3-2-1-70-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-70-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

E Aktsiaseltsi hagi I. S vastu 823 596 krooni 91 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-4-1014

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Carri Ginter

Kostja I. S (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Andres Alaver

Asja läbivaatamise kuupäev

4. september 2006. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Carri Ginter ja kostja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Andres Alaver.

Istungit protokollis Ragne Rebane.

Resolutsioon

1. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Ringkonnakohtu 13. märtsi 2006. a otsuse resolutsioon

muutmata.

2. Muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E AS (edaspidi hageja) esitas 18. augustil 2004. a Viljandi Maakohtusse hagi I. S (edaspidi kostja)

vastu 823 596 krooni 91 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt on Riigikohtu 16. juuni 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-74-04 ja Tartu

Ringkonnakohtu 20. veebruari 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-69/2004 tuvastatud, et notar M. M

(edaspidi notar) tõestas 1. augustil 1997. a ostu-müügilepingu, millega A.-M. J (edaspidi kannatanu)

müüs kostjale Viljandis Xxx xxx xx asuva elamu-majandushoone. Kannatanut esindas volikirja alusel

kostja. 16. detsembril 1997. a sõlmitud asjaõiguslepingu alusel kanti kostja kinnistusraamatusse Xxx

xxx xx kinnistu omanikuna. Seejärel sõlmis kostja ja tema ema A. S asjaõiguslepingu, mille alusel

kanti viimane 16. juunil 1998. a Xxx xxx xx kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. 2. detsembril

1999. a kanti sama kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse A. M. Kannatanu leidis, et ta ei ole

kostjat volitanud müüma Xxx xxx xx asuvat elamut ega ole talle volikirja andnud. Tehingu

tõestamisel jättis notar kontrollimata kostja volitused esindada kannatanut, rikkudes sellega

notariaadiseaduse ja notariaaltoimingute tegemise korra sätteid. Tartu Ringkonnakohus leidis, et

1. augusti 1997. a ostu-müügileping on tühine, kuna kostjal polnud nõutavas vormis volitust. Kuna

vähemalt A. M tuleb käsitada kõnealuse kinnistu heauskse omandajana, siis on kannatanu kaotanud

tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg-test 1 ja 3 ja § 118 lg-st 1 õiguse nõuda A. M kinnistu

omandiõiguse tagasikandmist ning kinnistusraamatu kande parandamist. Kannatanu on seega

jäädavalt kaotanud omandiõiguse Xxx xxx xx asuvale hoonele ning sellist olukorda tuleb käsitada

vara kaotsiminekuna tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg 2 mõttes. Kannatanu on tõendanud talle tekitatud

kahju suuruse, sest hindamisakti järgi oli hoonete väärtus 17. juunil 1997. a 2 098 800 krooni. M. M

vastutab notarina kannatanule tekkinud kahju eest ning temalt tuleb kannatanu kasuks kahju

hüvitamiseks välja mõista 1 000 000 krooni ja õigusabikulud.

Hageja leidis, et kostja tekitas 16. juunil 1998. a kinnistut A. S võõrandades alusetu rikastumisega

kannatanule kahju. Kuna 1. augusti 1997. a müügileping oli tühine, siis vastavalt enne 1. juulit

2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg-le 5 tuleb tühise tehingu järgi saadu

hüvitada rahas. Kuivõrd notar tekitas kannatanule kahju vähemalt 1 000 000 krooni eest, pidi ka

kostja selles ulatuses alusetult rikastuma. Hageja ja notar olid sõlminud kindlustuslepingu, millega oli

kindlustatud notari kui kindlustusvõtja ametialane vastutus. Hageja kandis kannatanule

tema 22. juuli 2004. a avalduse alusel 11. augustil 2004. a üle 823 596 krooni 91 senti. Vastavalt

kindlustusseaduse (KindlS) §-le 18 läheb kahjukindlustuse korral nõudeõigus varalist kahju tekitanu

vastu kindlustushüvitist saanud isikult üle kindlustusandjale viimase väljamakstud kindlustushüvitise

ulatuses. Seega omab hageja alates kindlustushüvitise ülekandmisest 823 596 krooni 91 sendi suurust

nõudeõigust kostja vastu. Hageja on menetluses kannatanu ja I. S on notari asemel menetluses kostja.

Seega on protsessiosalised samad, kes olid poolteks eespool nimetatud kohtuvaidluses, ning kostja ei

saa enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 94 lg-st 2 tulenevalt

vaidlustada ringkonnakohtu otsusega tuvastatud asjaolusid.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hagiavaldusest ei selgu, milline kostja tegu oli õigusvastane ja milline

side on hagejal selle õigusvastase teoga. Hageja viide KindlS §-le 18 ei ole kohane, kuna see säte

käsitleb kahjukindlustusest tulenevaid õigusi. Kohtud on tuvastanud kannatanu ja kostja vahelise

ostu-müügilepingu tühisuse. TsÜS § 66 lg 4 järgi tuleb saadu hüvitada rahas. Kostja saadut ei ole

tuvastatud. Hageja ei saa kostja vastu esitada KindlS § 18 alusel regressinõuet, kuna võimalik kahju

hüvitamise nõue kostja ja kannatanu vahel on säilinud. VÕS § 492 lg 1 sätestab, et kindlustusandjale

läheb üle tema poolt hüvitatava kahju ulatuses kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kuuluv kahju

hüvitamise nõue kolmanda isiku vastu. Kindlustusvõtjaks ja kindlustatud isikuks oli notar. Kuivõrd

kahju hüvitati võlaõigusseaduse kehtivuse ajal, ei oma kindlustusseadus väidetava regressinõude

esitamisel tähendust.

Kui eeldada, et kostja rikastus kannatanu arvel, puudub hagejal nõudeõigus alusetu rikastumise sätete

alusel. Kostjal oli nõudeõigus kannatanu vastu hoone ostmisel makstud ostuhinna ja hoonele tehtud

parenduste hüvitamiseks, mille ta tasaarvestas kokkuleppel kannatanuga. Kui väidetav rahaülekanne

tehti 11. augustil 2004. a, ei saa esitada nõuet TsK § 477 alusel.

3. Viljandi Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2005. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks

välja hüvitise 823 596 krooni 91 senti ja riigilõivu 40 000 krooni.

Maakohus leidis, et hagi tuleb rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel, kuivõrd Riigikohtu

16. juuni 2004. a otsusest ja Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2004. a otsusest tuleneb, et notar

tekitas tühise ostu-müügilepingu kinnitamisega kannatanule kahju vähemalt 1 000 000 krooni eest.

Seega pidi kostja sama summa ulatuses alusetult rikastuma. Kuna kostja sai ilma õigusliku aluseta

kannatanu kinnisasja omanikuks ja hageja maksis kannatanule hüvitise 823 596 krooni 91 senti, siis

on KindlS § 18 alusel vastav nõue kostja vastu hagejale üle läinud. Samas ei ole hageja piisavalt

tõendanud seda, et tema nõue tuleks lisaks alusetu rikastumise sätetele rahuldada kahju hüvitamise

sätete alusel. Tuvastatav asjaolude kogum ! kostja tegu, õigusvastasus ja põhjuslik seos ! ei ole

tõendamist leidnud. Kriminaalasja menetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt ei võltsinud kostja

volikirja. Tõendamisesemesse ei puutu kostja vastuväide, mille kohaselt oli kostjal tasaarvestamiseks

kasutatud nõudeõigus kannatanu vastu hoone ostmisel makstud ostuhinna ja hoonele tehtud

parenduste hüvitamiseks.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Maakohtu seisukoht, et kannatanu nõue makstud hüvitise osas on

KindlS § 18 alusel hagejale üle läinud, tugineb seaduse väärale tõlgendusele ning on vastuolus

ülejäänud kohtuotsusega. Kostja ei rikastunud hageja arvel, kui viimane täitis notari

vastutuskindlustusest tulenevaid kohustusi. Hageja soorituse aluseks oli vastutuskindlustusleping,

mistõttu puudus kohtul alus kohaldada VÕS § 1028 lg-t 1. Kostja ei rikastunud 1. augustil 1997. a

sõlmitud ostu-müügilepingu alusel kannatanu arvel, kuivõrd kannatanul oli sama suuri kohustusi

kostja ees. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus hageja nõuete menetlemisel

alternatiivsetel alustel TsMS § 73 lg-t 1. Soorituskondiktsioonil põhineva alusetu rikastumise ja kahju

hüvitamise ajendfaktid erinevad oluliselt. Hageja oleks pidanud valima ühe konkreetse hagi aluse.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. märtsi 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti KindlS § 18 ja järeldas

seetõttu põhjendamatult, et hagejale läks üle kannatanu võimalik nõudeõigus kostja vastu. KindlS

§ 18 vaidlusaluses asjas ei kohaldu, sest kindlustusseadus kaotas kehtivuse võlaõigusseaduse

jõustumisega 1. juulil 2002. a, seega enne hageja poolt hüvitise maksmist.

Kindlustusandja regressiõigus tuleneb VÕS §-st 492, mille lg 1 kohaselt läheb kindlustusandjale tema

hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue.

Seega lähevad seadusest tulenevalt kindlustusandjale üle kõik kohustused ja õigused, mis olid

kindlustusvõtjal kahju tekitaja suhtes. Tegemist on seadusest tuleneva tagasinõudeõigusega, kus

kannatanu ehk võlausaldaja on notar, kahju tekitaja on kostja ja kahju hüvitaja on hageja. Kuna

kindlustusandja on kannatanule kahju hüvitanud, saab lugeda nõude hagejale üle läinuks.

Nõustuda ei saa hageja väitega, et tal on kindlustusandjana nõude esitamise õigus ka isiku asemel,

kellele kindlustushüvitis välja maksti.

Maakohus rahuldas põhjendamatult hageja nõude alusetu rikastumise sätete alusel. Notari

õigusvastase teo tulemusel ei saanud keegi alusetult rikastuda ning notari nõue saab põhineda üksnes

väitel, et tema õigusvastase teo kaaspõhjustajaks oli kostja. Seega tuleb kostja vastu nõude

rahuldamiseks tuvastada kostja teo objektiivne teokoosseis deliktiõigusliku vastutuse kohaldamise

alusena.

Maakohus jättis ebaõigesti hindamata kahju hüvitamise nõude põhjendatuse.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha

uus otsus, samuti mõista kostjalt välja kohtukulud. Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas,

milles kohus leidis, et maakohus on jätnud hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata, andmata

tõenditele nõuetekohast hinnangut.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus lahendamata küsimuse, kas hagejal

võis tekkida alusetu rikastumisest tulenev nõue kostja vastu. Hagejal on alusetust rikastumisest

tulenev nõue kostja vastu VÕS § 1041 alusel, kuna kostja vabanes hageja tehtud soorituse teel samas

ulatuses alusetust rikastumisest tulenevast nõudest kannatanu ees, mis tekkis elamu ostu-

müügilepingu tühisuse tõttu. Kuna kostja rikastus hageja arvel alusetult, ei kohaldu nõude üleminekut

reguleeriv säte ! VÕS § 492 lg 1.

Kui Riigikohus ei nõustu eelnimetatud seisukohaga, saab VÕS § 492 lõiget 1 kohaldada analoogia

alusel ning lugeda hagejale üle läinuks alusetust rikastumisest tulenev nõue, mis notaril oli kostja

vastu.

7. Kostja kassatsioonkaebusele kirjalikult ei vastanud.

8. Tsiviilkolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ning esitas

menetluskulude nimekirja ja arved. Kostja esindaja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid TsMS § 692

lg 2 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi materiaalõiguse normi väära kohaldamise

tõttu.

10. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et asi tuleb lahendada võlaõigusseaduse alusel.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud kestvuslepingutele alates

1. juulist 2002. a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt ei välista ega piira 1. lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi,

mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a, ning et kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele,

mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002. a, kohaldatakse senikehtinud seadust.

Käesolevas asjas tuleb kahju hüvitamise osas kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid, kuivõrd kahju

hüvitamise kohustus ja hageja kohustus maksta hüvitist notari tekitatud kahju eest tekkisid enne

1. juulit 2002. a. Selles osas ei oma tähtsust asjaolu, et hageja maksis kannatanule hüvitise

11. augustil 2004. a, s.o pärast võlaõigusseaduse jõustumist.

11. Tsiviilkoodeksi sätete järgi võib lisaks notarile (kelle vastutus on kindlaks tehtud Tartu

Ringkonnakohtu 20. veebruari 2004. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2-69/2004) vastutada kannatanule

tekitatud kahju eest ka kostja. Kuigi kostja omandas kannatanu elamu enne 1. juulit 2002. a kehtinud

TsÜS § 103 lg 1 esimese lause järgi tühise tehingu alusel ning pidi elamu siis kehtinud TsÜS § 66

lg 5 järgi tagastama või vastavalt TsK § 477 lg-le 3 hüvitama selle omandamise aegse väärtuse, ei ole

välistatud kannatanu õigus nõuda elamu väärtuse hüvitamist kostjalt ka kahjuhüvitisena, s.o TsK

§ 448 ja § 222 lg 2 alusel.

12. Hageja maksis kannatanule kahjuhüvitist notariga sõlmitud kohustusliku

vastutuskindlustuslepingu alusel. Kuivõrd kannatanul ei olnud hageja kui vastutuskindlustusandja

vastu otsenõuet, nagu see on alates 1. juulist 2002. a VÕS § 521 lg 1 järgi, siis ei vastutanud hageja

kannatanu ees kahju tekitamise eest. Seetõttu on välistatud hageja, notari ja kostja solidaarne vastutus

kannatanu ees TsK § 459 järgi ning hagejal pole õigust esitada kostja kui solidaarvõlgniku vastu

tagasinõuet TsK § 189 lg 4 alusel.

13. Hageja leiab kassatsioonkaebuses ebaõigesti, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud ning et

tal on selle tõttu kostja vastu nõue VÕS § 1041 alusel või et notari alusetust rikastumisest tulenev

nõue kostja vastu läks hagejale üle VÕS § 492 lg 1 analoogia alusel.

Kuna hageja maksis kannatanule hüvitist, täites notariga sõlmitud vastutuskindlustuslepingut, siis

vähenes hageja vara lepingu alusel, mitte alusetult. Hageja poolt kannatanule hüvitise maksmine

tähendas samas notari makset kannatanule lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamiseks (kohustuse

täitmine kolmanda isiku eest vastavalt VÕS §-le 78). Hageja poolt kannatanule notari eest

kahjuhüvitise maksmisega lõppes makstud hüvitise ulatuses notari kohustis kannatanu ees.

Kui asja uuel läbivaatamisel maakohtus selgub, et kostja oli kannatanu ees vastutav sama kahju

tekitamise eest nagu notar, siis vastutavad notar ja kostja kannatanu ees solidaarselt kui kahju ühised

tekitajad (TsK § 459). Sellisel juhul kujutab notari poolt hüvitise maksmine kannatanule (hageja

tehtuna) endast ühe solidaarvõlgniku poolt kahju täies ulatuses hüvitamist solidaarkohustise alusel,

mitte alusetut sooritust TsK § 477 lg 1 mõttes.

Seega võis kostja küll rikastuda seetõttu, et lõppes tema kohustus hüvitada kannatanule kahju, kuid

tema võimaliku rikastumise aluseks oli TsK §-st 459 tulenev alus ! notari kui solidaarvõlgniku

kohustus hüvitada kannatanule kahju täies ulatuses ning hageja kohustus täita kindlustuslepingut ja

maksta hüvitis notari eest.

Asjaolu, et kahju hüvitamise kohustuse täitmisega notari poolt lõppes ka kannatanu võimalik

alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu (vt käesoleva otsuse p 11), on VÕS § 1041

rakendamise seisukohalt ebaoluline, sest hageja makse notari eest ja notari makse kannatanule, nagu

eespool märgitud, ei olnud alusetud.

Eelöeldust tulenevalt ei saa ei hagejal ega notaril olla alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid

kostja vastu. Olematud nõuded ei saaks ka VÕS § 492 lg 1 ega selle analoogia alusel notarilt hagejale

üle minna.

14. Juhul, kui kostja vastutab kannatanule tekitatud kahju eest, siis võib notaril olla kostja kui kahju

võimaliku kaaspõhjustaja ja solidaarvõlgniku vastu tagasinõue TsK § 189 lg 4 alusel. Kahju

hüvitamise kohustise jagamisel solidaarvõlgnike vahel arvestatakse kõiki asjaolusid, eelkõige

õigusrikkumise laadi ja raskust ning süü astet. Muuhulgas tuleb arvestada sellega, kas ja kui suures

ulatuses üks või teine solidaarvõlgnikest kahju tekitamise tõttu rikastus. Kahju tekitaja pahatahtliku ja

omakasule suunatud õigusvastase teo korral võib kohus hea usu põhimõttest tulenevalt panna kahju

hüvitamise solidaarvõlgnike omavahelises suhtes vastutama üksnes pahatahtlikult ja omakasulise

eesmärgiga tegutsenud võlgniku.

Kolleegium peab vajalikuks märkida, et notar võib TsK § 189 lõikest 1 tuleneva tagasinõude kostja

vastu loovutada hagejale. Samas võib notari ja hageja vahelisest kindlustuslepingust tuleneda, et

notari nõuded teiste solidaarvõlgnike vastu lähevad hüvitise maksmise korral üle hagejale.

15. Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud KindlS § 18 lg-t 1 ja VÕS § 492 lg-t 1. KindlS § 18 lg 1 asjas

ei kohaldu, kuivõrd see säte reguleeris nõude üleminekut kannatanult kui kindlustusvõtjalt oma

kindlustusandjale. Kindlustusvõtjaks on käesolevas asjas notar kui kahju tekitanud isik, mitte

kannatanu. Pärast võlaõigusseaduse jõustumist toimunud kahju tekitamise juhtumitele kohaldatav

VÕS § 492 lg 1 reguleerib samuti nõude üleminekut kannatanult tema kindlustusandjale.

16. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et asjas ei oma tähtust see, kas kostja tasaarvestas kannatanu

hüvitisnõude oma rahalise nõudega. Tartu Ringkonnakohtu viidatud 20. veebruari 2004. a otsusega ei

ole lahendatud kostja vastutuse küsimust kannatanu ees. Seega peab maakohus asja uuel

läbivaatamisel hindama kannatanul kahjuhüvitisnõude olemasolu sõltumata sellest, et jõustunud

kohtuotsus kohustas notarit kahju hüvitama ja et hageja maksis kannatanule hüvitise notari eest.

Muuhulgas tuleb hinnata seda, kas kostja tegi kannatanule tasaarvestuse avalduse enne kannatanule

kahju hüvitamist ning kas tasaarvestuseks oli alust.

17. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3, peab ringkonnakohus lahendama poolte kohtukulude taotlused enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätete alusel, lähtudes asja lahendamise tulemustest.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu