3-2-1-72-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nime

Kohtuasja number

3-2-1-72-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

O. V hagi A. K vastu laenulepingu tühisuse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-1528

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. V kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja O. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Karl Saavo.

Kostja A. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Margo Lemetti.

Asja läbivaatamise kuupäev

4. september 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsus

muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. O. V esitas 2. mail 2005. a Tartu Maakohtule hagi A. K vastu, milles palus tunnustada

pooltevahelise laenulepingu tühisust.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16. detsembril 2004. a notariaalse laenulepingu, mille p 1.1

järgi hageja kinnitab ja tõendab, et ta sai 16. detsembril 2004. a enne lepingu sõlmimist kostjalt

sularahas 341 500 krooni ning seetõttu on hageja võlgnevuse suuruseks ja lepingu tähenduses

tagastamata laenusummaks 341 500 krooni. Lepingu p 1.2 kohaselt kohustub hageja tagastama

laenusumma kostjale hiljemalt 15. aprillil 2005. a vastavalt maksegraafikule. Lepingus sätestati, et

leping jõustub selle allakirjutamise ja notariaalse tõestamisega ning kehtib kuni hageja lepinguliste

kohustuste täieliku täitmiseni. Laenulepinguga samal kuupäeval sõlmisid pooled ka osa

müügilepingu, mille p 1.1 kohaselt on lepingu objektiks kostjale omandiõiguse alusel kuuluv osa O

OÜ-s nimiväärtusega 262 500 krooni ja see moodustab 33,33% äriühingu osakapitalist. Lepingu p 2

järgi on hageja tasunud kostjale täielikult müügihinna 262 500 krooni enne lepingu sõlmimist

(pangaülekanne 8. oktoobril 2004. a). Lepingu kohaselt võtab hageja üle kõik õigused ja kohustused,

mis on või olid kostjal seoses müüdava osaga või äriühinguga O OÜ või kolmandate isikute ees.

Seisuga 14. detsember 2004 on hageja üle võtnud kostja kohustused summas 1 085 276 krooni 30

senti. Lepingus sätestati, et omandiõigus osale läheb kostjalt hagejale üle lepingu notariaalse

tõestamisega. Kõnealused lepingud olid omavahel seotud. Nii oli osa müügilepingu sõlmimise

tingimuseks, et eelnevalt on pooled sõlminud laenulepingu. Sellise tingimuse seadmist põhjendas

kostja tahtega vabaneda maksukohustustest. Hageja ei ole tegelikult kostjalt laenu saanud ja pole ka

tõendeid muu võlasuhte kohta, mida vormistada laenulepinguna.

Hageja leiab, et kostja on kasutanud 16. detsembri 2004. a laenulepingut hagejale kahju tekitamise

eesmärgil. Laenuleping on vastuolus heade kommetega ja tühine. Hagiavalduse täpsustuse kohaselt

pidas hageja laenulepingut tühiseks selle näilisuse pärast, kuid loobus hiljem ka sellest seisukohast.

Menetluse käigus asus hageja lõpuks seisukohale, et laenuleping on kehtetu tulenevalt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg-st 3 ja §-st 27.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt ei ole hageja põhjendanud, milles

väljendub laenulepingu vastuolu heade kommetega. Hageja väide, et ta ei ole laenu saanud ning

kostja teadis seda, on ebaõige. Laen ei ole seotud osa müügilepinguga. Hilisemates kirjalikes

seisukohtades leidis kostja, et laenulepingus sätestasid pooled omavahelisi rahalisi suhteid, mis

tulenesid O OÜ osa võõrandamisest. Septembris 2004. a jõudsid pooled kokkuleppele, et hageja

omandab kostja osaluse O OÜ-s mitme tehingu kogumis ning täidab kõik ühisest äritegevusest

tulenevad pooltevahelised kokkulepped. Täitmata on laenulepingust tulenev kohustus summas

325 000 krooni.

3. Tartu Maakohus jättis 28. detsembri 2005. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus asus seisukohale, et pooltevaheline laenuleping kehtib. Lepingu olulistes tingimustes on

kokku lepitud ja asjaolusid arvestades tuleb lugeda poolte ühiseks tahteks, et hageja võttis kohustuse

maksta kostjale raha. Võlaõigusseaduse § 396 lg 2 kohaselt võib isik, kes võlgneb rahasumma või

asendatava asja muul õiguslikul alusel, võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi

võlgnetakse laenuna. Võlaõigusseaduse § 27 lg 1 sätestab, et kui lepingupooled ei ole kokku leppinud

nende õiguste ja kohustuste määramiseks olulises tingimuses või üksnes arvavad, et nad on selles

tingimuses kokku leppinud, on leping kehtiv, kui võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka selles

tingimuses kokku leppimata. Viidatud sätte 2. lõikest tulenevalt kohaldatakse VÕS § 27 lg-s 1

nimetatud juhul tingimust, mis on mõistlik asjaoludest, lepingupoolte tahtest, lepingu olemusest ja

eesmärgist ning hea usu põhimõttest lähtudes. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu

tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tahtest. Olulisteks lepingutingimusteks on tingimused, mis

määravad lepingu olemuse ja näitavad, et pooltel oli tegelik tahe olla lepinguga seotud. Pooled on

sõlminud 16. detsembril 2004. a laenulepingu ning leppinud kokku võlgnetava summa ja raha

tasumise tähtaja. Lepingu kehtivuse seisukohast ei oma tähtsust, et pooled ei ole lepingus välja

toonud, millisel õiguslikul alusel hageja kostjale rahasumma võlgneb. Hageja esindaja seisukoht, et

laenuleping on reaalne leping, on ebaõige. Alates võlaõigusseaduse jõustumisest on laenuleping

konsensuaalne leping, s.t leping jõustub alates kokkuleppele jõudmisest, mitte vara üleandmisest.

Lepingu kohaselt sai hageja enne lepingu sõlmimist kostjalt sularahas 341 500 krooni, mistõttu

hageja võla suuruseks ja tagastamata laenusummaks on 341 500 krooni. Pooled ei vaidle selle üle, et

tegelikult ei ole kostja hagejale raha üle andnud. Kostja seletusega on tõendatud, et võlg, mille pooled

vormistasid laenuna, on seotud O OÜ osa müügiga ja sellega, et hageja ei saanud kokkulepitud

summat korraga maksta. Kostja seletusi kinnitavad kaudselt ka hageja seletused, mille kohaselt oli ta

juba notari juurde minnes teadlik, et koos osa müügilepingu sõlmimisega tuleb sõlmida ka

laenuleping. Kostja keeldus osa müügilepingut sõlmimast, kui ei sõlmita laenulepingut. Paljasõnaline

on hageja väide, et ta ei saanud aru, milleks on vaja laenulepingut. Hageja väidab, et oli kostjaga hea

sõber ja kirjutas laenulepingule alla. Samas nähtub tema enda seletusest, et pooltel olid 2003. aastal

erimeelsused, mistõttu hageja otsustaski kostja osa ära osta. Hageja esitatud tabelist,

maksekorraldustest, kontoväljavõtetest ja laenulepingutest nähtuvalt on hageja tasunud kostjale enne

lepingu sõlmimist kokku 617 854 krooni 58 senti ja vabastanud teda 729 921 krooni 77 sendi

suurusest kohustusest. See aga ei välista asjaolu, et hagejal oli kostja ees veel täitmata kohustusi

tulenevalt pooltevahelisest kokkuleppest osa võõrandamise kohta. Laenulepingu allkirjastamine

pigem kinnitab, et hageja aktsepteeris neid kohustusi. Samuti ei anna O OÜ ja OÜ I (kelle osanik on

O OÜ) majandusaasta aruannetes toodu alust väita, et pooled ei võinud leppida kokku suuremas osa

hinnas.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohtu 20. märtsi 2006. a otsusega tühistati maakohtu otsus hagejalt riigilõivu

väljamõistmise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning ei pidanud

vajalikuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 tulenevalt korrata maakohtu otsuse

motiive.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus seadust ja hindas asjas tõendeid õigesti.

Võlaõigusseaduse § 396 lg-s 2 nähakse ette omaette laenukohustuse tekkimise viis. Põhjendamatu on

hageja väide, et poolte tahet laenulepingu sõlmimisel ei ole võimalik välja selgitada ning kuna poolte

vahel ei olnud ka muud võlasuhet, siis on laenuleping tühine. Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 29

lg-t 1 ning lähtus lepingu tõlgendamisel poolte ühisest tahtest. Poolte seletused tõendavad, et nende

tahe oli suunatud äripartnerluse lõpetamisele O OÜ-s. Seda tehti mitmete tehingute kaudu ning üheks

nendest oli vaidlusalune laenuleping. Seetõttu ei ole tõsiseltvõetav hageja seisukoht, et teda ei

huvitanud, milleks laenuleping sõlmiti ja ta pidas seda vaid formaalseks toiminguks. See, milline on

osa hind ja kuidas selle eest makstakse, on poolte otsustada ning laenulepingu tühisust ei saa

tuvastada seetõttu, et üks pool ei soovi lepingut täita. Maakohus leidis õigesti, et lepingu kehtivuse

seisukohast ei oma tähtsust, et pooled ei ole laenulepingus eraldi välja toonud, millisel õiguslikul

alusel hageja kostjale rahasumma võlgneb. Hageja tahet lõpetada äripartnerlus O OÜ-s ning

vormistada võlgnevus osa ja investeeringute eest laenulepinguga tõendab ka tema käitumine enne

laenulepingu sõlmimist. Kui hageja ei oleks nõustunud täiendavat võlgnevust laenuna vormistama,

siis ei oleks ta ka laenulepinguga endale rahalist kohustust võtnud. Hageja kinnitas ka

apellatsioonkaebuses, et ta soovis laenulepinguga vabastada kostjat maksukohustusest. Ka see

kinnitab, et poolte vahel oli võlasuhe ning nad pidasid otstarbekaks vormistada see laenusuhtena.

Maakohus hindas otsuse tegemisel lisaks kostja seletusele ka hageja seletust ja asjas olevaid

kirjalikke tõendeid ning ei rikkunud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 231 lg-t 4. Maakohus

jättis põhjendatult hagi rahuldamata, sest puuduvad seaduses sätestatud tehingu tühisuse alused.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas

ning saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 29. Nii tõlgendas ringkonnakohus poolte tegelikku tahet

valesti, kui leidis, et laenulepingu eesmärgiks oli tasuda O OÜ osa võõrandmise eest. Kui lähtuda

seisukohast, et laenuleping on reaalne leping ning selle kehtivus sõltub raha üleandmisest, siis tuli

kohtul tunnistada laenulepingu tühisust, sest pooltel ei olnud tahet täita lepingust tulenevaid kohustusi

(kostja raha hagejale üle ei andnud).

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5 kui ei võtnud põhjendatud seisukohta poolte kõigi esitatud

faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et maakohtu otsus ei vasta

TsMS § 7 ja § 436 lg 1 nõuetele, sest see on rajatud vaid kostja seletusele. Kui kohtud lugesid

tuvastatuks, et laenulepingust tulenev võlg on seotud O OÜ osa müügiga, siis tuli neil kohustada

kostjat esitama sellekohased tõendid.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohus ei

kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

9. Kohtud tuvastasid, et pooled sõlmisid 16. detsembril 2004. a kaks lepingut: notariaalselt tõestatud

laenulepingu, mille kohaselt hageja sai samal kuupäeval enne lepingu sõlmimist kostjalt 341 500

krooni, ning notariaalselt tõestatud osa müügilepingu, mille järgi hageja tasus kostjale osa müügi eest

enne müügilepingu sõlmimist 262 500 krooni.

Hageja seisukoha järgi ei ole kostja laenanud talle 341 500 krooni ja poolte vahel ei ole ka muud

võlasuhet, mida vormistada VÕS § 396 lg 2 alusel laenulepinguna, ning seetõttu on viidatud leping

tühine. Hageja leiab samuti, et laenuleping on tühine tulenevalt VÕS § 9 lg-st 3 ja §-st 27. Hageja ei

ole tuginenud sellele, et tühine on ka poolte vahel laenulepinguga samal kuupäeval sõlmitud osa

müügileping. Kostja seisukoha järgi on pooled vaidlusaluse laenulepinguga vormistanud VÕS § 396

lg 2 järgi omavahelise võlasuhte, mis tulenes O OÜ osa võõrandamisest.

10. Kohtud on menetlusnorme järgides tuvastanud, et pooled on laenulepingu olulistes tingimustes

kokku leppinud ning laenuleping ei ole tühine tulenevalt VÕS § 9 lg-st 3 ja §-st 27. Ka juhul, kui

oleks tõendatud, et pooled ei jõudnud laenulepingu olulistes tingimustes kokkuleppele, tuleks jätta

hageja nõue viidatud paragrahvide alusel laenulepingu tühisuse tunnustamiseks rahuldamata.

Lepingulise võlasuhte tekkimiseks peavad pooled saavutama kokkuleppe lepingu olulistes

tingimustes. Tunnustada ei saa lepingu tühisust, mida ei ole sõlmitud.

11. Ka siis, kui oleks tõendatud, et puudus võlg, mida pooled oleks saanud vormistada

laenulepinguna VÕS § 396 lg 2 järgi, tuleks jätta hageja nõue laenulepingu tühisuse tunnustamiseks

rahuldamata. Sellisel juhul saaks hageja nõuda TsMS § 368 lg 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse

puudumise tuvastamist. Viidatud sätte kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või

puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Ka varemkehtinud

tsiviilkoodeksi (TsK) järgi, kui laenuleping loeti sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist

(TsK § 272 lg 2), ei saanud nõuda laenulepingu kehtetuks tunnistamist selle rahatuse motiivil. TsK

§ 276 kohaselt võis laenaja, tuginedes sellele, et ta raha või asju laenutajalt ei saanud, nõuda

laenulepingu rahatuse (st laenulepingu kui tsiviilkoodeksi järgi reaalse lepingu sõlmimata jätmise)

tuvastamist (vt Riigikohtu 26. veebruari 1998. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-98 (RT III 1998, 8, 86)).

12. Ringkonnakohus tuvastas, et laenulepinguna vormistati VÕS § 396 lg 2 järgi hageja võlgnevus

OM OÜ osa ja investeeringute eest, sest äriühingus lõpetati äripartnerlus. Tuvastades, milline

kohustus laenulepinguna ümber vormistati, ei rikkunud ringkonnakohus menetlusõiguse norme.

Kolleegium märgib lisaks, et 16. detsembril 2004. a kehtinud äriseadustiku § 149 lg 4 kohaselt pidi

osa võõrandamise leping olema notariaalselt tõestatud. Kui pooled sõlmisid seaduses nõutud

notariaalselt tõestatud müügilepingu, milles määrati müüdava osa hind, siis saab kokkulepitud

müügihinda muuta kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg-s 3 sätestatuga. TsÜS

§ 77 lg 3 järgi saab seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles

tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui notariaalselt tõestatud müügilepingus on

osa hinda kehtivalt muudetud, siis saab sellest tulenevat võlga ümber vormistada laenuks VÕS § 396

lg 2 järgi. Küll aga ei saa laenulepinguks VÕS § 396 lg 2 järgi ümber vormistada vorminõuetele

mittevastavalt muudetud osa võõrandamise müügilepingus kokkulepitud võlga. Kui seda on tehtud,

võis pooltel puududa tahe müüa osa notariaalses müügilepingus näidatud hinnaga. Seetõttu võib

müügihinnast tulenevalt tekkida küsimus müügitehingu näilisusest TsÜS § 89 järgi.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks