3-1-1-62-06 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-62-06

Otsuse kuupäev

8. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

R. T. väärteoasi KarS § 276 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 2. veebruari 2006. a otsus väärteoasjas

nr 4-2144/05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

kohtuväline menetleja Põhja Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. august 2006. a

Istungil osalenud isikud

kohtuvälise menetleja ametnik Ainvar Rahe

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. veebruari 2006. a kohtuotsus R. T. väärteoasjas ja saata väärteoasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Põhja Politseiprefektuuri kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.T. karistati Põhja Politseiprefektuuri 23. augusti 2005. a otsusega KarS § 276 järgi 75 trahviühiku (4500 krooni)

suuruse rahatrahviga politseiametniku seadusliku korralduse eiramise eest. Rikkumine, mille eest R. T-st karistati,

seisnes selles, et ta 6. augustil 2005. a kell 02.15 Tallinnas X tn N juures keeldus õiguserikkumises kahtlustatavana

esitamast politseiametnikele oma isikuandmeid ning minemast politseiautosse, millega taheti teda toimetada

politseiosakonda asjaolude selgitamiseks. Seejuures osutas kerges joobes R. T. politsei-ametnikele füüsilist vastupanu.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas R. T. kaebuse Tallinna Linnakohtule, milles taotles otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist.

Kaebuses viidati mitmele menetlusõiguse rikkumisele kohtuvälises menetluses. Nimelt ei nähtu väärteoprotokollist, et

menetlusalusele isikule oleks tutvustatud tema õigusi ja kohustusi. Lisaks ei võtnud otsuse teinud kohtuvälise menetleja

ametnik arvesse väärteoprotokollile esitatud vastulauset ega põhjendanud, miks ta selles esitatud argumentidega ei

nõustu. Sellega rikuti Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 74 lg 1 p 8 ning põhiõigust õiglasele menetlusele.

Politseiametnikud rikkusid VTMS § 19 lg 1 p 5 ja Põhiseaduse § 21 sellega, et ei selgitanud, miks tahetakse teda

politseiosakonda toimetada.

Kaebuse esitaja väitis, et ta ei keeldunud isikuandmete esitamisest. Ta ütles kohe oma nime, kuid tal ei olnud kaasas

isikuttõendavat dokumenti. Ta pakkus politseinikele võimalust, et toob dokumendid kodust kas ise või teeb seda keegi

teine. Ka ei eiranud ta korraldust minna politseiautosse. Ta soovis vaid esmalt teada, mille jaoks on vajalik tema

toimetamine politseiosakonda. Põhjuseks ei saanud olla vahejuhtumi asjaolude väljaselgitamine, milleks politsei

kutsuti, sest politseiametnikud ei võtnud kuulda asetleidnud sündmuse juures viibinud tunnistajaid. Pealegi ei näe

VTMS § 44 ette sellist isiku kinnipidamise alust nagu asjaolude väljaselgitamine. Ka puudus politseiametnikel põhjus

käeraudade kasutamiseks. Seetõttu kasutas R. T. tema käte raudu panemisel passiivset füüsilist vastupanu, surudes käed

külgedele.

Samuti leiti kaebuses, et jättes hindamata mitmete tunnistajate ütlused, ei olnud kohtuväline menetleja asjaolusid

hinnates objektiivne.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. veebruari 2006. a otsusega kaebuse, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse ja lõpetas

väärteoasja menetluse.

Kohus leidis, et R. T. joobeseisundi tuvastamine ei toimunud õigusaktides ettenähtud nõuete kohaselt. Kuigi

menetlusalune isik taotles vere alkoholisisalduse määramist, arst talle seda ei võimaldanud. Arst on alkomeetri näidu

alusel tuvastanud menetlusalusel isikul 1,36-promillise joobe, kuid alkomeetriga saab tuvastada alkoholisisaldust

väljahingatavas õhus milligrammides liitri kohta, mitte aga seda, mitu promilli alkoholi on isiku veres. Seega tuleb

joobeseisundi tuvastamise akt lugeda ebausaldusväärseks.

Esitatud materjalidest ja kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustest ei nähtu, et menetlusalune isik oleks eiranud

politseiametnike korraldusi - ta ütles neile oma nime ja taotles luba dokumendi esitamiseks. Samuti märgib kohus, et

R. T. suhtes lõpetati väärteomenetlus sündmuse suhtes, mille tõttu politseiametnikud välja kutsuti.

Kohtuotsuses on toodud välja ka mitmed kohtuvälise menetleja menetluslikud eksimused - menetlusalune isik ei

saanud tagasi kinnipidamisel ära võetud 500 krooni, talle ei edastatud menetluse lõpetamise määrust väärteoasjas, mille

asjaolude selgitamiseks politsei sündmuskohale saabus ning väärteoprotokoll koostati mitme erineva isiku poolt.

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Põhja Politseiprefektuur, taotledes selle otsuse tühistamist.

Kassatsioonis leitakse, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 tähenduses, sest jättis

kohaldamata KarS § 276, s.o sätte, mida oleks pidanud kohaldama. Samuti rikkus kohus menetlusõigust VTMS § 150

lg 1 p 7 tähenduses.

Kohus motiveeris menetluse lõpetamist sellega, et menetlusaluse isiku joove tuvastati ebaõigesti, kuid joobeseisund ei

ole KarS § 276 koosseisutunnus. R. T. eiras politseiametniku korraldust minna koos politseiametnikega koheselt

politseiasutusse. Tegemist oli seadusliku korraldusega tulenevalt Politseiseaduse § 13 p-st 4, mis lubab isikuid

õiguserikkumise asjaolude väljaselgitamiseks politseiasutusse toimetada. Asjaolu, et menetlus teises väärteoasjas, mille

raames menetlusalusele isikule korraldused anti, lõpetati, ei tähenda, et selles menetluses antud korraldused muutuks

ebaseaduslikeks.

Lisaks märgitakse kassatsioonis, et kohus rikkus VTMS § 110 p 2, sest otsuses ei põhjendatud, miks jäeti arvestamata

tunnistajate N. Z. ja E. V. ütlused. Tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.

Riigikohtu istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonis esitatud seisukohtade ja taotluste juurde.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb kohtuvälise menetleja

otsuse peale esitatud kaebuse kohtulikul arutamisel maakohtus arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud

kaebuse piiridest ja kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Seejuures tuleb kohtul selgitada välja VTMS §-s 133 loetletud küsimused.

Kõnealuses väärteoasjas ei ole maakohus lahendanud isegi selliseid VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, nagu, kas on

aset leidnud tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse, kas selle teo on toime pannud menetlusalune isik, kas see

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Need rikkumised on kaasa toonud ebaseadusliku ja

põhjendamatu kohtulahendi, mistõttu Harju Maakohtu 2. veebruari 2006. a kohtuotsus R. T. väärteoasjas tuleb

tühistada.

6. Maakohtu otsuses on põhjalikult käsitletud menetlusaluse isiku joobe tuvastamist ja kohus on jõudnud ka järeldusele,

et joobeseisundi tuvastamine ei toimunud õiguspäraselt. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et selles osas ei ole

kohtu argumendid asjassepuutuvad.

Tulenevalt VTMS §-st 87, on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega, s.o teokirjeldusega.

Kuigi kõnealuses asjas on väärteoprotokollis tõepoolest märgitud ka seda, et R. T. oli kerges joobes, ilmneb sellest

protokollist üheselt, et menetlusalusele isikule ei arvata süüks joobes olekut, vaid politseiametnike korralduste eiramist.

KarS § 276, mis näeb selle eest ette vastutuse, joobeseisundit koosseisutunnusena aga ei sisalda.

Maakohus on esitanud otsuses ka väited väärteomenetlusõiguse rikkumisest kohtuvälise menetleja poolt. Nii on kohus

märkinud, et menetlusalune isik ei saanud tagasi kinnipidamisel ära võetud 500 krooni, talle ei edastatud menetluse

lõpetamise määrust väärteoasjas, mille asjaolude selgitamiseks politsei sündmuskohale saabus ning väärteoprotokoll

koostati mitme erineva isiku poolt. Samas ei selgu otsusest, milline on nende puuduste esiletoomise asjassepuutuvus -

millised on puuduste tagajärjed ehk kuidas need võisid mõjutada väärteoasjas tehtavat otsust. Kohus ei ole põhjendanud

ka väidet selle kohta, miks tuleb lugeda väärteomenetlusõiguse rikkumiseks väärteoprotokolli koostamine kohtuvälise

menetleja mitme ametniku poolt.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et KarS § 276 näeb ette vastutuse üksnes võimuesindaja seadusliku

korralduse eiramise eest. Väärteoasjas puudub vaidlus selle üle, et politseiametnikud andsid R. T-le korraldusi. Seda,

kas need korraldused olid ka seaduslikud ja kas menetlusalune isik keeldus neid täitmast, maakohtu otsusest ei selgu.

Kohus on küll pealiskaudselt märkinud, et esitatud materjalidest ja kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlustest ei

nähtu, et menetlusalune isik oleks eiranud politseiametnike korraldusi. Otsusest ei selgu aga, kuidas on kohus sellisele

järeldusele jõudnud ja millistele tõenditele see tugineb. Selles osas puudub otsuses kohtu arutluskäik, kohus ei ole

tõendeid hinnanud ega kõrvaldanud ka nendevahelisi vastuolusid. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on

jätnud otsuse põhistamata ning rikkunud sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 175 p-st 2, § 150 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2 ning § 174 p-st 7, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 2. veebruari 2006. a kohtuotsuse R. T. väärteoasjas ja saadab selle uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi