3-1-1-67-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-67-06

Otsuse kuupäev

26. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi A. L. süüdistuses KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2006. a otsus nr 1-05-447

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. L. kaitsja vandeadvokaat Li Uiga kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

23. august 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2006. a otsus muutmata ja A. L. kaitsja kassatsioon rahuldamata.

2. Välja mõista A. L-lt riigieelarve tuludesse kaitsjatasu 1062 kr.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 13. oktoobri 2005. a otsusega mõisteti A. L. süüdistuses KarS §-de 319 lg 1 ja 320 lg 1 järgi õigeks.

A. L. süüdistati KarS § 319 lg 1 järgi selles, et ta esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuurile teadvalt vale kaebuse selle kohta, et

Tartu Vangla töötaja lõi teda jalutuskäigu lõppemisel kumminuiaga. KarS § 320 lg 1 järgi süüdistati A. L. selles, et ta andis

kriminaalasja nr 04760000066 kohtueelses menetluses kannatanuna teadvalt valesid ütlusi selle kohta, et väidetavalt lõi teda

vangla kadett-valvur T. M. A. L. oli enne ütluste andmist hoiatatud valeütluste andmisega kaasnevast vastutusest.

Maakohus asus seisukohale, et ei A. L. poolt vale kaebuse esitamine kuriteo toimepanemise kohta ega ka tema poolt

kohtueelsel menetlusel teadvalt vale ütluse andmine ei ole usaldusväärselt tõendatud.

2. Prokurör esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega KarS § 319

lg 1 ja § 320 lg 1 järgi süüdi tunnistamist. Apellandi hinnangul ei olnud maakohtu järeldused A. L. õigeksmõistmise osas

põhjendatud ega kooskõlas faktiliste asjaoludega. Apellant märkis, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrus on

menetlusdokument, mis omandab seadusliku jõu prokuratuuri loaga vastavalt KrMS § 200. A. L. on kannatanuna kasutanud ka

KrMS § 207 fikseeritud õigust kriminaalmenetluse lõpetamise määruse vaidlustamiseks Riigiprokuratuuris. Edasist

vaidlustamist, milleks annab aluse KrMS § 208, A. L. ei kasutanud. Prokurör ei kahelnud kriminaalmenetluse lõpetamise

määruses toodud seisukohtades, sh kohtuarstliku ekspertiisi aluseks olnud dokumentide usaldusväärsuses, ning seetõttu ei

pidanud vajalikuks esitada kohtule tervet kriminaaltoimiku nr 04760000066 koopiat. Maakohus ei põhjendanud, miks tõendite

usaldusväärsuses tekkinud kahtluste korral ei realiseeritud KrMS §-dega 273 ja 307 antud õigust. Kohtuarstliku eksperdi

arvamus on prokuröri arvates piisavalt motiveeritud. Kuna maakohus selles siiski kahtles, on vajalik ekspert T. V.

ringkonnakohtu istungile välja kutsuda, et täpsustada kohtul tekkinud kahtlused eksperdi arvamuse kujunemisel. Maakohtu

kahtlused tunnistaja T. M. ütluste usaldusväärsuses on prokuröri arvates oletuslikud.

3. Tartu Ringkonnakohtu 7. veebruari 2006. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja A. L. tunnistati KarS §-de 319 lg 1 ja 320

lg 1 järgi süüdi. Teda karistati vangistusega vastavalt üheks aastaks ja üheks aastaks ning kuueks kuuks. KarS § 64 lg 1 alusel

mõisteti A. L-le liitkaristuseks vangistus üheks aastaks ja kuueks kuuks. KarS § 65 lg 1 alusel suurendati talle varem mõistetud

karistust ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti talle vangistus kolmeks aastaks ja kuueks kuuks.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et käesolevas kriminaalasjas on kõrvaldamata kahtlused, mille

süüdistatava kasuks tõlgendamisel tuli ta õigeks mõista. Maakohtu jaoks osutusid sellisteks kahtlusteks asjaolu, et maakohtule

ei esitatud andmeid erivahendite väljavõtmise kohta T. M. ja T. L. poolt, samuti leidis maakohus, et tal puudusid piisavad

andmed hindamaks ekspertiismaterjalide adekvaatsust kohtumeditsiini ekspertiisi tegemisel ning et tal puudus võimalus

hinnata, kas kohtumeditsiini ekspert oma arvamuse andmisel arvestas ka A. L-l seljas olnud riietust. Ringkonnakohtu

hinnangul ei esine kriminaalasjas kahtlusi, milliseid maakohus ei saanuks kõrvaldada.

KrMS § 297 lg 1 kohaselt võinuks maakohus pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist

kohtumenetluse poole taotlusel või oma algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. KrMS § 273 lg 1 p 2 kohaselt

lükatakse kriminaalasja kohtulik arutamine määrusega edasi, kui on vaja koguda täiendavaid tõendeid. KrMS § 307 sätestab, et

kui kohus nõupidamistoas kohtuotsust tehes tunnistab vajalikuks täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist

asjaolu, uuendab ta kohtuliku uurimise määrusega. Nimetatud võimalusi maakohus aga ei kasutanud, mistõttu osutus kohtulik

uurimine käesolevas kriminaalasjas puudulikuks.

Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt esitas A. L. 26. novembril 2004. a Tartu Prokuratuuri

kaebuse, milles taotles tema kumminuiaga löömise osas kriminaalmenetluse algatamist Tartu Vangla valvuri suhtes. A. L.

sellekohased väited on aga kriminaalasjas kogutud tõenditega ümber lükatud. Seejuures ei nõustunud ringkonnakohus ka

maakohtu kriitilise hinnanguga tunnistajate T. M. ja T. L. ütlustele, pidades nimetatud tunnistajate ütlusi usaldusväärseiks ja

muude kriminaalasjas kogutud tõenditega riimuvaks.

Nii nähtub Tartu Vangla poolt väljastatud õienditest, et 1. novembril 2004. a ei ole T. M. välja võtnud erivahendeid, mille hulka

kuulub ka kumminui (kriminaalasja nr 04760000066 toimik, lk 62). Seega nähtub kriminaalasja materjalidest, et T. M. ei olnud

1. novembril 2004, s.o päeval, mil ta A. L. väidete kohaselt teda kumminuiaga lõi, isegi erivahendeid väljastatud.

Kohtumeditsiini eksperdi arvamuse kohaselt ei saa kumminuiaga, millega A. L. väidete kohaselt talle vigastus tekitati,

süüdistataval tuvastatud vigastust tekitada. Ringkonnakohtu arvates lükkab taoline ekspertarvamus üheselt ümber A. L. väite

tema kumminuiaga löömise kohta. Ringkonnakohus leiab, et A. P. ütluste, milliste kohaselt ta nägi kuidas A. L. kumminuiaga

löödi, usaldusväärsuse seab olulisel määral kahtluse alla tema enda ja A. L. ütluses esinev vastuolu sündmuskohal toimunu

kohta.

Ringkonnakohus leidis, et A. L., kes esitas prokuratuuri kaebuse, süüdistas selles alusetult T. M.-i tema löömises, esitas seega

teadvalt vale kaebuse, milles süüdistas teist isikut kuriteo toimepanemises. A. L. kuulati kriminaalasjas nr 04760000066 üle

kannatanuna, kusjuures eelnevalt hoiatati teda teadvalt valeütluse andmise eest. Vaatamata hoiatamisele valeütluste andmise

eest järgneda võivale vastutusele, väitis A. L., et 1. novembril 2004 lõi valvur teda kumminuiaga. Oma taoliste ütlustega

avaldas A. L. tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid.

Selle käitumisega realiseeris A. L. KarS § 319 lg 1 ja § 320 lg 1 koosseisud.

POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. L. kaitsja vandeadvokaat Li Uiga, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kaitsja märgib, et võistleva kriminaalmenetluse raames ei olnuks maakohtul omal

algatusel võimalik otsustada täiendavate tõendite kogumise motiivil istungi edasilükkamist, sest tõendeid esitavad pooled.

Maakohus ei saanud ka menetlust uuendada ja omal algatusel uusi tõendeid koguma asuda, sest sellega kaotaks kohus oma

erapooletuse ja rikuks võistlevuse põhimõtet. Kaitsja hinnangul oli lubamatu, et ringkonnakohus võttis tõenditena vastu

prokuröri esitatud lõpetatud kriminaalasja toimiku, mida ta maakohtus ei pidanud vajalikuks tõendina esitada. Kaitsja leiab ka,

et olukorras, kus ringkonnakohtu arvates ei selgitanud maakohus välja kõiki kriminaalasja lahendamise seisukohast olulisi

asjaolusid, tulnuks kohtuotsus tühistada ja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saata.

Kaitsja arvates on väär ringkonnakohtu arusaam, et isikut, kes on olnud lõpetatud kriminaalasjas potentsiaalnegi kahtlustatav,

võiks teises kriminaalasjas samade asjaolude kohta tunnistajana üle kuulata. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus hindas

süüdistatava ja tunnistaja P.-i ütlusi ühekülgselt ning suhtus tõenditesse üleüldse põhjendamatult valikuliselt.

5. Prokuratuur esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist ja märgib, et ei nõustu

kassaatori hinnanguga võistlevuse põhimõtte väidetava rikkumise osas ringkonnakohtus. Prokuröri arvates ei tinginuks

ringkonnakohtu poolt maakohtu menetluse ühekülgsuse tuvastamine vajadust kriminaalasi esimese astme kohtule uueks

arutamiseks saata. Prokurör peab vääraks kaitsja seisukohta, et T. M. ja T. L. olid lõpetatud kriminaalasja potentsiaalsed

kahtlustatavad ja seetõttu ei olnud nende ütlused tõenditena usaldusväärsed.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja väited ringkonnakohtu poolse tõendite hindamise ühekülgsusest ja

valikulisusest on asjakohatud ning need kassatsiooni argumendid ei too kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist.

7.1. Sellegipoolest peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu

arusaamaga, et maakohus, leides prokuröri esitatud tõendid süüdimõistmiseks puudulikud olevat, pidanuks omal initsiatiivil

tõendeid juurde koguma. KrMS § 14 sätestab kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtte, nähes ette, et süüdistus- ja

kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon on kriminaalmenetluses lahutatud. Nimetatud printsiibist lähtuvalt

tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul

tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt.

Siinkohal tuleb märkida, et KrMS § 297 lg-s 1 ja § 307 sätestatud kohtu õigust omal algatusel määrata täiendav tõendite

kogumine või täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu kujutab endast pigem erandit ning selle õiguse

mittekasutamine ei ole kohtule etteheidetav. Selline tõendite kogumise viis peaks aktualiseeruma juhul, kui kohus soovib

kohtumenetluse pooltele selgitada, milliseid täiendavaid tõendeid oleks tõendamisesemesse kuuluvate küsimuste

lahendamiseks vajalik kohtule esitada. Kohtu omaalgatuslikku tõendite kogumist tuleks lugeda aktsepteeritavaks eestkätt ka

selliste asjaolude tuvastamiseks, mis nii teokoosseisu, õigusvastasuse kui ka süü tuvastamisel ei ole esmase tähtsusega, kuid

mida - tulenevalt KrMS §-des 306 ja 311-314 kohtuotsusele esitatavatest nõuetest ei saa kohus jätta tähelepanuta.

7.2. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on aga ebaõige kassaatori väide, et ringkonnakohus ei tohtinud tõendina vastu

võtta prokuröri poolt esitatud lõpetatud kriminaalasja toimikut. Vastavalt KrMS § 297 sätetele võib pool taotleda täiendavate

tõendite kogumist. Selleks peab pool aga põhjendama, miks ei esitatud nimetatud tõendit õigeaegselt. KrMS § 331 lg-te 1 ja 2

kohaselt toimub ringkonnakohtus kriminaalasja arutamine apellatsiooni piires samade reeglite alusel nagu esimese astme

kohtus. Seega on ka ringkonnakohus põhimõtteliselt õigustatud vastu võtma poolte esitatud uusi tõendeid. Käesolevas

kriminaalasjas on ringkonnakohus hinnanud prokuröri selgitusi tõendina esitatud toimiku osas veenvaks ja seega on

eelnimetatud nõuded täidetud.

Käesoleval juhul oli prokurör maakohtus tõendina esitanud kriminaalasja nr 04760000066 lõpetamise määruse, mida

maakohus ka tõendina hindas ja ebausaldusväärseks pidas. Sisuliselt ei käsitlenud maakohus oma hinnangus aga mitte üksnes

nimetatud kriminaalasja lõpetamise määrust, vaid kogu kriminaalasja nr 04760000066 toimikut tervikuna, sest määrus ei ole

toimikust lahutatud, vaid selle materjalidele tuginev ja toimikust tulenevat teavet kokkuvõttev dokument.

7.3. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei jaga kaitsja arusaama, et isik, keda on ühe kriminaalasja raames potentsiaalse

kahtlustatavana üle kuulatud, ei võiks teise kriminaalasja raames olla nende samade asjaolude suhtes tunnistaja.

Kriminaalmenetluses ei tunta potentsiaalse kahtlustatava kategooriat. KrMS § 33 lg 1 on kahtlustatav isik, kes on kuriteos

kahtlustatavana kinni peetud, või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud

menetlustoimingule. Käesoleval juhul ei allutatud T. L.-i ja T. M.-i aga kahtlustatavana menetlustoimingule ega peetud ka

kahtlustatavana kinni, vaid neid kuulati üle KrMS § 66 lg-le 1 vastavalt kui füüsilisi isikuid, kes võivad teada tõendamiseseme

asjaolusid. Nimetatud tõendite hindamisel on kriminaalasja arutav kohtukoosseis KrMS § 61 sätete kohaselt aga vaba.

8. A. L. kaitsja määratud korras, vandeadvokaat Li Uiga esitas Riigikohtule taotluse 1062 krooni õigusabikulude hüvitamiseks.

Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt tuleb

advokaadibüroo Valge ja Uiga kasuks välja mõista 1062 krooni. KrMS § 186 lg 2 alusel tuleb see summa välja mõista A. L-lt

riigi kasuks.

9. Eelnevale tuginedes ning juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 7. veebruari 2006. a otsuse muutmata ja A. L. kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg