3-1-1-46-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-46-06

Otsuse kuupäev

29. juuni 2006

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi S. L.-K. süüdistuses KarS § 372 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2006. a otsus asjas nr 1-04-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. L.-K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

31. mai 2006, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2006. a ja Tartu Maakohtu 26. septembri 2005. a

otsused osas, millega S. L.-K. tunnistati süüdi tegevusloata nõelraviteenuse osutamise eest

ajavahemikul 1997-31. august 2002, samuti S. L.-K-le mõistetud karistuse osas.

2. Mõista S. L.-K. enne 1. septembrit 2002 aset leidnud käitumises KarS § 372 lg 1 järgi õigeks.

3. Mõista S. L.-K-le KarS § 372 lg 1 järgi karistuseks kolm kuud vangistust.

4. Jätta mõistetud vangistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui S. L.-K. ei pane

kolmeaastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu.

5. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

6. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. L.-K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 372 lg 1 järgi tegevusloata tegutsemise eest valdkonnas, kus

tegevusluba on nõutav. Süüdistuse kohaselt tegeles S. L.-K. alates 1997. aastast kuni 2004. a oktoobrikuuni

Tartus X tn N ja Pärnus X tn N akupunktuuri ehk nõelravi osutamisega, ravides alkoholi-, nikotiini- ja

hasartmängusõltuvusega inimesi. Selle tegevuse eest võttis S. L.-K. tasu 1500-1600 krooni. Samuti reklaamis

S. L.-K. oma teenust erinevates ajalehtedes.

12. detsembrini 2004 kehtinud Eesti NSV Valitsuse 8. mai 1990. a määruse nr 90 "Ettevõtete tegevusalade

litsentsimise kohta Eesti NSV-s" punkt 2 ning selle määrusega kinnitatud "Riikliku tegevuslitsentsi

väljaandmise eeskirjade" lisa 1 punkt 6 nägid ette, et igasuguse arstiabi osutamisega tegelev ettevõtja on

kohustatud taotlema endale ettenähtud korras riiklikku tegevuslitsentsi. Tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse (TTKS) § 20 lg 1 kohaselt osutavad eriarstiabi eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad

tervishoiutöötajad. Sama seaduse § 21 lg 1 sätestab, et haiglavälist eriarstiabi võib osutada sellekohase loaga

äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus. Tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 40 p 2

kohaselt on tegevusloa taotlemine eriarstiabi osutamiseks kohustuslik. Vastavalt TTKS §-le 27 annab

registreerimine tervishoiutöötajale õiguse osutada tervishoiuteenuseid kvalifikatsiooni tõendavas

dokumendis ja registreerimisel väljastatavas tõendis märgitud erialal.

S. L.-K. ei ole arsti kvalifikatsiooni. Tervishoiuamet ega ükski teine riigiasutus ei ole talle väljastanud

tegevusluba eriarstiabi tervishoiuteenuste osutamiseks. Samuti ei ole S. L.-K. Tervishoiuametis

registreeritud. Järelikult polnud S. L.-K. õigust tervishoiuteenust osutada.

2. Tartu maakohtu 26. septembri 2005. a otsusega tunnistati S. L.-K. KarS § 372 lg 1 järgi süüdi ja teda

karistati kuuekuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga

kohaldamata.

Maakohus tuvastas, et S. L.-K. osutas kuni 2004. aastani füüsilisest isikust ettevõtjana erinevates kohtades

nõelraviteenust. Ehkki nõelraviprotseduurid viis pärast S. L.-K. poolset "psühholoogilist ettevalmistust"

vahetult läbi S. L.-K. abikaasa M. K., kellele kliendid ka raha üle andsid, toimus nõelraviteenuse pakkumine

ja teenuse osutamiseks vajalike tingimuste loomine S. L.-K. initsiatiivil, korraldusel ja vahendusel

(füüsilisest isikust ettevõtja vormis).

Kohus leidis, et nõelravi on ühe taastusravi liigina käsitatav eriarstiabina. Tuginedes TTKS § 20 lg-le 1, § 21

lg-le 1 ja § 40 p-le 2 asus maakohus seisukohale, et eriarstiabi osutamiseks peab olema tegevusluba kas seda

vahetult osutaval isikul või eriarstiabiteenust pakkuval juriidilisel isikul või füüsilisest isikust ettevõtjal,

kellele väljastatud tegevusluba katab temaga sõlmitud lepingu alusel töötavaid tervishoiutöötajaid. S. L.-K.

pidanuks olema tegevusluba eriarstiabi osutamiseks, kuna tema korraldamisel tegi nõelravi M. K., s.o

tervishoiutöötaja Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses.

Kohus leidis, et S. L.-K. pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ta jätkas nõelravi osutamist ka

pärast 6. detsembril 2000. a läbiviidud kontrolli, mille käigus talle selgitati, millised dokumendid on teenuse

osutamiseks vajalikud ning tehti korraldus tegevus kontrollaktis kirjeldatud puuduste kõrvaldamiseni

peatada.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonid S. L.-K. ja tema kaitsja Anne Vissak, kes palusid

maakohtu otsuse tühistada ja S. L.-K. õigeks mõista.

4. Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Ringkonnakohus leidis, et S. L.-K., tegutsedes tegevusloata valdkonnas, kus oli nõutav tegevusloa

olemasolu. Kohtukolleegium ei nõustunud apellantide seisukohaga, et kuna nõelravi arstiteaduskonnas ei

õpetata ja sotsiaalministri kehtestatud tervishoiuteenuste loetelus nõelravi ei nimetata, pole ka tegemist

akadeemilise meditsiini meetodi ja tervishoiuteenusega, mille osutamiseks oleks vajalik tegevusluba.

Lugedes nõelravi eriarstiabiks kui üheks tervishoiuteenuse liigiks, viitas ringkonnakohus Sotsiaalministri

kirjas väljendatud arvamusele, mille kohaselt moodustavad traditsioonilises Hiina meditsiinis kasutatavad

ravimeetodid nagu nõelravi, ravivõimlemine ja massaaž ühe osa ambulatoorsest ja statsionaarsest

taastusraviteenusest. Nimetatud raviprotseduurid kuuluvad ühtsesse taastusravipaketti ning neid ei saa

vaadelda üksikute eraldiseisvate teenustena, millel on eraldi teenuse kood

Sotsiaalministri 3. oktoobri 2002. a määruse nr 121 mõttes.

4.2 Oma seisukoha kinnituseks osutas ringkonnakohus järgmistele õigusaktidele.

Sotsiaalministri 3. oktoobri 2002. a määruse nr 121 "Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti

Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika" § 12

sätestab taastusravi ambulatoorse ravipäeva eest tasumise. Selle määruse § 12

lg-st 1 nähtub, et haigekassa tasub sellekohast tegevusluba omavale tervishoiuteenuse osutajale ravipaketi

hinna alusel. Määruse § 12 lg 2 p 4 loetleb taastusravi liike, milleks on muuhulgas ka nõelravi. Kuna

kõnealuse määruse § 19 kohaselt hüvitatakse nõelravi ka statsionaarse taastusravi puhul, on tegemist igati

aktsepteeritud ja ka haiglates kasutatava raviliigiga.

Sotsiaalministri 25. jaanuari 2002. a määruse nr 25 "Nõuded haiglavälise eriarstiabi osutamiseks vajalikele

ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile" § 55 sätestab miinimumnõuded taastusravi ruumidele, sealhulgas

nõelravi ruumidele. Ka see kinnitab ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et nõelravi on üks taastusravi liike.

Sotsiaalministri 28. novembri 2001. a määrus nr 110 "Eriarstiabi erialade loetelu" § 3 p 29 loeb eriarstiabi

alla kuuluvaks muuhulgas ka taastusravi ja füsiaatria. Sotsiaalministri 14. juuli 1992. a käskkirjaga nr 91

kinnitatud "Tervishoiualase tegevuse litsentseerimise juhendi" lisaks olnud tervishoiuerialade loetelus

nimetati ka taastusravi.

Sotsiaalministri 1. aprilli 1997. a määrusega nr 14 kinnitati tasuliste meditsiiniteenuste hinnad, sh hind

nõelravi seansile kui üldmeditsiinilisele protseduurile.

Sotsiaalministri 10. jaanuari 2002. a määrusega nr 13 kehtestati tervishoiuteenuste loetelu. Selle määruse § 1

p 1 kohaselt on tervishoiuteenuseks rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise

klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud

tervishoiuteenused. Akupunktuur ehk nõelravi on tervishoiuteenus sellisel juhul, kui seda rakendatakse

viidatud loetelus toodud haiguse või tervisega seotud probleemi diagnoosimiseks või ravimiseks.

4.3 Ringkonnakohus leidis, et eriarstiabi osutamiseks oli tegevusluba vajalik nii enne Tervishoiuteenuse

korraldamise seaduse jõustumist kui ka pärast seda.

Vastavalt 12. detsembrini 2004. a kehtinud Eesti NSV Valitsuse 8. mai 1990. a määruse nr 90 lisa 1 p-le 6 oli

igasuguse arstiabi osutamisega tegelev ettevõtja kohustatud taotlema endale ettenähtud korras riikliku

tegevuslitsentsi. Kuigi viidatud määrus eraldi nõelravi mõistet ei sätesta, on see hõlmatud litsentsimisele

kuuluvate tegevusalade loetelu punktis 6 kasutatud mõistega "kõik arstiabi liigid". Seda kinnitab mõistete

filoloogiline tõlgendamine.

1. jaanuaril 2002. a jõustunud TTKS § 20 lg 1 sätestab, et eriarstiabi osutavad eriarst või hambaarst ja

temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Tulenevalt sama seaduse § 21 lg-st 1, võib haiglavälist eriarstiabi

osutada sellekohase tegevusloaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus. Vastavalt TTKS § 40 p-

le 2 on tegevusloa taotlemine eriarstiabi osutamiseks kohustuslik. Eeltoodust tuleneb, et haiglavälist

eriarstiabi võib osutada ainult sellekohase tegevusloa alusel ja eriarstiabi osutaja peab olema

tervishoiutöötaja. Seega kui arst tahab haiglaväliselt eriarstiabi korras osutada nõelraviteenust, siis peab tal

selleks olema tegevusluba. Sellest tulenevalt ei ole loogiline, et S. L.-K., kes enda sõnade kohaselt on

alternatiivmeditsiini vallas tegutsev ravitseja, ei pea omama nõelravi teostamisel vastavat tegevusluba.

Seadus kehtib iga meditsiiniteenuse osutaja kohta, olenemata sellest kas tegemist on füüsilise või juriidilise

isikuga. Kui selle ettevõtja tegevusalaks on arstiabi andmine, siis on ettevõtja tegevuse seaduslikkuse

eelduseks tegevusloa olemasolu. Eriarstiabi osutamine hõlmab ka sellekohase tegevuse korraldamist.

4.4 S. L.-K. tegeles nõelraviteenuse osutamisega. Tegemist oli majandustegevusega, kuna raviteenuse

osutamise eest saadi tasu. Asjaolul, kas S. L.-K. ka ise konkreetselt kellelegi nõelu peale pani, ei ole tähtsust.

Maakohus on õigesti leidnud, et nõelraviteenuse osutamine toimus S. L.-K. korraldusel ja initsiatiivil. S. L.-

K. poolt tehtavale psühholoogilisele ettevalmistusele järgnes alati nõelravi tegemine M. K. poolt. Seega oli

tegemist ühtse teenusepaketiga. Erinevad tõendid kinnitavad S. L.-K. ja M. K. kooskõlastatud tegevust,

milles juhtiv roll oli S. L.-K.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. L.-K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo

Bergson, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja S. L.-K. õigeks mõista. Kassaatori põhiseisukohad on

järgmised.

5.1 Akupunktuur ei ole tervishoiuteenus, vaid igaühele lubatav alternatiivmeditsiini meetod.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 alusel kehtestatud tervishoiuteenuste loetelus nõelravi eraldi

tervishoiuteenusena puudub. Järelikult ei ole nõelravi tegemiseks litsents vajalik ja selle tegija ei pea olema

tervishoiutöötaja.

Tervishoiuteenuste korraldamise seadus ei ole S. L.-K. suhtes kohaldatav, kuna TTKS § 2 kohaselt on

tervishoiuteenus üksnes tervishoiutöötaja tegevus. S. L.-K. ei ole tervishoiutöötaja.

5.2 Käesoleval ajal puudub Eestis ühtne seisukoht alternatiivmeditsiini kohast tervishoiuteenuste seas.

Kohtute poolt viidatud Sotsiaalministri 26. augusti 2003. a kirjas on asutud seisukohale, et sellised

raviprotseduurid nagu nõelravi, ravivõimlemine ja massaaž kuuluvad ühtsesse taastusravi paketti ja neil

teenustel puudub eraldi kood Sotsiaalministri 3. oktoobri 2002. a määruse nr 121 mõttes. Kassaator leiab, et

teenuse koodi puudumine ja nõelravi asetamine massaaži ja ravivõimlemisega ühele tasandile viitab sellele,

et seadusandja ei ole pidanud nõelravi ja massaaži riiklikku litsentsi vajavaks tegevuseks. Seda tõendab ka

riiklikku litsentsita töötavate massööride tohutu hulk. Käesoleval ajal puudub nõelraviga tegelemist käsitlev

normistik, mille väljatöötamist on alles alustatud.

5.3 Maakohus ja ringkonnakohus tuvastasid, et nõelraviprotseduuri viis tegelikult läbi M. K. ning S. L.-K.

tegeles üksnes nõelraviteenuse osutamise korraldamisega. Samas ei ole kriminaalmenetluse käigus püütud

välja selgitada, kas M. K. oli tegevusluba või mitte. Karistusseadustiku § 372 lg-s 1 on ette nähtud

spetsiifilise teokirjeldusega koosseis. Selle kuriteo täideviijaks saab lugeda üksnes isiku, kes ise sooritab

koosseisus kirjeldatud erilise teo. Kui nõelravi tegemine eeldab riiklikku litsentsi, siis saab KarS § 372 lg 1

järgi täideviijana vastutada üksnes isik, kes ilma litsentsita nõelravi teeb, mitte aga isik, kes näiteks teenust

reklaamib või vajalikud ruumid organiseerib.

5.4 Kriminaalasjas pole tõendatud, et S. L.-K. pani talle inkrimineeritava teo toime tahtlikult.

6. Kassatsioonivastuses palub Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saksa jätta maakohtu

ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. S. L.-K. on tunnistatud KarS § 372 lg 1 järgi süüdi selles, et ta tegutses alates 1997. aastast

kuni 2004. aasta oktoobrikuuni tegevusloata valdkonnas, kus tegevusluba on nõutav. Seoses sellega märgib

Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt, et KarS § 372 ("Tegevusloata ja keelatud majandustegevus")

jõustus 1. septembril 2002. a. Enne seda kehtinud Kriminaalkoodeksis oli sarnane kuriteokoosseis ette

nähtud §-s 148 ("Ebaseaduslik ettevõtlus"), mis sätestas vastutuse tootmis- või teenindustegevuse eest alal,

mille kohta kehtib erikeeld, samuti tegevusloa või litsentsita tegutsemise eest alal, kus selline tegevusluba

või litsents on nõutav, kui nimetatud tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust ja puudusid

Kriminaalkoodeksi paragrahvides 1487 või 1523 ettenähtud kuriteo tunnused.

Seega oli enne 1. septembrit 2002 nõutava tegevusloata tegutsemine kuriteona karistatav üksnes tingimusel,

et selle tegevuse eest oli süüdlase suhtes kohaldatud halduskaristust. Käesolevas kriminaalasjas ei ole

tuvastatud, et S. L.-K. suhtes oleks nõelraviteenuse tegevusloata korraldamise eest kohaldatud

halduskaristust. Järelikult ei saa S. L.-K. poolt nõelraviteenuse osutamist ajavahemikul 1997 kuni 31. august

2002 kvalifitseerida KrK § 148 järgi sõltumata seisukohast küsimuses, kas nimetatud perioodil oli

nõelraviteenuse osutamiseks tegevusluba nõutav või mitte. Karistusseadustiku § 372 esimesel lõikel, mis

tunnistab tegevusloata majandustegevuse varem karistamata isiku poolt kuriteona karistatavaks, ei ole

vastavalt KarS § 5 lg-le 3 tagasiulatuvat jõudu.

Seetõttu on välistatud S. L.-K. karistamine nõelraviteenuse korraldamise eest ajavahemikul 1997 -

31. august 2002.

8. Tulenevalt eelmises punktis märgitust ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium käesoleva kriminaalasja

raames vajalikuks käsitleda küsimust, kas enne Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

jõustumist 1. jaanuaril 2002 oli nõelraviteenuse korraldamiseks nõutav tegevusloa olemasolu.

9. Süüdistus ja kohtud on S. L.-K-le ette heitnud nõelraviteenuse osutamist ilma

TTKS § 40 p-s 2 nimetatud tegevusloata. Viidatud sätte kohaselt on tegevusluba nõutav eriarstiabi

osutamiseks. Kontrollimaks kohtute poolt S. L.-K. käitumisele antud karistusõigusliku hinnangu õigsust,

tuleb selgitada, kas nõelravi on käsitatav eriarstiabina ja kas S. L.-K. tegevus on vaadeldav eriarstiabi

osutamisena TTKS § 40 p 2 mõttes.

10. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 lg 1 kohaselt on eriarstiabi ambulatoorne või statsionaarne

tervishoiuteenus, mida osutavad eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad tervishoiutöötajad. Sama

paragrahvi teise lõike kohaselt kehtestab eriarstiabi erialade loetelu sotsiaalminister.

Sotsiaalministri 28. novembri 2001. a määruses nr 110 "Eriarstiabi erialade loetelu" nimetatakse 33 eriarstide

eriala, sealhulgas taastusravi ja füsiaatria (§ 3 p 29).

Kohtud ongi asunud seisukohale, et nõelravi näol on tegemist ühe taastusravi liigiga. Ringkonnakohus on

seda seisukohta põhistades viidanud sotsiaalministri määrustele, milles käsitatakse nõelravi ühe taastusravi

alaliigina.

Nii sätestab sotsiaalministri 25. jaanuari 2002. a määruse nr 25 "Nõuded haiglavälise eriarstiabi osutamiseks

vajalikele ruumidele, sisseseadele ja aparatuurile" § 55 lg 1 p 6, et "Taastusraviruumide pindala peab olema:

/.../ 6) nõelravi, manuaalteraapia 12 m2". Sotsiaalministri 3. oktoobri 2002. a määruse nr 121 "Kindlustatud

isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele

makstava tasu arvutamise metoodika" § 12 lg 2 p 4 näeb ette, et "Ambulatoorse taastusravi ravipaketi

piirhind sisaldab järgmisi tegevusi ja kulusid: /.../ 4) kolm taastusravi liiki järgmistest: liikumisravi, vesiravi,

lokaalne käsimassaaž, sooja- või külmaravi, soolakamber, manuaalteraapia, nõelravi."

11. Kriminaalkolleegium leiab, et viidatud määrustes nõelravi käsitamine taastusravina on üks, ent mitte

ainumäärav tõlgendusargument, mis räägib selle kasuks, et nõelravi näol on tegemist taastusraviga

sotsiaalministri 28. novembri 2001. a määruse nr 110 § 3 p 29 tähenduses ja seega ka eriarstiabiga TTKS

§ 20 mõttes. Kuna ei sotsiaalministri 25. jaanuari 2002. a ega 3. oktoobri 2002. a määruse eesmärk pole

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse kohaldamisala täpne määratlemine, ei saa välistada, et nendes

määrustes loetletakse ühe või teise raviliigi all ka mõni tegevus, mis ei ole käsitatav tervishoiuteenusena

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse tähenduses, kuid mida on konkreetse määruse eesmärki silmas

pidades otstarbekas reguleerida koos teatud liiki tervishoiuteenustega.

12. Otsustamaks kas nõelravi näol on tegemist eriarstiabiga TTKS § 20 tähenduses, tuleb täiendavalt

arvestada seda, kas nõelravi vastab sisuliselt tervishoiuteenuse mõistele. Nimelt on eriarstiabi TTKS § 20

lg 1 kohaselt üks tervishoiuteenuse alaliike. Tervishoiuteenus on vastavalt TTKS § 2 lg 1 esimesele lausele

tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks

eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist

ning taastada tervist. Sama lõike teise lause kohaselt kehtestab tervishoiuteenuste loetelu sotsiaalminister.

Sotsiaalministri 10. jaanuari 2002. a määruse nr 13 § 1 sätestab, et tervishoiuteenuste loeteluna käsitletakse

järgmisi tervishoiuteenuseid:

1. Rahvusvahelises haiguste ja tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas

väljaandes (RHK-10) loetletud haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenused

(kättesaadav arvutivõrgus: http://213.184.49.171/rhk/);

2. Põhjamaade Meditsiinistatistika Komitee kirurgiliste protseduuride klassifikatsioonis loetletud

kirurgilised protseduurid.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja sotsiaalministri 10. jaanuari 2002. a määruse pinnalt võib mõista,

et tervishoiuteenusena tuleb lisaks Põhjamaade Meditsiinistatistika Komitee kirurgiliste protseduuride

klassifikatsioonis loetletud kirurgilistele protseduuridele käsitada meditsiinilisi toiminguid, mis on suunatud

RHK-10-s loetletud haiguste ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele. Seejuures on kolleegium

seisukohal, et mitte igasugune tegevus, mille eesmärk on ennetada, diagnoosida või ravida mõnd RHK-10-s

loetletud haigust, pole veel vaadeldav tervishoiuteenusena TTKS § 2 lg 1 mõttes.

Esiteks tuleb silmas pidada, et haiguse ravi või diagnoosimine on tervishoiuteenus ja sellele laienevad

Tervishoiuteenuste korraldamise seadusest tulenevad nõuded üksnes juhul, kui diagnostiline- või ravitegevus

toimub majandus- või kutsetegevuse raames. Samas ei ole tervishoiuteenus näiteks isikliku teenena osutatav

esmaabi.

Teiseks kvalifitseerub tervishoiuteenuseks üksnes selline majandus- või kutsetegevuse raames haiguse

ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele suunatud toiming, mille nõuetekohane tegemine eeldab

vältimatult arstiteaduslikke teadmisi ja oskusi ning mille võimalik mõju organismile on sedavõrd intensiivne,

et selle toimingu ebaõige läbiviimine võib tuua kaasa meditsiinilisi komplikatsioone.

13. Käesoleval juhul oli tegemist nõelraviga, mida tehti alkoholi-, nikotiini- ja hasartmängusõltuvuse

ravimiseks. Psühhoaktiivsete ainete, sh alkoholi ja tubaka tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäired

on loetletud RHK-10 alampeatükis F10-F19. Patoloogiline hasartmängimine on nimetatud RHK-10

alajaotises F63.0. Järelikult oli nõelravi suunatud

RHK-10-s loetletud haiguste ravimisele. Et lugeda mingi tegevus suunatuks RHK-10-s nimetatud haiguse

ravimisele pole nõutav, et see tegevus oleks konkreetse haiguse ravimiseks meditsiiniliselt näidustatud.

Samuti on kohtud tuvastanud, et nõelravi osutamine leidis aset majandustegevuse raames.

14. Kriminaalkolleegium märgib, et nõelravi tegemine eeldab vältimatult vähemalt arstiteaduslike

üldteadmiste ning -oskuste olemasolu. Ühtlasi on tegemist protseduuriga, millega kaasneb inimese kehasse

tungimine ja mille tegemine reeglitele mittevastavavalt (sh hügieeninõudeid eirates) võib seada inimese

tervise tõsisesse ohtu. Näiteks sätestab sotsiaalministri 29. aprilli 2005. a määruse nr 65 "Isiku doonoriks

sobivuse kriteeriumid, hindamise tingimused ja kord ning vere loovutamist välistavate või piiravate haiguste

ja muude tegurite loetelu" § 8 lg 1 p 2, et "Vere loovutamine on piiratud 6 kuud või 4 kuud tingimusel, et

hepatiit C viiruse ja HI-viiruse NAT metoodikal tehtud uuring oli negatiivne, järgmiste protseduuride ja

asjaolude järgselt: /.../ 2) nõelravi, välja arvatud kui ravi teostas arst, kasutades spetsiaalseid steriilseid

ühekordseks kasutamiseks ettenähtud nõelu".

15. Eeltoodust tulenevalt asub Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et käesoleval juhul oli

süüdistuses kirjeldatud nõelraviteenuse näol tegemist tervishoiuteenusega TTKS § 2 lg 1 tähenduses.

Arvestades otsuse punktis 10 viidatud sotsiaalministri määrustes sätestatut on kohtud klassifitseerinud

nõelravi õigesti taastusravina kui eriarstiabi ühe alaliigina.

16. Maakohus ja ringkonnakohus tuvastasid, et ehkki vahetult tegi nõelraviprotseduuri M. K., toimus teenuse

pakkumine ja teenuse osutamiseks vajalike tingimuste loomine füüsilisest isikust ettevõtja vormis tegutsenud

S. L.-K. korraldusel ja vahendusel. Seega tuleb järgnevalt selgitada, kas S. L.-K. tegevus on vaadeldav

nõelravi kui eriarstiabi osutamisena TTKS § 40 p 2 mõttes.

17. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Tervishoiuteenuste korraldamise seadus kasutab mõistet

"eriarstiabi osutamine" kahes erinevas tähenduses.

18. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 lg 1 sätestab, et eriarstiabi on ambulatoorne või

statsionaarne tervishoiuteenus, mida "osutavad" eriarst või hambaarst ja temaga koos töötavad

tervishoiutöötajad. See säte määratleb ammendavalt nende subjektide ringi, kellel on õigus vahetult läbi viia

eriarstiabi mõiste alla kuuluvaid haiguse ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele suunatud

meditsiinilisi toiminguid. Järelikult tähendab tervishoiuteenuse "osutamine" TTKS § 20 lg 1 mõttes vahetult

meditsiiniliste toimingute tegemist. Seejuures tuleb silmas pidada järgmist.

Eriarstiabi on vastavalt TTKS § 20 lg-le 1 üks tervishoiuteenuse alaliik. Tulenevalt TTKS § 2 lg-st 1 on

tervishoiuteenus "tervishoiutöötaja tegevus". TTKS § 3 lg 1 kohaselt on tervishoiutöötajad arst, hambaarst,

õde ja ämmaemand, kui nad on registreeritud Tervishoiuametis. TTKS § 3 lg 2 sätestab, et tervishoiutöötaja

võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piirides, mille kohta talle on väljastatud Tervishoiuameti

tõend tervishoiutöötajana registreerimise kohta. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse 3. peatükis, mis

reguleerib tervishoiuteenuste osutamiseks esitatavaid nõudeid, sätestatakse, et registreerimine annab

tervishoiutöötajale õiguse osutada tervishoiuteenuseid kvalifikatsiooni tõendavas dokumendis ja

registreerimisel väljastatavas tõendis märgitud erialal (TTKS § 27).

Viidatud sätetest järeldub, et haiguse ennetamisele, diagnoosimisele või ravimisele suunatud meditsiiniline

toiming, mis vastab käesoleva otsuse punktis 12 nimetatud tingimustele, on kõikidel juhtudel käsitatav

tervishoiuteenusena, mille osutamise õigus on üksnes Tervishoiuametis registreeritud ja omandatud eriala

piires tegutseval arstil, hambaarstil, õel ja ämmaemandal. Ka Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

eelnõu seletuskirjas märgitakse, et "esmane nõue tervishoiuteenuse osutajale seisneb selles, et iga

tervishoiuteenust osutav isik peab olema registreeritud Tervishoiuametis. Siinjuures ei oma tähtsust, kas

tervishoiutöötaja osutab tervishoiuteenust iseseisvalt või on palgaline töötaja".

19. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 21 lg 1 näeb ette, et haiglavälist eriarstiabi võib "osutada"

sellekohase tegevusloaga äriühing, füüsilisest isikust ettevõtja või sihtasutus. Mõistetavalt ei sätesta TTKS

§ 21 lg 1 võrreldes TTKS § 20 lg-ga 1 täiendavat eriarstiabi alla kuuluvate meditsiiniliste toimingute

tegemiseks õigustatud isikute ringi, vaid reguleerib seda, millises õiguslikus vormis võib TTKS § 20 lg-s 1

nimetatud isikute poolt osutatavaid meditsiinilisi toiminguid majandus- ja kutsetegevuse raames teenusena

pakkuda. Seega tähendab haiglavälise eriarstiabi "osutamine" TTKS § 21 lg 1 mõttes - analoogiliselt "haigla

pidamisele" TTKS § 22 lg 2 tähenduses - oma majandus- või kutsetegevuse raames eriarstiabiteenuse

pakkumist. Eriarstiabiteenuse pakkuja ehk TTKS § 21 lg 1 mõttes eriarstiabi osutaja ei pea ise vastama

TTKS § 20 lg-s 1 ette nähtud tingimustele, kuid ta peab tagama, et tema majandus- ja kutsetegevuse raames

tehtavaid meditsiinilisi toiminguid viiksid läbi üksnes TTKS § 20 lg-s 1 nimetatud isikud. Muu hulgas ei ole

näiteks välistatud olukord, kus haiglavälist eriarstiabiteenust pakkuva ettevõtte omanik on füüsilisest isikust

ettevõtja, kes ise tervishoiutöötaja ei ole, kuid kelle korraldusel osutavad eriarstiabi TTKS § 20 lg-s 1

nimetatud tervishoiutöötajad.

Eriarstiabi osutaja TTKS § 21 lg 1 mõttes on üldjuhul käsitatav tervishoiuteenuse osutajana

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1 tähenduses. Nimelt sätestab VÕS § 758 lg 1 esimene lause, et

tervishoiuteenuse osutamise lepinguga kohustub üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma

kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse reeglite

järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile sünnitusabi, samuti

teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest. Seevastu eriarstiabi osutajat TTKS § 20

lg 1 mõttes tuleb vaadelda kui tervishoiuteenuse osutamisel osalevat kvalifitseeritud tervishoiutöötajat, kes

tegutseb tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu või muu sellesarnase lepingu alusel (VÕS § 758

lg 2).

20. Eelnevast nähtub, et isik, kes osutab eriarstiabi TTKS § 20 lg 1 tähenduses (s.o teeb käesoleva otsuse

punktis 12 nimetatud tingimustele vastavaid eriarstiabi mõiste alla mahtuvaid meditsiinilisi toiminguid),

peab olema Tervishoiuametis registreeritud eriarst, hambaarst või nendega koos töötav tervishoiutöötaja, kes

tegutseb oma eriala piires. Täiendavat tegevusluba tal oma tööks tarvis ei ole.

Seevastu eriarstiabi osutamine TTKS § 21 lg 1 tähenduses (s.o eriarstiabiteenuse pakkumine oma majandus-

ja kutsetegevuse raames) on sama sätte kohaselt lubatav üksnes "sellekohase tegevusloa" alusel. Seega tuleb

asuda seisukohale, et TTKS § 40 p-s 2, mis nõuab eriarstiabi osutamiseks tegevusluba, on eriarstiabi

osutamise mõistet kasutatud samas tähenduses nagu TTKS § 21 lg-s 1, mitte aga tähenduses nagu on

eriarstiabi osutamist mõistetud TTKS § 20 lg-s 1. Teisisõnu on

TTKS § 40 p-s 2 nimetatud tegevusluba nõutav selleks, et pakkuda oma majandus- ja kutsetegevuse raames

eriarstiabiteenust, mitte aga selleks, et teha teise isiku korraldamisel eriarstiabi mõiste alla mahtuvaid

meditsiinilisi toiminguid. Seda järeldust kinnitab ka TTKS §-s 41 sätestatud loetelu andmetest, mis tuleb

TTKS §-s 40 nimetatud tegevuslubade taotlemisel esitada.

21. Kolleegium märgib, et eriarstiabi teenuse pakkumiseks on TTKS § 40 p-s 2 nimetatud tegevusluba

nõutav nii siis, kui eriarstiabiteenuse pakkuja on ise TTKS § 20 lg 1 nõuetele vastav eriarstiabi

ravitoimingute tegija kui ka juhul, mil tema korraldusel teevad ravitoiminguid töö- või muu sellesarnase

lepingu alusel tegutsevad pädevad tervishoiutöötajad.

22. Kuna käesolevas kriminaalasjas tuvastatu kohaselt korraldas füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsenud

S. L.-K. oma majandustegevuse raames nõelraviteenuse pakkumist, oli tegemist eriarstiabi osutamisega

TTKS § 40 p 2 tähenduses, mistõttu pidanuks S. L.-K-l olema samas sättes ette nähtud tegevusluba. Kuna

ravitegevuse vahetu läbiviimine pädeva tervishoiutöötaja poolt ei vabasta eriarstiabi osutajat TTKS § 21 lg 1

mõttes kohustusest taotleda TTKS § 40 p-s 2 ette nähtud tegevusluba, pole käesolevas kriminaalasjas tähtsust

sellel, kas M. K. kui nõelravi vahetu tegija näol oli tegemist omandatud eriala raamides tegutseva

tervishoiutöötajaga või mitte. Isik, kes pakkus oma majandustegevuse raames nõelraviteenust, oli S. L.-K.,

mitte M. K., kes viis läbi üksnes raviprotseduuri. Seega oli ka TTKS § 40 p-s 2 nimetatud tegevusloa

taotlemise kohustus just S. L.-K., mitte M. K.

23. Kuna S. L.-K. pakkus majandustegevuse raames nõelraviteenust ilma TTKS § 40 p-s 2 ette nähtud

tegevusloata, vastab tema käitumine KarS § 372 lg-s 1 sätestatud tegevusloata majandustegevuse

objektiivsele koosseisule.

Kassaatori argumendid ei kummuta ka maa- ja ringkonnakohtu seisukohta, et S. L.-K. pani talle

süüksarvatava kuriteo toime tahtlikult. Kaitsja väide, et S. L.-K. polnud tegevusloa nõudest teadlik, ei saa

seada kahtluse alla S. L.-K. käitumise tahtlikkust, vaid võiks viidata üksnes võimalikule keelueksimusele

(KarS § 39). Kuna Riigikohus ei või KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada, ei saa

kolleegium anda ka hinnangut, kas S. L.-K. teadis või ei teadnud tegevusloa vajalikkusest. Kuid isegi juhul,

kui selline eksimus oleks S. L.-K. puhul tuvastatud, olnuks see antud asjaoludel - eriti

pärast 6. detsembril 2000. a toimunud kontrolli - kergesti välditav ega annaks seetõttu isegi alust KarS § 39

lg 2 ja § 60 alusel S. L.-K. karistust kergendada.

24. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2006. a ja Tartu Maakohtu 26. septembri 2005. a

otsused osas, millega S. L.-K. tunnistati süüdi tegevusloata nõelraviteenuse osutamise eest

ajavahemikul 1997-31. august 2002. Arvestades S. L.-K-le süüksarvatava kuritegeliku käitumise perioodi

märkimisväärset lühenemist, tuleb kohtuotsused tühistada ka S. L.-K-le mõistetud karistuse osas.

Kriminaalkolleegium mõistab S. L.-K-le KarS § 372 lg 1 järgi karistuseks kolm kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätab kolleegium mõistetud vangistuse täies ulatuses täitmisele

pööramata, kui S. L.-K. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul tahtlikult toime uut kuritegu. Ülejäänud osas

jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu ja maakohtu otsused muutmata. Kassatsioon tuleb

rahuldada osaliselt.

Lea Kivi

Jüri Ilvest

Peeter Vaher