3-1-1-60-06 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-60-06

Otsuse kuupäev

8. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

T. J. väärteoasi Liiklusseaduse § 7419 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. jaanuari 2006. a otsus väärteoasjas

nr 4-05-69

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. august 2006. a

Istungil osalenud isikud

T. J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 31. jaanuari 2006. a kohtuotsus T. J. väärteoasjas ja saata väärteoasi uueks

arutamiseks Harju Maakohtule.

2. T. J. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri 8. aprilli 2005. a otsusega karistati T. J. Liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 järgi 15 trahviühiku (900

krooni) ja LS § 7419 järgi 200 trahviühiku (12 000 krooni) suuruse rahatrahviga selle eest, et ta 12. märtsil 2005. a kell 23.50

X mnt 9. kilomeetril, juhtides sõiduautot Jeep Grand Cherokee (123 ATK), ületas lubatud sõidukiirust (70 km/h) vähemalt

24 km/h ning oli autot juhtides joobeseisundis.

2. Menetlusaluse isiku kaitsja Indrek Sirk esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles

otsuse tühistamist ja menetluse lõpetamist T. J. karistamise osas LS § 7419 järgi.

Kaebuses märgiti, et T. J. ei nõustunud kohapeal kasutatud indikaatorvahendi näiduga ning nõudis joobeseisundi

meditsiinilist tuvastamist. T. J. toimetati Kallavere haiglasse, kus kontrolliti alkoholijoobe esinemist kliinilise pildi alusel

ning alkomeetri abil. Kaebuses ei nõustuta arsti otsusega, mille kohaselt T. J-l oli kerge joove. Joobeseisundi meditsiinilise

tuvastamise aktist nähtuvalt ei esinenud kliinilises pildis otseseid alkoholijoobele viitavaid tunnuseid, kasutatud alkomeeter

ei olnud aga läbinud nõuetekohast metroloogilist kontrolli.

3. Harju Maakohtu 31. jaanuari 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Maakohus leidis, et T. J. kerge alkoholijoove on tõendatud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga nr 1481.

Kõnealuses aktis on kliiniliste leidudena nimetatud alkoholi lõhn suust, näo punetus ja kerge värin sõrmedes. Ühtlasi tuvastas

arst alkomeetriga väljahingatavas õhus alkoholisisalduse 0,46 mg.

Vastuseks kaebuses esitatud väitele, et alkomeeter ei olnud nõuetekohaselt kalibreeritud, leidis kohus, et kuigi Kallavere

haigla alkomeeter oli kalibreeritud akrediteerimata ettevõtte poolt, ei tõenda see, et alkomeetri näit ei vasta tegelikkusele.

Kuna vahetult peale sõiduki kinnipidamist näitas politseiametniku kasutatud alkomeeter T. J. väljahingatava õhu

alkoholisisalduseks 0,41 mg/l, on alust arvata, et kasutatud alkomeetrid peegeldavad tegelikku olukorda. Arvestades, et

vastavalt LS § 20 lg-le 4 ei või mootorsõidukit juhtida isik, kelle väljahingatavas õhus on alkoholi 0,1 mg/l või enam, ei ole

tegemist ka piiripealse näiduga, mis oleks arstil otsusele jõudmist raskendanud.

Lisaks märkis kohus, et menetlusalune isik ei nõudnud vereproovi ning on omakäeliselt joobeseisundi tuvastamise akti

kirjutanud, et nõustub aktiga, kuid leiab, et 0,46 mg/l on alkoholi jääknäht.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. J. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist, leides, et maakohus kohaldas LS § 7419 alusetult.

Tuginedes Riigikohtu 24. novembri 2004. a otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-89-04, leiab kassaator, et LS § 7419 kohaldamiseks

tuleb esiteks välja selgitada, kas isik on tarvitanud alkoholi ja seda sellises koguses, et tema vere või väljahingatava õhu

alkoholikontsentratsioon ületab lubatud piirmäärasid. Samuti tuleb tuvastada, kas tarbitud alkohol on põhjustanud muutusi

või häireid isiku kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides.

Kassaator ei vaidle vastu, et T. J. oli 12. märtsi 2005. a õhtul tarvitanud alkoholi - joonud klaasi veini. Ebaõigesti on aga

tuvastatud, et alkoholi tarvitamine tõi kaasa tema kehaliste või füüsiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumise.

Joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti kohaselt on arst tuvastanud, et uuritav orienteerub oma isikus, ajas, kohas ja

situatsioonis hästi, mälu on hea, artikulatsioon on normis, pulsikiirus on 80 korda minutis, vererõhk on 160/90,

hingamissagedus on normis, pupillide suurus on normis, nüstagm puudub, iiveldus puudub, rombergi asend on kindel, kand-

varvas kõnd on normis, sõrme-nina katse on normis, täpsemad liigutused on normis, neuroloogiline või muu kliiniline leid

puudub. Ainsate joobeseisundile viitavate kliiniliste tunnustena on arst märkinud näo punetuse, kerge värina sõrmedes ja

uuritava suust tuleva alkoholi lõhna. Ükski nendest ei ole käsitletav ainuüksi alkoholijoobe seisundile viitava tunnusena.

Alkoholi lõhn suust kaasneb küll alati alkoholi tarvitamisega, kuid igasugune alkoholi tarvitamine ei too vältimatult kaasa

joobeseisundit.

Arsti järeldus, et nimetatud tunnused on tingitud just alkoholist, tugines joobe meditsiinilise tuvastamise käigus kasutatud

alkomeetri näidule. Kassaator leiab aga, et lugemaks näo punetust, värinat sõrmedes ja alkoholilõhna joobe tunnusteks, tuli

kindlaks teha veres või väljahingatavas õhus sisalduva alkoholi täpne kogus. Ignoreerides mõõteseaduse regulatsiooni, pidas

maakohus ebaõigesti usaldusväärseks arsti kasutatud alkomeetri näitu, mille kohaselt oli T. J. väljahingatava õhu

alkoholikogus 0,46 mg/l. Tulenevalt majandus- ja kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 112

"Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite

täpsus- ja üldnõuded" lisa p-st 7.5 peab alkomeeter süüteomenetluses väljahingatava õhu täpse alkoholikontsentratsiooni

tõendamiseks olema taadeldud.

Lisaks eelnevale ei nõustu kassaator maakohtu seisukohaga, et T. J. alkoholijoovet kinnitab asjaolu, et ta ei protestinud arsti

otsuse vastu. Sunnile allutatud isikul on õigus eeldada, et tema suhtes tehakse toiminguid õigusaktides esitatud nõuete

kohaselt.

5. Kassatsioonivastuses leiab kohtuväline menetleja, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik.

Kohtuväline menetleja ei nõustu kassaatori seisukohaga, et arst tugines otsuse tegemisel vaid alkomeetri näidule. Arst on

joobeseisundi tuvastamisel sõltumatu ning teeb otsuse vastavalt isiku terviseseisundile ja oma teadmistele. Joobeseisundi

tuvastamise regulatsioonist nähtub, et politseiametnike teadmisi ja oskusi ei ole peetud isiku terviseseisundi hindamiseks

piisavaks, vaid see pädevus on antud arstile. Seega ei saa pidada õigustatuks, et väärteoasjas lahendit tegev politseiametnik

hindaks isiku terviseseisundit teisiti kui meditsiinilise kõrgharidusega spetsialist.

Asjakohatu on hilisemas vaidluses esitatud nõue, et kindlaks oleks tulnud määrata T. J. organismis olnud alkoholi täpne

kogus. See on võimalik vaid vereproovi alusel. Isikult vereproovi võtmine riivab aga tõsiselt tema õigust kehalisele

puutumatusele ning seda ei või teha isiku tahte vastaselt. Ka joobeseisundi tuvastamise korra § 15 p 2 annab isikule õiguse

vereproovist keelduda.

Erinevalt kassaatorist leiab kohtuväline menetleja, et Kallavere Haiglas kasutatud alkomeeter oli indikaatorvahend, mille

kasutamine joobeseisundi tuvastamisel ei ole keelatud. Joobeseisundi tuvastamise korra § 12 p 17 kohaselt märgitakse

joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti laboratoorse uuringu (milleks võib olla ka alkoholi koguse kindlaksmääramine

väljahingatavas õhus) tulemus, kuid kord ei näe ette, et uuring tuleks teha taadeldud alkomeetriga.

6. Riigikohtu istungil jäi T. J. kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohtade juurde ja palus maakohtu otsuse tühistada ja

väärteomenetluse lõpetada.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kõnealuses väärteoasjas luges maakohus usaldusväärseks tõendiks joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akti, mille

üheks ja eeldatavasti peamiseks joobe jaatamise põhjuseks oli joobeseisundi tuvastamise käigus kasutatud alkomeetri näit -

0,46 mg/l. Kohus küll tõdes, et arsti poolt kasutatud alkomeeter ei vastanud seaduses esitatavatele nõuetele, s.o ei olnud

nõuetekohaselt taadeldud ega kalibreeritud, kuid leidis, et arst ei tuginenud ainult alkomeetri näidule vaid ka kliinilisele

pildile. Arsti arvamust alkoholikontsentratsiooni kohta T. J. väljahingatavas õhus toetas ka politseiametnike poolt kasutatud

indikaatorvahendi näit - 0,41 mg/l. Seoses selle asjaoluga leidis maakohus, et kuna nii arsti kui politseiametniku

indikaatorvahendi näidud olid sarnased, siis on arsti kasutatud indikaatorvahendi näit usaldusväärne.

8. Seoses maakohtu järeldusega menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus alkoholisisalduse tuvastamise kohta taatlemata

alkomeetriga kordab Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteoasjas nr 3-1-1-15-06 24. aprillil 2006. a tehtud kohtuotsuses

väljendatud seisukohti.

Selles lahendis leidis kriminaalkolleegium, et: "indikaatorvahendi näidu alusel ei saa mõõteseadusest tulenevalt tõendada

seda, kui suur oli alkoholikontsentratsioon isiku väljahingatavas õhus. See tähendab, et isegi juhul, kui indikaatorvahend

näitab tulemust numbrilisel kujul, saab selle alusel tõendada ainult seda, kas isiku väljahingatavas õhus oli alkoholi, mitte

aga selle kontsentratsiooni.

Selle kindlaksmääramine, kui palju isiku väljahingatavas õhu ühes liitris on alkoholi, eeldab õhu alkoholisisalduse mõõtmist.

Mõõteseaduse (MõõteS) § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab juhul, kui mõõtetulemusest sõltub isiku karistamine, olema tõendatud

mõõtetulemuse jälgitavus. Kuni 2006. a 1. jaanuarini piisas selleks MõõteS § 50 lg-st 5 tulenevalt nõuetekohaselt

kontrollitud

seadme

kasutamisest.

MõõteS

§

lg

alusel

kehtestatud

majandus-

ja

kommunikatsiooniministri 21. aprilli 2004. a määruse nr 112 "Metroloogilisele kontrollile kuuluvate mõõtevahendite

nimistu, mõõtevahendite taatluskehtivusajad, mõõtevahendite täpsus- ja üldnõuded" järgi on tõenduslike alkomeetrite

nõuetekohaseks kontrolliks nende regulaarne taatlemine. Seega saab alkoholikontsentratsiooni isiku väljahingatavas õhus

tõendada väärteomenetluses ainult taadeldud alkomeetri abil. Indikaatorvahendiks nimetatakse aga just selliseid

alkomeetreid, mis ei ole taadeldud ja mille näidu alusel väljahingatava õhu alkoholikontsentratsiooni tõendada ei või

(vt Riigikohtu 10. oktoobri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-87-05, RT III 2005, 32, 319 p 5). Just seetõttu, et politseiametnike

kasutatavad alkomeetrid on indikaatorvahendid ja nendega ei saa tõendada alkoholikogust ühes liitris isiku väljahingatavas

õhus, tulebki anda isikule võimalus taotleda alkoholikontsentratsiooni kindlaksmääramist veres." (RT III 2006, 17, 158, p 8).

9. Kriminaalkolleegium märgib täiendavalt, et Mõõteseaduse regulatsiooni eiramist ei saa õigustada asjaoluga, et

indikaatorvahendit kasutatakse joobe tuvastamise käigus arsti poolt, ega ka sellega, et sarnane näit on saadud mitme erineva

indikaatorvahendiga - ka nendel juhtudel saab indikaatorvahendi näiduga tõendada üksnes seda, kas isiku väljahingatavas

õhus on alkoholi, mitte aga selle kontsentratsiooni. Käesolevas väärteoasjas ei ole maakohus tõendite hindamisel

Mõõteseaduse nõudeid järginud ning see rikkumine on toonud kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemise.

Selle rikkumise kõrvaldamine on võimalik maakohtus väärteoasja uuel arutamisel - maakohtul tuleb kontrollida, kas

joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis loetletud joobe tunnused võimaldavad, ilma indikaatorvahendi näitu

arvestamata, teha ühest järeldust T. J-l alkoholijoobe esinemise kohta.

10. Seoses kohtuvälise menetleja kassatsioonivastuses esitatud väitega selle kohta, et kohtuvälise menetleja ametnik ei saa

seada kahtluse alla meditsiinitöötaja poolt joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis kirjapandut, märgib

kriminaalkolleegium, et selline väide on ekslik ega tulene menetlusseadustikest. Vastupidi - Väärteomenetluse seadustiku

(VTMS) § 31 lg-st 1 tulenevalt järgitakse väärteomenetluses tõendamisel kriminaalmenetluse sätteid, KrMS § 61 sätestab

aga põhimõtted, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja tõendeid tuleb hinnata nende kogumis

ning siseveendumuse kohaselt. Seega tuleb tõendite hindamisel väärteomenetluses ka kohtuvälisel menetlejal lahendada

küsimused iga tõendi lubatavuse ja lubatavate tõendite usaldusväärsuse kohta (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kohtuotsus väärteoasjas nr 3-1-1-19-05, RT III 2005, 15, 148).

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 175 p-st 2, § 150 lg-st 2 ning § 174 p-st 7, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 31. jaanuari 2006. a kohtuotsuse T. J. väärteoasjas ja saadab selle uueks arutamiseks

Harju Maakohtule.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi