3-1-1-52-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-52-06 Otsuse kuupäev 28. juuni 2006 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi A. Z. H. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 6. veebruari 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-106 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A. Z. H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vahur Kivistik, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 7. juuni 2006. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 29. augusti 2005. aasta ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. veebruari 2006. aasta otsused A. Z. H. süüditunnistamises KarS § 263 p 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule. 2. Kassatsioon jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Linnakohus tunnistas 29. augusti 2005. a otsusega A. Z. H. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistas teda vangistusega üheks kuuks. Kohus määras, et KarS § 73 lg-st 1 lähtuvalt ei pöörata karistust täitmisele, kui A. Z. H. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. A. Z. H. tunnistati süüdi selles, et ta 14. augustil 2004. a kella 22.30 paiku Tallinnas X tn N maja sisehoovis sõimas ja mõnitas V. R. ebatsensuursete sõnadega ja lõi talle rusikaga näkku. 2. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Z. H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi V. Kivistik, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja A. Z. H. õigeksmõistmist. Apellatsioonis leiti, et kohus ei hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja lähtus peamiselt kannatanu ütlustest. Need aga on menetluse käigus olnud ebajärjepidevad ja vastuolulised. Ühtlasi leiti apellatsioonis, et kohus hindas ebaõigesti U. K. ütlusi, lähtudes U. K. poolt kahtlustatavana, mitte aga tema poolt kohtus tunnistajana antud ütlustest. Kohtueelses menetluses antud U. K. ütlused ei olnud apellandi hinnangul usaldusväärsed seetõttu, et teda oli mõjutatud ebaseadusliku kinnipidamisega. 3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. veebruari 2006. a otsusega apellatsiooni rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nentis, et U. K. andis linnakohtu istungil ütlusi, mis erinesid kohtueelsel uurimisel antud ütlustest. Samas nõustus ringkonnakohus linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt menetlusdokumentidest ei nähtu, et U. K. ülekuulamisel kohtueelses menetluses oleks rikutud menetlusõigust. U. K. kuulati kahtlustatavana üle kaitsja Talvi Vaske osavõtul, kelle ülesandeks on kahtlustatava õiguste kaitsmine. Menetlusdokumentidest ei nähtu, et kahtlustataval või tema kaitsjal oleks olnud taotlusi või kaebusi läbiviidud uurimistoimingute suhtes. Seega on põhjendamatu apellatsioonis esitatud taotlus anda hinnang

U. K. kinnipidamise õiguspärasusele. Selles osas on kaebuse tähtaeg minetatud ning seda ei saa vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku sätetele vaidlustada teise isiku süüasjas esitatud apellatsioonis. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus apellandi väitega V. R. ütluste vastuolulisuse kohta. 4. A. Z. Hirve kaitsja esitas Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb otsuse tühistamist ja A. Z. H. õigeksmõistmist. Kassaator viitab kassatsiooni alusena KrMS § 339 lg 1 p-le 8, mille kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks kohtuotsuse resolutiivosa mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Lisaks on kaevatavad otsused vastuolus Riigikohtu otsusega asjas nr 3-1-1-89-03, kuna kannatanu vastuolulistele ütlustele on omistatud põhjendamatu tõenduslik tähendus. Kassatsioonis märgitakse, et ringkonnakohus ei ole tähelepanu pööranud asjaolule, et sündmuste kulgu puudutavad kannatanu ütlused on reas detailides (kas kannatanu tundis teda löönud isikut, kas mänguväljakul lõhuti midagi või mitte, kas A. Z. H-ga koos olnud U. K. ja A. A. osalesid kannatanu mõnitamises ja sõimamises) vastuolulised. Lisaks korratakse kassatsioonis seisukohta, et kohtud ei oleks tohtinud tugineda U. K. kahtlustatavana antud ütlustele, kuivõrd need ütlused andis ta surve all ning hilisemas menetluses andis ta teistsuguseid ütlusi. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kuna U. K. ega tema kaitsja menetlustoimingu õiguspärasust ei vaidlustanud, ei saa seda küsimust A. Z. H. kriminaalasja raames tõstatada. Küsimuse all ei ole U. K. õiguste kaitsmine, vaid see, kas tema käesolevas kriminaalasjas tähtsust omavad ütlused on usaldusväärsed. 5. Kassatsioonivastuses ei nõustu prokurör kassaatori seisukohaga, et linnakohus ja ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht 6. Kassaatori esimene põhiväide on selles, et A. Z. H. süüditunnistamisel on kohus tuginenud eeskätt kannatanu poolt kriminaalmenetluse erinevatel etappidel antud ütlustele, mis ei ole kõigis detailides olnud ühtelangevad. Kriminaalkolleegiumi arvates ei ole kriminaaltoimiku pinnalt võimalik rääkida sellest, et kannatanu poolt erineval ajal antud ütlused oleksid vastuolulised selles osas, mis puudutavad tõendamiseseme seisukohalt olulisi asjaolusid. Küll aga peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. 7. Tulenevalt KrMS §-st 14 lähtutakse kriminaalmenetluses kohtulikul arutamisel võistlevuse printsiibist. Kohtumenetluse võistlevust rõhutab kahtlemata ka KrMS §-s 288 (ja sellele viitavates kriminaalmenetluse seadustiku teistes paragrahvides) sätestatu, mille kohaselt isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Eeskätt just isikuliste tõendite uurimisel (seega just ristküsitluses) avaldub kohtu oluliselt neutraalsem roll võrreldes kriminaalmenetluse seadustiku eelse perioodiga. Ühtlasi tagab ristküsitlus süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava tunnistaja või kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollida. 8. Vaatamata eelmärgitule ei ole kohtulikul uurimisel siiski välistatud teatud tingimustel ka kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine. Täiesti iseseisev tõenduslik tähendus on tunnistaja (ja kannatanu) ning süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlustel siis, kui nad on avaldatud vastavalt kas KrMS §-des 291 või 294 sätestatud tingimustel. Iseseisev tõenduslik tähendus tähendab seda, et kohus võib otsuses otseselt tugineda neile kohtueelses menetluses antud ütlustele. Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel - s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune, nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. Esiteks on selline ütluste avaldamine lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Teiseks tuleb silmas pidada, et KrMS

§289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta lihtsalt eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi. 9. Tulenevalt KrMS § 155 lg 2 p-dest 6 ja 7 saab kohtuliku arutamise võistlevuse printsiipi ja sealhulgas ka ristküsitluse nõuet isikulise tõendite uurimisel lugeda järgituks vaid siis, kui seda on kajastatud ka kohtuistungi protokollis. Kooskõlas eelmises punktis märgituga tuleb kohtuistungi protokollis ära näidata ka see, kes kohtumenetluse pooltest taotles KrMS §-le 289 tuginevalt ristküsitlusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ja mille kohta käivate ütluste vastuolul seejuures täpselt silmas peeti (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrust kriminaalasjas nr 3-1-1-50-06 - RT III 2006, 22, 202). 10. Tallinna Linnakohtu 29. augusti 2005. a otsusest, samuti kõnealuse kohtuasja arutamisel koostatud kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole kriminaalasja kohtulikul arutamisel järgitud ristküsitluse reeglistikku ja seega ka kohtuliku arutamise võistlevuse printsiipi. Nii on kohtuistungi protokollis (2. kd, lk 33) märgitud, et kohtunik avaldab toimiku kirjalikud materjalid: T I 1, 2, 4, 5-6-7, 8-10, 11-12-13. 17, 18, 22- 24, 28-29, 32-33, 38-40, 42, 43, 45, 46-47, 48, 49, 50, 51-52, 53, 60, 61-62. Samas ei nähtu protokollist, kas ja kuivõrd on kriminaaltoimiku materjalide avaldamisel järgitud KrMS §-s 296 sätestatud nõudeid: kes kohtumenetluse pooltest taotles ühe või teise dokumendi avaldamist ja milline oli avaldamise suhtes vastaspoole seisukoht. Kohtuotsuses märgitu kohaselt on kohus muuhulgas uurinud ka kirjalikke tõendeid (2 kd, lk 43). Nende - kirjalike tõendite hulka on kohus muuhulgas paigutanud ka politseiinspektori teatise kriminaalmenetluse alustamise kohta, Kesklinna politseiosakonna vanemkonstaabli ettekande selle kohta, et nad olid saanud juhtimiskeskuselt väljakutse, Kesklinna politseiosakonna korrapidaja teate avaliku korra raske rikkumise kohta ja kannatanu V. R. poolt esitatud suulise kuriteoteate protokolli. Kuid selliste - kirjalike tõendite hulka on kohus paigutanud ka kannatanu V. R., aga ka kahtlustatavate A. A., U. K. ja A. Z. H. kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Samas ei nähtu kohtuotsusest, et kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisel ja kohtuotsuses neile tuginemisel oleks arvestatud KrMS X peatüki 4. jaos, eriti aga §-des 288-289 ja §-s 296 sätestatud nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kohtu selline eksimus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mille on jätnud kõrvaldamata ka ringkonnakohus. Seetõttu, tuginedes KrMS § 361 p-le 6 ja § 362 p-le 2, tuleb nii linnakohtu kui ringkonnakohtu otsused tühistada ja saata kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris