3-2-1-53-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-53-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 26. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

A. S hagi AS-i E vastu toitja surmaga tekitatud kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-

2-272/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. S (isikukood xxxxxxxxxxx) ning, kostja AS E

(registrikood xxxxxxxx) ja tema lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper

Asja läbivaatamise kuupäev

4. september 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 20. detsembri 2005. a

otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada A. Sle kassatsioonkaebuselt 19. jaanuaril 2006. a

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11. jaanuaril 2003. a toimus AS-i E (edaspidi kostja) struktuuriüksuses raske kehavigastusega

lõppenud tööõnnetus J. S (edaspidi kannatanu), kes jäi toestamata gaasikäigu vasakpoolse

vertikaalasendis olnud seinaosa alla. Tööõnnetuses sai kannatanu roiete kahepoolsed hulgimurrud,

kopsude põrutuse, kahepoolse hemotooraksi, vaagna sündesmooside rebendi ning kusepõie rebendi.

Kannatanu viibis 11. jaanuarist 2003. a kuni 21. veebruarini 2003. a ravil Narva Haiglas.

21. veebruaril 2003. a kirjutati ta haiglast välja kodusele ravile, kus ta 25. veebruaril 2003. a suri.

26. veebruaril 2003. a väljaantud surmatõendil on märgitud tema vahetuks surma põhjuseks äge

kopsu-südame puudulikkus ja varasemaks põhjuseks kopsuarteri tromboemboolia, mis on märgitud

surma põhjuseks ka surmatunnistusel.

Kannatanu poeg A. S (sündinud xxxx. aastal) esitas Narva Linnakohtule hagiavalduse, milles palus

kostjalt välja mõista kannatanu kui hageja ülapidaja surmaga tekkinud kahju eest igakuise hüvitise

4000 krooni alates kannatanu surma kuupäevast kuni 23. oktoobrini 2008. a, ühekordse toetuse

84 372 krooni ja kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise 7% aastas kokkulepitud kohustuse

üldsummast. Oma nõudeid põhjendas hageja Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172

kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud

vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra" (edaspidi ajutine

kord) p-dega 1, 5, 9 ja 19, võlaõigusseaduse (VÕS) § 80 lg-ga 5, §-ga 94, § 101 lg 1 p-ga 3 ning AS-i

E ja E ametiühingu vahel 2003. aastal sõlmitud kollektiivlepingu p-ga 6.15. Hagiavalduse

põhjenduste kohaselt suri kannatanu tööõnnetuses saadud traumade tagajärjel.

2. Kostja ei tunnistanud hagi, leides, et ta pole tööõnnetuses süüdi ning et kannatanu ei surnud

tööõnnetusest saadud traumade tagajärjel.

3. Narva Linnakohus jättis 29. aprilli 2005. a otsusega hagi rahuldamata. Linnakohus leidis, et

lähtuda tuleb kahju tekitamise ajal kehtinud õigusaktidest. Ajutise korra tähendus on pärast

võlaõigusseaduse jõustumist ebaselge. Ajutine kord saab olla abimaterjaliks ning kuni selle

tühistamiseni saab kohtupraktikast tulenevalt eeldada, et kahju hüvitatakse ajutise korra üldiste

põhimõtete järgi, kui tööandja ei tõenda väiksemat või töötaja suuremat kahju.

Kostja süü kannatanule kehavigastuse või muu tervisekahjustuse tekkimises ei ole tõendatud.

Tootmises juhtunud õnnetuse kohta koostatud akti kohaselt tegi töökeskkonnanõukogu kindlaks, et

tööõnnetuses olid süüdi töötajad, mh oli 50% ulatuses süüdi kannatanu ise. Kostja kui tööandja

süüaste oli 0%. Seda kinnitab ka tööinspektsiooni koostatud tööõnnetuse uurimistoimik.

Kohtuarstliku ekspertiisi akti järgi suri kannatanu kopsuarterite tromboemboolia tagajärjel, mis

tüsistus ägeda kopsu-südamepuudulikkusega. Tööõnnetusest saadud trauma põhjustas eluohtliku

tervisekahjustuse, kuid otsest seost kannatanu surmaga sellel polnud. Seda on kinnitanud ka

kohtuarst. Kuna puudub VÕS § 127 lg-s 4 ettenähtud põhjuslik seos, siis ei ole kostjal kohustust

kahju hüvitada. Kannatanu oleks pidanud hagejat vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 60 lg-le 2 ülal

pidama kuni 12. klassi lõpetamiseni, s.t kuni 30. juunini 2003. a.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega välja mõista kostjalt hageja kasuks toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamiseks igakuise

hüvitise 3438 krooni alates kannatanu surma päevast kuni 25. juunini 2007. a, ühekordse toetuse 12

kuupalga ulatuses 86 856 krooni ja kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise 9,1% aastas alates

kannatanu surma päevast kuni kohtuotsuse tegemise päevani summas 17 331 krooni.

5. Kostja palus jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2005. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja hageja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja usaldusväärsete tõenditega tõendanud, et kostja on

õigusvastaselt põhjustanud kannatanu surma ja peab seetõttu VÕS §-st 1043 tulenevalt hüvitama

kahju hagejale kui isikule, keda kannatanu oli seaduse järgi kohustatud ülal pidama, makstes igakuist

hüvitist 3438 krooni, kuni hageja lõpetab kõrgkooli 25. juunil 2007. a, ja kollektiivlepingu p 6.15

järgi toetust 86 856 krooni. Linnakohus leidis õigesti, et seadusest tulenev vanema kohustus ülal

pidada täiskasvanud last on sätestatud PKS §-des 60 ja 63. Ajutine kord ei ole seadus ning on pärast

võlaõigusseaduse jõustumist surmaga tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldatav abimaterjalina

niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus võlaõigusseaduse ja teiste seadustega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 4. See

säte ei nõua otsese põhjusliku seose olemasolu, piisab ka kaudsest põhjuslikust seosest. PKS §-de 60

ja 63 kohaldamisel eiras kohus VÕS § 127 lg-t 1. Kannatanu toetas hagejat tema täisealiseks

saamiseni ühe tuhande krooniga kuus ning ta oleks seda teinud ka hageja kõrgkooliõpingute ajal.

8. Kostja leiab hageja kassatsioonkaebusele esitatud kirjalikus vastuses, et ringkonnakohtu otsus on

põhjendatud ning palub jätta selle muutmata.

9. Asja läbi vaadanud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline kohtukoosseis

andis 8. juuni 2006. a määrusega asja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks

tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule läbivaatamiseks.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. Kohtud rikkusid enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 231 lg-st 4 ja § 330 lg-st 4 tulenevat

kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mis muu hulgas sisaldab kohustust vastata poolte kõikidele

asjakohastele väidetele ja hinnata kõiki asjakohaseid tõendeid, mida kohus on vastu võtnud.

Rikkumine seisnes selles, et kohtud jätsid hindamata eksperdiarvamuse p 3 (vt maakohtu toimiku II

kd, lk 66), millest nähtuvalt kopsuarteri tromboemboolia, mis oli kannatanu surma põhjuseks, võis

koos teiste faktoritega olla põhjustatud tööõnnetuse käigus saadud kehavigastustest.

Kohtud pidid VÕS § 127 lg 4 mõtte kohaselt teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel

kasutama nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus (praegusel juhul

tööõnnetus kostja juures ja sellega kannatanule kehavigastuste tekitamine) loetakse hilisema

sündmuse (praegusel juhul kannatanu surm) põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt

hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada nn elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse

kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta

saabunud. Kui kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja väidetava teota, pole kostja tegu kahju

põhjuseks.

Seega pidid kohtud kontrollima, kas kannatanu oleks jäänud ellu, kui ei oleks toimunud tööõnnetust.

Sellise kontrolli käigus pidi selguma muu hulgas ka see, kas kannatanu kopsuarteri tromboemboolia

kui tema surma üks põhjuseid oli põhjustatud kõnealusest tööõnnetusest. See tähendab, et kui

kopsuarteri tromboemboolia oleks kannatanul tekkinud ka ilma tööõnnetuse käigus saadud

kehavigastusteta, puuduks põhjuslik seos kannatanu surma ja tööõnnetuse käigus saadud

kehavigastuste ja seega ka tööõnnetuse enda vahel.

Põhjusliku seose kindlakstegemiseks VÕS § 127 lg 4 alusel uuritakse objektiivset faktilist olukorda.

Vastutuse tekkimise seisukohalt on kahju kõik põhjused iseenesest üheväärsed. VÕS § 127 lg 4 ei

anna alust liigitada kahju põhjuseid otsesteks ja kaudseteks põhjusteks. Seega kohaldasid kohtud

ebaõigesti materiaalõigust, leides, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest tööõnnetusest saadud

traumadel puudus kannatanu surmaga otsene põhjuslik seos.

Olukorras, kus isiku surma põhjusteks on alternatiivselt kas hagejale kehavigastuse tekitamine kostja

poolt või asjaolu, mis ei ole seotud kostja tegevusega (näiteks isiku halb tervislik seisund), ei saa

kolleegiumi arvates hea usu põhimõttest lähtudes panna hagejale kohustust tõendada, et kahju

põhjuseks polnud kostja tegevusega mitteseotud asjaolu. Seega teisele isikule kehavigastuse tekitanud

kostja deliktiõiguslikule vastutusele võtmiseks sama isiku surma põhjustamise eest peab hageja

tõendama üksnes kostja teo ! kehavigastuse tekitamise ! kui kahju võimaliku põhjuse. Kostja peab

kahju põhjuste konkurentsi korral kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et tema

tegu ei olnud surma põhjuseks, s.t et surma põhjuseks oli teine alternatiivsetest asjaoludest.

Tulenevalt eelöeldust peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel hindama kõigepealt seda, kas

gaasikäigus toimunud varing (kui kostja tegevus) ja kannatanu surm on põhjuslikus seoses. Kui

ringkonnakohus tuvastab, et gaasikäigus toimunud varing põhjustas kannatanule kehavigastuse ja see

kehavigastus võis olla kannatanu surma põhjuseks konkureerivalt võimalusega, et tromboemboolia

võis tekkida ka ilma kehavigastuseta, tuleb eeldada põhjuslikku seost kostja tegevuse ja kannatanu

surma vahel.

12. Tööõnnetusega põhjustatud kehavigastuse korral võib tööandjal olla kohustus hüvitada enda

kohustuste (vt töölepinguseaduse §-d 48 ja 49) rikkumisega tekitatud kahju. VÕS § 1044 lg 3 järgi

võib kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isiku surma põhjustamise või talle

kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral vastutada ka VÕS-i 53. peatükis sätestatud

alustel, s.o deliktiõiguse alusel. Seega võisid kohtud vastavate eelduste olemasolu korral

kvalifitseerida hageja nõude deliktiõigusliku hüvitisnõudena. Samas aga tugines hageja ka

kollektiivlepingu sätetele, mis viitab sellele, et ta nõudis lepingu rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 tulenevalt selgitama, kas

hageja tahab tugineda üksnes nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kostja ja kannatanu

sõlmitud töölepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet (VÕS § 101 lg 1 p 3, § 103 ja § 115), või

tugineb hageja VÕS § 1044 lg-st 3 tulenevalt ka deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele (VÕS

§ 1045 lg 1 p 1 ja § 1050). TsMS § 442 lg 8 lause 4 sätestab, et kohus ei pea alternatiivse nõude

rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. TsMS § 370 lg-st 2 tulenevalt

on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest esimeses järjekorras.

Ringkonnakohus peab hagejale muu hulgas selgitama, mis asjaolud omavad üht või teist liiki nõude

rahuldamise seiskohalt tähtsust. Sõltuvalt sellest, mis asjaoludele hageja tugineb, peab

ringkonnakohus kostjale selgitama, mis asjaolusid on kostjal võimalik tõendada vastutusest

vabanemiseks.

Töölepingu ja kollektiivlepingu rikkumine kostja kui tööandja poolt on nagu lepingulise kohustuse

rikkumine üldiselt vabandatav VÕS § 103 järgi. Töölepingu ja kollektiivlepingu rikkumise korral

tuleb muu hulgas arvestada TsÜS § 132 lõikega 1, mille järgi vastutab tööandja töölepingu täitjana

oma teiste töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast

tulenevate asjaolude eest. Lepingu rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise kohustuse tekkimist

välistab üldjuhul vääramatu jõu esinemine VÕS § 103 lg 2 tähenduses.

Deliktilise üldvastutuse korral vabaneb tööandja kui kahju põhjustanud isik hüvitiskohustusest, kui ta

tõendab kas mõne VÕS § 1045 lõike 2 punktides 1!4 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu

esinemise või süü puudumise (vt VÕS § 1050 lg 1).

Lähtudes eeltoodust, peab selleks, et hagejal oleks õigus nõuda hüvitist töölepingu rikkumisest

tulenevalt (näiteks töötaja tervise kaitsekohustuse rikkumine), olema lisaks põhjuslikule seosele (vt

käesoleva otsuse p 11) tuvastatud, et kannatanule sai tööõnnetusega üliraskeid kehavigastusi

sellepärast, et kostja rikkus kannatanuga sõlmitud töölepingut. Vastavalt TsÜS § 132 lg-le 1 loetakse

kostja vastutavaks oma töötajate käitumise ja nendest tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise

või endast tulenevate asjaolude eest. Kostja vastutusest vabanemise osas tuleb kohaldada VÕS § 103.

Tunnustamaks hageja nõuet delikti üldkoosseisu alusel, peab lisaks põhjuslikule seosele (VÕS § 127

lg 4) ja õigusvastasusele (VÕS § 1045 lg 1) olema kostja süüdi kannatanu surma põhjustamises (VÕS

§ 1050). Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd. Kostja ei vastuta kannatanu

surmaga hagejale põhjustatud kahju eest, kui ta tõendab mõne VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud

õigusvastasust välistava asjaolu esinemise.

13. Kolleegium peab ühtse kohtupraktika kujundamise eesmärki silmas pidades vajalikuks selgitada,

et kuigi ühe isiku tegu võib olla teise isiku kahju põhjuseks, ei tähenda see seadusest tulenevalt alati

seda, et põhjusliku seose olemasolul tuleks hüvitisnõue rahuldada.

Lepingulise kohustuse rikkumise korral piiratakse rikkuja vastutust VÕS § 127 lg 2 alusel sel teel, et

hüvitamata jäetakse kahju ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud rikutud kohustuse eesmärgiks,

ning VÕS § 127 lg 3 alusel sel teel, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama

üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu

sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Seega ei

loeta lepingut rikkunud isikut vastutavaks sellist liiki kahju põhjustamise eest, mille tekkimist lepingu

täitmine ei pidanud ära hoidma, ning üldjuhul ei pea ta hüvitama ettenägematut kahju. VÕS § 127

lõiked 2 ja 3 võimaldavad seega jätta tähelepanuta lepingulise kohustuse rikkumise negatiivsed

tagajärjed, mis on küll põhjuslikus seoses lepingu rikkumisega, kuid on mõistliku inimese seisukohalt

vaadates erakordsed. Seda põhjusel, et selliste tagajärgede ärahoidmine ei saanud eeldatavasti olla

lepingulise kohustuse eesmärgiks ning seega ei olnud rikkujal neid tagajärgi ka võimalik ette näha.

Järelikult võib lepingu rikkumine teatud juhtudel olla kahju põhjuseks, kuid see ei anna alust

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

VÕS § 127 lg-t 2 tuleb kohaldada ka lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise juhtudel. See

tähendab, et vaatamata põhjusliku seose olemasolule kostja teo ja hageja kahju vahel (VÕS § 127

lg 4), ei pruugi kostja kahju tekitamise eest lõppkokkuvõttes deliktiõiguslikult vastutada juhul, kui

õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu

hagejal esines. Seejuures tuleb keelu eesmärgi kindlakstegemisel muuhulgas arvestada sellega,

kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule.

Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (VÕS § 1045 lg 1 p-d 1, 2, 3

ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõtte kohaselt piiritletud VÕS-i 7. peatüki

vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa

(VÕS §-d 129!132). Vaidlusaluse asja seisukohalt omab tähtsust VÕS § 129, mis piirab

hüvitusnõudeid isiku surma põhjustamise korral (VÕS § 1045 lg 1 p 1).

VÕS §-e 129-130 tuleb kohaldada ka lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse

puhul. Nimelt eeldatakse, et lepingulise kohustuse kaitse-eesmärk on nendes sätetes nimetatud

õigusobjektide kahjustamise korral vastavalt VÕS § 127 lg-le 2 piiratud ja kahju tuleb hüvitada

nendes sätetes toodud ulatuses, kui lepingust või seadusest ei tulene teisiti. Lepinguks viimati

nimetatud tähenduses võib olla ka töösuhte poolte vahel sõlmitud kollektiivleping.

Kuigi VÕS § 127 lg 3 ei kohaldu deliktilise vastutuse juhtudel, võib kahjuliku tagajärje ettenähtavus

õigusvastase teo toimepanemise ajal omada tähtsust delikti üldkoosseisul põhineva (s.o süülise)

vastutuse korral (VÕS §-d 1045!1050). Nimelt saab õigusvastase teo toimepannud isik vastutusest

vabanemiseks VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 järgi muu hulgas tõendada, et talle ei saa hooletut käitumist

ette heita, kuivõrd mõistlikult võttes ei olnud tal võimalik ette näha põhjuslikku seost oma teo ja

kahju vahel.

Eeltoodust tuleneb, et kahju hüvitamise nõude aluste esinemise korral (vt käeoleva otsuse p-d 11

ja 12) peab ringkonnakohus sõltuvalt sellest, kas ta kontrollib hageja nõuet lepingulise vastutuse

sätete või deliktiõiguse alusel, kohaldama esimesel juhul nõude ulatuse kindlakstegemiseks VÕS

§ 127 lg-d 2 ja 3 ja § 129 ning teisel juhul VÕS § 129. Lepingu rikkumise korral tuleb VÕS § 127

lg 2 järgi arvestada kollektiivlepingu p-ga 6.15, milles on reguleeritud hüvitisnõude suurust puhuks,

kui kostja töötaja saab tööõnnetuse tagajärjel surma. Kollektiivlepingu p 6.15 kohaldamiseks peavad

olema tõendatud selles punktis märgitud eeldused, s.o et hageja oli kannatanu ülalpeetav ja

perekonnaliige.

14. Üksnes selle tõttu, et PKS §-de 60 ja 63 kohaselt ei pidanud kannatanu hagejat ülal pidama, ei ole

alust jätta hageja nõuet rahuldamata. Võimalik on, et esinevad alused VÕS § 129 lg 6 kohaldamiseks.

Selle sätte kohaselt juhul kui isik, kelle surm põhjustati, pidas kestvalt oma surmani ülal teist isikut,

kellega ta elas koos nagu perekonnas, või kui ta pidas seda isikut kestvalt oma surmani ülal kõlbelise

kohustuse alusel, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma sellele isikule hüvitist, mis

vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule

andnud, kui see isik vajab ülalpidamist ja tal ei ole võimalik ülalpidamist muul viisil saada ja isik,

kelle surm põhjustati, oleks tulevikus eeldatavalt ülalpidamist jätkanud. Seega on iseenesest

asjakohane hageja väide, et kannatanu pidas teda kuni oma surmani ülal ja oleks jätkanud

ülalpidamist. Samuti võis kostja vastutus olla laiendatud kollektiivlepinguga.

15. Lisaks lepingu rikkumisest tulenevale vastutusele ja deliktilisele vastutusele oma õigusvastase ja

süülise teo eest (vt käesoleva otsuse p-d 11 ja 12) võib kostja tulenevalt VÕS § 1054 lg-st 1 vastutada

deliktiõiguse alusel ka oma töötajate tegude tagajärgede eest. Ka sellise vastutuse liigi kohaldamise

võimaluse kohta peab ringkonnakohus välja selgitama hageja seisukoha.

VÕS § 1054 lg 1 kohaldamise eeldusteks on põhjuslik seos kostja töötajate tegevuse ja teise isiku

surma vahel (VÕS § 127 lg 4), surma põhjustamise õigusvastasus (VÕS § 1045 lg 1 p 1) ning kostja

töötajate süü surma põhjustamises (VÕS § 1050).

Eelöeldust tulenevalt on VÕS § 1054 lg 1 kohaldamise seisukohalt oluline hinnata tööinspektsiooni

akti, mille kohaselt olid tööõnnetuses 50% süüdi kostja töötajad. Süü määr ei oma VÕS § 1050

kohaldamise seisukohalt tähtsust. Seega ei ole ka VÕS § 1054 lg 1 kohaldamise eelduseks teise isiku

majandus- või kutsetegevuses kestvalt tegutsenud ja sellise tegutsemise käigus kahju õigusvastaselt

põhjustanud isiku süü määr. Süü jagunemine kostja töötajate ja kannatanu vahel võib omada tähtsust

hüvitise suuruse määramisel (vt käesoleva otsuse p 16).

Lisaks on oluline märkida, et juhul, kui kostja töötajad vastutavad kannatanu surma põhjustamise kui

õigusvastase teo eest VÕS § 1045 lg 1 p 1 ja § 1050 alusel, vastutab kostja nendega VÕS § 1054 lg 1

alusel solidaarselt vastavalt VÕS § 137 lg-le 1.

16. Kannatanu võimalikku kaassüüd enda surma põhjustamises saab ringkonnakohus arvestada

kahjuhüvitise suuruse otsustamisel kõikide võimalike eespool nimetatud hüvitisnõuete korral.

VÕS § 139 lg 1 sätestab et, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või

ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse hüvitist ulatuses, milles need

asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib hüvitist isiku

surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral vähendada sama paragrahvi lõikes 1

nimetatud alusel üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske

hooletus.

Lisaks võib kohus, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt

ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu vähendada hüvitist ka VÕS § 140 lg 1

alusel, arvestades kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende

majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Siiski ei saa VÕS § 139 lg 3 sätestatu

tõttu VÕS § 140 lg 1 alusel vähendada kostja vastutust kannatanu hooletusele tuginedes.

Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel saab ka kõnealusel juhul kohaldada VÕS § 127 lg-t 6, mille

kohaselt, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu

hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse

kohus.

17. Kohtud jätsid iseenesest õigesti kohaldamata ajutise korra põhjusel, et 1. juulist 2002. a hakkas

kehtima võlaõigusseadus.

Kolleegium leiab, et ajutine kord kui seadusest madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates

võlaõigusseaduse jõustumisest (s.o 1. juulist 2002. a) selle tõttu, et võlaõigusseadusega reguleeriti

kõiki kahju hüvitamise juhtumeid, sh töötajatele tööülesannete täitmisel saadud kehavigastuse või

muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamist, ning võlaõigusseaduses ega muus seaduses ei

sätestatud, et seadusega võrselt, s.o erandeid sätestavana, jääb võlaõigusseaduse regulatsiooni kõrval

kehtima ajutine kord. Kuni 1. jaanuarini 2006. a sätestas 26. juulist 1999. aastast kehtima hakanud

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 14 lg 5 p 6 iseenesest küll, et töötajal on õigus saada tööst

põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist vastavalt Vabariigi Valitsuse kehtestatud korrale, kuid see

säte kujutas endast delegatsiooninormi, mille alusel Vabariigi Valitsus oleks võinud kehtestada ajutise

korra asemele muu korra.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu