3-1-1-63-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-63-06 Otsuse kuupäev 8. september 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Väärteoasi K. R. süüdistuses Liiklusseaduse § 7417 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 2. veebruari 2006. a otsus väärteoasjas nr 4-05-468 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakond, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 9. august 2006. a Istungil osalenud isikud K. R. kaitsja vandeadvokaat Raivo Bergson ja kohtuvälise menetleja esindaja Hannes Küünarpuu Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu 2. veebruari 2006. a otsus K. R. väärteoasjas muutmata ja kohtuvälise menetleja kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. K. R. karistati kohtuvälise menetleja otsusega Liikluseeskirja (LE) §-de 91 ja 156 nõuete rikkumise eest Liiklusseaduse (LS) § 7417 alusel rahatrahviga 1200.- krooni selle eest, et ta 28. mail 2005. a juhtis Tallinnas X maantee ja X tänavate ristmikul mootorsõidukit ja enne X tänavale vasakpöörde sooritamist ei veendunud selle ohutuses, mistõttu põrkas kokku temast möödasõidul oleva mootorrattaga, tekitades seda juhtinud M. M-le tervisekahjustuse ja varalise kahju T. M-le. 2. K. R. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse maakohtule, milles taotles tema suhtes tehtud otsuse tühistamist, leides, et ta täitis kõiki liikluseeskirja nõudeid ja veendus muuhulgas selles, et keegi talle enne manöövri algust vasakult tagant ei lähenenud. Kaebuses ei nõustutud sellega, et väärteootsuses tsiteeriti ja võeti arvesse M. M. ütlusi, kes ekspertiisiakti andmete kohaselt oli tund aega peale õnnetuse toimumist 2,37 promillises joobes. 3. Harju Maakohtu 2. veebruari 2006. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus K. R. karistamises ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetati tema suhtes väärteomenetlus. Maakohus leidis, et K. R. süü LE §-de 156 ja 91 rikkumises ei ole tõendatud. Sellest tulenevalt ei saa ta olla süüdi liiklusõnnetuse põhjustamises. Kohus leidis, et liiklusõnnetuse põhjustas mootorratta juht, kes juhtis sõidukit keskmises alkoholijoobes ja ei võimaldanud vasakpööret sooritaval sõidukil pööret lõpetada. Joobeseisundi tõttu ei pannud ta tähele eespool tunduvalt aeglasemalt liikuva auto suunatulesid ning ei saanud aru, et auto hakkab vasakule pöörama. Soovides autost mööda sõita, alustas ta möödasõitu ajal, mil auto oli juba pöördel ning põrkas vastu pööret sooritava auto vasakut esiporitiiba ja ratast. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS 4. Kohtuväline menetleja esitas Harju Maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb VTMS § 150 lg 1 p 8 alusel maakohtu otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Kassaatori arvates on käesolevas väärteoasjas tõendamist leidnud, et K. R. ei veendunud enne vasakpöörde alustamist manöövri ohutuses ja põhjustas seetõttu LE § 91 ja § 156 nõudeid rikkudes liiklusõnnetuse. Kassaator ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kohtuvälise menetleja poolt otsuse tegemisel eksperdiarvamuse uurimusliku osa tõendina käsitlemine oli ebaseaduslik, leides, et tõendiks on ekspertiisiakt tervikuna, mitte üksnes selle lõpposa. Kassaator peab põhjendamatuks maakohtu tuginemist M. M. ütlustele, et mootorratas liikus sõiduautost kaks korda kiiremini, viidates, et eksperdiarvamuse kohaselt oli sõidukite liikumiskiiruste vahe oluliselt väiksem. Kohtuvälise menetleja hinnangul oli ebaõige maakohtu kriitiline suhtumine M. M. ütlustesse seoses tal tuvastatud alkoholijoobega. Kassaatori arvates rikkus maakohus VTMS § 123 lg 2 nõudeid, sest jättis tähelepanuta kohtuistungil selgunud K. R. süüle osundava tõendi - tema ütlused selle kohta, et ta ei vaadanud enne manöövrit üle õla, kuigi teadis tahavaatepeeglite nn pimedast nurgast. Samuti ei tõenda kohtuvälise menetleja arvates K. V. ütlused, et K. R. tõepoolest küljepeeglisse vaatas. 5. Riigikohtu istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsiooni juurde ja taotles selle rahuldamist. Menetlusaluse isiku kaitsja vaidles kassatsioonile vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtuvälise menetleja kassatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 7. Esmalt peatub kriminaalkolleegium kohtuvälise menetleja väitel, nagu tuleks tõendina käsitleda ekspertiisiakti tervikuna, mitte üksnes selle lõpposas sisalduvat eksperdiarvamust. Ekspertiis teostatakse olukorras, kus on tarvis selgitada mingit mitteõiguslikku eriteadmist nõudvat asjaolu. Ekspertiisi läbiviimiseks teeb menetleja määruse (KrMS § 105 lg 1), milles muuhulgas märgitakse ekspertiisi teostamiseks vajalikud lähteandmed ja eksperdile esitatavad küsimused (KrMS § 106). Ekspert koostab peale eksperdiuuringu läbiviimist ekspertiisiakti, milles kirjeldab teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise aluseid, esitab oma põhjendused ja uuringutele tugineva eksperdiarvamuse (KrMS § 107). Vastuseks eksperdile esitatud küsimustele on just eksperdiarvamus. KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks eksperdiarvamus ja eksperdi ütlused ekspertiisiakti selgitamisel. Üldjuhul on akt aga dokumendiks, millest nähtub üksnes tõendina kasutatava eksperdiarvamuse kujunemine ja põhjendused (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-142-05, p 10, RT III 2006, 8, 70). Ekspertiisiakti tervikuna on võimalik tõendina käsitada üksnes selles mõttes, et põhiosas sisalduvad põhjendused ja uuringud selgitavad eksperdiarvamuse kujunemist. Seejuures tuleb silmas pidada, et ka eksperdi ülekuulamisel on võimalik saada selgitusi ekspertiisiakti või ekspertiisist keeldumise akti sisu selgitamiseks. Süüteoasja menetleja ei või tuletada ekspertiisiakti põhiosast ega eksperdi ülekuulamisel antud selgitustest vastuseid küsimustele, mida ekspertiisimäärusega eksperdile esitatud ei ole. Kui ekspertiisiakti uurimisel või eksperdi ülekuulamisel tekib vajadus leida vastuseid küsimustele, mida ekspertiisimääruses ei sisaldu, tuleb need esitada eksperdile määrusega KrMS §-s 106 sätestatud korras ja nendele on eksperdil võimalik vastata üksnes KrMS § 107 korras ekspertiisiakti koostamisega. 8. Kassatsioonis on viidatud väärteomenetlusõiguse olulisele rikkumisele VTMS § 150 lg 1 p 8 mõttes, s.t et kohtuotsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele. Samas ei nähtu kassatsioonist, milles kohtuotsuse lõppja põhiosa vastuolud seisnevad. Teistele VTMS §-s 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulistele rikkumistele ei ole kassatsioonis viidatud. Kohtuvälise menetleja esindaja on kassatsioonis esitanud oma arusaamise väärteoasja aluseks olevatest sündmustest. Seejuures on kassatsiooni esitaja tuginenud faktilistele asjaoludele, mida maakohus ei ole tuvastanud. Uute faktiliste asjaolude tuvastamine ei kuulu kassatsiooniastme kohtu pädevusse. Materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele ei ole kassatsioonis viidatud. Kohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega ja nende pinnalt tehtud järeldustega mittenõustumine ei ole VTMS § 157 kohaselt kassatsiooni aluseks, kui ei esine materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsuse lõppja põhiosa vahel vastuolusid ei esine. Samuti ei ole maakohus muul viisil rikkunud väärteomenetlusõigust. Kohtuotsus on küllaldaselt motiveeritud ja tuvastatud faktiliste asjaolude pinnalt on kohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. 9. Seoses kassaatori tõstatatud küsimusega segasüüst viitab kriminaalkolleegium varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb liiklusõnnetusega seotud süütegude uurimisel kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang, sest vaid nii saab tagada asja erapooletu, igakülgse ning objektiivse arutamise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-03, RT III 2003, 6, 62). Seega oleks ootuspärane, et liiklusõnnetuse puhul arutatakse kõigi võimalike liikluseeskirja rikkujate käitumist ühe väärteoasja raames, mitte iga liiklusõnnetuses osalenud isiku suhtes eraldi. Seda põhjusel, et sellistel juhtudel on kõigi menetlusaluste isikute toime pandud õigusrikkumiste asjaolud omavahel olemuslikult seotud ja neile antavad õiguslikud hinnangud üksteisest sõltuvad, mistõttu nende asjade eraldi menetlemisel võivad kergesti tekkida vastuolud. 10. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 2. veebruari 2006. a otsuse muutmata ja kohtuvälise menetleja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi