3-1-1-66-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-66-06

Otsuse kuupäev

27. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Ü. K. väärteoasi liiklusseaduse § 7417 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 7. veebruari 2006. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-05-82

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ü. K.kaitsja Tõnu Meidra, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

23. august 2006. a

Istungil osalenud isikud

Põhja Politseiprefektuuri esindaja Hannes Küünarpuu

Resolutsioon

1. Tühistada Harju Maakohtu 7. veebruari 2006. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-05-82 ja lõpetada väärteoasja

menetlus.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri 12. aprilli 2005. a otsusega karistati Ü. K. liiklusseaduse (LS) § 7417 järgi rahatrahviga 20

trahviühikut (1200 krooni) selle eest, et ta 27. augustil 2004. a X maakonnas X tee 12. kilomeetril, juhtides mootorsõidukit

Ford Escort, ei veendunud ristmike vahelisel teel vasakpöörde alustamisel selle ohutuses ega andnud teed temast möödasõitu

sooritanud sõiduautole Honda Accord, mida juhtis P. L. Sellega rikkus Ü. K. liikluseeskirja (LE) §-de 91 ja 100 nõudeid.

Liiklusõnnetuse tagajärjel sai varalist kahju AS Nordea Finance Estonia, kellele kuulus sõiduauto Honda Accord.

Menetluskuludena mõisteti Ü. K-lt riigi kasuks välja 1050 krooni.

2. Ü. K. kaitsja Indrek Sirk esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, taotledes otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist.

Kaebaja leidis, et Ü. K. ei rikkunud vasakpöörde sooritamisel liikluseeskirja sätteid. Pole tõendeid, mis kummutaksid Ü. K.

väite, et ta lülitas vasaku suunatule sisse enne seda, kui P. L. alustas möödasõitu. Ü. K. poolt vasaku suunatule sisselülitamise

järgselt aga oli P. L. tagasõitjana kohustatud möödasõidust hoiduma või takistuse ees peatuma ja Ü. K. sõidukile teed andma.

Kaitsja arvates ei ole väärteomenetluses välja selgitatud teise liiklusõnnetuse osapoole käitumist ja selle käitumise mõju

saabunud tagajärjesse. Seejuures pole arvestatud Ü. K. ütlustega liiklusõnnetuse tehiolude kohta. Kohtuväline menetleja on

hinnanud tõendeid meelevaldselt ja võtnud ise seisukoha küsimustes, millele ekspert jättis vastamata ebapiisavate

lähteandmete tõttu.

3. Harju Maakohus tühistas 7. veebruari 2006. a otsusega Põhja Politseiprefektuuri otsuse osas, millega Ü. K-lt mõisteti riigi

kasuks menetluskuludena välja 1050 krooni. Muus osas jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

3.1. Kohtuotsuse põhistavas osas märgitakse esmalt, et avarii toimus lihtsas liiklussituatsioonis, kus üks sõiduauto sooritas

maanteel möödasõitu eespool vasakpöördel olevast sõidukist ja kokkupõrge toimus seetõttu, et sõidukite juhid ei mõistnud

teineteise kavatsusi. P. L. ütluste kohaselt ei saanud ta aru eessõitva auto juhi soovist vasakule pöörata. Ford Escort liikus ees

aeglaselt ja seetõttu asuski ta möödasõidule. Ü. K. selgitas, et ta ei märganud endast möödasõitvat Hondat, kuigi oleks pidanud

kohtu arvates märkama. Selle pinnalt järeldaski kohus, et Ü. K. ei olnud piisavalt tähelepanelik ega veendunud enda manöövri

ohutuses. "Kuivõrd Ü. K. Honda Accordi ei näinud, ei saanud tal olla veendumust, et tema manööver on ohutu" - märgitakse

kohtuotsuses. Kohus uskus tunnistaja P. L. selgitust, et eessõitev auto jättis vasaksuunatule õigeaegselt sisse lülitamata ega

andnud seega märku soovist vasakule pöörata.

Kohtuotsuses märgitakse sedagi, et Ü. K. sõitis aeglaselt seetõttu, et ei teadnud täpset kohta, kust soovitud suunas ära pöörata.

Seetõttu jäigi ta hiljaks suunatule sisselülitamisega ega näinud taganttulevat Honda Acordi.

3.2. Järgnevalt on kohtuotsuses märgitud, et "kuigi Ü. K-le ei heideta ette LE § 82 nõuete rikkumist, on tõenäoline, et kui Ü. K.

lülitaski sisse suunatule, ei teinud ta seda õigel ajal. Tunnistaja P. L. ütluste kohaselt ei reetnud miski, et eessõitev sõiduk

kavatseb pöörata vasakule. Tunnistaja ütluste kohaselt poleks ta seadnud end ohtu, kui oleks aimanud Ford Escorti juhi

kavatsusi. Nendes tunnistaja ütlustes ei ole põhjust kahelda. Situatsiooni kontrolliva juhina oli P. L-l võimalik käituda erineval

viisil - aeglustada kiirust selgitamaks eessõitva sõidukijuhi kavatsusi või sõita Ford Escorti juhist mööda paremalt poolt. P. L.

ei asunud möödasõidule vastassuunavööndi kaudu selleks, et teadlikult riskida kokkupõrkega. Ü. K. ütluste kohaselt soovis ta

jõuda autolammutusse, kuid ei teadnud sinna teed. Sellega on seletatav, miks Ü. K. sõitis teel ..... väga aeglaselt, jäi hiljaks

suunatule sisselülitamisega ja ei näinud tagant lähenevat Honda Accordi."

3.3. Väärteomenetluses määratud liiklustehnika ekspertiisiga seonduvat käsitledes on kohtuotsuses märgitud, et "liiklustehnika

eksperdile esitatud küsimused on jäänud vastuseta puuduva algmaterjali tõttu. Algmaterjali puudumine püstitatud küsimusele

vastamiseks on ilmne ja pidi olema arusaadav ekspertiisi tellinud kohtuvälise menetleja ametnikule. Seega on põhjendamatu

ekspertiisikulude väljamõistmine Ü. K-lt ja ekspertiisikulu tuleb jätta riigi kanda."

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Ü. K. kaitsja Tõnu Meidra, kes tuginedes VTMS §-dele 174 ja 175 taotleb

kohtuotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist põhjendusega, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse

norme ja rikkunud oluliselt menetlusõigust.

Kaebuses leitakse, et menetlusaluse isiku väidetav liiklusnõuete rikkumine ei ole tõendatud. Kohtuvälises menetluses koguti

kaebaja väite kohaselt vaid järgmised tõendid: liiklusõnnetuses osalenud isikute tunnistajatena antud ütlused, 3 sisult erinevat

liiklusõnnetuse skeemi ja ekspertiisist keeldumise akt. Kohtumenetlus piirdus aga tõendite uurimine tunnistaja P. L.,

menetlusaluse isiku Ü. K. ja ekspert J. M. ülekuulamisega. Kassaator märgib, et ekspertiisist keeldumise akt ei saa kuidagi

tõendada liiklusõnnetuse asjaolusid. Ka ülekuulamisel kohtus ütles ekspert, et liiklusõnnetuse tekkemehhanismi ei ole võimalik

esitatud algandmete põhjal tuvastada.

Edasiselt märgib kassaator, et kohtuistungil on tema kaitsealuse ütlusi protokollitud katkendlikult, kuid kokkuvõttes kinnitavad

need ütlused, et vasakpöörde alustamisel oli Ü. K. veendunud vasakpöörde alustamise ohutuses.

Kassaatori arvates on kohus hinnanud tõendeid valikuliselt ega ole analüüsinud, kuidas kolm erinevat liiklusõnnetuse skeemi

haakuvad liiklusõnnetuses osalenud juhtide ütlustega. Veel märgib kassaator, et kohus on ebaseaduslikult väljunud

väärteoprotokollis esitatud teokirjelduse raamidest ja omistanud Ü. K-le ka suunatule märguande nõuete (s.o LE § 82 nõuete)

rikkumise.

Kokkuvõtvalt kassaator rõhutab, et "olukorras, kus tõendid on vastuolulised ning vastuolude kõrvaldamine muude tõenditega

ei ole võimalik, peab kohtu mõttekäik ja põhjendused olema arusaadavad. Käesoleval juhul on kohus lähtunud üksnes ühe

liiklusõnnetuse osapoole ütlustest ning jätnud kontrollimata täielikult P. L. võimaliku õigusvastase käitumise. Nimetatu on aga

oluline põhjusliku seose seisukohalt, kuna Ü. K. ei saanud ette näha ega pidanudki ette nägema P. L. poolt õigusvastast

käitumist. Kuna ka ekspert on möönnud, et liiklusõnnetus sai toimuda ka kaitsja poolt esitatud viisil, siis on vaja muude

tõenditega kaitsja esitatud versioon kõrvaldada."

5. Riigikohtu istungil taotles kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu kassatsiooni rahuldamata jätmist. Ta leidis, et

eksperdile esitati küsimusi, millele ta ei olekski saanud vastata, kuid karistusotsuse tegemisel on lähtutud asjaoludest, millele

ekspert juhtis tähelepanu. Esindaja arvates ei olnud erinevad liiklusõnnetuse skeemid vastuolulised: nn puhas skeem oli lihtsalt

mustandist täpsem. Esindaja sõnade kohaselt ei ole Ü. K-le kunagi ette heidetud LE § 82 rikkumist ja ta ei tea, miks tõstatas

kohus otsuses selle sätte võimaliku rikkumise küsimuse.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kohtupraktikas korduvalt toonitatu kohaselt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid väärteoasjades nr 3-1-1-30-05 -

RT III 2005, 15, 152 ; 3-1-1-19-04 - RT III 2004, 11, 134; 3-1-1-49-04 - RT III 2004, 17, 207; 3-1-1-2-05 - RT III 2005, 7, 65)

peab maakohus väärteomenetluse seadustiku § 123 lg-st 2 tulenevalt arutama väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata

esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust

käsitada mitte apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena, mille puhul, lähtudes

VTMS §-dest 133 ja 134, on eristatavad kohtu kaks järgmist konkreetsemat toimimisvõimalust.

6.1. Juhtudel, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab mingi VTMS § 29 lg-s 1 loetletud

väärteomenetlust välistava asjaolu, võib kohus, arvestades ka VTMS § 20 lg-s 3 sätestatut, jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-

des 2 kuni 9 loetletud küsimused käsitlemata.

6.2. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab

kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2 kuni 7

loetletud küsimused ning edasiselt - sõltuvalt asjaoludest - ka VTMS § 133 p-des 8 või 9 loetletud küsimused. Mingeid

mööndusi ab ovo korras kohtuliku arutamise suhtes ei ole seadusandja pidanud võimalikuks ka VTMS § 132 p-s 1 ettenähtud

lahendiga lõppeva kohtuliku arutamise puhuks - seega puhuks, mil maakohus jätab kokkuvõttes kohtuvälise menetleja otsuse

muutmata ja kaebuse rahuldamata.

7. Tulenevalt VTMS § 134 lg-st 1 ning § 110 p-dest 1 ja 2 peab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse läbivaatamise

tulemina tehtava kohtuotsuse põhiosas olema muuhulgas ära märgitud ka istungil tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid,

millele on tuginetud, samuti istungil tõendamata jäänud asjaolu ja tõend, mida ei peeta usaldusväärseks, ning põhjendus, miks

kohus seda usaldusväärseks ei pea.

8. Väärteomenetluse seadustiku § 63 lg-s 1 sätestatud tingimustel - seega siis, kui isik on toime pannud mitu väärtegu või kui

mitu isikut on toime pannud ühe või mitu väärtegu - võidakse väärteoasju kohtuvälise menetleja või maakohtu määruse alusel

ühendada. Mõistetavalt on võimalik, et ühendatud väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuses

vaidlustatakse näiteks enese karistamist vaid ühe väärteo eest, nõustudes kas otsesõnu või vaikimisi enese karistamisega ühe

või mitme ülejäänud väärteo eest selles ühendatud väärteoasjas. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib siinjuures obiter

dictum korras, et eelkirjeldatud juhul puudutab VTMS § 123 lg-st 2 tulenev maakohtu ab ovo korras arutamise kohustus vaid

seda väärtegu, mille eest karistamist on vaidlustatud. Ühendatud väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale

esitatud kaebuses vaidlustamata väärtegusid aga ei ole maakohus pädev arutama.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et Harju Maakohus ei ole järginud VTMS § 123 lg-st 2, samuti seda täpsustavatest

väärteomenetluse seadustiku sätetest tulenevaid nõudeid (vt eelnevalt p-des 6 ja 7 märgitut).

9.1. Esmalt tuleb nõustuda maakohtu otsuse põhistava osa viimases lõigus märgituga, et kohtuvälise menetleja poolt

"liiklustehnika eksperdile esitatud küsimused on jäänud vastuseta puuduva algmaterjali tõttu. Algmaterjali puudumine

püstitatud küsimusele vastamiseks on ilmne ja pidi olema arusaadav ekspertiisi tellinud kohtuvälise menetleja ametnikule....".

Liiklustehnika ekspert reageeris algmaterjali puudulikkusele selliselt, et koostas 25. jaanuaril 2005. a ekspertiisist keeldumise

akti (väärteoasja nr 2314,04,030461 toimiku lk-d 31-32), milles põhistas ekspertiisist keeldumist eeskätt sellega, et

sündmuskoha vaatlusel jäeti ekspertiisi tegemiseks vältimatult vajalikud lähteandmed (Honda Accordi lohisemisjälje algfaasi

seostamata jätmine sõiduteega; sõiduauto Ford Escorti liikumistrajektoor ja selle sõiduauto paiknemine sõiduteel erinevatel

ajahetkedel; pidurdusjälgede ja aeglustusteekonna pikkused jt) talletamata.

9.2. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ekspertiisist keeldumise juhtudel ei saa rääkida eksperdi arvamusest kui

tõendist VTMS § 31 lg 1 ja KrMS § 63 lg 1 mõttes, sest eksperdi arvamus saab kujuneda vaid tegelikult läbiviidud ekspertiisi

sisuks olevate ekspertuuringute tulemina ning peab KrMS § 107 lg 6 kohaselt olema vormistatud ekspertiisiakti lõpposana.

9.3. Tõendiks ei saa olla ka ekspertiisi tegemata jätnud ja ekspertiisist keeldumise akti koostanud eksperdi ütlused. Kuigi

KrMS § 109 kohaselt on vähemalt kohtueelses menetluses (ja seega ka väärteoasjade kohtuvälises menetluses) õigus kuulata

eksperte üle ka ekspertiisist keeldumise akti sisu selgitamiseks, saab KrMS § 63 lg 1 kohaselt tõendiks olla vaid eksperdi poolt

ekspertiisiakti selgitamisel antud ütlus. Ekspertiisist keeldumise akti koostanud eksperdi ülekuulamise eesmärk saab seega olla

vaid nende asjaolude täiendav selgitamine, mis tingisid ekspertiisi tegemata jätmise.

9.4. Viimatinimetatud asjaoludest lähtuvalt võib kõne alla tulla küll näiteks kordusekspertiisi määramine, kuid need asjaolud ei

ole hõlmatavad tõendamisesemega ega saa seetõttu olla ka tõendi sisuks. Kuna ekspertiisist keeldumise akt ei saa sisaldada

eksperdi arvamust, siis ei saa õiguslikult põhjendatuks lugeda kohtuvälise menetleja poolt väärteootsuses (väärteoasja

nr 2314,04,030461 toimiku lk 40) sisalduvat järgmist seisukohta: " Lisaks P. L. poolt antud ütlustele kinnitab antud asjaolu ka

ekspertiisist keeldumise akti nr LL- 1-05/2 motiveerivas osas toodud eksperdi arvamus sõidukitel olevate vigastuste hinnangu

andmisel. " Sõidukitel esinevate vigastuste paiknemise ja iseloomu alusel asusid sõidukid kontakteerumise hetkel teineteisega

väikese nurga all ja sõiduauto Honda Accord oli sõiduautost Ford Escort juba ette jõudnud."

9.5. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt taotlesid nii Ü. K. kaitsja kui ka kohtuvälise menetleja esindaja ekspertiisi tegemisest

keeldunud eksperdi väljakutsumist kohtuistungile (kohtutoimiku lk 39). Kohus rahuldas selle taotluse, märkimata samas,

millises rollis kõnealune ekspert kohtusse kutsutakse. Kaitsja on formuleerinud ekspertiisist keeldumise akti koostanud ja

kohtusse kutsutavale eksperdile sisulised ning ekspertuuringuid eeldavad kirjalikud küsimused (kohtutoimiku lk-d 33-34), kuid

ekspertiisimäärust kohus koostanud ei ole. Kohtus piirduti sisuliselt siiski kõnealuse eksperdi ülekuulamisega, kusjuures

eksperdile esitati valdavalt sisulisi ja ekspertuuringuid eeldavaid ning mitte ekspertiisist keeldumise akti puudutavaid küsimusi.

Vastuseks kaitsja küsimustele on aga ekspert veelkord öelnud, et ta ei saa olemasolevate andmete pinnalt kinnitada, kas Ü. K.

poolt möödasõidu alustamise hetkel oli P. L. juba asunud möödasõidule või mitte ( kohtutoimiku lk 39).

9.6. Maakohtu vaidlustatud otsusest ei nähtu, millise tõendusliku tähenduse on kohus omistanud ekspertiisist keeldumise

aktile, aga ka selle akti koostanud eksperdi ülekuulamise tulemile. Edastades kohtuvälise menetleja vaidlustatud väärteootsuse

sisu on kohtuotsuses märgitud, et " otsuses käsitletakse P. L. ja Ü. K. ütlusi, seejärel liiklustehnika ekspertiisi akti, mille

kohaselt olid sõidukid kontakti hetkel väikese nurga all ja Honda Accord oli Ford Escortist ette jõudnud". Kohtuotsuse

põhiosas küll ei viidata ekspertiisist keeldumise aktile eksperdi ülekuulamise tulemile kui tõendeile, kuid samas on kohus,

eirates VTMS § 123 lg-s 2 ja § 110 p-des 1 ja 2 ning § 133 p-s 6 sätestatut, jätnud märkimata, et kõnealuses väärteomenetluses

puudub liiklustehnika eksperdi tegevusel igasugune tõenduslik tähendus.

9.7. Ekspertiisimäärusest (väärteoasja nr 2314,04,030461 toimiku lk 30) nähtuvalt on liiklustehnikaekspertiisi tegemiseks

antud eksperdi käsutusse lihtsalt liiklusõnnetuse nr 1906 kõik materjalid. Samas aga on KrMS § 106 lg 2 p-s 4 sätestatut eirates

jäetud täpsustamata, kas need materjalid kujutavad endast ekspertiisiobjekte ehk uurimismaterjali, võrdlusmaterjali või

tutvumismaterjali. Ekspertiisist keeldumise akti sissejuhatavas osas on ekspert lugenud kõnealused materjalid pelgalt vaid

tutvumismaterjaliks. Ekspertiisi objekti puudumisel ei saa ekspertiisi tegemine mõistetavalt olla võimalik.

Liiklustehnika ekspertiis kuulub nende ekspertiisiliikide hulka, mille põhiliseks ekspertiisiobjektiks on sündmuskoha olustik ja

seda mõistetavalt vaid menetlusõiguslikult korrektselt vormistatud kujul. Menetlustoiminguks, mille vahendusel selgitatakse

liiklusõnnetuse sündmuskoha olustikku, on sündmuskoha vaatlus, kusjuures väärteomenetluses kasutatava sündmuskoha

vaatluse protokolli näidisvorm on esitatud VTMS § 51 alusel justiitsministri 16. märtsi 2002. a määrusega nr 82 kehtestatud

menetlusdokumentide näidisvormide loendis (RTL, 2003, 2, 3 ). Kooskõlas KrMS § 148 lg-s 1 ja VTMS § 31 lg-s 1

sätestatuga võidakse vajadusel ka väärteomenetluses tõendusteabe peale uurimis- või muu menetlustoimingu protokollis

esitamise talletada ka fotol, filmil, heli- või videosalvestises või joonisel või muul näitlikustaval viisil. See tähendab, et ka

näiteks liiklusõnnetuse skeem saab olla lisaks sündmuskoha vaatluse protokollis märgitule üksnes täiendav liiklusõnnetuse

olustiku talletamise moodus.

Väärteoasja nr 2314,04,030461 toimikus on neli erinevat liiklusõnnetuse skeemi. Neist esimene paikneb liiklusõnnetuse akti

pöördel (tl 2), teine on pealkirjastatud "sündmuskoha vaatluse protokolli lisana (tl 3), kuigi sündmuskoha vaatluse protokolli

ennast toimikus ei ole. Toimiku sisukorra kohaselt kolmandat ja neljandat skeemi (vastavalt tl-d 27 ja 28) on aga raske

paigutada õigusliku tähendusega dokumentide klassifikatsiooni, sest need mustandikujulised paberid on pealkirjastamata ja

menetlustoiminguga seostamata.

Ü. K. kaitsja on kassatsioonis, aga ka väärteomenetluse varasemates staadiumites juhtinud tähelepanu liiklusõnnetuse

skeemide paljususe ja erinevate skeemide vastuolulisusega seotud probleemidele. Kriminaalkolleegium leiab, et need

etteheited on põhjendatud. Liiklusõnnetuse asjaolud peavad olema kajastatud sündmuskoha vaatluse protokollis piisava -

liiklustehnika ekspertiisi tegemist võimaldava detailsusega. Kui protokollile lisatakse skeem, peab skeemi lisamine olema ära

näidatud ka protokollis. Skeemil on vaid protokollis sündmuskoha olustiku kohta märgitut illustreerivalt täpsustav eesmärk.

Skeemi ei saa käsitada " foto või filmi või muu teabesalvestisena" KrMS § 63 lg 1 mõttes ja seega puudub tal uurimistoimingu

protokollist lahutatult iseseisev tõenduslik tähendus.

Eirates VTMS § 123 lg-s 2 ja § 110 p-des 1 ja 2 ning § 133 p-s 6 sätestatut, on maakohus jätnud märkimata, et kõnealuses

väärteomenetluses puudub alus rääkida liiklusõnnetuse skeemide tõenduslikust tähendusest.

Siinjuures peab kriminaalkolleegium vajalikuks täiendavalt märkida, et süüteomenetlustes ei saa liiklusõnnetuse akt asendada

sündmuskoha vaatluse protokolli. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrusega nr 68 kehtestatud

Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja arvestamise korra (RT I 2001, 19,

104) § 4 lg-st 2 teenib kõnealune akt eeskätt vaid liiklusõnnetuste statistikaga seonduvaid eesmärke. Kõnealuse korra §-s 10

aga sätestatakse üheselt, et registreeritud liiklusõnnetuste menetlemisel tuleb lähtuda vastavast menetlusseadustikust.

9.8. Olukorras, mil kohtuväline menetleja on jätnud liiklusõnnetuse asjaolud nõuetekohaselt fikseerimata ja ekspert on selle

tõttu keeldunud liiklustehnika ekspertiisi tegemisest, peaks kohus isikut süüditunnistava kohtuotsuse tegemisel uurima eriti

tähelepanelikult ja igakülgselt teisi tõendeid. Maakohtu otsuse põhistavas osas käsitletakse vaid kahte tõendit - liiklusõnnetuse

mõlema osapoole ütlusi. Esmalt nenditakse, et avarii toimus lihtsas liiklussituatsioonis ja et sõidukite juhid ei mõistnud

teineteise kavatsusi. Edasiselt tõdetakse, et kuna Ü. K. tema enda sõnade kohaselt ei näinud tagant lähenevat autot, ei olnud ta

piisavalt tähelepanelik ega veendunud enda manöövri ohutuses.

9.9. Antud kohtuasja õigeks lahendamiseks keskseima küsimuse - kas Ü. K. oli õigeaegselt lülitanud sisse suunatule või mitte

lahendab kohus järgmiste sõnadega. "Kuigi Ü. K-le ei heideta ette LE § 82 nõuete rikkumist, on tõenäoline, et kui Ü. K.

lülitaski sisse suunatule, ei teinud ta seda õigel ajal. Tunnistaja P. L. ütluste kohaselt ei reetnud miski, et eessõitev sõiduk

kavatseb pöörata vasakule. Tunnistaja ütluste kohaselt poleks ta seadnud end ohtu, kui oleks aimanud Ford Escorti juhi

kavatsusi. Nendes tunnistaja ütlustes ei ole põhjust kahelda. Situatsiooni kontrolliva juhina oli P. L-l võimalik käituda erineval

viisil - aeglustada kiirust selgitamaks eessõitva sõidukijuhi kavatsusi või sõita Ford Escorti juhist mööda paremalt poolt. P. L.

ei asunud möödasõidule vastassuunavööndi kaudu selleks, et teadlikult riskida kokkupõrkega. Ü. K. ütluste kohaselt soovis ta

jõuda autolammutusse, kuid ei teadnud sina teed. Sellega on seletatav, miks Ü. K. sõitis teel ..... väga aeglaselt, jäi hiljaks

suunatule sisselülitamisega ja ei näinud tagant lähenevat Honda Accordi."

9.10. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtu selline mõttekäik järelduste tegemisel ei ole kohtuotsuse pinnalt lugejale jälgitav.

Eiratud on ka KrMS § 7 lg-tes 2 ja 3 sätestatud põhimõtteid, mille kohaselt kohtuotsus peab rajanema tõendatuks tunnistatud

asjaoludele, mitte aga oletustele ja et kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Esiteks ei saa

aeglasest liikumisest kuidagi üheselt tuletada suunatule sisselülitamata jätmist. Teiseks ei ole olemasolevate tõendite pinnalt

kuidagi võimalik eitada, et ka Ü. K. oleks ilma suunatuld sisse lülitamata vasakpöördele asumisel soovinud teadlikult riskida

kokkupõrkega. Kolmandaks tuleb nõustuda kassaatoriga, et järeldades Ü. K. poolt suunatule sisselülitamata jätmist on kohus

sisuliselt heitnud talle ette LE § 82 rikkumist, mida aga ei ole talle kohtuvälise menetleja poolt süüks arvatud. Selliselt

toimides on kohus väärteoasja arutamise piiridest väljudes rikkunud VTMS §-s 87 sätestatut. Neljandaks tuleb nõustuda, et

P. L-l tagantsõitjana ja n.ö liiklussituatsiooni kontrolliva juhina oli võimalik käituda erineval viisil. Valik tehti aga ilmnenud

takistusest möödasõidu kasuks ilma sellele takistusele reageerimata jätmiseta ja ilma kiirust vähendamata.

10. Kooskõlas eelmärgituga leiab kriminaalkolleegium, et käesoleva väärteoasja lahendamisel on nii kohtuväline menetleja kui

ka maakohtu poolt aset leidnud väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine esiteks VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes - puuduvad

nõuetekohased põhistused. Asjaolu, et maakohus ei ole väärteoasja lahendamisel järginud VTMS § 123 lg-st 2 sätestatut annab

aga kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha pinnalt alust rääkida väärteomenetlusõiguse olulisest rikkumisest VTMS § 150

lg 2 mõttes. Kõnealused rikkumised peaksid üldjuhul tingima väärteomenetluses tehtud kohtuotsuse tühistamise ja väärteoasja

saatmise uueks arutamiseks maakohtule. Kuna aga käesoleva väärteoasja puhul, nii nagu eelnevalt märgitud otsuse punktis 9,

on jäetud nõuetekohaselt tuvastamata liiklusõnnetuse sündmuskoha olustikku puudutavad andmed ja nende andmete

tuvastamine edasises menetluses on välistatud, tühistab Riigikohus VTMS § 174 p-le 4 tuginevalt kohtuvälises menetluses

tehtud otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtud Harju Maakohtu 7. veebruari 2006. a otsuse ja lõpetab VTMS § 29

lg 1 p-le 1 tuginevalt väärteomenetluse.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg