3-2-1-68-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nime

Kohtuasja number

3-2-1-68-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu S hagi Aktsiaseltsi F vastu 1 679 410 krooni 89

sendi saamiseks ning Aktsiaseltsi F vastuhagi Osaühingu S

vastu 6 000 000 krooni saamiseks ja kinnipidamisõiguse ja

asjade realiseerimise õiguse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 2-2/1083/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi F kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing S (varasemad ärinimed Osaühing L ja OÜ V)

(registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Raiko Lipstok.

Kostja Aktsiaselts F (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Merle Veeroos.

Asja läbivaatamise kuupäev

28. august 2006. a

Resolutsioon

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Mõista Aktsiaseltsilt F välja Osaühingu S kasuks

kassatsioonimenetluse õigusabikuludena 14 000 (neliteist

tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing S (edaspidi hageja) esitas 12. märtsil 2003. a Harju Maakohtusse hagi, milles palus

Aktsiaseltsilt F (edaspidi kostja) välja mõista 1 679 410 krooni 89 senti.

Hagiavalduse kohaselt ostis kostja hagejalt kaupu. Poolte kokkuleppel esitas kostja hagejale tellimuse

kaupade ostmiseks ja hageja aktsepteeris tellimuse soovitud kaupade üleandmisega kostjale. Pärast

kaupade üleandmist väljastas hageja kostjale saatelehed ja seejärel arved. Kostja ei tasunud 22 arvet

kogusummas 1 679 410 krooni 89 senti. Kostja esindaja on enamiku tasumata arveid allkirjastanud ja

seega aktsepteerinud. Arvete nr 11001, 11009 ja 11010 alusel on kostja samuti kaubad kätte saanud ja

ka need tuleb tasuda. Hageja on kostjalt kirjalikult nõudnud arvete tasumist. Arvete eest tasumata

jäetu tuleb kostjalt tasumata ostuhinnana välja nõuda.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja arvates ei ole ta hagejale võlgu. Kostja on tasaarvestanud hageja nõudega üürinõuded hageja

vastu 512 545 krooni 25 sendi ulatuses, mis tulenevad poolte 2002. a esimesel poolel sõlmitud

kokkuleppest mitteeluruumide ja maa rendi ning tarnete koostöö kohta (edaspidi kokkulepe).

Kokkuleppe kohaselt kohustus hageja tarnima kostjale viimase majandustegevuseks vajalikke kaupu

ja hageja pidi selleks kasutama osa kostjale kuuluvast kinnisasjast. 2002. a oktoobris hakkas hageja

kokkulepet rikkuma, avaldades soovi muuta senikehtinud hinnakirja ja tarnides kaupu senisest kuni

38% kallimalt. Kostja ei pidanud hinnatõusu võimalikuks ning palus jätkata kohustuste täitmist

senikehtinud alustel. Seepeale lõpetas hageja kostjaga koostöö, keeldudes edasisest kaupade

tarnimisest, tellimuste täitmisest, rendi ja sellega seotud kulude tasumisest ning vastastikuste nõuete

tasaarvestamisest. Hageja käitumise tõttu seiskus kostja tehase töö ja kostja kandis olulist kahju.

Kostjal on hageja vastu leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõue. Vaatamata 6. detsembril 2002. a

esitatud pretensioonile kahju hüvitamiseks, ei ole hageja kostja nõutud summat tasunud ning jätkab

endiselt kostja kinnisasja tasuta kasutamist. Arveid nr 11001 ja 11010 ei ole kostja saanud, mistõttu ei

saa hageja nende alusel nõuda 267 441 krooni 30 senti.

3. Kostja esitas ka vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 6 000 000 krooni kokkuleppe

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks ning tunnustada kostja õigust realiseerida tema valduses

olevad hageja vallasasjad ja rahuldada oma nõue asjade realiseerimisest saadud raha arvel.

Kokkuleppe p 12.3 kohaselt kannab kostja mittetähtaegse tarnimise, samuti tarnete etteteatamiseta

lõpetamise puhul otsest ja kaudset kahju, mille kokkuleppeline suurus on 2 000 000 krooni päevas.

Kokkuleppe p 13.1 järgi pidanuks hageja teatama tarnelepingu lõpetamisest ette vähemalt kolm kuud.

Kokkuleppe kohaselt kohustus hageja tarnelepingute etteteatamata lõpetamise eest tasuma

leppetrahvi summas, mis vastab kuue kuu kõige suurema tellimusega kalendrikuul tellitud kauba

hinna summale, s.o 947 431 krooni 5 senti. Kokkuleppe p 6.2.1 kohaselt kohustus hageja renditud

objekti vabastamisega viivitamisel üle kahe kuu tasuma leppetrahvi 600% kuu rendisummast,

s.o 178 597 krooni 26 senti. Samuti on kostja kandnud kaudset varalist kahju saamata jäänud tulu

näol 38 700 krooni kuus, mida kostja oleks saanud ja saaks edaspidi, kui hageja ei oleks oma

kohustuste täitmisest keeldunud. Vastuhagi esitamise ajal oli kostjal hageja vastu kokkuleppe

rikkumisest tulenev nõue 185 126 028 krooni 31 senti. Hageja nõue koosneb leppetrahvist 1 126 028

krooni 31 senti, üürivõlgnevusest 512 545 krooni 25 senti ja ülejäänud ulatuses kahju hüvitise

nõudest.

Kostja nõuded on tagatud kinnipidamisõigusega kostjale kuuluval kinnisasjal asuvatele hageja

kaupadele väärusega 3 750 957 krooni. Võlausaldajana on kostjal õigus tema valduses olevaid kaupu

kinni pidada ja oma nõude tagamiseks realiseerida.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Hageja väitel ei ole kostjal tema vastu 6 000 000 krooni suurust nõuet. Kokkulepe on koostatud

tagantjärele ja on võltsitud ning seetõttu tühine vastuolu tõttu heade kommete ja avaliku korraga.

Hageja juhatuse liikmed Tommy Lars-Göran Sturesson ja Rolf Bo Valdemar Thelin ei olnud

kokkuleppe sõlmimisest teadlikud. Kokkuleppest ei olnud teadlik ka hageja endine töötaja J-A. K,

kes oli hageja kontaktisikuks suhtlemisel kostjaga. Samuti ei ole kostja hagejalt 28. oktoobrini

2002. a kokkulepitud renti küsinud ega hagejale pretensioonide esitamisel kokkuleppele selgelt

viidanud. Ükski mõistlik isik ei sõlmiks äritegevuses niivõrd ebamõistlikel ja koormavatel

tingimustel lepinguid. Kokkulepe on tühine ka seetõttu, et selle sõlmimiseks ei olnud hageja juhatuse

liikmel Leif-Göran Bertil Forsil esindusõigust. Hageja äriregistri kaardi kohaselt peavad hagejat

kõigis õigustoimingutes esindama kaks juhatuse liiget ühiselt. Kokkuleppele on hageja poolel alla

kirjutanud hageja juhatuse liikmed A. N ja L. Fors, kostja poolel kostja juhataja, kelleks on samuti

L. Fors. Kuna L. Fors esindas väidetava kokkuleppe sõlmimisel samaaegselt mõlemat lepingupoolt,

võinuks ta hageja nimel kokkuleppele alla kirjutada vaid juhul, kui talle oleks selline õigus tulenenud

seadusest või antud volitusest. Kuna seadus sellist õigust ette ei näe, pidi L. Forsil olema selleks

volitus, mida hageja ei ole talle aga andnud. Kokkuleppe kehtivuse korral on kostja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 159 lg 2 järgi kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna ta ei teatanud sellest hagejale

viivitamata. Lisaks on nõutav leppetrahv ebamõistlikult suur, mistõttu taotles hageja selle

vähendamist.

Kostja takistab ebaseaduslikult hageja kaupade äravedu kostja laoplatsilt ja hoonest. Kostjal ei ole ei

kinnipidamis- ega pandiõigust ega hageja kaupade võõrandamise õigust, kuna tal puudub nõue hageja

vastu ning väidetav nõue ei ole pealegi seotud kaupadega. Hageja hoidis oma kaupu kostja laoplatsil

tasuta kasutamise lepingu alusel ning hoones hoiulepingu alusel. Kohaldada ei saa ka

võlaõigusseadusest tulenevat üürileandja pandiõigust, kuna see ei laiene tarnelepingust tulenevale

leppetrahvi tasumise ja kahju hüvitamise nõudele. Hageja on esitanud kostja vastu hagi oma vara

väljanõudmiseks.

5. Harju Maakohus rahuldas 5. aprilli 2005. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 1 591 838 krooni 10 senti ning kohtukuluna riigilõivu 64 000 krooni. Vastuhagi jättis

kohus rahuldamata.

Otsuse kohaselt sõlmiti kokkulepe kostja väitel 2002. a esimesel poolel, mistõttu kohaldatakse sellele

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse (VÕSRS) § 11 kohaselt enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust. Hageja äriregistrikaardilt

nähtuvalt peavad hagejat kõigis õigustoimingutes esindama kaks juhatuse liiget ühiselt. Kokkuleppele

on hageja esindajatena alla kirjutanud juhatuse liikmed A. N ja L. Fors. Kostja nimel on kokkuleppe

allkirjastanud juhatajana samuti L. Fors. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 95 lg 2 kohaselt oleks L. Fors võinud sõlmida kokkuleppe hageja nimel kostjaga,

kelle esindaja ta samal ajal oli, üksnes juhul, kui tal oleks olnud selline õigus tulenevalt seadusest või

antud hageja volitusega. Seadus ei näe osaühingu juhatuse liikmele ette õigust teha tehingut

osaühingu nimel iseenda või isikuga, kelle esindaja ta samal ajal on. Volitus sõlmida hageja

esindajana kokkulepe ei tulenenud hageja ainuosaniku 20. novembri 2001. a otsusest, millega on

ainuosanik L. Fors andnud endale kui juhatuse liikmele õiguse teha tehinguid hageja nimel kostjaga,

kelle esindajaks ta samaaegselt on. Kuna nimetatud otsusest nähtub üheselt, et ainuosanik on andnud

volituse endale kui juhatuse liikmele, ei saa volitus ulatuda ajas kaugemale hetkest kui L. Fors ei

olnud enam hageja juhatuse liige. 19. detsembril 2001. a omandas Rootsi äriühing Stålrör AB

L. Forsilt temale kuulunud hageja ainuosa ja samal kuupäeval võttis uus ainuosanik vastu otsuse,

mille p 2.1 kohaselt kutsuti L. Fors hageja juhatusest tagasi. Tollal kehtinud TsÜS § 101 lg 1 p 2 ja

äriseadustiku (ÄS) § 184 lg 3 kohaselt lõppes 19. detsembril 2001. a L. Forsi volitus teha tehinguid

hageja nimel kostjaga, kelle esindajaks ta samaaegselt on, sest uus ainuosanik kutsus L. Forsi

juhatusest tagasi. Tähtsust ei oma, et L. Fors valiti samal päeval uuesti hageja juhatusse, sest tähtaja

möödumise tõttu lõppenud tehingust tulenevad volitused ei saa esindatava tahteavalduseta uuesti

tekkida. Samal põhjusel ei ole asjakohane ka kostja väide, et L. Forsile volituse andmise aluseks

olnud hageja 20. novembri 2001. a ainuosaniku otsus kehtis edasi ka pärast ainuosaniku vahetumist ja

taastas L. Forsi uuesti juhatusse valimisega tema volituse teha tehinguid iseenda või isikutega, kelle

esindaja ta samal ajal on. Hageja uue ainuosaniku tahe juhatuse liikmete esindusõiguste osas on

väljendatud ainuosaniku 19. detsembri 2001. a otsuse p-s 1, mille kohaselt otsustati muuta hageja

põhikirja p 7.2 ja sätestada, et hagejat võivad kõigis õigustoimingutes esindada kaks juhatuse liiget

ühiselt. Asjaolu, et ÄS § 181 lg 1 kohaselt võib osaühingut esindada iga juhatuse liige, ei tähenda, et

juhatuse liige on oma tegevuses, sh äriühingut esindades vabastatud tsiviilseadustiku üldosa seaduses

sätestatud piirangutest. Kostja seisukoht on vastuolus ka L. Forsi tegeliku käitumisega, kuna

20. novembri 2001. a ainuosaniku otsuse vastuvõtmisega on ta möönnud, et TsÜS § 95 lg 2 nõuet

tuleb täita, vaatamata äriühingu juhatuse liikmeks olemisele. Juhatuse liikmetele äriühingu ühise

esindamise õiguse sätestamise eesmärk ei ole luua äriühingule võimalust teha kehtivaid tehinguid ka

juhul, kui mõnel juhatuse liikmel ei ole seadusest tulenevalt õigust tehingut teha, vaid tagada tõhusam

eelkontroll tehingute seaduslikkuse ja põhjendatuse üle. Kokkulepe on TsÜS § 103 lg 1 järgi tühine,

kuna see on sõlmitud volituseta. Seetõttu jättis kohus vastuhagi rahuldamata.

Vastuhagi rahuldamata jätmise tõttu rahuldas kohus hagi osas, millele kostja on vastu vaielnud

vastuhagist tulenevate nõuete tõttu. Kohus mõistis kostjalt välja tasu kaupade eest, mille kohta on

hageja esitanud arved, ja leidis, et kostja on kohustatud tasuma ka arve nr 11001, sest kostja ei

vaidlusta, et on arves loetletud kaubad hagejalt kätte saanud. Arve nr 11010 tasumise kohustusele

vaidles kostja vastu, kuna ta ei ole arves märgitud kaupu hagejalt saanud. Kohus jättis selle arve osas

hagi rahuldamata, sest selles märgitud kaupade üleandmist kostjale ei tõendatud.

Hageja õigusabikulutused jättis kohus kostjalt välja mõistmata, kuna hageja esindaja ei esitanud enne

kohtuvaidlusi kohtule õigusabikulutusi tõendavaid kuludokumente.

6. Nii hageja kui ka kostja esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

Hageja palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti hageja õigusabikulud tema enda kanda, ja

teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud vastavalt hagi rahuldatud

osale summas 161 870 krooni 64 senti.

Kostja palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema vastuhagi

1 679 410 krooni 89 sendi ulatuses ning nõudes tunnustada kostja õigust realiseerida hageja

vallasasjad ja rahuldada oma nõue hageja vastu sama summa ulatuses, ning palus teha uue otsuse,

millega rahuldatakse vastuhagi 1 679 410 krooni 89 sendi ulatuses ning tunnustatakse kostja õigust

realiseerida nõude rahuldamiseks hageja vallasasjad ja rahuldada oma nõue saadud raha arvel sama

summa ulatuses.

7. Pooled ei pidanud teineteise kaebusi õigeks ja palusid jätta need rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11. novembri 2005. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse ja

jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust kohtukulude

jaotuse osas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja õigusabikuludena 161 870 krooni 64 senti. Muus

osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Lisaks mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja

kasuks välja apellatsioonimenetluse kohtukuludena 28 140 krooni ning tühistas Harju Maakohtu

seatud hagi tagamise.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata jätmise osas

seaduslik ja põhjendatud ning ringkonnakohus ei korranud maakohtu otsuse põhjendusi. Kuna

maakohus leidis, et hageja nimel tehingu teinud isikul ei olnud selleks volitust ning kokkulepe on

tühine juba üksnes sel põhjusel, ei pidanud ta muid asjaolusid otsuses eraldi käsitlema.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 95 lg 2 ei ole äriühingu

juhatuse liikmete volituse suhtes kohaldatav. Kuna tegemist on esinduse üldsättega, kehtib sellest

tulenev põhimõte ka äriühingute suhtes. Kuna kokkuleppe sõlmimise ajal ei olnud L. Forsile selle

sõlmimiseks volitust antud, ei olnud tal õigust hageja nimel vastavalt tegutseda. 20. novembri 2001. a

otsusega juhatuse liikmele antud õigus teha tehinguid hagejaga, mille esindajaks juhatuse liige samal

ajal oli, 2002. a enam ei kehtinud. Stålrör AB omandas L. Forsilt hageja ainuosa 19. detsembril

2001. a ja samal ajal kutsuti L. Fors tagasi juhatusest. See, et samal päeva nimetati ta uuesti juhatuse

liikmeks, ei võimalda järeldada ainuosaniku 20. novembri 2001. a otsuse jätkuvat kehtivust ning

ainuosaniku iseendale antud volituse kestmist. Asjaolu, et äriregistri kanne nimetatud isiku juhatuse

liikmest tagasi kutsumist ei peegelda, ei oma tähendust. Sellel kandel ei ole õigustloovat tähendust.

Juhatuse liige oli toimunust teadlik. Kohtule ei esitatud ühtegi mõistlikku põhjendust, miks pidi

ainuosaniku varasem otsus jätkuvalt kehtima ning juhatuse liikmele laienema seaduses sätestatust

erinev esindusõigus, kui uus ainuosanik pidas samal ajal vajalikuks juhatuse liikmete esindusõigust

piirata.

Asjaolu, et ainuosaniku otsusega antud volitusel ei olnud tähtaega määratud, ei võimaldanud

järeldada selle kehtimist ka pärast juhatuse liikme tagasikutsumist ja uueks tähtajaks nimetamist.

L. Forsi volitus teha tehinguid isikuga, kelle esindajaks ta samal ajal on, oli tema juhatusest

tagasikutsumisega lõppenud. Sellest ei tulene, nagu muutuksid äriühingu organi koosseisu muutmisel

kehtetuks kõik selle organi otsused. Ainuosanik andis otsusega juhatuse liikmele erivolituse, mille

tähtaeg lõppes volitatu juhatusest tagasikutsumisel. Seetõttu ei vajanud nimetatud otsus ka sama

organi või kohtu täiendavat kehtetuks tunnistamist. Sama isiku nimetamine uuesti juhatuse liikmeks

ei kinnita hageja tahet võimaldada L. Forsil teha tehinguid hagejaga, kelle seaduslikuks esindajaks ta

samal ajal oli. Kui juhatuse liikme seadusest tuleneva esindusõiguse mahtu ja ulatust on tehinguga

muudetud, saab niisugune muutmine kehtida üksnes senise juhtimiskorralduse raames, kuivõrd

juhtorgani töö ümberkorraldamisega (näiteks juhatuse liikmete arvu suurendamine) väljendab

äriühing selget tahet muuta senikehtinud juhtimis- ja esindusõiguse jaotust.

Kuna ringkonnakohus jättis vastuhagi osas kohtuotsuse muutmata, tühistas ta vastuhagi tagamiseks

seatud abinõu, millega keelati hagejal kõik tehingud ja toimingud kostja valduses oleva hageja

vallasvaraga vastuhagi hinna ulatuses.

Hageja õigusabikulude välja mõistmata jätmise osas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ja

mõistis hageja kasuks välja kohtukulu 161 870 krooni 64 senti, leides, et hageja ei jätnud täitmata

enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg-s 3 ettenähtut.

Seadusest ei tulene nõuet õigusabi eest kantud kulutusi tõendava dokumendi vormile. Samuti mõistis

ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud 28 080

krooni ja riigilõivu 60 krooni.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu ja

maakohtu otsused tühistada ja saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus kostja

jätta jõusse hagi tagamine ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kõigis kohtuastmetes kantud

kohtukulud.

Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga juhatuse liikmele antud tehingulise volituse tähtaja,

kehtivuse ja lõppemise osas. L. Forsile 20. novembril 2001. a antud volitus ei lõppenud

19. detsembril 2001. a. Tegemist on tähtajatu volitusega, mida on võimalik realiseerida juhatuse

liikme ametiaja lõpuni. Kuna L. Fors kuulus hageja juhatusse ka pärast 19. detsembrit 2001. a, ei

lõppenud tema ametiaeg nimetatud kuupäeval. Osaühingu antud volituse kehtivust ei mõjuta asjaolu,

et muutus ainuosanik, ega see, et uus osanik valis juhatusse uusi liikmeid ja kehtestas kahe juhatuse

liikme ühise esindusõiguse. Meelevaldne on ringkonnakohtu seisukoht, et juhatusse uue liikme

valimine viitab osaühingu tahtele muuta senist juhtimiskorraldust ja see omakorda viitab tahtele

tunnistada vaikimisi kehtetuks kõik juhatusele antud volitused. Osanike 19. detsembri 2001. a

otsusest ei nähtu tahet piirata L. Forsi volitusi teha tehinguid kostjaga, kelle esindajaks ta samal ajal

oli. Kostja oli hageja peamine lepingupartner. Tehing peab TsÜS § 64 lg 4 järgi jääma kehtima

võimalikult suures ulatuses.

Äriseadustiku § 181 lg 1 järgi võivad juhatuse kaks liiget koos esindada osaühingut kõigis

õigustoimingutes, sh teha tehinguid isikuga, kelle esindaja ta samaaegselt on. Õige ei ole

ringkonnakohtu seisukoht, et TsÜS § 95 lg 2 eesmärk on vältida osaühingu ja juhatuse liikme vahelisi

huvide konflikte. See oleks osaühingu sisesuhte küsimus, TsÜS § 95 lg 2 reguleerib aga välissuhet ja

osaühingu juhataja volitus teha kõiki tehinguid tuleneb ÄS § 181 lg-st 1. Pealegi on TsÜS § 95 lg 2

kohaldatav vaid juhul, kui juhatuse liige tegutseb üksi, mitte ühisvolituse korral, v.a juhul, kui

mõlemad esindajad on samal ajal ka teise poole esindajad.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest sellest ei ole võimalik aru saada, kas 20. novembri

2001. a otsusest tulenev juhatuse liikme volitus oli tähtajaline või tähtajatu. Lisaks ei ole

ringkonnakohus vastanud kõigile apellatsioonkaebuse väidetele.

Ringkonnakohus muutis ebaõigesti maakohtu otsust kohtukulude väljamõistmise osas ja kohaldas

vääralt TsMS § 60 lg-t 3, pidades kuludokumendiks advokaadibüroo juhatuse liikme kirjalikku

kinnitust hageja väidetavalt tasutud õigusabikulude kohta. Kuludokumendiks on raamatupidamise

algdokument, mitte advokaadibüroo juhataja kinnitus raha tasumise kohta. Samuti rikkus

ringkonnakohus TsMS § 61 lg-t 1. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks on kohtu hinnangul kogu

õigusabikulu vajalik ja põhjendatud.

10. Hageja palub jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning mõista kostjalt

välja hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud 17 055 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

12. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada kaevatavad maakohtu ja ringkonnakohtu otsused ja

saata asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu otsusega rahuldati hagi põhiosas

ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 1 591 838 krooni 10 senti. Vastuhagi jättis maakohus

rahuldamata. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja maakohtu otsuse üksnes osas, millega jäeti

rahuldamata tema vastuhagi 1 679 410 krooni 89 sendi ulatuses (toimiku II kd, lk 202, vt ka

käesoleva otsuse p 6). Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Eelnevast nähtub, et kostja vaidlustab kassatsioonimenetluses nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu

otsuse suuremas ulatuses kui apellatsioonimenetluses. Lähtudes TsMS § 668 lg-st 1 ning § 688 lg-

test 3 ja 4, ei saa Riigikohus kontrollida ringkonnakohtu otsust osas, milles apellatsioonkaebust ei

esitatud ja ringkonnakohus seetõttu seisukohta ei võtnud. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651

lg 1 järgi maakohtu otsust üksnes kaevatud osas. Samasugune regulatsioon tulenes apellatsioonikohtu

otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 319 lg-st 1. Hagi rahuldamisele ja vastuhagi rahuldamata

jätmisele 1 679 410 krooni 89 senti ületavas osas kostja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seetõttu ei

ole maakohtu otsus selles osas enam vaidluse all ning kassatsioonkaebus jääb juba ainuüksi sellel

põhjusel rahuldamata osas, mis puudutab maakohtu otsuse osa, mille peale apellatsioonkaebust ei

esitatud.

13. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et kassatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt kostja vastuhagi

üle apellatsioonkaebuses nimetatud ulatuses, s.o 1 679 410 krooni 89 sendi ulatuses, samuti kostja

nõude üle tunnustada tema õigust realiseerida hageja vallasasjad ja rahuldada tema nõue saadud raha

arvel sama summa ulatuses. Kuna hagi rahuldamise üle enam ei vaielda, on kostjalt juba välja

mõistetud 1 591 838 krooni 10 senti, mis tuleks isegi vastuhagi rahuldamise korral tasaarvestada

vastuhagi nõudega. Seega saaks kaebuse põhjal hagejalt reaalselt välja mõista maksimaalselt 87 572

krooni 79 senti. Üksnes selle summa ulatuses saaks kõne alla tulla ka kinnipidamisõiguse

(pandiõiguse) ja asjade realiseerimise õiguse tunnustamine.

14. Apellatsioonkaebuses on kostja selgitanud, et nõutavast 1 679 410 kroonist 89 sendist moodustab

üürivõlgnevus 512 545 krooni 25 senti, leppetrahv 1 126 028 krooni 31 senti ja kahjuhüvitis 40 837

krooni 33 senti (toimiku III kd, lk 193). Nimetatud nõuded põhinevad vastuhagi järgi kõik

kokkuleppel. Seega saab vastuhagi rahalisi nõudeid rahuldada vaid juhul, kui kokkulepe kehtiks.

Vastuhagi nõuded kinnipidamisõiguse (pandiõiguse) ja asjade realiseerimise õiguse tunnustamiseks

on vahetult seotud rahaliste nõuetega, s.t ka neid saab rahuldada vaid rahaliste nõuete rahuldamisel,

seega kokkuleppe kehtivuse korral.

Sellest tulenevalt on keskseks vaidlusküsimuseks kokkuleppe kehtivus. Kohtud leidsid, et kokkulepe

on tühine seetõttu, et selle allkirjastanud L. Forsil ei olnud tehingu tegemiseks esindusõigust, sest ta

esindas tehingu tegemisel selleks õigustamatult nii hagejat kui kostjat. Kassatsioonkaebuses on kostja

selle seisukoha vaidlustanud.

15. Asja lahendamiseks on tuvastatud järgmised olulised asjaolud:

hageja (varasema ärnimega Osaühing L) ainuosanik ja juhatuse liige oli enne 19. detsembrit 2001. a

L. Fors;

L. Fors oli hageja ainuosanikuna võtnud 20. novembril 2001. a vastu otsuse, mille kohaselt ta andis

iseenesele juhatuse liikmena õiguse teha hageja nimel tehinguid kostjaga, kelle esindajaks ta samal

ajal on;

L. Fors võõrandas hageja osa 19. detsembril 2001. a Stålrör AB-le;

Stålrör AB otsustas hageja ainuosanikuna 19. detsembril 2001. a muuta hageja põhikirja selliselt, et

hagejat võivad kõigis õigustoimingutes esindada kaks juhatuse liiget ühiselt ning vastav piirang kanti

ka äriregistrisse, samuti otsustas ainuosanik kutsuda juhatusest tagasi L. Forsi ja valis uue juhatuse,

kuhu nimetas mh uuesti L. Forsi;

kokkuleppele on hageja esindajatena alla kirjutanud hageja juhatuse liikmed A. N ja L. Fors, kostja

poolelt juhatajana L. Fors.

16. Kohtud ei ole tuvastanud dateerimata kokkuleppe allkirjastamise aega, vaid on lähtunud asja

lahendamisel kostja väitest, et kokkulepe sõlmiti 2002. a esimesel poolel. Seetõttu on kohtud

lähtunud asja lahendamisel enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadusest, nagu tuleneb ka VÕSRS §-

dest 2, 8 ja 11.

17. Äriseadustiku § 181 lg 1 järgi võib osaühingut kõigis õigustoimingutes esindada iga juhatuse

liige, kui põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või

ühiselt. Sama sätte teise lause järgi kehtib ühine esindus kolmandate isikute suhtes ainult siis, kui see

on kantud äriregistrisse. Asjas on tuvastatud, et hageja põhikirjaga oli ette nähtud juhatuse liikmete

ühine esindus ja vastav kanne oli tehtud ka äriregistrisse. Samuti on tuvastatud, et hageja nimel

allkirjastasid kokkuleppe kaks juhatuse liiget. Seega on ÄS § 181 lg 1 üldised tingimused kokkuleppe

sõlmimisel iseenesest täidetud.

Kolleegium nõustub alama astme kohtutega, et ühise esinduse ettenägemisel kehtivad esindajate

tehtud tehingud vaid siis, kui kehtivad kõigi ühiseks esinduseks vajalike esindajate tahteavaldused.

Kokkuleppe kehtivuseks oli vajalik vähemalt kahe hageja juhatuse liikme tahteavaldus lepingu

sõlmimiseks. Kui vähemalt ühel kokkuleppe allkirjastanud juhatuse liikmel ei olnud õigust seda

hageja nimel teha, on kokkulepe sõlmitud esindusõiguseta ja seega tühine enne 1. juulit 2002. a

kehtinud TsÜS § 103 lg 1 järgi. Kohtud ei ole tuvastanud, et hageja oleks kokkuleppe hiljem heaks

kiitnud. Kokkuleppe allkirjastanud hageja juhatuse liikme A. N esindusõigust ei ole kahtluse alla

seatud. Küll on vaidluse all teise juhatuse liikme L. Forsi esindusõiguse olemasolu.

18. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 95 lg 2 järgi võib esindaja teha tehingu esindatava nimel

iseenda või isikuga, kelle esindaja ta samal ajal on, ainult siis, kui see tuleneb seadusest või

esindatava antud volitusest. Nimetatud säte kehtib ka äriühingute kohta. Äriseadustiku § 168 lg 1 p 4

näeb lisaks ette, et kui ühingul ei ole nõukogu, kuulub osanike pädevusse mh tehingute tegemise

otsustamine juhatuse liikmetega ja nendeks tehinguteks osaühingu esindaja määramine. Ka ÄS § 168

lg 1 p 10 sätestab, et osanike pädevuses on juhatuse liikmega tehingu tegemise ja selle tingimuste

otsustamine ning tehingus osaühingu esindaja määramine.

Nimetatud sätetest tuleneb, et ilma nõukoguta osaühingu juhatuse liige võib teha tehingu iseendaga

üksnes juhul, kui osanikud on andnud sellise tehingu tegemiseks nõusoleku, sh nõustunud tehingu

tingimustega ning otsustanud, kes võib ühingut esindada, või tehingu vähemalt tagantjärele heaks

kiitnud. Tuvastatud ei ole, et hagejal olnuks 2002. a esimesel poolel nõukogu, seega pidi tehingud

juhatuse liikmetega otsustama osanik. Järelikult ei ole juhatuse liikmel selliste tehingute puhul

osaühingu esindamise õigust vastavalt ÄS § 181 lg-le 1, mille suhtes on enne 1. juulit 2002. a

kehtinud TsÜS § 95 lg 2 ning ÄS § 168 lg 1 p-d 4 ja 10 erinormideks. Kolleegium märgib, et samad

põhimõtted on selgelt fikseeritud 1. jaanuarist 2006. a jõustunud ÄS § 181 lg-tes 3 ja 4.

19. Kolleegiumi arvates tuleb ÄS § 168 lg 1 p-e 4 ja 10 mõista enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS

§ 95 lg-ga 2 koostoimes selliselt, et osaühingu juhatuse liikmel ei ole osaühingu esindusõigust mitte

üksnes tehingute puhul, mis tehakse temaga, vaid ka tehingute puhul, mis tehakse küll kolmanda

isikuga, keda aga esindab osaühingu juhatuse liige. Kolleegium märgib, et kehtiva TsÜS §-s 131 on

sätestatud esindatava võimalus tühistada esindaja tehing, mis on tehtud n-ö huvide konfliktis.

20. Ühe osanikuga osaühingu suhtes kehtib eriregulatsioon. Kui ÄS § 177 lg 1 järgi ei või osanik

hääletada mh tema ja osaühingu vahel tehingu tegemise otsustamisel ja tehingus osaühingu esindaja

määramisel, ei kohaldata seda ÄS § 177 lg 2 järgi tehingute tegemisele, kui osaühingul on ainult üks

osanik. Sel juhul peavad osaühingu ja ainuosaniku vahel sõlmitud lepingud sama sätte teise lause

(enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud redaktsioonis) järgi olema kirjalikud. Kui nt osaühing soovib

sõlmida lepingu oma ainuosanikuga, kes on nt ühtlasi juhatuse liige, on tal selleks õigus ja osanik ei

pea seda eraldi otsusena vormistama. Küll peavad sellised tehingud olema kirjalikult

dokumenteeritud. Samasugune regulatsioon tuleneb Euroopa Liidu 21. detsembri 1989. a ühe

osanikuga osaühingute kohta kehtestatud direktiivi (89/667/EMÜ) art-st 5. Kolleegiumi arvates

kehtivad sarnased põhimõtted ka juhul, kui tehing tehakse osaühingu ja kolmanda isiku vahel, keda

esindab ainuosanik.

21. Eelneva põhjal nõustub kolleegium alama astme kohtutega, et kui L. Forsil ei olnud kokkuleppe

sõlmimiseks hageja osaniku nõusolekut või kui hageja kokkulepet heaks ei kiitnud, ei olnud tal

hageja esindamise õigust ja kokkulepe on seega tühine.

Alama astme kohtud on tuvastanud, et hageja ainuosanik Stålrör AB ei ole L. Forsile andnud

nõusolekut kokkuleppe sõlmimiseks ega ole seda heaks kiitnud. Kolleegiumi arvates ei saa selliseks

nõusolekuks lugeda L. Forsi poolt hageja varasema ainuosanikuna vastu võetud otsust, mille kohaselt

ta andis iseenesele juhatuse liikmena õiguse teha hageja nimel tehinguid kostjaga, kelle esindajaks ta

samal ajal on. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 95 lg-st 2 ning ÄS § 168 lg 1 p-dest 4 ja 10

tuleneb, et juhatuse liikmega või tema esindamisel teise poolega tehtud tehingu kehtivuseks on

vajalik osanike nõusolek tehingu tingimustega ja ühingule esindaja nimetamine või tehingu hilisem

heakskiit. L. Forsi ainuosanikuna tehtud otsus on tehtud ajal, kui ta võis ÄS § 177 lg 2 järgi teha

iseendaga või enda esindatud äriühingutega tehinguid eraldi otsuseta või volituseta, kui tehingud olid

kirjalikult dokumenteeritud. Seega oli 20. novembri 2001. a otsus sisult tähenduseta ega saanud

tähendust omandada osanike vahetumisel uue osaniku suhtes. Teistsugune seisukoht oleks vastuolus

ÄS § 168 lg 1 p-dest 4 ja 10 tuleneva osanike kaitse-eesmärgiga. Pealegi ei olnud osanik saanud

otsustada kokkuleppe tingimuste üle. Kolleegium nõustub alama astme kohtutega ka selles, et

L. Forsi suhted juhatuse liikmena lõppesid hagejaga tema tagasikutsumisega 19. detsembril 2001. a

ning tema uuel valimisel juhatuse liikmeks ei "taastunud" tema varasemad õigused ja kohustused.

Tähendust ei oma, et juhatuse liikme tagasikutsumine ja uuestimääramine ei kajastunud äriregistris.

Juhatuse liikme registrikande näol ei ole ÄS § 34 järgi tegemist konstitutiivse kandega (vt nt

Riigikohtu 26. aprilli 2005. a määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-39-05 (RT III 2005, 15, 155), p 15).

22. Kostja väited menetlusõiguse normide rikkumise kohta ringkonnakohtus ei võimalda kolleegiumil

arvata, et väidetud rikkumised võinuks kaasa tuua ebaõige otsuse ja olla seetõttu aluseks

apellatsioonikohtu otsuse tühistamisele TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi. Kolleegiumi arvates ei ole

ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Ringkonnakohtu otsuse p-s 28 on kohus leidnud, et volituse

tähtaeg lõppes vaatamata sellele, et volitusel endal ei olnud tähtaega määratud. Kolleegiumi arvates

on ringkonnakohus samuti piisavalt vastanud kostja apellatsioonkaebuse põhjendustele, mh

analüüsinud kostja väiteid varasema volituse edasikehtivuse kohta. Lisaks nõustus ringkonnakohus

otsuse kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid.

23. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka kostjalt hageja õigusabikulude väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja esimeses kohtuastmes kantud õigusabikuludena

161 870 krooni 64 senti ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabikuludena 28 140 krooni.

Õigusabikulude väljamõistmisel sai kohus lähtuda hageja esitatud kinnitusest õigusabi eest tasumise

kohta kui kohtukulu tõendavast dokumendist enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 3

tähenduses. Seadus ei sätesta, milliseid dokumente võib lugeda kantud kulude tõendamiseks

tsiviilkohtumenetluses piisavaks. Seega kehtib dokumentaalsete tõendite kohta üldiselt sätestatu

(enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 117, kehtiva TsMS § 272). Kolleegiumi arvates on kulude

tõendatuks lugemine jäetud igakordselt kohtu hinnata, arvestades kõiki asjaolusid, mh esitatud

dokumentide usaldusväärsust. Seaduses ei ole nõutud tingimata õigusabiarvete või muude

raamatupidamise algdokumentide kohtule esitamist. Kui esitatud kuludokumendid ei ole kohtu

arvates kulude tõendamiseks piisavad, võib ta nõuda täiendavate dokumentide, mh arvete või

pangaväljavõtete esitamist. Kolleegium ei ole seotud õigusabikulude väljamõistmise praktikaga

halduskohtumenetluse seadustiku järgi, nagu nähtub ka kostja enda viidatud Riigikohtu lahenditest

haldusasjades (vt nt Riigikohtu 17. aprilli 2003. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-28-03 (RT III 2003, 15,

142), p 12).

Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus kostjalt hageja õigusabikulusid välja mõistes samuti

eksinud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 vastu ega ületanud diskretsioonipiire

vajalike ja põhjendatud kulude kindlaksmääramisel, arvestades mh kostja enda õigusabikulude

suurust kui eeldatavat näitajat, kuidas kosja ise menetluse kulukust hindas. Kolleegium märgib, et

õigusabikulude võrdlemisi suur maht on vähemalt osalt seotud ilmselt kostja taotlustest tingitud

menetluse kestusega esimeses kohtuastmes.

24. Kolleegium peab tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise

seaduse § 3 ja enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 alusel vajalikuks mõista kostjalt

hageja kasuks kassatsioonimenetluses kantud õigusabikuludest (28 140 krooni) välja 14 000 krooni,

arvestades hagejal kaebusele vastamiseks eeldatavasti kulunud töömahtu.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik