3-2-1-69-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nime

Kohtuasja number

3-2-1-69-06

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. september 2006. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

S Aktsiaseltsi hagi T. V (õigusjärglane H. V) vastu 150 000

krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-1077

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. V kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja S Aktsiaselts (registrikood xxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Vesse Võhma.

Kostja H. V (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Leino Biin.

Asja läbivaatamise kuupäev

28. august 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2006. a otsus

ja saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada H. V kassatsioonkaebuselt 3. aprillil 2006. a

tasutud kautsjon 1500 (üks tuhat viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S Aktsiaselts esitas 1. septembril 2004. a hagi T. V vastu, milles palus kostjalt välja mõista 150 000

krooni õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt puhkes 26. jaanuaril 2003. a kella 3.00 paiku kostjale kuuluvas korteris

Tallinnas Xxxxx x-x tulekahju, mille tagajärjel said kahjustada nimetatud korter, A. V kuuluv korter,

R. E kuuluv korter ning maja üldised konstruktsioonid. Juhtumi suhtes alustati kriminaalmenetlust,

milles tunnistati kostja kahtlustatavaks, kuid kuna tulekahju tekkepõhjust ei olnud võimalik kindlaks

teha, lõpetati kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Tulekahju kolle asus kostjale

kuuluvas korteris ees- ja tagatoa vahelise ukseava piirkonnas, tõenäoliselt tagatoa poolel.

A. V kuuluv korter oli kindlustatud hageja juures. Lähtudes tulekahjujärgse taastamisremondi kulude

hinnapakkumisest ja asjaolust, et kindlustusvõtja korraldas remonditööd ise, aktsepteeris hageja

kokkuleppel kindlustusvõtjaga korteri kahjueelsesse seisukorda taastamise kulusid 153 000 krooni.

Arvestades kindlustusvõtja lepingujärgset omavastutust 3000 krooni, kandis hageja

kindlustushüvitisena kindlustusvõtjale üle taastamisremondi kulud 150 000 krooni. Hageja esitas

pärast taastamiskulude hüvitamist kostjale tagasinõude. 12. mail 2004. a sõlmisid hageja ja kostja

võlasumma perioodilise tasumise kokkuleppe nr 8/2004, millega lepiti kokku kahjuhüvitise ositi

tasumine maksegraafiku alusel. 26. mail 2004. a sai hageja kostjalt võlasumma perioodilise tasumise

kokkuleppe tühistamisavalduse. Hageja tühistamisavaldust ei tunnistanud, kuna leidis, et kostjal lasub

kahju hüvitamise kohustus ja kostja ei sõlminud nimetatud kokkulepet eksimuse tõttu.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hageja ei ole põhjendanud, millise kohustuse täitmata

jätmisega on kostja hagejale kahju tekitanud. Tulekahju tekkepõhjust ei suudetud kindlaks teha.

Tegemist oli õnnetusega, mille tekkimises ei ole kellegi süüd tuvastatud. Kriminaalasja menetluses

kostja süüd ei tuvastatud. Kahju hüvitamise aluseks ei saa olla üleüldine kohustus hoiduda

kaasomanike omandi rikkumisest. Kostja süü ja kahju tekkimine peavad seisnema konkreetses teos,

kuid hageja ei ole seda tõendanud.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 23. märtsi 2005. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 150 000 krooni ning 9000 krooni kohtukulude katteks.

Otsuse põhjenduste kohaselt nähtub asja materjalidest, et 26. jaanuaril 2003. a kella 3.00 paiku

puhkes Tallinnas Xxxxx x asuvas elamus tulekahju, mille tagajärjel said kahjustada kostjale kuuluv

korter nr 2, A. V kuuluv korter nr x, R. E kuuluv korter nr x ning maja üldised konstruktsioonid.

Pooled ei vaidle selle üle, et A. V tekkis tulekahju tagajärjel temale kuuluva korteri nr x kahjustumise

tõttu kahju 153 000 krooni.

Sündmuse uurimiseks algatati karistusseadustiku § 205 tunnustel kriminaalasi nr 03231700451,

milles kostja tunnistati kahtlustatavaks. Kriminaalasjas menetluse lõpetamine kuriteokoosseisu

puudumise tõttu ei välista kostja tsiviilvastutust, kuna tõendamiskoormis tsiviilmenetluses on erinev.

Kriminaalasja materjalidele lisatud 20. mai 2003. a ekspertiisiakti järgi asus tulekahju kolle korteris

nr x ees- ja tagatoa vahelise ukseava piirkonnas, tõenäoliselt tagatoa poolel. Tulekahju

tekkepõhjustena ei ole võimalik välistada lahtise tule allika (sealhulgas hõõguv tubakatoode) termilist

toimet ja korteri elektriseadmestikust eraldunud soojuse toimet põlevmaterjalidele.

Korteriomandiseaduse (KOS) §-st 11 tuleneb kostja kohustus vallata endale kuuluvat korterit ja

tagada, et tema perekonnaliikmed valdaksid korterit viisil, mille tõttu ei tekiks teistele

korteriomanikele kahju. Nimetatud kohustus hõlmab ka elektripaigaldise ja -seadmete korrashoiu

tagamist ning lahtise tule kasutamist viisil, et tulekahju ei tekiks. Kuivõrd vaidlus puudub selles, et

tulekahju sai alguse kostjale kuuluvast korterist, siis kostja eelnimetatud kohustust täitnud ei ole.

Kostja kohustuse täitmata jätmise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest kui kostja oleks

järginud oma kohustust tagada, et temale kuuluva korteri valdamisel ei tekiks tulekahju, siis poleks

kahjulik tagajärg A. V saabunud. Kuivõrd kahju tekkis A. V kuuluva korteri kahjustumisega

tulekahjus, pidas kohus võlaõigusseaduse (VÕS) § 1045 lg 1 p-st 5 tulenevalt tõendatuks ka

õigusvastasust. Kostja ei ole tõendanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ja endal süü puudumist.

A. V korter oli hageja juures kindlustatud ning hageja tasus A. V kindlustushüvitisena kokku 150 000

krooni. Hagejale on A. V nõue kostja vastu üle läinud ning VÕS § 1043 ja § 492 lg 1 alusel peab

kostja kahju hagejale hüvitama.

Kostja kohustus maksta hagejale 150 000 krooni tuleneb samuti lepingulisest suhtest. Kostja tunnistas

oma võlgnevust hageja ees, sõlmides hagejaga 12. mail 2004. a võlasumma perioodilise tasumise

kokkuleppe. Kokkulepe on võlatunnistus VÕS § 30 mõttes, kuna kostja on kokkuleppes tunnistanud

kohustuse olemasolu hageja ees. Kostja on kokkuleppe tühistanud, tuginedes asjaolule, et sõlmis

lepingu eksimuse tõttu. Kohtu hinnangul leping kehtib ja kostjal ei olnud õigust seda tühistada, kuna

ei ole tuvastatud, et kostja oleks teinud tehingu olulise eksimuse mõjul tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 92 lg-te 1 ja 3 tähenduses. Kostja seletustega on tõendatud, et enne võlasumma

perioodilise tasumise kokkuleppe sõlmimist oli ta teadlik kriminaalasja nr 03231700451 lõpetamise

määruse sisust. Seega ei ole kostja tõendanud, et hageja jättis enne kokkuleppe sõlmimist teatamata

kostjale asjaolud, mille teatavakstegemine oli nõutav. Kostja väited, mille kohaselt hageja kinnitas

talle, et ta on süüdi ja peab niikuinii kahju hüvitama, ei ole võlatunnistuse tühistamise aluseks.

4. Kostja esitas 13. aprillil 2005. a apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ning

teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas linnakohus seadust vääralt ja hindas tõendeid

ekslikult. Kostja on loetud kahju eest vastutavaks olukorras, kus tuvastamata on tema süü ja tekkinud

kahju põhjuslik seos kostja tegevusega. Kohus ei ole kindlaks teinud, millise hoolsuskohustuse kostja

täitmata jättis, mis oleks põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Linnakohus jättis tähelepanuta

kriminaalasjas tehtud tulekahjuekspertiisi aktis selle, et ekspertiis ei selgitanud välja elamus

toimunud tulekahju tekkepõhjust. 12. mai 2004. a võlasumma perioodilise tasumise kokkulepe oli

sõlmitud olulise eksimuse mõjul ja on tühistatud.

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

6. Kostja suri 13. mail 2005. a ja tema üldõigusjärglasena astus protsessi pärija H. V.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi

osaliselt, tunnistas hageja ja kostja 14. mai 2004. a võlgnevuse perioodilise tasumise kokkuleppe

kehtivust ning luges H. V kostja õigusjärglasena kokkuleppe kohustatud isikuks. Samuti mõistis

ringkonnakohus H. V välja lepingujärgse võlgnevuse 28 000 krooni ja riigilõivu 2100 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei vaielda selle üle, et tulekahju sai alguse kostjale kuulunud

korterist, tulekahjus sai kahjustusi ka A. V korter ja hageja hüvitas kindlustuslepingu alusel A. V

150 000 krooni. Vastavalt VÕS §-le 492 läks kindlustusvõtjale kolmanda isiku vastu kuuluv kahju

hüvitamise nõue hagejale üle. Kostja sõlmis hagejaga 12. mail 2004. a kirjaliku kokkuleppe, mille

järgi pidi kostja tasuma hagejale igakuiste maksetena kokku 150 000 krooni.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga selles, et kostja vastutab A. V korteri kahjustamise eest

lepinguvälise kahju tekitamisest tuleneva kohustuse (VÕS § 1043) alusel, sest tuli sai alguse tema

korterist ja ta ei ole tõendanud, et ta ei ole tulekahju tekkimises süüdi.

Samuti nõustus ringkonnakohus linnakohtuga selles, et 12. mai 2004. a võlatunnistus ehk leping

150 000 krooni suuruse kahju perioodilise tasumise kohta kehtib.

Ringkonnakohus ei nõustunud aga hagi rahuldamisel üheaegselt nii lepinguväliselt tekitatud kahju

hüvitamise kohustusele kui ka kostjaga sõlmitud võlatunnistuse kokkuleppele ehk lepingule

tuginemisega. Võlgnevuse perioodilise tasumise kokkuleppega (võlatunnistusega) kujundasid pooled

omavahelised lepinguvälised suhted ümber lepingulisteks ja võlatunnistus ei sisalda mitte üksnes

kostja poolt võla tunnistamist, vaid ka kokkulepet, mille kohaselt kostja hüvitab kahju igakuiste

perioodiliste maksetega 14. maist 2004. a kuni 10. märtsini 2011. a. Selline kokkulepe on

laenuleping, sest leppides kokku rahalise kohustuse täitmises perioodiliste maksetega, andis hageja

kostjale krediiti (laenu). Oma olemuselt kujutab selline võlatunnistuse kokkuleppe novatsiooni, kus

poolte kokkuleppel endine kohustus lõppes ja asendus teisega (VÕS § 396 lg 2).

Riigikohus on 19. oktoobri 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 selgitanud, et võlatunnistuse

järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Seetõttu ei ole

vaja võlatunnistuse olemasolul tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult

olemas. Võlatunnistuse järgi kohustatud isikul on VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võimalik

nõuda võlausaldajalt viimasele võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist juhul, kui

võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole. Kostja ei ole esitanud vastuhagi

võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmiseks.

Võlgnevuse perioodilise tasumise 12. mai 2004. a kokkuleppe kohaselt pidi kostja tasuma hagejale

võla igakuiste perioodiliste maksetena 14. maist 2004. a kuni 10. märtsini 2011. a. Kokkuleppes ei

ole võlausaldajale antud õigust nõuda kogu võlgnetava summa ühekordset tasumist. Samuti ei ole

hageja VÕS 399 lg 1 alusel võlgnevuse perioodilise tasumise kokkulepet erakorraliselt üles öelnud.

Seega oli hagi täies ulatuses rahuldamine põhjendamatu ja hagi tuleb rahuldada osaliselt ulatuses,

milles võlatunnistuse kokkuleppe järgsete maksete tähtaeg on saabunud ja muutunud sisenõutavaks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtud tuvastanud kostja kohustuste rikkumist ning

on jätnud kõrvale vastutuse aluseks oleva süü, teo õigusvastasuse ja põhjusliku seose küsimused,

tuginedes üksnes VÕS §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 5.

Kostja ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et võlatunnistusega antud õiguse tagasikandmist

tulnuks nõuda VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel, sest kostja esitas hagejale kokkuleppe

tühistamise avalduse, millega kokkulepe muutus tühiseks algusest peale.

9. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja

kohtukulud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes peab

kohus TsMS § 438 lg 1 järgi hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1

teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Lisaks tuleb TsMS § 654 lg 4 kohaselt

ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas märkida ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest

tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus

kohaldas. Sama paragrahvi 5. lõike järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte

kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine

asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on nimetatud

menetlusõiguse norme rikkunud, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi.

12. Ringkonnakohus tuvastas, et tulekahju sai alguse kostja korterist ja et tulekahju tõttu sai A. V

korter kahjustatud. Hageja hüvitas A. V kindlustuslepingu alusel 150 000 krooni. Kostja sõlmis

hagejaga 12. mail 2004. a kirjaliku kokkuleppe, mille kohaselt kostja kohustus tasuma hagejale

igakuiste maksetena 10. märtsini 2011. a kokku 150 000 krooni. Ringkonnakohus ei võtnud

põhjendatud seisukohta apellatsioonkaebuse väite kohta, et kostjal oli TsÜS § 90 alusel õigus 12. mai

2004. a kirjalik kokkulepe tühistada. Jättes käsitlemata kostja apellatsioonkaebuse selle väite, rikkus

ringkonnakohus TsMS § 654 lg-t 5.

13. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et hagi ei saa üheaegselt rahuldada nii

lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kui ka lepingu alusel. Hagi esitati aga KOS § 11 lg 1

p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kui ringkonnakohus leiab asja

uuel läbivaatamisel, et kokkuleppe tühistamiseks polnud alust, siis kokkulepe kehtib ning tuleb

hinnata, millise kokkuleppega on tegemist ja kas lisaks kokkuleppele tuleb kohaldada ka KOS § 11

(vt käesoleva otsuse p 15).

Ringkonnakohus asus seisukohale, et kokkuleppega kujundasid pooled omavahelised lepinguvälised

suhted ümber lepinguliseks suhteks, täpsemini laenulepinguks, mis oma olemuselt on novatsioon

(VÕS § 396 lg 2). Seejuures viitas ringkonnakohus Riigikohtu 19. oktoobri 2004. a otsusele

tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04 (RT III 2004, 27, 295), kus käsitleti VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse

olemust. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks on poolte 12. mai 2004. a

kokkulepe käsitatav võlatunnistusena, mille järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus.

Riigikohus asus 24. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (RT III 2006, 16, 145)

seisukohale, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne, s.t VÕS § 30 ei reguleeri kõiki

võimalikke võla tunnistamise vorme. Võimalik on ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille

eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi

võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla

sissenõudmist. Sellise võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Üldjuhul

on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab

tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Muu hulgas märkis kolleegium, et sellise

võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse

tunnustamises laenuna. Seega on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud VÕS § 396 lg-t 2.

Ringkonnakohus ei ole tuvastanud poolte tahet 12. mai 2004. a kokkuleppes ning on alusetult

eeldanud, et igasuguse võlatunnistuse kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva kohustuse kehtivusest.

Samuti on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et VÕS § 396 lg-s 2 sätestatu on käsitatav

novatsioonina. Poolte tahe luua just konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega peab

kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda

sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.

14. Poolte kokkuleppe tõlgendamisel tuleb muu hulgas välja selgitada ka kokkuleppes sisalduva

maksegraafiku õiguslik tähendus. Kolleegium leiab, et kui võlatunnistusega (VÕS § 30) tekib kostjal

kohustus tasuda maksegraafikujärgsed summad, siis nn deklaratiivse võlatunnistuse korral tuleb

maksegraafikut käsitada eraldi kui tingimuslikku kompromissilepingut (VÕS § 578) maksetähtaja

pikendamise kohta juhuks, kui kohustus on sissenõutav. Kompromissi puhul eeldatakse, et

kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad

kompromissilepingu alusel uued õigused (VÕS § 578 lg 2).

15. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb lisaks võlatunnistuses sätestatule kontrollida ka vastutuse

aluste olemasolu. Seejuures on korteriomaniku kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju

tekitamisest reguleeritud korteriomandiseaduses erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele

korteriomanikule oma korteriomandi kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude

alusena KOS § 11 kõrval teisi sätteid, sh deliktiõiguse sätteid (vt ka 11. mai 2005. a Riigikohtu otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05 (RT III 2005, 18, 187)).

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu sellele, et vaidlust KOS § 11 alusel lahendades ei ole oluline

kahju tekitaja süü. Juhul, kui korteriomanik kahjustab KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustuste

rikkumisega teise korteriomaniku omandit ja kannatanu nõuab omandi rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist, saab rikkuja vastutusest vabaneda, kui ta tõendab, et rikkumine oli vabandatav. KOS § 11

lg 3 esimene lause sätestab, et korteriomanik ei vastuta oma kohustuste rikkumise eest, kui ta

tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle

tagajärgedest ülesaamist temalt kui korteriomanikult oodata.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu