Kuna kostja

oli Jaani I kinnistu müünud OÜ-le E, tuleb nimetatud kinnistu väärtus PankrS § 119 lg 3 alusel

hüvitada hagejale rahas. Xxxx-Xxxxx xx asuva ehitise alune maa on 18. märtsil 2004. a kantud

kinnistusraamatusse. Seega on kõnealune ehitis tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1

kohaselt muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Kuna kostja võõrandas 668/1680 suuruse mõttelise osa

Xxxx-Xxxxx xx asuvast kinnistust, siis ei ole seda võimalik pankrotivarasse tagastada ning ka see

tuleb hüvitada rahas.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe kinnitamise ajal

hageja abikaasa ega lähikondne. Ühisvara jagati kohtumäärusega, mitte poolte kokkuleppel. Hageja

oli ühisvara jagamise kokkuleppe kinnitamise ajal maksejõuline ega muutunud ühisvara jagamise

tõttu maksejõuetuks. Xxxx-Xxxxx xx asuv kinnistu ei ole kunagi kuulunud poolte ühisvara hulka,

sest see muutus kinnistu oluliseks osaks pärast abielu lahutamist ja ühisvara jagamist. Jaani ja Jaani I

kinnistute väärtus oli ühisvara jagamise hetkel 1 900 000 krooni, mitte aga 2 632 500 krooni, nagu

väidab hageja.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 14. juuni 2005. a otsusega hagi. Linnakohus tunnistas kehtetuks

ühisvara jagamise kokkuleppe, mille kohaselt anti hageja nimele registreeritud kinnistud Jaani ja

Jaani I ning ehitis Xxxx-Xxxxx xx kostja omandisse, lasi Jaani kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse kanda hageja ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 16 650 000 krooni suuruse

hüvitise võõrandatud ühisvara kompenseerimiseks ning riigituludesse riigilõivu 372 810 krooni.

Linnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole ühisvara jagatud kohtulahendiga. Tallinna Linnakohus

kinnitas 16. mai 2003. a määrusega poolte ühisvara jagamise kokkuleppe. Hagi näol ei ole tegemist

kohtulahendi vaidlustamisega. Ühisvara jagamise kokkulepe tuleb PankrS § 112 lg 2 alusel

tunnistada kehtetuks.

Pooled sõlmisid pärast Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 7. aprilli 2003. a vaideotsust järgmise

kuu alguses kokkuleppe ühisvara jagamiseks viisil, mille kohaselt loobus hageja olulisel määral oma

osast ühisvaras. Poolte huviks oli vältida maksuotsuse mõju ühisvara suurusele ning kindlustada nii

poolte kui ka nende ühiste laste majanduslik heaolu. Kostja on võlgniku lähikondne PankrS § 117

lg 3 järgi.

Ühisvara jagamise kokkulepe kahjustas olulisel määral hageja võlausaldajate huve, kuivõrd ühisvara

jagamise tulemusena sattus hageja võlgnikuna olukorda, kus tal puudusid vahendid võetud kohustuste

täitmiseks. Pankrotimenetluses haldurile esitatud nõuetega on tõendatud, et hagejal oli ühisvara

jagamise kokkuleppe sõlmimise seisuga kohustusi summas 12 760 555 krooni. Pärast ühisvara

jagamist hageja kasutusse jäänud sõiduautod ja olmeesemed väärtusega 1 291 040 krooni ei katnud

hageja vastu suunatud nõudeid. Hagejal puudus muu ühisvara jagamise kokkuleppes kajastamata

vara, mille arvel oleks olnud võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kostja ei ole tõendanud

hageja maksejõulisust ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal. Hageja kinnitas ka ise, et tal

puudus võlausaldajate nõuete rahuldamiseks igasugune vara.

Kuna kostja müüs 17. juunil 2004. a Jaani I kinnistu OÜ-le E, ei ole nimetatud kinnistut võimalik

pankrotivarasse tagasi võita. Ka Tallinnas Xxxx-Xxxxx xx asuvad hooned on kinnistatud ja

kinnisasja omanikuna on 3. veebruaril 2004. a kantud kinnistusraamatusse kostja. Xxxx-Xxxxx xx

asuvat ehitist kui vallasasja pole võimalik pankrotivarasse tagasi võita. Seetõttu tuleb nimetatud

ehitise kui vallasasja asemel mõista kostjalt pankrotivarasse hüvitis 16 650 000 krooni.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada asjas

menetlus, menetluse jätkamisel aga jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja nõustus kostja apellatsioonkaebusega kostjalt välja mõistetud kohtukulude osas. Muus osas

vaidles hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. veebruari 2006. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega

linnakohus oli rahuldanud hagi kehtetuks tunnistatud ühisvara jagamise kokkuleppe alusel saadud

vara tagastamiseks pankrotivarasse, otsustanud kanda Jaani kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse

V. B ja mõistnud kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 16 650 000 krooni. Samuti tühistas

ringkonnakohus linnakohtu otsuse kohtukulude jagamise osas. Tühistatud osas saatis ringkonnakohus

asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas, s.o ühisvara jagamise kokkuleppe

kehtetuks tunnistamise osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei jaganud linnakohus poolte ühisvara kohtuotsusega,

vaid kinnitas poolte sõlmitud ühisvara jagamise kokkuleppe määrusega. Vaidluse esemeks ei ole

ühisvara jagamise kokkuleppe ja seda kinnitava kohtumääruse seaduslikkus. Ühisvara jagamise

kokkuleppe kehtetuks tunnistamise aluseks on pankrotiseaduses ettenähtud tagasivõitmise aluste

olemasolu. Tagasivõitmine ei olene sellest, kas ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud notariaalselt

või kinnitatud kohtu poolt.

Linnakohus kohaldas õigesti PankrS § 112 p 2. Vaidlustatud ühisvara jagamise kokkuleppe kohaselt

loobus hageja kostja kasuks olulisest osast registreeritud ja kindla väärtusega varast. Ühisvara

jagamise hagides on pooled ise hinnanud nimetatud vara väärtuseks üle kümne miljoni krooni.

Ühisvara jagamise kokkuleppega ei jagatud ega läinud hageja ainuomandisse vara ning võlgasid,

mille eest hageja vastutas. Asjaolu, et pooltele jäi ka muud ühisvara, mida kokkuleppes ei nimetatud,

ning et hagejal oli lisaks ka lahusvara, mille arvel oleks saanud võlgasid tasuda, ei muuda olematuks

ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise aluse olemasolu ! ühisvara jagamise

kokkuleppega loobus võlgnik olulisel määral oma osast ühisomandis.

Ühisvara jagamise tulemusena muutus hageja maksejõuetuks. Hageja maksevõimetus on tuvastatud

pankrotiotsusega. Maksevõime säilimise tõendamise koormus lasub PankrS § 112 p 2 kohaselt

hagejal kui võlgnikul ja kostjal kui võlgniku abikaasal. Hageja oli ise kohtumenetluses seisukohal, et

ta muutus maksejõuetuks just ühisvara ebavõrdse jagamise tõttu. Tema pankrotimenetlus algatati 1

aasta ja 4 kuud pärast ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimist. Kostja ei ole näidanud, mis selle

lühikese ajavahemiku jooksul tingis hageja maksejõuetuks muutumise.

Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamine ei anna alust kogu ühisvara väljanõudmiseks

pankrotivarasse. Ühisvara ei muutu pankrotivaraks. PankrS § 108 järgi moodustub pankrotivara

üksnes võlgniku lahusvarast. Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisega taastub

kõigepealt olukord, kus ühisvara on jagamata. Seega ei võimalda pankrotiseadus kogu ühisvara

arvamist pankrotivara hulka, vaid haldur peab eelnevalt taotlema ühisvara jagamist ja võlgniku osa

eraldamist.

Pooled jagasid kõnealuse kokkuleppega ainult osa ühisvarast. Hageja kui pankrotivõlgnikust abikaasa

osa eraldamise vajaduse tõttu, tuleb jagada kogu ühisvara. Ühisvara jagamise hagi ülejäänud vara

osas on Harju Maakohtu menetluses. Ühisvara jagamata ei ole võimalik otsustada selle üle, milline

osa ühisvarast kuulub võlgnikule ja tuleb arvata pankrotivarasse. Küsimust, kas kostja on hageja

lähikondne, ei teki, sest ühisvara jagatakse abielusuhete lõppemise aja seisuga ja pankrotivarasse saab

nõuda üksnes võlgnikule kuuluva ühisvara osa.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles taotleb: 1) ringkonnakohtu

otsuse tühistamist osas, millega ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule; 2) ringkonnakohtu otsuse tühistamist kohtukulude

väljamõistmise osas; 3) uue otsuse tegemist, millega hagi täielikult rahuldada ning jätta kohtukulud

kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vastuolus tehingu kehtetuks

tunnistamise tagajärgede, pankrotiseaduse mõtte ja võlausaldajate huvidega asunud seisukohale, et

ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise korral ei ole võimalik kohaldada PankrS § 119

lg-t 1 ega taastada kehtetu kokkuleppe eelset olukorda.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ühelt poolt asus ringkonnakohus seisukohale, et ühisvara

jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamisel taastub esmalt olukord, kus ühisvara on jagamata,

teisalt ei kohaldanud ringkonnakohus ühisvara jagamise kokkuleppe eelse olukorra taastamist.

Vara hageja pankrotivarasse mõistmata jätmine on vastuolus PankrS § 108 lõikega 2, mille järgi on

lisaks võlgniku lahusvarale pankrotivaraks ka tagasi võidetud vara. Ühisvara pankrotivarasse

mõistmine ei kahjustaks kostja huve, sest kostja saaks olukorra ennistamisel nõuda ühisvara jagamist

PankrS § 122 lg 4 alusel. Asjaolu, kas jagatud vara on poolte ühis- või lahusvara, selgub ühisvara

jagamise vaidluses. Tehingu tagasivõitmise vaidluses ei saa võtta seisukohta, kas jagatav vara on

ühis- või lahusvara.

PankrS § 119 lg 1 kohaldamata jätmine kahjustab oluliselt võlgniku ja tema võlausaldajate huvisid,

sest nimetatud sätte alusel tuleb tagastada ka vara arvel saadud viljad ja muu kasu. Vara

pankrotivarasse mõistmata jätmine loob olukorra, kus võlgniku abikaasa saab varalt teenida tulu,

mida välja ei mõisteta.

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb: 1) ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas,

millega jäeti linnakohtu otsus muutmata; 2) ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega

ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme

kohtule; 3) lõpetada menetlus, jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista hagejalt kostja

kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud; 3) tühistada hagi tagamine.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saanud kohtud hagi menetleda enne ühisvara jagamist

kinnitava kohtumääruse kehtetuks tunnistamist ning menetlus tuli enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi: varasem TsMS) § 217 p 3 alusel lõpetada. Kohtud asusid

ekslikult seisukohale, et pooled jagasid ühisvara omavahelise kokkuleppega. Ühisvara jagati

kohtumäärusega. Jõustunud kohtulahendit sai enne 1. jaanuari 2006. a vaidlustada üksnes teistmis-

või kohtuvigade parandamise menetluses. PankrS § 109 järgi saab tagasi võita üksnes tehinguid.

Kohtulahendi tagasivõitmist pankrotiseadus ette ei näe ja see oleks vastuolus nii kohtulahendi

seadusjõu põhimõttega kui ka tagasivõitmise aluste numerus clausus'e põhimõttega.

Kohtud kohaldasid ebaõigesti PankrS § 112 lõiget 2. Nimetatud sätet ei saa kohaldada, sest pooled ei

olnud ühisvara jagamise ajal enam abielus. Abielu lahutati enam kui kolm aastat enne tagasivõidetava

kohtulahendi jõustumist ning hageja oli enam kui kaks aastat enne ühisvara jagamist uuesti

abiellunud. Kui käsitada kostjat hageja lähikondsena, siis vastavalt PankrS § 117 lg 1 p-le 1 oleks

võimalik ühisvara jagamise kokkulepe endise abikaasaga vaidlustada vaid juhul, kui abielu on

lahutatud aasta jooksul enne tehingu tegemist.

Ringkonnakohus rikkus 1. jaanuarist 2006. a kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657

lg 1 p 3, kui saatis asja tühistatud osas linnakohtule uueks läbivaatamiseks, et haldur saaks sellise

nõude esitada. Samas leidis ringkonnakohus õigesti, et tagasivõitmise kaudu kogu vara arvamine

pankrotivara hulka on ebaõige, kuna vastavalt PankrS § 122 lg-le 1 peab haldur taotlema lisaks

tehingu tagasivõitmisele ka ühisvara jagamist ja võlgniku osa eraldamist. Kuna hageja ühisvara

jagamise ja võlgniku osa eraldamise nõuet ei esitanud, sai ringkonnakohus vaidluse ise lahendada,

jättes hagi rahuldamata. Linnakohtule esitamata nõuete osas ei saanud ringkonnakohus asja uueks

läbivaatamiseks saata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel osas, millega ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja saatis

asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Nimetatud osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 5

alusel uue otsuse, millega jätab hagi vara pankrotivarasse mõistmise osas rahuldamata. Muus, s.o

abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise osas jätab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu

õiguslikku põhjendust. Poolte kohtukulud tuleb jätta nende endi kanda ning hagi tagamine tühistada.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes nii selle üle, kas kohtumäärusega kinnitatud lahutatud

abikaasade ühisvara jagamise kokkulepet saab endise abikaasa pankrotimenetluses kehtetuks

tunnistada PankrS § 112 alusel, kui ka selle üle, kas nimetatud sätte alusel kehtetuks tunnistatud

tehingu alusel jagatud ühisvara tuleb PankrS § 119 alusel arvata pankrotivarasse. Sellest tulenevalt

käsitleb kolleegium esmalt hageja nõuet abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks

tunnistamiseks (vt käesoleva otsuse p-d 11!17) ning seejärel hageja nõuet kehtetuks tunnistatud

ühisvara pankrotivarasse mõistmiseks (vt käesoleva otsuse p-d 18!21).

11. Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise nõude lahendamiseks on kohtud

tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

kostja esitas Tallinna Linnakohtule 30. novembril 1999. a hagi ja hageja kostja vastu 4. oktoobril

2001. a vastuhagi ühisvara jagamiseks (linnakohtu toimiku I kd, tl-d 15!21);

Tallinna Linnakohtu 12. juuni 2000. a osaotsusega lahutati poolte abielu (linnakohtu toimiku I kd, tl-d

102!103);

Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 7. aprilli 2003. a vaideotsuse kohaselt määrati hagejale

1999. aasta maksustamisperioodi eest tulumaksu 6 201 204 krooni (linnakohtu toimiku I kd, tl-d

202!208);

2. mail 2003. a esitasid pooled linnakohtule ühisvara jagamise kokkuleppe ja taotlesid menetluse

lõpetamist;

Tallinna Linnakohtu 16. mai 2003. a määrusega lõpetati menetlus ühisvara jagamiseks ja lastele

elatise väljamõistmiseks ning kinnitati poolte kokkulepe ühisvara jagamiseks, mille kohaselt anti

Tallinna Linnakohtu Kinnistusameti Harju kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosas nr xxxx ja

nr xxxx nimetatud kinnistud ja Tallinna Hooneregistris hageja nimele registreeritud Xxxx-Xxxxx xx

asuv ehitis kostja omandisse (linnakohtu toimiku I kd, tl-d 10!11);

Tallinna Linnakohtu 9. septembri 2004. a määrusega algatati hageja pankrotimenetlus ja 7. oktoobri

2004. a otsusega kuulutati välja hageja pankrot (linnakohtu toimiku I kd, tl-d 12!14).

12. Kohtud on kolleegiumi arvates õigesti ja põhjendatult leidnud, et poolte ühisvara jagamise

kokkulepe tuleb tunnistada kehtetuks, kuid on vääralt kohaldanud PankrS § 112 tagasiulatuvalt.

PankrS § 193 lg 1 sätestab: "Enne käesoleva seaduse jõustumist [s.o 1. jaanuari 2004. a] alanud

pankrotimenetluses kohaldatakse nende pankrotimenetluse toimingute suhtes, mis tehakse pärast

käesoleva seaduse jõustumist, käesolevas seaduses sätestatut." Seega kohaldub kehtiv pankrotiseadus

üksnes alates 1. jaanuarist 2004. a tehtud pankrotimenetluse toimingutele. Pankrotimenetluse

toimingute hulka kuulub küll pankrotihalduri poolt tagasivõitmise hagi esitamine, kuid tagasivõitmise

alustena tuleb kohaldada tehingu tegemise aja sätteid, kui hilisematele sätetele ei ole antud seadusega

tagasiulatuvat jõudu. Viidatud pankrotimenetluse seaduse sättest ei tulene tehingu tagasivõitmise

alustele tagasiulatuvat jõudu, järelikult ei saa nende suhtes kohaldada kehtivat pankrotiseadust.

Kolleegium leiab, et hagi ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks tuleb rahuldada

enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse (edaspidi: varasem PankrS) § 47 p 2 alusel.

Nimetatud sätte järgi tunnistas kohus kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või

ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik loobus olulisel määral oma varast või oma osast

ühisomandis, sõltumata sellest, kas võlgnik sellega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ja kas

võlgniku abikaasa oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui ühisvara oli jagatud või

võlgnik oli oma varast või oma osast ühisvaras loobunud viimase kolme aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik või tema abikaasa ei tõendanud, et võlgnik oli vara jagamise

või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast

loobumise tõttu.

13. Ebaõige on kostja väide, et poolte ühisvara jagamise kokkulepe ei ole tagasivõidetav, kuna

ühisvara ei jagatud mitte poolte kokkuleppel, vaid kohtumäärusega ja kohtumäärus ei ole

pankrotimenetluses tagasivõidetav.

Perekonnaseaduse (PKS) § 18 lg 3 järgi jagavad abikaasad ühisvara reeglina kokkuleppel. Vaidluse

korral jagab sama paragrahvi 5. lõike kohaselt ühisvara kohus, lähtudes PKS §-s 19 sätestatud

põhimõtetest. Ka juhul, kui pooled vaidlevad ühisvara jagamise üle kohtus, on neil võimalik ühisvara

jagada kokkuleppel. Varasema TsMS § 73 lg 3 esimese lause järgi võisid pooled menetluse lõpetada

kokkuleppega, kui kokkulepe ei olnud seadusega vastuolus. Varasema TsMS § 182 lg 4 esimese lause

kohaselt kinnitas kohus sellisel juhul poolte kokkuleppe määrusega, millega ühtlasi lõpetas asja

menetluse. Sama tulenes ka varasema TsMS § 217 p-st 5. Vastavalt varasema TsMS § 211 lõikele 1

oli määrus kohtulahend, millega asja sisuliselt ei otsustatud.

Varasema PankrS § 42 lg 1 järgi tunnistas kohus tagasivõitmisel sama seaduse paragrahvides 43, 44,

47 ja 48 sätestatud alustel kehtetuks tehingud ja muud õigustoimingud ning mõistis pankrotivarasse

nende tehingute ja muude õigustoimingutega ning paragrahvides 45 ja 46 sätestatud alustel võlgniku

omandist väljaläinud vara. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 kohaselt on tehing

toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje

kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Asjaolu, et kohus kinnitas poolte ühisvara jagamise kokkulepe

määrusega, ei tähenda seda, et nimetatud kokkulepe ei ole tehing TsÜS § 67 lg 1 mõttes.

Kohtumäärusega TsMS § 182 lg 4 esimese lause alusel kinnitatud kokkuleppe tehingulist iseloomu

on kolleegium tunnistanud ka oma varasemas, 22. detsembri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-148-

04 (RT III 2005, 3, 29). Selles otsuses märkis kolleegium, et kohtumenetluses oleva vaieldava

kohustise osas kokkuleppe sõlmimine on käsitatav võlaõigusseaduse §-s 578 sätestatud

kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse

regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et see on ühtlasi ka

täitedokumendiks täitemenetluses. Seega oli TsMS § 182 lg 4 esimese lause alusel poolte kokkuleppe

määrusega kinnitamisel kohtu poolt protsessuaalne tähendus ! menetluse lõpetamine.

14. Ebaõige on ka kostja väide, et asja menetlus tuli lõpetada TsMS § 217 p 3 alusel, sest poolte

ühisvara oli jagatud kehtiva kohtulahendiga. Kõnealusel juhul ei ole tegemist samade poolte vahel

samal alusel sama hagi eseme suhtes esitatud hagiga. Varasemas kohtuasjas, mille menetlus lõpetati

TsMS § 217 p 5 alusel, oli pooltel vaidlus ühisvara jagamise üle väljaspool pankrotimenetlust. Hageja

ei taotlenud käesolevas asjas ühisvara jagamist.

Samas ei oleks pankrotihalduri hagi abikaasade ühisvara jagamiseks PankrS § 122 või varasema

PankrS § 52 alusel pärast ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist käsitatav sama

hagina, mis oli abikaasa enda hagi ühisvara jagamiseks. Seetõttu peab kohus menetlema

pankrotihalduri hagi abikaasade ühisvara jagamiseks ka siis, kui pooled olid hagimenetluses vaielnud

ühisvara jagamise üle ning sõlminud kokkuleppe, mille alusel hagimenetlus lõpetati, kuid mis

tunnistati pankrotihalduri hagi alusel tagasivõtmise korras kehtetuks.

15. Eeltoodust tulenevalt (käesoleva otsuse p-d 11!14) oli vaatamata sellele, et pooled olid ühisvara

jagamiseks sõlminud kokkuleppe ja Tallinna Linnakohus oli ühisvara jagamiseks esitatud hagi

menetluse oma määrusega lõpetanud, kohtutel õigus tunnistada poolte kokkulepe ühisvara jagamiseks

kehtetuks varasema PankrS § 47 p 2 alusel. Kolleegium rõhutab, et linnakohus ei pidanud varasema

PankrS § 47 p 2 kohaldamiseks tunnistama kehtetuks ega tunnistanud kehtetuks mitte ühisvara

jagamise kokkuleppe kinnitamise määrust, vaid tehingu ! ühisvara jagamise kokkuleppe.

16. Ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist varasema PankrS § 47 p 2 alusel ei takista

asjaolu, et kostja ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal enam hageja kui võlgniku

abikaasa.

Varasema PankrS § 47 p-st 2 ei nähtu otseselt, et selle sätte alusel saab tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistada üksnes neid ühisvara jagamise kokkuleppeid, mis sõlmiti veel abielus olevate

isikute vahel, mitte aga lahutatud abikaasade kokkuleppeid. Kõnealuse sätte eesmärgiks oli kaitsta

võlausaldajaid olukorras, kus võlgnikust ühisvara omanik loobub oma osast ühisvarast eesmärgiga

kahjustada võlausaldajaid. Seda eesmärki arvestades ei ole võlausaldajate huvide võimaliku

kahjustamise seisukohalt vahet, kas ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise ajal on vara omanikud

veel abielus või mitte. Seega saab viidatud sätte alusel tunnistada tagasivõtmise korras kehtetuks ka

lahutatud abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe, kui võlgnik olulisel määral oma varast või oma

osast ühisomandis loobus. Kolleegium märgib, et eelöeldud seisukoht kehtib ka PankrS § 112 lg 1

suhtes.

17. Asjakohatu on kostja väide, et ta ei olnud ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimisel hageja

lähikondlane, kuivõrd abielu oli selleks ajaks lahutatud. Kostja viidatud PankrS § 117 lg 1 p 1 ei saa

kohaldada (vt PankrS § 193 lg 1). Kolleegium märgib, et PankrS § 117 lg 1 p 1 omab tähtsust

tagasivõitmise üldnõuete (PankrS § 110) ning kinkelepingu ja täidetud rahaliste kohustuste

tagasivõitmise puhul (PankrS §-d 111 ja 113).

18. Kuigi ringkonnakohus on õigesti leidnud, et poolte ühisvara jagamise kokkulepe tuleb kehtetuks

tunnistada, on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks vara pankrotivarasse tagasimõistmise nõude osas. Ekslik on hageja arusaam, et kogu

ühisvara jagamise kokkuleppe alusel kostja omandisse läinud vara tuleb ühisvara jagamise

kokkuleppe kehtetuks tunnistamise järel tagastada PankrS § 119 alusel pankrotivarasse.

Kui kohus tunnistab võlgniku tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on tehingu teine pool PankrS

§ 119 lg 1 järgi kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu

kasuga. See säte on kohaldatav muudel tagasivõitmise alustel tehingu kehtetuks tunnistamisel, kuid

mitte abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise korral. Abikaasade ühisvara

jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise korral langeb ära üksnes alus, millega jagatud ühisvarast

anti või kohustuti andma osa või kogu vara ühe või teise poole vara hulka, kuid sellega ei teki alust

arvata kogu jagatud ühisvara võlgniku pankrotivarasse. Ka varasema PankrS § 51, mis sätestas

tagasivõitmise tagajärjed, ei näinud ette ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise korral

kogu ühisvara arvamist pankrotivara hulka.

19. Kuna pankrotihaldur ei esitanud linnakohtule nõuet poolte ühisvara jagamiseks ja võlgniku osa

eraldamiseks pankrotivarasse, ei saanud linnakohus selle nõude kohta seisukohta võtta ilma hagi piire

ületamata. TsMS § 439 järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta,

mida ei ole esitatud. Sama tulenes ka TsMS § 229 lõikest 1.

20. Väär on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ühisvara pankrotivarasse mõistmine ei kahjustaks

kostja huve, sest kostja saaks nõuda ühisvara jagamist PankrS § 122 lg 4 alusel. Kolleegium leiab, et

see säte on rakendatav olukorras, kus haldur on õigusvastaselt (kas tahtlikult või hooletusest)

pankrotivara hulka arvanud ühisvara. Ühisvara olemasolu korral on haldur kohustatud esitama

ühisvara jagamise hagi PankrS § 122 alusel. Seega on kostjal kui ühisvara omanikul õigus jääda

passiivseks olukorras, kui ühisvara teine omanik pankrotistub.

21. Eeltoodu alusel (käesoleva otsuse p-d 18!20) tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega

asi saadeti esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks vara pankrotivarasse tagastamise küsimuse

lahendamiseks. Kolleegium teeb TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab rahuldamata hagi

vara pankrotivarasse tagastamiseks.

Hageja oleks saanud esitada ühisvara jagamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamise hagiga koos hagi

ühisvara jagamise ja hagejale jääva vara pankrotivara hulka mõistmiseks. Samas ei ole välistatud neid

nõudeid menetleda eraldi menetlustes.

22. Kuna kolleegium teeb TsMS § 691 p 5 alusel ise uue otsuse asja ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata, otsustab ta tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku

rakendamise seaduse § 3 kohaselt ka kohtukulude jagamise poolte vahel. Arvestades asjaolu, et hagi

rahuldati osaliselt, jätab kolleegium kummagi poole kohtukulud varasema TsMS § 60 lg 1 kolmanda

lause kohaselt poolte endi kanda.

23. Kuna hagi jääb ühisvara pankrotivarasse tagasimõistmise osas rahuldamata, tühistab kolleegium

TsMS § 386 lg 4 alusel Tallinna Linnakohtu 14. oktoobri 2004. a määruse, millega seati hagi

tagamiseks kostjale kuuluvatele kinnistutele käsutamise keelumärked ning arestiti kostja

pangakontod.

Kolleegium jätab TsMS § 445 lg 2 alusel hagi tagamise abinõud jõusse kuni 17. oktoobrini 2006. a

(kaasa arvatud), sest hagi tagamise abinõude tühistamise edasilükkamine on ühisvara jagamise

kokkuleppe kehtetuks tunnistamise nõude osas tehtud hagi rahuldava otsuse täitmise tagamiseks

vajalik, kuivõrd hagejal on sellest otsusest tulenevalt õigus esitada hagi ühisvara jagamiseks ning

talle jääva vara arvamiseks pankrotivara hulka.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu