3-1-1-81-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-81-06

Otsuse kuupäev

27. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Eerik Kergandberg ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

M.O. väärteoasi KarS § 218 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 16. märtsi 2006. a otsus väärteoasjas nr 4-05-533

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.O. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

6. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

M.O. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu

Resolutsioon

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 16. märtsi 2006. a kohtuotsus M.O. väärteoasjas KarS § 218 järgi ja lõpetada menetlus

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Politseiprefektuuri 9. novembri 2005. a otsusega karistati M.O. KarS § 218 lg 1 järgi kümne trahviühiku (600.-

krooni) suuruse rahatrahviga. Otsuse kohaselt möödus M.O. P Säästumarketi kaupluse kassast, jättes tasumata kaupade eest

89.- krooni väärtuses.

2. M.O. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Pärnu Maakohtule kaebuse, milles palus otsuse tühistada ja väärteomenetluse

lõpetada. Kohtuistungil palus ta lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel. M.O. seletuste kohaselt

puudus tal igasugune soov varastada, kauba eest maksmata jätmine oli unustamine ja hooletus.

3. Pärnu Maakohtu 16. märtsi 2006. a otsusega jäeti M.O. kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Otsuse kohaselt on tõendatud, et M.O. möödus kaubaga, mille eest ta ei olnud tasunud, kaupluse kassast ning peeti pärast seda

kinni. Kui tal paluti asjade läbivaatamiseks minna kaupluse tagaruumi, üritas ta sealt turvamehe äraolekul lahkuda, kuid peeti

tänaval uuesti kinni. Kohus märkis, et kaup on kaupluse omand seni, kuni pole saavutatud kokkulepet valduse ülemineku

kohta. Uus valdus on aga kehtestatud, asi ära võetud ja varguse objektiivne koosseis täidetud, kui asja hõivaja on saavutanud

võimu asja üle. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale viidates sedastas kohus, et vargus on üldreeglina lõpule viidud

kauba valdaja kontrolli all olevast ruumist (nt kauplusest) väljumisega, samuti selvekaupluses turvavärava kaudu müügisaalist

väljumisega. Käesoleval juhul oli seega tegemist lõpuleviidud uue valduse kehtestamisega.

Menetlusaluse isiku ütlused kinnitasid seda, et ta ei tegutsenud kaupluse kassas kauba eest tasumisel piisava tähelepanelikkuse

ja kohusetundega. Seega pani ta KarS § 218 lg 1 tunnustele vastava teo toime ettevaatamatusest hooletuse vormis, st ta küll ei

teadnud süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral

pidanud ette nägema. Kuna KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu, on täidetud ka

süüteokoosseisu subjektiivne koosseis.

Menetlusaluse isiku taotlust lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel ei pidanud kohus põhjendatuks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas M.O. kaitsja vandeadvokaat M. Reinsalu kassatsiooni, milles palub maakohtu otsus tühistada

ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.

Kassatsioonis leitakse, et kuna M.O. jättis kauba eest tasumata hooletusest, oleks olukorra lahendamiseks piisanud turvatöötaja

meeldetuletusest. Kuigi formaalselt on süütegu ettevaatamatuse tõttu toime pandud (KarS § 15 lg 3), ei ole tuvastatud

asjaolusid arvestades M.O. karistamine põhjendatud, mistõttu tuleks menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetada.

5. Kassatsioonivastuses palub kohtuväline menetleja jätta kassatsioon rahuldamata.

Vastuses leitakse, et M.O. pani sisuliselt toime KarS § 199 lg-s 1 sätestatud süüteo - võõra vara äravõtmise selle ebaseadusliku

omastamise eesmärgil, KarS § 218 järgi kvalifitseeriti see üksnes kauba vähese väärtuse tõttu. Kuigi süütegu pandi toime

hooletusest, on kauplustest väheväärtuslike asjade vargus pidev probleem ning ei saa rääkida menetlemise lõpetamise üheks

aluseks olevast avaliku menetlushuvi puudumisest.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. M.O. kaitsja kassatsioonis esitatud väited ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks.

Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib menetleja lõpetada väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel.

Tegemist on seadusandja poolt menetlejale antud õiguse, mitte aga kohustusega. Lähtuvalt KrMS §-st 6, mis on VTMS § 2

kohaselt kohaldatav ka väärteomenetluses, on menetlejal reeglina süüteo asjaolude ilmnemisel menetlemise kohustus, millest

VTMS § 30 näeb ette erandid. Eeltoodust tuleneb seega, et süüteo toimepanemisel tuleb avalikku menetlushuvi ja menetluse

läbiviimist ka eeldada. Järelikult ei ole menetlusalusel isikul õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel

ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni.

Väärteomenetlus ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202. Menetluse

võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema

kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb kohtu kaalutlusõiguse piiresse (vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-146-03 - RT III 2004, 1, 5).

Käesolevas väärteoasjas ei ole kohus leidnud menetluse lõpetamise aluseks olevaid kriteeriume, kuigi nimetatud alusel

menetluse lõpetamist on taotletud algusest peale. Selliseks aluseks ei saa olla iseseisvalt ka varastatud eseme vähene väärtus.

Õigushüve vähemat kahjustamist sellel argumendil on seadusandja arvestanud sanktsioonipiiride määratlemisel, mis näeb

väärteo toimepanemise eest ette märkimisväärselt leebemad õigusjärelmid võrreldes kuriteo (KarS § 199) toimepanemisega.

7. Vastavalt VTMS § 166 lg-le 2 vaatab Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteoasja läbi esitatud kassatsiooni piires. Sama

paragrahvi 3. lõikes on aga ette nähtud Riigikohtu kohustus kassatsiooni piiridest väljuda, kui ilmneb väärteomenetlusõiguse

oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega raskendati süüdlase olukorda. Käesolevas väärteoasjas

väljub Riigikohtu kriminaalkolleegium kassatsiooni piiridest ja lõpetab väärteoasja menetluse materiaalõiguse väära

kohaldamise argumendil, põhjendades seda järgmiselt.

8. Nii maakohus, kohtuväline menetleja kui ka kaitsja on seisukohal, et M.O. pani KarS § 218 järgi kvalifitseeritava teo toime

ettevaatamatusest hooletuse vormis. Kuna KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu,

on asutud seisukohale, et vargust on võimalik toime panna ka ettevaatamatusest. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et

materiaalõiguslikult on selline seisukoht väär.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3-1-1-116-02 (RT III 2002, 35, 376) selgitanud, et KarS § 218 lg 1 sätestab

kriminaalvastutuse varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine või

väljapressimine, kui puuduvad süüteokoosseisus märgitud raskendavad asjaolud. Seega on KarS § 218 lg 1 viitelise

iseloomuga ja käsitatav Karistusseadustiku 13. peatüki suhtes üldosalise sättena. Eeltoodust järeldub, et KarS § 218 lg 1 ei näe

ette sellist iseseisvat süüteokoosseisu nagu varavastane süütegu väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu, vaid

sätestab vastutuse nt varguse, omastamise jm varavastase süüteo (v.a röövimine ja väljapressimine) eest, mis on suunatud

väheväärtusliku asja või väheolulise varalise õiguse vastu. Kirjeldatud seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium korranud

ka lahendis 3-1-1-9-03 (RT III 2003, 5, 50).

10. Eeltoodust järeldub, et nii nagu pole ettevaatamatusest võimalik panna toime KarS § 199 järgi kvalifitseeritavat vargust, on

see võimatu ka KarS § 218 järgi kvalifitseeritava varguse korral. Kui jätta arvestamata teoobjektiks olev väheväärtuslik asi, on

varguse toimepanemise korral KarS § 199 ja KarS § 218 objektiivselt ja subjektiivselt koosseisult identsed. Sarnaselt on

võimatu toime panna ka nt omastamist ja kelmust ettevaatamatusest.

Seega peab teo toimepanija subjektiivses küljes olema tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus kõigi objektiivse koosseisu

asjaolude suhtes. Varguse näol on tegemist kärbitud tagajärjedeliktiga, st omastamine kui tagajärg ei kuulu objektiivsesse

koosseisu, vaid esineb koosseisus ainult eesmärgina ja on seega subjektiivse külje tunnuseks. Omastamine kui senise valdaja

kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest aga kavatsetust - sellele viitab KarS § 199

lg 1 kasutatud formulatsioon "omastamise eesmärgil" (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-141-

04 - RT RT III 2005, 9, 82).

11. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes VTMS § 174 p-le 4 ning VTMS § 175 p-le 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Pärnu Maakohtu 16. märtsi 2006. a otsuse ja lõpetab väärteoasjas menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaitsja kassatsiooni

rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium vaid osas, milles taotletakse käesolevas väärteoasjas menetluse lõpetamist.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar