3-2-1-65-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nime

Kohtuasja number

3-2-1-65-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

P. M hagi L. M vastu ühisvara jagamiseks ja L. M vastuhagi

P. M vastu 5858 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 22. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-30

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. M kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja P. M (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja L. M (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

28. august 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 22. veebruari 2006. a

otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada S. D 17. märtsil 2006. a P. M

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 415 (nelisada viisteist)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. P. M esitas 14. jaanuaril 2004. a Narva Linnakohtule hagi L. M vastu poolte abielu kestel

omandatud ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 23. jaanuaril 1982. a ja lahutati 27. jaanuaril 2000. a.

Abielu kestel ostsid abikaasad 17. juunil 1996. a kahetoalise korteri asukohaga Narvas Xxxxx tn x-x.

Korter on Ida-Viru Maakonna Hooneregistris registreeritud kostja nimele. Hageja soovis ühisvara

jagamisel jätta korteri enda omandisse ja mõista kostjale rahaline hüvitis summas 20 740 krooni.

Korteri turuväärtus on 21. märtsi 2002. a eksperdihinnangu järgi 41 480 krooni.

2. Kostja nõustus ühisvara (korteri) jagamisega, sest selle ühine kasutamine ei ole võimalik, kuid

vaidles vastu hageja pakutud ühisvara jagamise viisile. Kostja palus jätta vaidlusaluse korteri tema

omandisse ja mõista hageja kasuks rahalise hüvitise. Hageja lahkus korterist 1997. aastal ja asus

elama oma tulevase abikaasa juurde.

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista ühisvara (korteri) ülalpidamisega seotud

kulutuste eest 4898 krooni. Perioodil 2002. aasta oktoobrist 2004. aasta jaanuarini kandis kostja

korteri kasutamise eest (korteri hooldus, gaasipliidi hooldus, keskküte) kulutusi 6850 krooni 15 senti.

Samuti tasus kostja korteriomandi seadmise kulud 197 krooni ning gaasimõõturi ja kahe külma vee

mõõturi paigaldamise eest vastavalt 1750 krooni ja 1000 krooni. Nimetatud kulutuste kogusummast

(9797 krooni 15 senti) poole peab kostja arvates tasuma hageja kui korteri kaasomanik. Kostja

hilisema avalduse kohaselt suurendas ta vastuhaginõuet 5858 kroonini. 2004. aasta veebruarist

juunini kandis kostja korteriga seonduvalt täiendavaid kulutusi summas 1919 krooni 50 senti, millest

poole (960 krooni) peab kandma hageja.

4. Hageja ei tunnistanud vastuhagi. Vastuväidete kohaselt takistab kostja alates 1997. aastast tema

elamist vaidlusaluses korteris ja üürib seda kõrvalistele isikutele. Narva Linnakohtu 13. aprilli

1998. a otsusega kohustati kostjat kõrvaldama vaidlusaluse korteri kasutamisel hagejale tehtavad

takistused. Hageja ei tasunud oma osa korteri haldamisega seotud kulutustest alates 2002. aasta

oktoobrist, sest üüritud asjaga seotud kulutuste tasumine oli üürniku kohustuseks. Hageja tasus oma

osana korteri kulutustest perioodil 2004. aasta juunist oktoobrini 890 krooni 40 senti.

5. Narva Linnakohus rahuldas 22. märtsi 2005. a otsusega osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi.

Linnakohus jagas ühisvara, jättes korteri asukohaga Narvas Xxxxx tn x!x poolte kaasomandisse

ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja 4319 krooni ühisomandiga seotud kulude katteks.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nende abielusuhted lõppesid

1997. aastal ja ühisvaraks on abielusuhete ajal soetatud korter hinnaga 41 480 krooni. Linnakohus

tugines perekonnaseaduse (PKS) §-dele 18 ja 19 ja leidis tõendeid hinnates, et poolte ühisvaraks olev

korter tuleb jätta poolte kaasomandisse. Ei ole põhjust eelistada üht abikaasat teisele. Arvestada tuleb

pärast abielusuhete lõppemist kujunenud olukorda, kus korterit ei kasuta elamiseks ei hageja ega

kostja ning pooled ei suuda jõuda korteri kasutamises kokkuleppele. Korteri plaani kohaselt oleks

hagejal ebamugav korterit võõra inimesega koos kasutada. Samuti on hageja oma vägivaldse

käitumisega tekitanud kostja perele ebaturvalise olukorra.

Ka vastuhagi on põhjendatud osaliselt. Kostja on kandnud ühisvaraga seotud kulutusi. Nendest

kulutustest pool (4319 krooni) tuleb asjaõigusseaduse (AÕS) § 75 ja § 70 lg 4 alusel välja mõista

hagejalt kostja kasuks. Vastuhagi ei tule rahuldada hagejalt gaasi ja kahe külma vee mõõturi

paigaldamise kulutuste (vastavalt 1750 krooni ja 1000 krooni) pooles ulatuses väljamõistmise osas.

Kuna hageja korterit ei kasuta ega ole avaldanud tahet mõõturite paigaldamiseks, siis ei ole

tõendatud, et need kulutused oleksid olnud asja alalhoidmiseks hädavajalikud.

6. Hageja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada

osas, millega korter jäeti poolte kaasomandisse, ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies

ulatuses.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Ringkonnakohus tühistas 22. veebruari 2006. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega

vaidlusalune korter jäeti poolte kaasomandisse, ja tegi uue otsuse, millega jättis korteri kostja

omandisse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 20 740 krooni. Muus osas jäeti linnakohtu

otsus muutmata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt leidis linnakohus ebaõigesti, et ühisvarasse kuuluv korter tuleb

jätta poolte kaasomandisse. Selline järeldus ei ole põhjendatud ning ei rajane asjas olevatele

tõenditele ega seadusele. Perekonnaseaduse § 19 lg 3 järgi määratakse abikaasade ühisvara jagamisel

kummalegi abikaasale jääv osa kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena.

Sellest tulenevalt on võimalik jätta ühisvarasse kuuluv asi abikaasade kaasomandisse mõttelistes

osades või ühe abikaasa ainuomandisse. Nii linnakohtus kui ringkonnakohtus olid pooled nõus

sellega, et ühisvara jagamisel jäetakse korter ühe poole omandisse ja teisele poolele mõistetakse välja

rahalise hüvitisena pool korteri väärtusest (41 480 : 2 = 20 740 krooni). Linnakohus jättis

hagiavalduses, kirjalikus vastuses ning 7. märtsi 2005. a kohtuistungil esitatud sellekohased poolte

ettepanekud tähelepanuta. Linnakohus on küll õigesti arvestanud pärast poolte abielusuhete lõppemist

kujunenud olukorda ja tuvastanud, et hageja ja kostja ei saa enam ühiselt korterit kasutada ning et

hageja vägivaldne käitumine on loonud kostja perele ebaturvalise olukorra. Linnakohus leidis aga

ebaõigesti, et ei ole põhjust eelistada üht abikaasat teisele ja seetõttu on mõistlik jätta korter poolte

kaasomandisse. Asjas tuleb arvestada, et ühisvarasse kuuluv korter asub I korrusel ning kostja on

2. astme hüpertoonia tõve tõttu püsivalt töövõimetu 40% ulatuses. Samuti on kostja kandnud pärast

abielusuhete lõppemist 1997. aastal korteri majandamisega seotud kulud, teinud korteris remonti ning

alustanud toiminguid korteriomandi seadmiseks. Kostja kasutab praegu koos uue abikaasa, tütre ja

tema lapsega kahetoalist korterit teisel aadressil. Samasse korterisse on sisse registreeritud ka kostja

tädi, kes tegelikult elab vaidlusaluses korteris. Hageja kasutab samuti koos uue abikaasaga

kolmetoalist korterit teisel aadressil. See, et 1997. aastal tegi kostja hagejale takistusi ühisvarasse

kuuluva korteri kasutamisel, kinnitab, et poolte rahumeelne kooselu korteris ei olnud enam võimalik,

kuid ei anna alust kaheksa aastat hiljem jätta ühisvara jagamisel korter hagejale. Seega tuleb

ühisvarasse kuuluv korter jätta kostja omandisse ja mõista temalt PKS § 19 lg 4 alusel hageja kasuks

välja rahalise hüvitisena pool korteri väärtusest summas 20 740 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse täielikult tühistada ja saata asi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 436, § 442 ja § 654, kui asus linnakohtust teistsugusele seisukohale,

kuid jättis oma järeldused põhjendamata. Ringkonnakohus tugines asja lahendamisel asjaoludele,

mida linnakohtus ei uuritud ja mille suhtes pole hageja saanud esitada vastuväiteid. Nii ei ole kostja

linnakohtus ega ringkonnakohtus viidanud oma tervislikule seisukorrale ega ka korteri asukohale I

korrusel. Dokumendid oma tervisliku seisundi ja 40% töövõimetuse kohta esitas kostja vastuhagis

riigilõivust vabastamise taotluse juurde. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja põhjendustega ja leidis

ebaõigesti, et korter tuleb jätta kostjale. Korteri ülalpidamise kulusid kandsid pooled võrdselt ning

seda on ka kostja ise tunnistanud. Kostja ei teinud korteris remonti. Toiminguid korteriomandi

seadmiseks sai teha kostja, kuna poolte kokkuleppel oli korter abielu kestel erastatud tema nimele.

Kostja andis nõusoleku, et kinnistusraamatusse kantakse hageja sisse kaasomanikuna. Hageja kasutab

üürnikuna eluruumi teisel aadressil, sest kostja ei lase teda vaidlusalusesse korterisse.

Ringkonnakohus ei arvestanud, et tegelikult vajas kostja korteri eest raha, mitte aga korterit. Seda

kinnitab asjaolu, et kostja tegi vastuses apellatsioonkaebusele ettepaneku müüa korter ja jagada raha

pooleks. Samuti nõustus kostja 8. novembril 2005. a, et pooled saavutavad kompromissi, kui korter

ümber hinnatakse. Hageja laskis korteri ümber hinnata 15. novembril 2005. a. 7. veebruaril

2006. avaldas kostja kohtus, et ta pole uue hindamisega nõus, sest tema arvates maksab korter

250 000 krooni.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et pooled on nõus korteri jätmisega ühe poole omandisse ning

20 740 krooni väljamõistmisega teise poole kasuks. Hageja on ringkonnakohtu istungil kinnitanud, et

soovib korteri jätmist enda omandisse ning on nõus kostjale hüvitist maksma korteri turuhinna järgi.

Kostja nõustus vastuses apellatsioonkaebusele kompensatsiooniga turuhinna järgi ja kinnitas oma

nõusolekut kompromissi saavutamiseks 8. novembril 2005. a, kuid mõtles siis ümber.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

põhjendatud. Kostja palus hagejalt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu katteks

1000 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

11. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust

üksnes kassatsioonkaebusega vaidlustatud osas. Kõnealusel juhul on vaidluse all poolte ühisvaraks

oleva korteri kui vallasasja jagamine. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega jättis vaidlusaluse korteri kostja omandisse ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

summas 20 740 krooni.

Ringkonnakohus tugines otsuse põhjendustes järgmistele asjaoludele: 1) kostja on osaliselt

töövõimetu, mistõttu korteri asukoht esimesel korrusel on talle oluline; 2) kostja on kandnud pärast

abielusuhete lõppemist 1997. aastal korteri majandamisega seotud kulud; 3) kostja on teinud korteris

remonti; 4) kostja on alustanud toiminguid korteriomandi seadmiseks; 5) kostja kasutab koos uue

abikaasa, tütre ja selle lapsega kahetoalist korterit teisel aadressil ning sinna on sisse registreeritud ka

kostja tädi, kes tegelikult elab vaidlusaluses korteris; 6) hageja seevastu kasutab koos uue abikaasaga

teisel aadressil asuvat kolmetoalist korterit.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus asja lahendamisel

oluliselt menetlusõiguse norme. Kui apellatsioonikohus asub esimese astme kohtust vastupidisele

seisukohale, peab ta TsMS § 654 lg-st 4 ning § 442 lg-st 8 tulenevalt oma seisukohta põhjendama

ning märkima otsuses tuvastatud asjaolud, nendest tehtud järeldused, ja tõendid, millele on rajatud

kohtu järeldused. TsMS § 654 lg 5 sätestab, et kohus peab võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi

esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu

ei oma asja lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohtu otsus ei vasta eeltoodud nõuetele.

Ringkonnakohus jättis analüüsimata hageja väiteid, et korteri haldamise eest on ta alates 1997. aastast

tasunud osaliselt ja makseid jäi tasumata põhjusel, et korteriga seotud kulutused tuli kanda selles

elaval üürnikul. Ka kostja kinnitas oma vastuses hagiavaldusele (linnak. tlk 25), et hageja tasus

korteri hooldusega seotud kulutusi kuni 2002. aasta septembrini. Samuti jättis ringkonnakohus

tähelepanuta hageja väited ja esitatud tõendid selle kohta, et kostja tehtud remont seisnes

ümberehituses, millega tehti hagejale korteri kasutamine võimalikult ebamugavaks. Ringkonnakohus

järeldas, et kostja on alustanud toiminguid korteriomandi seadmiseks, selgitamata välja, mida kumbki

pool korteriomandi seadmiseks tegelikult ette võttis. Ringkonnakohtu toimikusse on võetud hageja ja

Narva Linnavalitsuse vaheline kirjavahetus (ringk tlk-d 19 ja 20), mis puudutab vaidlusalusele

korterile korteriomandi seadmist. Ringkonnakohus jättis ka need tõendid analüüsimata.

13. Kolleegium märgib, et perekonnaasjas ei ole kohus seotud esitatud asjaolude ja seisukohtadega

(TsMS § 436 lg 6). Kõigi asjas tuvastatud asjaolude suhtes peab pooltel olema võimalik avaldada

oma arvamust. Nimelt võib TsMS § 436 lg 3 järgi kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida

pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

Sama paragrahvi 4. lõige sätestab, et otsust tehes ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud. Samuti sätestab TsMS § 351 lg 1, et kohus arutab menetlusosalistega

vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama

paragrahvi 2. lõike järgi võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta

õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Hageja kassatsioonkaebuse kohaselt rajas ringkonnakohus oma

otsuse muu hulgas sellele, et vaidlusalune korter asub esimesel korrusel ning kostja on osaliselt

töövõimetu. Neid asjaolusid ja sellekohaseid tõendeid linnakohtus ei uuritud. Ringkonnakohtu istungi

protokollidest (ringk tlk-d 29!31 ja 49!50) nähtub, et neid asjaolusid ei ole arutatud ka

apellatsioonimenetluses. Kolleegium nõustub hagejaga, et eeltooduga rikkus ringkonnakohus TsMS

§ 436 lg-d 3 ja 4, samuti TsMS § 351 lg-d 1 ja 2.

14. Põhjendatud on ka kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta poolte

tegeliku tahte arvestada ühisvaraks oleva korteri eest hüvitise määramisel selle turuhinda. Toimiku

materjalide kohaselt teatas hageja 2. detsembril 2005. a ringkonnakohtule (ringk tlk 39), et ta on

lasknud 15. novembril 2005. a korteri uuesti hinnata, kuid pooled ei saavutanud asjas kohtuvälist

kokkulepet. Ringkonnakohtu toimikus viidatud eksperdihinnangut ei ole. Ringkonnakohtu istungil

(ringk tlk 50) leidis kostja, et Narva Kinnisvarabüroo hinnangul on vaidlusaluse korteri ja sarnaste

korterite turuväärtused praegu 200 000 krooni ning ta on nõus maksma hagejale poole korteri hinnast.

Eeltoodu kinnitab, et apellatsioonimenetluses olid mõlema poole seisukohad ühisvaraks oleva korteri

väärtuse kohta, võrreldes menetlusega linnakohtus, oluliselt muutunud. Samas oli ebaselge, milline

võiks olla vaidlusaluse korteri väärtus, millega mõlemad pooled on nõus hüvitise maksmisel

arvestama. Olukorras, kus poolte nõuded või seisukohad olid ebaselged, pidi kohus asjas põhjendatud

lahendi tegemise eesmärgil pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama neile võimlust

esitada oma väidete kinnituseks tõendeid. Kolleegium juhib tähelepanu, et tulenevalt TsMS §-st 348

on kohtu üheks kohustuseks selgitada välja menetlusosaliste arvamused asjas tähtsust omavate

asjaolude suhtes. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tagada asja õige lahendamine.

15. Kolleegium märgib lisaks, et Riigikohus on käsitlenud ühisvara jagamisel omandist ilma jäänud

abikaasale hüvitise määramise problemaatikat 12. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06

(RT III 2006, 14, 129). Riigikohus jääb selles lahendis avaldatud seisukoha juurde, et omandi

kaotamise eest tagatakse õiglane hüvitis juhul, kui omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult

täpselt omandi kaotamise aja seisuga.

16. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda pooltele võimalus tõendada oma väiteid

ühisvaraks oleva korteri väärtuse kohta ning otsustada esitatud tõendite ja poolte väidete ning

vastuväidete alusel PKS § 19 lg 3 kohaselt ühisvara jagamise üle.

17. Kostja taotlus kassatsiooniastme kohtukulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu