3-3-1-49-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-49-06

Otsuse kuupäev

25. september 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

A. K. kaebus Tartu Vangla 1. juuli 2005. a toimingute

õigusvastaseks tunnistamiseks ja toimingutega tekitatud

mittevaralise kahju 75 000 krooni väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-

1071

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Vangla kassatsioonkaebus rahuldamata.

Muuta Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a otsuse haldusasjas nr 3-05-1071 põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla direktor karistas 12. juuli 2005. a käskkirjaga nr 1-4/886 kinnipeetav A. K.-d 40

ööpäevaks kartserisse paigutamisega distsipliinirikkumise eest, mis väljendus selles, et A. K. ei

allunud 1. juuli 2005. a õhtul kambris nr 1023 (kartser) viibides vanglaametnike seaduslikele

korraldustele lõpetada kambri ukse lõhkumine ja karjumine. Käskkirja kohaselt kasutas A. K.

kambrisse sisenenud vanglaametnike suhtes lisaks ähvardavaid, solvavaid ja ebatsensuurseid

väljendeid ning oli agressiivne, mistõttu oldi sunnitud tema suhtes kasutama ohjeldusmeetmena

käeraudu. A. K.-l oli 64 kehtivat distsiplinaarkaristust, millest enamik samaliigiliste rikkumiste eest.

2. A. K. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla direktori 12. juuli 2005. a käskkirja nr 1-

4/886 tühistamiseks ning Tartu Vangla 1. juuli 2005. a toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ja

nimetatud toimingutega tekitatud moraalse kahju 75 000 krooni väljamõistmiseks. Tartu Halduskohus

eraldas 14. novembri 2005. a määrusega haldusasjas nr 3-441/05 iseseisvaks menetlemiseks Tartu

Vangla direktori 12. juuli 2005. a käskkirja tühistamise nõude (haldusasi nr 3-05-852, endine nr 3-

441/05) ja Tartu Vangla 1. juuli 2005. a õigusvastaste toimingutega tekitatud moraalse kahju 75 000

krooni väljamõistmise nõude (haldusasi nr 3-05-1071, endine nr 3-520/05).

Kaebuse kohaselt viibis A. K. 1. juulil 2005 kambris nr 1023 ning palus vanemvalvurilt

tualettpaberit, mida talle esialgu ei antud. Korduvate nõudmiste peale tualettpaber lõpuks toodi, kuid

mõnikümmend sekundit pärast tualettpaberi vastuvõtmist pandi kaebajal käed ja jalad raudu ning

ühendati need omakorda kolmandate raudadega, painutades ta kambri põrandale nn vibusse. Sellises

asendis hoiti teda kümmekond minutit. Seejärel viidi A. K. teise kambrisse, kus suruti uuesti

põrandale ja pandid käed-jalad taas kord eelkirjeldatud viisil raudu. Kaebaja pidi sellises asendis ning

raudus viibima umbes ajavahemikul kell 21:00 kuni 02:10 ning taluma valvurite korduvat

mõnitamist. A. K. palus kutsuda arsti, kes vaatas kaebaja läbi 4. juulil 2005 ja leidis, et A. K. on end

ise suitsuga põletanud ning jalavigastusi ei märkinud üldse üles. Selliste tegudega alandas vangla

kaebaja väärikust, rikkus tema tervist ja tekitas talle valu.

3. Tartu Halduskohus jättis 20. jaanuari 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-1071 (endine nr 3-

520/05) kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et kaebaja seostab moraalse kahju hüvitamise nõuet

1. juulil 2005 toimunuga, mil kaebaja oli kambris nr 1023 (kartseris) ning talle ei antud

vanglaametnike poolt tema esimese nõudmise peale tualettpaberit, mille tulemusena tekkis intsident

vangla töötajate ja kaebaja vahel. Tartu Vangla direktor andis nimetatud juhtumi kohta 12. juulil 2005

käskkirja, mille kohaselt karistati A. K.-d Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 p 4 alusel 40 päevaks

kartserisse paigutamisega. Käskkirja kohaselt nõudis A. K. tualettpaberit ning kuna nõudmisele kohe

ei reageeritud, hakkas kaebaja kolkima vastu kambri ust ja valjuhäälselt nõudma tualettpaberit.

Seejuures kasutas A. K. ebatsensuurseid ja ähvardavaid väljendeid vanglaametnike aadressil, mille

tõttu tuli kinnipeetava rahustamiseks kasutada ohjeldusmeetmena käeraudu. Käskkirjast nähtub, et A.

K. omab 64 kehtivat distsiplinaarkaristust allumatuse ja vanglaametnike sõimamise eest. Seega on

kaebaja 1. juuli 2005. a käitumist peetud süstemaatiliseks vangistust reguleerivate õigusnormide

rikkumiseks. VangS § 67 lg 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tartu Vangla kodukorra

p-des 7.1.1, 7.1.6, 7.2.4 ja 13.4 on sätestatud kinnipeetava kohustused täita Vangistusseadust, vangla

sisekorraeeskirja, Tartu Vangla kodukorda ja alluma ametnike seaduslikele korraldustele ning olema

teiste kinnipeetavate suhtes viisakas; suhtlemisel vangla teenistujatega ja teiste isikutega on keelatud

kinnipeetaval kasutada ebatsensuurseid väljendeid.

VangS § 69 lg 1 ja lg 2 p 5 kohaselt on lubatud täiendava julgeolekuabinõuna kasutada

ohjeldusmeetmeid kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub Vangistusseadust või vangla

sisekorraeeskirju. Tulenevalt VangS § 70 lg-st 1 võib ohjeldusmeetmena kasutada kinnisidumist,

käeraudu või rahustussärki. Antud juhul on kaebaja seletuste kohaselt kasutatud tema suhtes käeraudu

kestvusega 5 tundi. Kaebaja väide, et tema suhtes on kasutatud ka jalaraudu, ei saa olla tõene, kuna

vastustaja teatel ei ole jalaraudu vanglas üldse olemas. VangS § 70 lg 2 kohaselt on seadusega lubatud

ohjeldusmeetmete kasutamine kuni 12 tundi. Seega on käeraudu kasutatud kaebaja suhtes

Vangistusseaduse eelpoolnimetatud sätete kohaselt. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale tualettpaber

ikkagi anti, kuigi mitte koheselt pärast esimest küsimist.

Halduskohus leidis, et Tartu Vangla ametnikud ei ole tema suhtes ohjeldusmeetmete rakendamisega

kaebaja väärikust alandanud ega teotanud ohjeldusmeetmete kasutamise käigus tema au ja head nime,

vaid tegutsesid kooskõlas õigusaktidega. Kaebaja tervise kahjustamine ohjeldusmeetmete

rakendamise tulemusena ei ole tõendatud.

4. A. K. esitas Tartu Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule,

paludes halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 3. mai 2006. a otsusega A. K. kaebuse osaliselt ja tühistas Tartu

Halduskohtu 20. jaanuari 2006. a otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse, millega mõistis Tartu

Vanglalt A. K. kasuks õigusvastase ohjeldusmeetmete kasutamisega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks välja 2000 krooni.

Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu järeldusega, et vangla on käitunud kaebaja suhtes

ohjeldusmeetme kasutamisel õiguspäraselt. Ohjeldusmeetmete kasutamine on üheks täiendavaks

julgeolekuabinõuks. VangS § 69 lg 4 kohaselt kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid vangla

direktor. Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv

vanglaametnik. A. K. suhtes kasutas 1. juulil 2005 ohjeldusmeetmena käeraudu vanemvalvur O. Kivi.

Vangla esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et 1. juuli 2005. a õhtul oli vanglas kohal ka

peakorrapidaja, kes on kõrgem vanglaametnik kui vanemvalvur. Vanemvalvuri õigust kasutada

ohjeldusmeedet põhjendas vangla esindaja sellega, et peakorrapidaja oli oma töökohal ning

vanemvalvur oli kõrgem vanglaametnik, kes viibis intsidendi juures kohapeal. Ringkonnakohtu

arvates ei ole selline vangla seisukoht seadusega kooskõlas. VangS § 69 lg-st 4 tuleneb, et

vanglaametnikuna, kellel on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õigus, on seadusandja

silmas pidanud vanglas tööl viibivat kõrgemat vanglaametnikku. Antud juhul oli täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise õigus vangla peakorrapidajal. Vangla seisukohast tulenevalt oleks

vangla direktori poolt ohjeldusmeetmete kohaldamine pigem erand, kuna on väheusutav, et direktor

viibiks vahetult iga intsidendi juures ja otsustaks sealsamas ohjeldusmeetme kohaldamise

põhjendatuse. Kuna vanemvalvuril puudus seaduslik õigus täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamiseks, siis oli kaebaja suhtes 1. juulil 2005 käeraudade kasutamine õigusvastane.

Lisaks täheldas ringkonnakohus, et VangS § 69 lg-st 2 tulenevalt on ohjeldusmeetmete kasutamine

kõige rangem julgeolekuabinõu ning käeraudade kasutamine on üks võimalikest ohjeldusmeetmetest.

Kuivõrd käeraudade kasutamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, siis on käeraudade kasutamine

õigustatud üksnes erandlikel juhtudel. Vangla poolt esitatud tõenditest ei nähtu, millega oli

põhjendatud kõige rangema julgeolekuabinõu kohaldamine ja seda 5 tunni kestel ning millistel

põhjustel oleksid antud juhul välistatud teiste VangS § 69 lg-s 2 loetletud täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine. Ringkonnakohus leidis, et õigusliku aluseta ohjeldusmeetmena

käeraudade kohaldamine on õigusvastane ja selle kohaldamise tingimustest tulenevalt ka

inimväärikust kahjustav. Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt on tegemist rikkumisega, mille raskus

õigustab mittevaralise kahju hüvitamist. Asjas puuduvad ka asjaolud, mis välistaksid vangla vastutuse

tekitatud kahju osas või piiraksid seda. Õiguserikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust arvestades

pidas ringkonnakohus põhjendatuks mõista Tartu Vanglalt A. K. kasuks ohjeldusmeetme õigusvastase

kasutamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 2000 krooni. Muus osas leidis

ringkonnakohus, et tõendatud ei ole apellandi väide, et käeraudade kohaldamisega kahjustati tema

tervist. Samuti ei ole tõendatud, et apellandi suhtes kasutati ka jalaraudu ning et teda tõsteti

käeraudadest talle valu tekitamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Tartu Vangla palub esitatud kassatsioonkaebuses Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2006. a otsuse

tühistada ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu 20. jaanuari 2006. a otsuse. Kassaator on seisukohal, et

ringkonnakohus sisustas vääralt VangS § 69 lg-t 4. Vanemvalvur O. Kivi kohaldas A. K. suhtes

ohjeldusmeetmeid põhjusel, et too lõhkus vastu kambriust ja lärmas, häirides sellega

kaaskinnipeetavaid, ei allunud korraldustele lõhkumine ja lärm lõpetada, valvurite kambrisse

sisenemisel ähvardas neid ning käitus agressiivselt. Sündmuskohal viibisid vanemvalvur O. Kivi ja

valvur S. Erkmann. Kassaator leiab, et seadusandja ei ole VangS § 69 lg 4 puhul pidanud silmas, et

ohjeldusmeetmeid võib kohaldada üksnes kõrgeim tööl viibiv vanglaametnik (antud juhul

peakorrapidaja), vaid selle võib otsustada intsidendi juures olev kõrgeim vanglaametnik.

"Edasilükkamatu juhu" all on VangS § 69 lg-s 4 silmas peetud olukorda, kus kinnipeetava agressiivse

õigusvastase käitumise tagajärjel võib saada kahjustatud või hävida vangla vara või vahetult sattuda

ohtu teiste isikute elu või tervis. Olukord, kus kinnipeetav lõhub vangla vara ning käitub agressiivselt,

ähvardades kambrisse sisenenud vanglaametnikku, on erandlik ja vaieldamatult edasilükkamatu

juhtum, mil ohjeldusmeetmete kohaldamine tuleb otsustada vahetult sündmuskohal viibivatest

ametnikest kõrgeimas ametiastmes oleva vanglaametniku poolt. Vanglaametnik ei pea ootama rünnet,

vaid tal on õigus võtta tarvitusele meetmed tõenäoliselt eesseisva ründe vältimiseks, sh kasutades

käeraudu. Väär oleks asuda seisukohale, et enne ohjeldusmeetme kohaldamist (nt käeraudade

paigaldamist) tuleb kohale kutsuda kõrgeim vangla territooriumil viibiv vanglaametnik ja alles

seejärel hinnatakse, kas ja milliste meetmete rakendamine on vajalik. Aeg, mis kuluks kõrgeima

vanglaametniku sündmuskohale saabumiseks, võib põhjustada ettearvamatuid tagajärgi, pannes ohtu

vanglaametnike ja kokkuvõttes kogu vangla julgeoleku.

Vangla on seisukohal, et O. Kivi hindas olukorda õigesti ja kohaldas ohjeldusmeetmena käeraudu

õiguspäraselt, hoides sellise tegevusega ära võimaliku ründe talle endale ning suurema kahju

tekkimise vangla varale. Vanemvalvur O. Kivi informeeris käeraudade kohaldamisest peakorrapidajat

ja vangla direktor kinnitas selle toimingu 4. juulil 2005.

7. A. K. vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsuse muutmata. A. K. nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et tema suhtes

ohjeldusmeetmena käeraudade kohaldamise pidanuks otsustama vangla peakorrapidaja või mõni

teine vanemvalvur O. Kivist kõrgem vanglaametnik. A. K. ei nõustu vangla väitega, et tema

koputamisest sai kambri uks kannatada. Seda tõendab ka asjaolu, et kaebaja viibis kambris nr 1023

kuni 16. septembrini 2005 ja ust selle aja jooksul välja ei vahetatud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Asjas on vaidlus eelkõige selle üle, keda tuleb pidada Vangistusseaduse § 69 lg 4 tähenduses

kõrgemaks vanglaametnikuks, kes võib vangla direktori puudumisel edasilükkamatul juhul erandina

otsustada kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise.

9. VangS § 69 lg 4 näeb ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vangla direktor.

Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglaametnik.

VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes

süstemaatiliselt rikub Vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist

või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute

suhtes. VangS § 69 lg 2 p 5 näeb ühe lubatud täiendava julgeolekumeetmena ette võimaluse kasutada

kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmeid. VangS § 70 lg 1 kohaselt võib VangS § 69 lg 2 p-s 5

sätestatud ohjeldusmeetmetena kasutada kinnisidumist, käeraudu või rahustussärki.

Ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel, kui on olemas kõrgendatud

põgenemisoht.

VangS § 69 lg 3 sätestab, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Seejuures täiendava julgeolekuabinõuna

ohjeldusmeetmete kasutamisel tuleb lisaks arvestada VangS § 70 lg-ga 2, mille kohaselt

ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni.

10. Asjas on tuvastatud, et A. K. suhtes 1.?2. juulil 2005 ligikaudu viie tunni jooksul täiendava

julgeolekuabinõuna käeraudade kasutamise otsustas Tartu Vangla vanemvalvur O. Kivi ning samal

ajal oli Tartu Vangla territooriumil viibivaks kõrgeimaks vanglaametnikuks vangla peakorrapidaja.

Ringkonnakohus leidis, et VangS § 69 lg-st 4 tuleneb, et vanglaametnikuna, kellel on täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise õigus, on seadusandja silmas pidanud vanglas tööl viibivat

kõrgeimat vanglaametnikku. Antud juhul oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õigus

vangla peakorrapidajal.

Kassaator on seisukohal, et seadusandja ei ole VangS § 69 lg 4 puhul pidanud silmas, et

ohjeldusmeetmeid võib kohaldada üksnes kõrgeim vangla territooriumil viibiv vanglaametnik, vaid

selle võib otsustada intsidendi juures olev kõrgeim vanglaametnik. Aeg, mis kuluks kõrgeima vanglas

viibiva vanglaametniku sündmuskohale saabumiseks, võib põhjustada ettearvamatuid tagajärgi,

pannes ohtu vanglaametnike ja kokkuvõttes kogu vangla julgeoleku. "Edasilükkamatu juhu" all on

VangS § 69 lg-s 4 silmas peetud olukorda, kus kinnipeetava agressiivse õigusvastase käitumise

tagajärjel võib saada kahjustatud või hävida vangla vara või vahetult sattuda ohtu teiste isikute elu või

tervis.

11. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik

selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärgi saavutamine (VangS § 6 lg 1). Vangla

administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab

VangS § 66 lg 1, mis näeb ette, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab

Vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2

kohaselt vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor. Üks

vanglas julgeoleku tagamise abinõu on täiendavate julgeolekuabinõude, sealhulgas ohjeldusmeetmete

kasutamine.

Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et vangla direktori puudumisel võib VangS § 69 lg-

st 4 tulenevalt edasilükkamatul juhul täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada üksnes kõrgeim

vangla territooriumil viibiv vanglaametnik. Ringkonnakohus leidis, et juhul, kui täiendava

julgeolekuabinõu kohaldamise võiks otsustada kõrgeim intsidendi juures vahetult viibiv

vanglaametnik, oleks VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenev vangla direktori poolt täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamine pigem erand, sest on väheusutav, et direktor viibiks vahetult iga

intsidendi juures ja otsustaks sealsamas ohjeldusmeetme kohaldamise põhjendatuse.

Halduskolleegium peab õigeks Tartu Vangla tõlgendust VangS § 69 lg 4 teisele lausele, mille kohaselt

võib edasilükkamatul juhul täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim

viivitamatut sekkumist nõudva intsidendi juures viibiv vanglaametnik. Kui tegemist on

edasilükkamatu juhuga, võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada kõrgeim vahetult intsidendi

juures viibiv vanglaametnik sõltumata sellest, kas vangla direktor või mõni teine kõrgem

vanglaametnik vangla territooriumil viibib või mitte. Edasilükkamatuks juhuks VangS § 69 lg 4 teise

lause tähenduses tuleb pidada olukorda, kus kinnipeetav oma agressiivse või ründava käitumisega

seab vahetusse ja tegelikku ohtu enda, kaaskinnipeetavate või vanglaametnike elu või tervise, püüab

põgeneda või esineb kõrgendatud põgenemisoht või kinnipeetav tahtlikult kahjustab vangla vara või

rikub muul kohest sekkumist nõudval viisil oluliselt Vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirju.

Sellisel juhul on täiendava julgeolekuabinõu kohaldamise õigus kõrgeimal intsidendi juures viibival

vanglaametnikul. Kuivõrd VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tulenevalt kohaldab täiendavaid

julgeolekuabinõusid üldjuhul vangla direktor, kes on ka VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutav julgeoleku

eest vanglas, peab erakorralisest täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest viivitamata teavitama

vangla direktorit või teda asendavat vanglaametnikku, kes hindab täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise vajalikkust ja kasutatud abinõude sobivust ning otsustab nende kohaldamise jätkamise

või lõpetamise.

Nõustuda ei saa ringkonnakohtu väitega, et VangS § 69 lg 4 sellise tõlgenduse puhul muutuks vangla

direktori poolt täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sisuliselt erandiks, mis ei ole olnud

seadusandja tahteks. Kolleegium märgib, et VangS § 69 lg-s 2 loetletud täiendavatest

julgeolekuabinõudest on enamik siiski sellised, mille kohaldamist ei ole ilmselt vajalik otsustada

vahetult sündmuskohal. Erandiks ongi eelkõige VangS § 69 lg 2 p 5 alusel ohjeldusmeetmete

kasutamine, mille puhul võib viivitamine teatud olukorras tuua kaasa pöördumatud kahjulikud

tagajärjed või loob nende saabumiseks kõrgendatud ohu.

12. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et ohjeldusmeetmete

kasutamisel piiratakse teiste lubatud täiendavate julgeolekuabinõudega võrreldes kinnipeetava õigusi

kõige ulatuslikumalt, tegemist on rangeima täiendava julgeolekuabinõuga. Sellise iseloomuga

meetme rakendamiseks peavad esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab

toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega. Meede peab olema taotletud eesmärgi

saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kuivõrd VangS § 69 lg 4 esimesest lausest tuleneb, et

üldjuhul peab kõigi täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise, sealhulgas ohjeldusmeetmete

kasutamise, konkreetse meetme valiku ja rakendamise kestuse otsustama vangla direktor, siis tuleb

igal konkreetsel juhul, kui erandina on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldanud mõni teine

vanglaametnik, tuvastada, kas esinesid asjaolud, mis õigustasid julgeolekumeetmete kohaldamise

üldisest korrast kõrvalekaldumist. Kui selliseid asjaolusid ei esine, on täiendava julgeolekuabinõu

kohaldamine vangla direktorist madalama vanglaametniku poolt õigusvastane.

13. Käesolevas asjas on Tartu Vangla kinnitanud, et vanemvalvur O. Kivi teavitas A. K. suhtes

käeraudade kasutamisest viivitamata vangla peakorrapidajat ning O. Kivi 1. juulil 2005 koostatud

akti nr 94 ohjeldusmeetmete või erivahendite kasutamise kohta kinnitas vangla direktor 4. juulil 2005

(tl 44).

Samas on ringkonnakohus märkinud, et Tartu Vangla esitatud tõenditest ei nähtu, millega oli

põhjendatud kõige rangema julgeolekuabinõu kohaldamine viie tunni kestel ning millistel põhjustel

oleks olnud välistatud teiste VangS § 69 lg-s 2 loetletud täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamine. HKMS § 64 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas

ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti

kohaldanud seadust. Sama paragrahvi 2. lõige näeb ette, et Riigikohtu otsus põhineb alama astme

kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel ning Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid

faktilisi asjaolusid.

Kuna Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et tõendamist ei leidnud asjaolu, et A. K. suhtes

ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamine ligikaudu viie tunni kestel 1.?2. juulil 2005 oli vältimatult

vajalik, oli sellise täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine materiaalselt õigusvastane. Sellest

tulenevalt puudub Tartu Vangla kassatsioonkaebuse rahuldamiseks alus. Tartu Ringkonnakohtu 3. mai

2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1071 jääb jõusse, kuid Riigikohtu halduskolleegium muudab

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesolevale otsusele. Kautsjon tuleb arvata

riigituludesse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann